Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Caroliina Luhamets. Foto: erakogu

Kõrgema Kunstikooli Pallas maaliosakonna üliõpilane Caroliina Luhamets on Võrumaalt pärit maalikunstnik, kes on vaatama noorele eale – Caroliina on 27 – välja kujundanud silmapaistva käekirja. Tänu sellele pälvis ta sel aastal hotell Pallase maalikunsti stipendiumi ning tema isikunäitust saab vaadata sügisel Tartu Kunstimajas.

Vestleme Caroliina Luhametsaga tema tuleva isikunäituse teemal ja uurime lähemalt, milline näeb välja maalikunstiniku telgitagune elu.

Nendele, kes sind veel ei tea – kes on Caroliina Luhamets?

Minu kunstiteekond sai alguse mitte väga ammu, umbes 2019. Lapsena mulle meeldis joonistada, kuid ma ei eristunud selle poolest oma eakaaslatest. Maalikunstini jõudsin läbi juhuse ja sellest on saanud minu elu üks lahutamatu osa. Olen leidnud endale südamelähedase eriala, tänu millele maalin tihti ja palju. Ma olen õnnelik, et minu pingutusi on märgatud ja tunnustatud, minu jaoks ülimalt oluliste inimeste poolt.

Üha enam avarduvad kunsti piirid, oled sina jäänud klassikaliste vahendite juurde – õli ja lõuend. Kuidas on olla tänapäeval maalikunstnik?

Tõsi, tänapäeval tehakse kunsti väga laiamõisteliselt. Lisaks maalikunstile on mulle huvi pakkunud videoinstallatsioonid, see kuidas vaataja ja kunstniku vahel lõhutakse teatav barjäär, mille abil kogevad mõlemad osapooled üksteise peegeldamist. Ma arva, et maalikunst on väga tehniline ja vaimselt kurnav eriala, mis seal salata, maalimine on raske. Sellegipoolest mulle tõeliselt meeldib maalida ja kunsti vaadata ning mul on hea meel, et kunsti saab teha tänapäeval väga erimoodi. Ma ei vahetaks oma kutsumust mitte millegi muu vastu.

Kuidas oled jõudnud sellise vanapärase stiilini ja kes on olnud sinu teejuhiks?

Suures osas on mind mõjutanud minu lapsepõlv ja see, kus ma olen üles kasvanud. Minu lapsepõlvekodu on Linnamäe mõis, kus minu isa siiani elab. Sealne miljöö, vanad asjad, vanas vaimus kasvamine on mind omamoodi kujundanud. Paljudel oma maalidel näen ma isa mõjutusi, seda kuidas ta on mind suunanud ja mida näidanud. Loomulikult on minu stiili mõjutanud ka mitmed vanakooli kunstnikud, nagu Jan ja Rein Tammikud, Raimo Saare, Olav Maran. 

Caroliina Luhamets. Kahe vahel

Räägi natuke lähemalt tulevasest iskunäitusest „Elu olu“. Kuidas selle teemani jõudsid ja miks see sinu jaoks oluline on?

Näituse idee seoses kodu olemusega oli mul juba mõnda aega mõttes mõlkunud. Ma olen ise väga kodune inimene ja ma olen alati uskunud ja tundun selle mõjutusi minu enda isiksusele ja sellele, kes mina olen. Kui mõelda ajale, mil elame praegu, siis viimaste aastate jooksul on kodu olemus olnud erinevas tähenduses ja muutunud mitmeid kordi. Esialgu olime me kõik lukustatud oma kodudesse ja siis räägiti sellest, kui keeruline ja pingeline on olla kogu aeg nii-öelda nelja seina vahel. Nüüd on kodu hoopis soojemas ja olulisemas kontekstis, kui oleme hoopis tänulikud selle üle, et meil on turvaline ja hea koht kus olla, ilma et me peaks sealt põgenema või otsima uut, kus on vaikus ja rahu.

Selliselt sai see näituse idee alguse. Minu peamiseks sooviks on pakkuda inimestele turavalist keskkonda, tuletada neile meelde elu lihtsad, kuid olulised momendid.

Ja lõpetuseks – millega sa täna tegeled ja kuhu edasi?

Täna ma tegelen edasi oma maalidega, mida saab näha tulevasel näitusel. Pikemas perspektiivis olen sihi seadnud enda pidevale arengule ja kogemustepagasi rikastamisele. Loodetavasti toob tulevik uusi huvitavaid ideid ja väljundeid, mida saaksin jagada. Kuigi praegune näituseprojekt on väga tubane, siis selle kõrvalt maalin tihtipeale ka loodust Võrumaa ümbruses. Ma olen alati huvi tundnud inimeste mõtete vastu, seega kui mind peaks Võru ümbruses või sõnajalalehe all maalimas nägema, võib mulle julgelt ligi astuda. Rõõm on kogeda oma inimeste mõttekäike, olgu nendeks mis tahes.

Caroliina Luhamets. Vaabina

Viimased uudised