Võrumaalt pärit Monika Helme on omastehooldusega väga lähedalt kokku puutunud (intervjuu)
Avaldatud: 26 jaanuar, 2019
Kujutis: facebook EKRE üks juhtfiguure, erakonna esimehe Mart Helme abikaasa Monika Helme on pärit Misso vallast Võrumaalt. Ja see pole ainus vähem teada fakt Monika Helme kohta – ta on nimelt olnud tervelt 13 aastat oma haigete lähedaste hooldaja ning teab seetõttu täpselt, millises olukorras on praegu Eesti omastehooldajaid ning sotsiaalsüsteem.
Ühel hetkel tuli Monikal hooldada väikeses korteris kaht vanainimest ning kasvatada samal ajal kaht pisikest last. EKRE omastehooldajatele miinimumpalga tagamise idee on välja kasvanud justnimelt Monika enda rängast kogemusest. See on tõeliselt inspireeriv lugu ühest väga kangest ja suure südamega Eesti naisest.
Järgneb intervjuu Monika Helmega.
Monika, mainisid, et oled Võru juurtega. Räägi, palun, lähemalt, kust täpselt pärit oled, millega Su ema-isa tegelesid ja millised mälestused on Sul seoses Võrumaaga. Kas satud ka nüüd vahel siiapoole, elab Sul siin veel ka nüüd sugulasi?
Monika Helme: Jah, olen sündinud ja kasvanud Võrumaal, Missos. Mu vanemad on põlised võrumaalased – ema sündis Meremäel ja isa Vastseliina lähedal Petruse külas. Mu vanemad olid Misso koolis õpetajad ning ma ise elasin, kasvasin ja käisin koolis samuti seal. Mul on selle kohaga väga head mälestused – kõigist neist inimestest, kaunist loodusest ja õpetajatest. Näen oma lapsepõlveradasid siiamaani unes. Kahjuks võeti mu lapsepõlvekodu meilt omandireformi käigus. Seetõttu pidid mu vanemad sealt ära kolima ja minu juurde elama asuma ning ka ma ise ei suuda enam sinnakanti väga minna. Millest on kohutavalt kahju, sest see kant on mul südames surmani.
Mu sugulased – tädi ja tema lapsed on samuti veel Võrumaal, korra aastas olen viimastel aastatel sealkandis käies ikka tädi juurest läbi astunud.
Võibolla tulevikus muutuvad mu käigud Võrumaale sagedasemaks, sest mu isa lahkus igaviku radadele aasta tagasi (ema juba mõned aastad varem ) ja jättis mulle oma isatalu Petrusel. Oleme otsustanud, et mu kõige vanem poeg, kes on juba 30-aastane ja õppinud arstiks, seadnud oma elu sisse Tartus (mis ka ju ikkagi Lõuna-Eesti), saab selle vanavanemate põlistalu endale ning hakkab seal toimetama. Mul endal on ju elu läinud nii, et ühtepidi elan Tallinnas juba 33 aastat ja sellest paralleelselt Läänemaal 23. Ja minust ei oleks igapäevaselt oma vanavanaisa maadel tegutsejat ja selle kõige eest hoolitsejat. Kuid on tore, kui sul on lapsed, kes asjad üle võtavad, elu edasi viivad, ning mul on kohutavalt hea meel, et mu esivanemate tehtu ei lähe võõrastesse kätesse, vaid seal jätkub elu. Sellised asjad nagu perekond ja suguvõsa… kui üldse midagi siin elus on, mis on tähtis ja kõige sügavamas mõttes oluline, siis just need. Sest neis peituvad inimese juured ja juurtest kasvab välja kõik ülejäänu. Rahvus, kodutunne, riik.
Tean, et oled samuti olnud lähedase hooldaja. Nüüd on EKRE käinud välja lubaduse tagada sügava puudega inimese hooldajale miinimumpalk. Räägi, palun, mis on hooldaja töös kõige raskem, mida on hooldajale kõige rohkem vaja ning miks on lähedase hoolitsus parem kui professionaalse hooldaja hoolitsus. Mida saaks riik veel ära teha, et hooldaja koormat kergendada?
