Henry Sildaru karm sõnavõtt sotsiaalmeedias – jahmatav lugemine Eesti meedia ning spordi- ja kohtusüsteemi kohta
Avaldatud: 9 märts, 2026
Henry Sildaru. Kuvatõmmis Olümpia värske hõbedamees Henry Sildaru kirjutab, kuidas Eesti meedia ning spordi- ja kohtuvõim on teda ja tema isa aastate vältel kottinud.
Sildaru sissekanne on järgmine:
Täna on Eesti rahva jaoks kurb mälestuspäev. 1944. aasta 9. märtsi õhtul alustasid Nõukogude väed Eesti linnade suurpommitamist, mis tabas kõige rängemalt Tallinna ja Narvat. Narva ajalooline vanalinn hävis pommitamises ja sellele järgnenud tulekahjudes peaaegu täielikult. Ka Tallinnas olid purustused rängad – hinnanguliselt hävis või sai kannatada 30% linna elamispinnast. Muuhulgas sai rängalt pihta Harju tänava ümbrus ning varemeteks põles Estonia teatrimaja.
Tänases rahutus maailmas näeme uudiste vahendusel kahjuks peaaegu iga päev sarnaseid kaadreid purustustest. Toona puudutas see sõjaõudus Eestit vahetult ja valusalt.
Vähem teatakse aga fakti, et neid samu purustusi kasutati hiljem teadlikult ära Nürnbergi protsessil, esitades neid Saksa vägede poolt toime pandud inimsusevastaste kuritegudena. Selle mastaapse vale ettevalmistamiseks ei kasutatud vaid üksikuid fotosid, vaid tollases Nõukogude Eestis moodustati eraldi komisjonid. Sinna kaasati ka hilisemaid tuntud ajaloolasi ja kultuuritegelasi, kelle ülesandeks oli lühikese aja jooksul tegelik sündmustik pea peale pöörata.
Propagandas ja suunatud infosõjas pole aastakümnetega suurt midagi muutunud – sageli jäädakse uskuma seda, kes reageerib esimesena ja kõige häälekamalt.
Jagan teiega minu isa poolt täna kohtus ette kantud lõppsõna meie perekonda puudutavas kohtuasjas.
Austatud kohus, lugupeetud saalisviibijad.
Kasutan mulle antud õigust lõppsõnaks kohtuvaidluses, mis on puudutanud minu pere ja minu elu süvitsi. Eesti keel on rikas ning igal sõnal on omas kontekstis tähendus. Kui õigus on reeglite kogum, mis hoiab ühiskonda raamides, siis õiglus on see, mis annab neile raamidele sisu. Täna palun ma kohtul vaadata nende raamide sisse. Ma palun otsust, mis ei oleks mitte ainult seadusetähega kooskõlas, vaid mis oleks ka õiglane – tuginedes faktidele ja mõistes tagajärgi, mida see otsus päriselus endaga kaasa toob.
Süüdistuse pealiskaudsusest ja tõe väänamisest.
Alustan prokurör Leelet Kiviojast. On hämmastav, kuidas maksumaksja palgal olev ametnik ei näita üles huvi tõe väljaselgitamise vastu. Juba menetluse alguses püüdis prokurör suunata mind kokkuleppele, väites, et see säästaks mind ja minu lapsi. Tegelikkuses tähendas see soovi vältida sisulist uurimist. Esitasin prokuratuurile sponsorlepingud, kus on selgelt kirjas ainult Henry ja minu nimi, kuid prokurör jäi endiselt seisukohale, et need vahendid kuuluvad vaid Kellyle.
Veelgi drastilisem on prokuröri käitumine faktidega. Reedesel istungil väitis ta, et pere kodu kinnistu soetati 2014. aastal, püüdes seda siduda süüdistusperioodiga. Kinnistusraamat kinnitab aga mustvalgel, et tehing toimus 2013. aastal. Miks prokurör selliselt fakte muudab? Kui me ei tugine enam algdokumentidele, siis me ei otsi siin saalis tõde, vaid loome fiktsiooni. See ei ole antud prokuröri töös esimene kord – meenutagem 2020. aasta kohtuasja, kus kohus tabas sama prokuröri valelt. Kuidas on võimalik, et selline muster jätkub ja see kahjustab täna ühe noore sportlase, Henry Sildaru karjääri?
Süsteemne ebaõiglus ja spordieetika.
Tänaseks on Kelly Sildaru kohtus ütlusi andes kinnitanud, et kooskõlastas kõik süüdistuses esitatud dokumendid oma advokaadiga. Kelly väidab, et süüdistuses kajastatud sponsorvahendid olid mõeldud talle, ainult tema treeningtegevuse toetuseks. Kuidas saab see nii olla, kui osades lepingutes on kirjas Kelly nime asemel hoopis Henry Sildaru nimi. Siin ei ole küsimus rahas, vaid agendas.
