ARVAMUS: kiri Antile
Avaldatud: 18 mai, 2026Lõunaeestlane avaldab Irja Tähismaa poolt sotsiaalmeedias avaldatud kirja endisele Võru linnapeale Anti Allasele, sotside kohalikule esindajale, kelle võim täna kukkus.
Kiri on järgmine:
TÄNA SIIS LÕPUKS OMETI NEED SOTSID VÕRUS KUKKUSID. ANTILE.
Jumal küll, ma enam ei uskundki, et see juhtuda võib. 12 aastat! See on nii pikk aeg. Juulike on 14 ja Roosi 11.
Anti Allas tuli Võrus võimule siis, kui me Innoga veel Võrumaa Teatajas töötasime. Mul on nii kahju, et ma, raisk, andsin selleks veel ise panuse. Ma tegin tast tutvustava loo Võrumaa Teatajasse ning paljud pärast ütlesid, et Anti jättis seal loos nii hea mulje, et nad lihtsalt pidid ta poolt hääletama. Ta oli toona mu sõber ning, häbi tunnistada, ma lootsin, et ta saab linnapeaks. Saigi.
Pärast seda olime sõbrad edasi, aga panin tähele, et mida kauem Anti linnapeana ringi lehvis, sedas ülbemaks ta läks. Vaatasin seda hämmastusega, kuna ta oli lihtne, siiras maapoiss. Ning siis linnapeana korraga – opaa, ei mahtund enam oma rahvarõivakuue sisse ära.
Tuli päev, mil pidin talt Juuliga seoses abi paluma. Me elasime Kreutzwaldi tänava korrusmajas teisel korral ning Innol oli hirmraske ning ohtlik nüüd juba kuueaastast Juulikest üles koju vedida. Küsisin Anti käest, kas linnavalitsusel oleks võimalik aidata invalifti või uue korteriga. Anti vastus oli selline ja see jääb mulle eluks ajaks meelde: „Kuidas te küll nii madalale olete vajunud?”
Seega puudega lapsele abipalumine linnapealt oli „madalale vajumine”. Pärast seda me enam sõbrad ei olnud. Kui ma hiljem Antist kriitilisi artikleid kirjutasin või talt ta Facebooki lehel küsimusi küsisin, ta lihtsalt blokkis mind. Olen siiamaani blokitud.
Eesti vanasõna, mida armastas korrata mu isa, samuti Võrumaalt pärit mees, kõlab: „Uhkus ajab upakile, kangus käima käpakile.” Nii räägiti vanal Võrumaal ning ma imestan, et Anti vanemad ei ole talle seda õpetanud. Sest just uhkus ja kangus on need, Anti, mis sinule täna jalaga p…sse andsid. Nüüd oled sa käpakil.
Kõige olulisem siin elus on minu meelest jääda lihtsaks ja alandlikuks ka siis, kui elu sind õnnistab ning sa võid mõnda aega teiste peale mäelt alla vaadata. Siis tuleb endale alati meelde tuletada, kustkohast sa tulid ning et elu käib tõusude ja mõõnadega. Jää alati inimeseks ning aita endast nõrgemaid, et su kukkumine, mõõn, nii valus ei oleks. Sest siis sa võid alati loota sellele, et teised ka sind su mõõna ajal aitavad.
Kunagi ei ole aga hilja ning ma usun, et ka Anti hindab oma elu nüüd ringi ning otsib üles väärtused, mis elus tegelikult olulised.