Monika Helme: Jah, olen olnud 13 aastat oma elust omaksehooldaja. Mu ema põdes juba noorest east sclerosis multiplexi. Kui mu vanemad nende kodust välja tõsteti, siis kolisid nad minu juurde. Ema tuli Tallinna meie korterisse ja isa läks Läänemaale meie Suure-Lähtru mõisa. Ema vajas juba igapäevahoolt ning siis vormistasingi end ametlikult hooldajaks. Raha selle eest praktiliselt ei saanud, õnneks aga kaasnes sellega haigekassakaart. Ja tööle minna omaksehooldaja ei tohtinud. Kui emale oli määratud veel raske puue, siis põhimõtteliselt oleks saanud hooldamise kõrvalt näiteks poole kohaga tööl käia ju küll, kuid seadused ei võimaldanud.
Kasvatasin samal ajal ka juba väikest last ning üks vanainimene ja laps olid päris korralik koormus. Siis aga juhtus nii, et meil tuli enda juurde võtta ka mu abikaasa mõlemad vanemad. Mardi ema oli jäänud pimedaks, see oli tal aasta–aastalt süvenenud, ning 2003. aasta sügisel, kui ta oma Pärnu kodus hakkas pliidi alla käsikaudu tuld tegema ja tuli põrandale kukkus, saime telefonikõne – kas sul oleks meile talveks nurgakest, me ei saa enam üksi hakkama. Elasime siis kolmetoalises korteris viiekesi – mina, Mart, kaks last ja minu ema. Mis teha – läksin ja ostsin kaks madratsit, kolisime koos pisema lapsega elutuppa madratsitele, oma magamistoa andsime Mardi vanematele, minu ema koos mu suurema pojaga olid kolmandas toas. Ja tõime Mardi vanemad Pärnust ära.
Mardi isa põdes juba siis kopsuvähki, ta tervis oli väga kehv ning kaks nädalat pärast meie juurde kolimist ta suri… Siis oli selge, et Pärnusse tagasi ei lähe Mardi ema enam kunagi, vaid jääbki meie juurde. Pimeda vanainimese hooldamine oli juba tõsine teema. Pidin ennast ka tema hooldajaks vormistama, kui elu juba kord nii oli läinud. Talle määrati sügav puue. Umbes aasta pärast sündis meile ka kolmas laps perre ning siis olin ma ühtäkki kahe väikese lapse ning kahe hooldatavaga igapäevaselt rakkes.
Mingil hetkel kukkus mu ema ja murdis reiekaelaluu. Haiglas hoiti teda pärast operatsiooni viis päeva, siis kirjutati välja. Küsisin, et mismoodi ma temaga nüüd hakkama peaksin saama, ta on ju liikumisvõimetu. Kehitati õlgu ja öeldi umbes nii, et meie ei tea midagi, viige ta siit, kuhu tahate. See oli sissejuhatus hooldushaigla temaatikasse minu elus. Kuu aega sai ta olla haigekassa poolt toetatuna järelhoolduses, aga juba umbes poole pealt palus ta mind iga päev jumalakeeli, et tütreke – vii mind siit koju. Ta oli paigutatud hooldushaigla kõige kaugema koridori palatisse, kus praktiliselt keegi ei käinud, kutsunginupp ei töötanud ning ta oli hädas ja kogu aeg üksi.
Lõpuks sain ta suure palumise peale registreerimislaua juurde palatisse ümber paigutatud ning olukord leevenes. Aga ikkagi – kui kuu aega oli möödas, siis öeldi, et koht tuleb vabastada. Isegi raha eest ei olnud enam võimalik seal edasi olla, sest hädaliste järjekord ootas ukse taga. Sellest kõigest võiks kirjutada terve raamatu, kuid ma arvan, et kõik eesti inimesed, kes on omastehooldusega kokku puutunud, võivad rääkida väga värvikaid lugusid sellest, kuidas jah – kirjade järgi on kõik ilus, teenused olemas, aga tegelikkusega kokku puutudes selgub, et ilusa jutu taga on olukord, kus sind on oma muredega üksi jäetud, sest raha ei ole, kohti ei ole, teenusele ei saa, hooldusvahendid on kallid ja omaosalus kõrge.
