Doktoritöö: vanemaid tuleks imikute protseduurivalu leevendamisse rohkem kaasata

Airin Treiman-Kiveste. Foto: Lilian Mõttus

Veel mõnikümmend aastat tagasi arvati, et vastsündinud ei tunnegi valu. Tänapäeval teame vastupidist – imikud tunnevad valu intensiivsemalt kui täiskasvanud, sest nende alles arenev närvisüsteem ei suuda seda veel hästi reguleerida.

Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnas kaitstud doktoritöös leidis Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku õendusjuht Airin Treiman-Kiveste, et kuigi imikute valu leevendamiseks on olemas lihtsad ja tõenduspõhised võimalused, ei kasutata neid Eesti sünnitusosakondades veel piisavalt järjepidevalt.

Doktorandi sõnul võivad haiglaravil viibivad värsked ilmakodanikud läbida päevas mitu valulikku protseduuri, mistõttu on oluline nende valu süsteemselt hinnata ja vajaduse korral vähendada.

„Valu hindamine ja leevendamine pole valik, vaid kohustus. Üha enam soovitatakse selleks mittefarmakoloogilisi meetodeid, nagu rinnaga toitmine ja nahk-naha kontakt, sest need on ohutud ning tugevdavad lapse ja vanema sidet. Õdedel on siin väga tähtis ülesanne – nemad saavad toetada ja juhendada vanemaid ning aidata neil osaleda lapse valu vaigistamises,” ütles ta.

Doktoritööst selgus, et kuigi õed peavad imikute valu hindamist oluliseks, tugineb suur osa neist pigem oma kogemusele kui valideeritud valuskaaladele. Samuti ilmnes, et nooremad õed pidasid valu hindamist olulisemaks ja kasutasid valideeritud hindamisvahendeid sagedamini kui nende pikema töökogemusega kolleegid. Treiman-Kiveste sõnul rõhutab see vajadust ühtsete juhiste ja järjepideva täiendusõppe järele.

Ühe olulise kitsaskohana täheldas õendusjuht oma doktoritöös erinevust lapsevanemate ootuste ja tegelikkuse vahel. Kuigi enamik vanemaid soovib oma lapse protseduuride ajal kohal olla ja aidata tal valu leevendada, palutakse neil sageli selleks ajaks lahkuda. Samuti tunnevad paljud eeskätt muu emakeelega lapsevanemad, et nad ei saa haiglapersonalilt piisavalt selget ja arusaadavat infot.

Treiman-Kiveste hinnangul aitab seda parandada perekesksem lähenemine, kus lapsevanemaid nähakse aktiivsete partneritena. „Selleks on vaja nii ühtsemaid juhiseid, paremat kommunikatsiooni kui ka tõenduspõhiste meetodite järjepidevamat kasutamist. Seejuures on esmatähtis õdede ettevalmistus ja täienduskoolitus, et nad oskaksid kaasata vanemaid lapse protseduurivalu leevendamisse ning tagada turvalise ja tõenduspõhise valuravi,“ rõhutas ta.