Prokuratuur, Suusaliit on läinud kaasa narratiiviga, mis röövis Henry Sildarult võimaluse osaleda 2022. aasta taliolümpiamängudel. Suure tõenäosusega ei esita keegi (meie) Kelly Sildarule selle teo (omastamise katse) eest tsiviilhagi. Kuid selle asemel, et võistelda olümpial, pidi värske juunioride maailmameister Henry vaatama mänge televiisorist. See on korvamatu kahju, mille eest keegi ei näi vastutust võtvat.
Ka Eesti Olümpiakomitee ja Suusaliidu roll on küsitav. Oleme esitanud tõendeid filmis „Kelly – kellegi teise unistus” esitatud valeväidete kohta, kuid vastuseks on vaikus. Näiteks väitis filmis EOK kommunikatsioonijuht, et mulle on korduvalt pakutud treenerikutset, mida ma pole vastu võtnud. Fakt on aga see, et vastav kutse loodi alles 2022. aastal, ehk aasta hiljem Merili Luugi antud intervjuust. Lõpuks aga määrati eksamid aegadele, mil viibisin Henryga tiitlivõistlustel. See on süsteemne tõrjumine, mitte koostöö.
Tallinna Ülikoolis on mul üldained läbitud, kuid olen otsustanud, et kui süsteem ei soovi mulle anda võimalust treenerikutseks, siis ei ole mul seda ka vaja. Pealegi ei käsitle see treenerikutse rennisõitu – ala, kus Henry Sildarul on olümpiamedal.
Tegelikult ei ole see lugu juba ammu enam vaid ühe pere siseasi – ja võib-olla pole see seda kunagi olnudki.
Mind hämmastab, kuidas on võimalik, et ajakirjanikud ei soovi küsida sisulisi küsimusi teemadel, mis on meedias nii avalikult lahti rullunud? Räägitakse küll ületreenimisest ja valedest metoodikatest, kuid keegi ei uuri, kui palju lapsed tegelikult trenni tegid või kuidas treeningprotsess välja nägi. Selle asemel loome lugusid oletuste põhjal – näiteks nagu Ken Thor Aabramsi väited sellest, mida Henry justkui sooviks või kellega suhelda tahaks. Kas tõesti piirdubki uuriv ajakirjandus vaid sõnaga „kuuldavasti”?
ERR-i spordiajakirjanik Juhan Kilumets avaldab korduvalt arvamust, et Henry võidetud medal ei ole nagu päris see õige medal. Ta paneb kaudselt Henryle süüks, et Henryle toetust avaldavad inimesed süüdistavad Kellyt!? Eriti kummaline on näha ERR-i ajakirjanikku teatamas, et tema jaoks ei ole see medal täisväärtuslik ja õnneks on tal isikliku arvamuse väljaütlemiseks platvorm ERR-i näol olemas! Raske on seda isegi kommenteerida…
Isana olen pidanud püüdma vastata pisarais Henry küsimustele: miks Lilian ja Kelly nii käituvad? Mida me küll valesti oleme teinud?
Mis juhtus 2017. aastal?
Peatume korraks faktidel. Kas ma tõesti lõhkusin 2017. aastal Kelly põlve? Eestis treenisime 5–6 korda nädalas ning korraga kestis treening tund kuni kaks. Henry on Kellyst neli ja pool aastat noorem ning ma ei märganud kunagi, et need treeningud oleksid talle üle jõu käinud või kurnavad olnud.
Kelly kukkumisele eelnes tormi tõttu kolme-neljapäevane paus. Kui me uuesti mäele saime, otsustas Kelly soojendusest loobuda. Tema füsioterapeut Sirli Hinn oli talle öelnud, et mäele kõndimine on piisav soojendus.
Samal ajal kui Henry tegi korralikult sooja, viidati Kellyle, et ka USA koondise tüdrukud ei jäta soojendust vahele. Kelly aga loobus, võttis suusad ja läks kohe rennis ringe tegema. Tollel perioodil oli Kellyga tegelemas tegelikult ka palgatud välistreener.
Mõne ringi järel Kelly kukkus. Külmad ja vähem elastsed lihased ei pakkunud põlvele piisavalt kaitset ning vigastus oligi käes. Me ei süüdista selles välistreenerit – kukkumised on meie spordiala osa. Küll aga on oluline mõista vigastuse tegelikke asjaolusid, mitte luua müüte süstemaatilisest lõhkumisest.
Pere ühised kokkulepped.
Meil oli perena ja meeskonnana ühine rahakott ja vahendeid kanti vastavalt vajadusele. See on tavapärane praktika ja see toimus kõikide osapoolte nõusolekul. Hilisem erimeelsus ei saa muuta neid kokkuleppeid tagantjärgi tühiseks ega anda neile tähendust, mida neil tol hetkel ei olnud.