Jumala abiga saime me aga kõikides olukordades hakkama, kuid mul ei lähe kunagi meelest üks jutuajamine, mida kogemata kuulsin pealt Invaru poes järjekorras istudes, et osta sealt isikliku abivahendi kaardiga (nüüd juba isale) mõned eurod odavamat mähkmepakki. Kaks prouat istusid mu kõrval, üks oli liikumisraamiga ning koos sõbrannaga tulnud vaatama, et ehk saaks üürida taskukohase hinnaga ratastooli. Ta rääkis vaikselt, endal pisarad silmis, kuidas teda mitte kellelegi vaja ei ole. Eluaeg on tehtud tööd, aga pension on väike ja tervis läbi, et tema ei taha, et nüüd mingid võõrad inimesed hakkavad teda tooliga lükkama, potitama, toitma… et tema on mõelnud, et võtaks kõik rohud ükskord korraga sisse ja lõpetaks kogu selle vaeva ära. Ka mulle endale tulid seda kuulates pisarad silma ja ma mõtlesin, et kui julm on meie ühiskond, kus ametnikud ja bürokraadid rõõmsalt raporteerivad, kuidas me pole kunagi nii hästi elanud, kuidas seesama Invaru pood on täis läikivaid ja keerulisi imevidinaid, millega kergendada puuetega inimeste olukorda ja omastehooldajate tööd, aga ometi ei jõua kogu see heldus abivajajateni. Kuidas läikpaberile trükitud buklettidest võime vaadata rõõmsaid ja õnnelikke vanureid, naeratavaid põetajaid kätt hoidmas, aga tegelikkus on reaalsusest sama kaugel nagu Maa Kuust.
Nüüd, enne valimisi on omastehoolduse teemal lahti läinud tõsine debatt, mille üle on mul ainult hea meel. Räägitakse teenusmajadest, kuhu vanur kolib, kui ta oma kodus enam end turvaliselt ei tunne. Tore. Aga see on kallis ning ikkagi ei tea seda, et kui inimene jääb voodihaigeks, siis mis saab temast edasi. Riigipoolne vanadekodude võrgustik on praeguses seisus lihtsalt kalli raha eest vanurite ühishooldusele võtmine, mis on tegelikkuses ebainimlik ega vasta absoluutselt inimeste vajadustele ja humaansele kohtlemisele. Ja sealjuures pole vahet, kes selle eest lõpuks maksab.
Koduhoolduse ja asendushoolduse võimaldamine suuremas mahus on seotud tohutu bürokraatiaga ning ikkagi ei taga lõpuni seda, et nii vanainimesed kui puuetega inimesed üldse saaksid seda, mida nad tegelikkuses vajavad. Minu kogemus just vanainimestega ütleb seda, et kõige parem on neile variant, et nad elavad oma kodus ning lähedased, kes praeguse perekonnaseaduse järgi nagunii on kohustatud oma lähedaste eest hoolitsema, võiksid seda teha ning riik maksaks neile selle eest miinimumpalka. See läheks riigile lõppkokkuvõttes ka odavamaks kui palgata töövõtjatena hooldajaid vanadekodudesse või koduhooldusspetsialiste. Alles siis, kui lähedaste teadmised ja oskused muutuvad hooldatava tervisliku seisundi tõttu ebapiisavateks, peaks riiklik ja pideva meditsiinilise sekkumise võimalusega teenus kõigile kättesaadav olema. See võimalus peaks olema tagatud ka lühemaks ajaks kõigile soovijatele, sest omastehooldaja vajab aegajalt kas puhkust või tekivad muud elulised ootamatud vajadused oma lähedane korraks turvalisse keskkonda paigutada. Eesmärk on ju lõppkokkuvõttes ikkagi see, et loodud oleks võrgustik, mis tagaks meie inimestele inimväärse olemise.
Millised EKRE poolt tõstatatud teemad on Sulle kõige südamelähedasemad? Mille eest ise Riigikogus kõige kirglikumalt seista kavatsed?
Monika Helme: Laiemas plaanis muidugi meie suveräänsus, mis on vähenenud juba kriitilise piirini ja mille lõplik loovutamine toimub Euroopa Komisjoni poolt loodavas Euroopa föderatsioonis. Rahvusriikide hävingut kuulutav Guy Verhofstadti „Rahvustejärgse Euroopa Manifest” on õõvatekitav lugemine, sest seal nõutakse sõnavabaduse piiramist kõiges, mis võiks takistada ühtse Euroopa Riigi loomist, ning juba ennetavaid repressioone isikutele ja poliitilistele jõududele, mis tegutsevad rahvusriikide säilimise nimel. Samuti kavatsen ma kõigis oma sõnades ja tegudes seista Eesti Vabariigi Põhiseaduse kaitsel, eriti selles osas, mis ütleb, et Eesti riik on loodud eesti rahva, keele ja kultuuri säilimiseks üle aegade. Sellest lähtudes peavad olema tehtud kõik meie seadused ja vastu võetud kõik otsused. Loomulikult seisan ka selle eest, et rahvale saaks tagasi antud tema õigus kaasa rääkida otsuste tegemisel, ehk siis tuleb taastada rahvaalgatusõigus, presidendi otsevalimised ning muuta valimisseadust nii, et Riigikokku saaksid vaid need inimesed, kellel on tõeline rahva mandaat.
Mõned feministid on püüdnud väita, et naised on Eestis halvemas olukorras kui mehed. Mis Sina arvad – kas naiste õiguste kaitseks tuleks midagi ette võtta ning kui jah, siis mida?
Monika Helme: Kui Eesti Vabariik loodi, oli meie naistel kohe olemas ka valimisõigus. Eestis on naine olnud läbi ajaloo mitte allasurutud ega õigusteta, vaid vastupidi – naise seisund on olnud oluline ja tähtis. Näiteks juba Muinas-Eestis oli olemas pärimisõigus ka naisliini pidi ning naine oli see, kelle vööl olid majapidamise võtmed, ning naise käes oli tihti ka pere rahakott.
Samal ajal Euroopas oli naine palju rohkem õigusteta ja allasurutud ning kui võõramaised vallutajad saabusid meie maale ning tapeti maha meie vanemad, meie rahvuslikud liidrid, siis abiellusid vallutajad tihti nende leskedega, sest õigused varale ja maale olid Eestis jäänud naistele. Naisõiguslust on alati meile imporditud koos võõraste vallutajatega, ka nõukogudeaegne naise „vabastamine” kodanlikest ahelatest ning nõukogude naise kasvatamine oli tegelikult lahtisest uksest tanksaabastega sisse murdmine. Sama toimub 21. sajandi Eestis, kus naiste õiguste nõudmise sildi all otsapidi naisi hoopis orjastatakse – eesmärk on suunata kõik naised tööle, ehitama helget tulevikku, et sundida neid teenima globaalseid korporatsioone ja panustama majanduskasvu. Mingid muud valikud ei ole tänapäeval aktsepteeritavad, seda karistatakse haigekassakaardist ning pensionist ilmajätmisega.
Meile on aastaid valetatud, nagu meil oleks naiste ja meeste töötasu osas suur palgalõhe. Kuid juba 2008. aasta statistikaameti võrdlusandmete järgi on kõigil laiemalt levinumatel töökohtadel – juhtidest kuni lihttööliseni – naiste tunnitasu kõrgem kui meestel samas ametis. Hämamiseks räägitakse mingist keskmisest palgast, kus olevat mingi lõhe. Tegelikkuses statistiliselt aga sellist asja üldse eksisteeri juba vähemalt kümme aastat. Ja kõik ülejäänud probleemid, millele võitlevad naisõiguslased rõhuvad, ei ole mitte diagnoos, vaid sümptomid. Põhjused on hoopis mujal ja neid ei saa lahendada meeste allasurumise ja vihkamisega.
Me peame ühiskonnas looma vastastikuse lugupidamise õhkkonna, me peame peredele looma turvalise keskkonna ning abivõrgustiku, me peame ühiskonnas nii kiiresti kui võimalik vähendama üleüldist stressitaset, mis muudab inimesed enesekeskseks ja egoistlikuks, võitlevaks ja vägivaldseks. Mis muudab nad pimedaks oma tegelike vajaduste suhtes ja kergelt manipuleeritavaks ideoloogiliste aferistide poolt.