Mina loobusin palgatööst, et pühenduda laste spordile. Me leppisime kokku, et edaspidi pühendume suuresti suusatamisele ja sellest peaks saama meie pere elatumise põhiline komponent, ja kogu tulu – ka auhinnarahad – lähevad tagasi sporti, sest vastasel juhul ei oleks olnud võimalik konkurentidega samaväärselt treenida. Keegi ei ostnud kalleid luksuskaupu.
Suusaliit kinnitas kohtus, et Kelly Sildaru kontole maksti ka Henry Sildaru sponsorvahendid. Miks? Sest stipendiumi taotlemiseks oli Henry lihtsalt sel hetkel liialt noor. Täna oleme me kohtus, kus prokuratuur, Kelly Sildaru ja tema esindaja ei hooli tõest, Kelly vennast või siis varasematest kokkulepetest.
Rahalised vahendid liikusid seega suuresti läbi Suusaliidu – sealt sihtotstarbelise stipendiumina Kelly Sildaru kontole ja sealt pere kokkuleppel minu kontole, et katta tiimi kulusid: lennupileteid, majutust, treeninguid, samuti tuli hoolitseda, et söögilaud oleks kaetud. Kõik toimis ja sobis – kuni hetkeni, mil pere eraldi edasi läks.
Kohtupingis on hämmastav kuulda, kuidas Kelly Sildaru esindaja kohtule tõendeid esitab. Viidatakse e-kirjadele, kus puudub Henry Sildaru nimi, püüdes jätta muljet, justkui polekski Henry olnud tiimi osa. Samal ajal jätab härra Reinsaar teadlikult tähelepanuta nende samade kirjade manused – lepingupõhjad, kus seisavad selgelt nii Tiim Sildaru, Kelly kui ka Henry nimed.
On arusaamatu, miks rõhutab Reinsaar lepinguid, kus Henry nimi puudub. Põhjus oli aga lihtne: Suusaliidu jaoks oli Henry toona lihtsalt liiga noor, et teda ametlikult lepingusse märkida. Reedesel istungil tõi Reinsaar näite Starmanist. Lepingu allkirjastamisel märkasid Starmani esindajad, et Henry nimi on puudu. Toona selgitasin ja leppisin suuliselt kokku, et Henry on osa lepingust ning Starmanil on õigus teda turunduslikult kaasata.
Valus on vaadata, kuidas härra Reinsaar püüab kohtusaalis kõnet pidades meid kõiki tüssata. Ta küsib retooriliselt, kuidas on võimalik, et suur ettevõte nagu Starman võtab riski ega sõlmi kõiki kokkuleppeid kirjalikult – väites, et see polevat eluliselt usutav. Ometi helistas Reinsaar mõni aeg tagasi ise Starmani endisele esindajale, et kutsuda teda tunnistama. Kui aga esindaja suulist kokkulepet kinnitas, loobus Reinsaar tema kutsumisest, kuid mitte oma väljamõeldud narratiivist. Mida me siin kohtus siis taga ajame? Kas tõde?
Pargisõidus on oluline, et sportlasel oleks rajal kaks treenerit. Keegi, kes jälgiks konkurente, annaks tagasisidet. Kelly Sildaru oli pargisõidus võitmatu seitse aastat järjest. Ei, see ei olnud tingitud ainult minu panusest treenerina või Kelly enda võimekusest. Minu, pere palvel jäi aastateks Henry karjäär pausile, aitamaks olla just see oluline lüli Kelly Sildaru treeningutel, võistlustel.
2019. aastal võidame Kelly Sildaruga X Gamesil korraga kolm medalit, pargisõidus tuleb skooriks 99 punkti. Nädal hiljem on Kelly rennisõidus täsikasvanute maailmameister. Pargisõidu kava teeb aga Kellyle ette Henry, rennisõidus on samuti plaanitava kava varasemalt ette näidanud väikevend. Kuidas on võimalik, et täna me oleme antud kaasuses teinud kõik, et püüda takistada selle sama väikevenna sportlasteed?
Lõpetuseks.
See kohtuasi annab ühiskonnale märgi: milliseid väärtusi me kaitsma peame? Kas me lubame peresisestel kättemaksuaktsioonidel hävitada elutööd ja tulevikulootusi? Kelly Sildaru on täiskasvanu ja vastutab oma allkirjade eest. On kurb, et ta on valinud tee, kus ta on kaotanud venna ja vanavanemad. Ma ei usu, et see skeem on tema enda välja mõeldud, kuid kahjuks on ta selles kaasvastustaja.
Austatud kohus, ma palun õiglast otsust, mis arvestaks tegelikku asjade käiku, mitte konstrueeritud süüdistusi. Ma soovin, et Henry ja teised noored sportlased ei peaks kunagi kogema sellist ebaõiglust, kus süsteem pöörab neile selja isiklike ambitsioonide nimel.
Tänan.
Viimased uudised
TOP 10
LOE SIIT: Lõunaeestlase horoskoop aastaks 2026
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