Samal ajal, kui meie põhivajadused naiste ja meestena on rahuldamata, püütakse meile indoktrineerida kõikvõimalikke hälbeid ja hedonismi. Normaalsete, jätkusuutlike ning turvaliste peresuhete soovi surutakse meis maha ja traditsiooniliste pereväärtuste eest seisjaid häbimärgistatakse… Mina isiklikult arvan, et kui naised saaksid olla naised ja mehed mehed – sellisena nagu nad on, kui riik ei püüaks peresuhteid ümber defineerida, sundides inimestele peale võõraid „progressiivseid” ideoloogiaid, kui inimesed saaksid rahus elada nii nagu nad on kogu aeg elanud – , siis tasapisi läheks stressitase ühiskonnas alla, väheneks vägivald, kaoks vihkamine… Meie kõigi ühine eesmärk peaks olema vastastikuse lugupidamise kasv, mitte süüdistamine. Ja riiklik regulatsioon nii sensitiivsetes teemades, nagu naiste ja meeste vahekorrad, vastutus ja kohustused, peaks olema minimaalne. Väärikaks saab vaid kasvada. Ja väärikas naine ja väärikas mees on ühe stabiilse ja turvalise riigi kõige kindlamad alustalad.
EKRE toetus tõuseb mühinal, praegu on teil Riigikogus seitse, aga pärast valimisi ilmselt juba 20-25 kohta. Millega Sina sellist tohutut toetuse tõusu seletad? Ajakirjandus annab küll teie pihta kõikidest torudest tuld, aga sel ei paista olevat mingit efekti. Millega te südamed võitnud olete?
Monika Helme: Ennustamine on tänamatu tegevus, seetõttu ei hakka Riigkogu kohti enne 3ndat märtsi jagama. Aga toetus on meil tõesti tasapisi kogu aeg tõusnud ning ma arvan, et põhiline põhjus on see, et me oleme kogu aeg rääkinud ühte ja sama juttu, seisnud kindlalt oma väärtuste eest. Hoolimata kõikvõimalikest meievastastest rünnakutest.
Andsin just intervjuu ühele suurele nädalalehele, vestlesime pikalt ning lõpuks tunnistas ajakirjanik, et jah – te räägite ju kõiges seda juttu, mida rahvas kuulda tahab. Ma ütlesin talle, et me ei räägi seda selle pärast, et rahvas tahab seda kuulda, vaid selle pärast, et me ise ka mõtleme ja tahame teha kõike seda, millest räägime. Ja mul on ainult üks küsimus – miks siis teised poliitilised jõud räägivad seda, mida rahvas kuulda ei taha? Miks nad teevad seda, mida rahvas ei taha? Võtame kasvõi needsamad kaks suurt asja – kooseluseadus ja rändelepe. Nii selgelt oli ju näha, mis on neis küsimustes rahva mõte ja soov. Aga ei – ikka tehakse risti vastupidi. Miks???
Kõik suuremad lõhed ühiskonnas jooksevadki ju mööda neid jooni, kus rahvas on mingis küsimuses suures osas ühte meelt, aga poliitikud jonnakalt teevad teisiti. Kes neil keelab teha seda, mida rahvas tahab? Ma ütlen, kes – võõramaised ideoloogid, peremehed, kellele on oma riik ja rahvas isiklike hüvede eest maha müüdud. Nad kuulavad pigem oma globaalseid peremehi, kui oma rahvast. Ja lõhestavad sellega ühiskonda, on seda juba aastaid teinud.
EKRE on ainuke, kes mõtleb suurema osaga rahvast teatud küsimustes ühtemoodi ning ei ole kellegi poolt juhitav või mõjutatav. Meie eesmärk on see globalistlike ideoloogiate poolt juhitud võrgustik katki rebida ning üles ehitada struktuur, mis lähtuks tähtsaimate otsuste tegemisel kõiges eesti rahvuslikest huvidest. Me peame jääma peremeesteks omal maal, me peame ise saama otsustada nii enda majanduse, kaitse kui haridusküsimuste üle, ja loomulikult peame tänapäeva globaalses maailmas võtma immigratsiooni oma kontrolli alla, sest vastasel korral me lahustume kiiresti olematusse. Tsiteerin lõpetuseks Ivan Makarovit, kes ütles – Eestil ilma eestlasteta puudub igasugune mõte. Ja ma jagan seda seisukohta 100 protsenti.
Viimased uudised
Loading ...
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
