Täna Stedingus esinev Kivisildnik: „Meie lollide massid on siiani valinud totaalse hävingu”
Avaldatud: 17 juuli, 2018
Karelus ja Kivisildnik Tänasel Stedingu luuleõhtu, mis järjekorras juba üheksas, saab näha autorit, kes tutvustamist ei vaja – üht ja ainust, jäljendamatut Sven Kivisildnikku. Lisaks Kivisildnikule astuvad üles kirjanik ja ajakirjanik Margo Vaino ning Võru oma poeet Karelus.
Luuleõhtu algab kella kuue ajal õhtul ning on tasuta. Nagu ikka, toetab ka seekord üritust Võru Ränduri külalistemaja. Pärast esinemist võib Sveni just nimelt sealt leida :).
Tegime Kivisildnikuga välkintervjuu. Sinatame, sest tunnen Sveni juba ligemale 20 aastat, sest ajast, kui 1995. aasta sügisel Tartu Noorte Koondise liikmeks astusin. Sven oli meie, noorte poeetide juhendaja.
Sven, sina laiemale avalikkusele tutvustamist ei vaja, kõik teavad, kes sa oled. Räägi parem, millega sa praegu tegeled. Mis võtab põhilise osa su ajast? Kas kirjutamise jaoks ka aega jääb? Mis hetkel pooleli, ilmumas?
( : ) pooleli on poeemidetsükli kolmas hetkel nimetu osa, ilmumas on luulekogu „( : ) ma olen siga“ kujunduses ja esseedekogu „( : ) võõraviha sinu vannitoas“ toimetuses, käsil on põhjalik seksuaalse frustratsiooni uurimus „( : ) armuloo prügikast. valuraamatu IV-IX köide“ 450 lehekülge, see on teaduslik ajalooline uurimus värsivormis, täiesti eriomane meistriteos.
Toimetan mitmete väga andekat autorite käsikirju: Kädi Kallau, Märt Sepper, Margo Vaino, Kristel Rebane jpt. Põhilise aja päevast võtavad treeningud, kui on rohkem vaba aega läbin jalgsi 800+ km kuus.
Oled ka kirjastaja. Räägi natuke oma kirjastusest. Mis seisus see praegu on ning mida uut-põnevat ilmumas on?
( : ) olen jah kirjastaja, olen olnud juhtiv luulekirjastaja ja kirjastan kuidagi ikka veel. Ent meie kultuuripoliitika on võtnud suuna tõlkekirjanduse ja totruse eelisarendamisele ning luulekirjastamine on väljasuretamisel – naeruväärsed näritud kondid toetuste asemel, absurdne tagakiusamine aruandlusega, mingid klounid ekspertide asemel.
Olen teinud sadakond aruannetega enam ei sobi, enam ei saa hakkama, seakari, nüüd on aktsepteeritav kulu ainult trükkimine – minge ka peresse, võhikud ja tõpranäod. Küündimatute ja asjatundmatute bürokraatide omavoli on muutnud kirjastamise lootusetuks ja enesetapjalikuks missjooniks. Jätkasin seni kuni mind kohtusse anti.
Tänapäeval aitan autoritel oma raamatuid kirjastada. Mul on mitmesaja oivalise raamatu kirjastamise kogemus – täiesti unikaalne ja hindamatu kogemus. Ilmumas on samad asjad mida toimetan ja mõnedki veel: Rooste, Plaser, Marko Mägi, Kauksi Ülle jpt
Oled olnud väga kriitiline Eesti riigi suhtes ning nimetanud Eestit miljoni vaese maaks. Korda palun veel kord üle, mis on Eesti põhiprobleemid, ning kui viitsid, siis paku välja ka lahendused.
( : ) kui ühel maal on miljon vaest, kuidas seda maad siis nimetada? Kolme nelja härrassotsialiste dünastia maaks? Või nimetada maaks, kus pole ühtki maailma või isegi euroopa mõttes rikast? Vaesusest tuleb väga palju probleeme, katkised hambad, harimatud lapsed, odav meelelahutus ehk joomine ja teleka vaatamine – ühesõnaga vaesuses valitseb mitmekülgne nõtrus, eelkõige vaimunõtrus. Lollil aga ei ole lootust.
Loll usub valesid ja propagandat. Juhmakale anna ainult immigrante ja homoseksualismi ja rohkem pole talle midagi vaja, kiunub vaimustusest. Loll valib hukatuse ja meie lollide massid ongi siiani valinud totaalse hävingu – nii endale, oma rahvale, keelele, riigile ja kultuurile? Me ei ole kaoses meie vaeste kurjuse pärast, süüdi on totaalne nõmedus.
Kusjuures pole mingit mõtet soovitada lollidel treenida oma aju, st lugeda raamatuid. Enamus pole võimeline treenima isegi oma keha. Nurjunud eluvormid on kõikjal meie ümber ja nad on ohtlikud? Nad on väga ohtlikud, kirjutan sellest „( : ) kehakultuses“, läbi keha ja kehaliste kannatuste teadvustamise ehk õnnestub veel mõni lihtne sõnum kohale toimetada, muid võimalusi ei ole.
Eesti kirjandus. Sa oled ka Eesti kirjanduse ja kirjanike suhtes kriitiline olnud. Mis siin põhilisteks probleemideks on ja kuidas neid lahendada tuleks?
( : ) see on eraldi loengusarja teema, lühidalt: meil puudub ekspertiisipõhine, mõistusepärane ning seaduslik kirjanduse edendamise mehhanism. Põhiseadusele ja rahvusvahelistele konventsioonidele sülitatakse.
Meil on juhuslikke ja kasutuid projekt nagu Pärnu jõe ääres pargipingile Jakobsoni lausega plekitüki kruvimise projekt J, või öökimaajavalt keskpäraste luuletuste helifaili lugemise kampaania vabariigi sünnipäevaks kodanik Purje geniaalsel juhtimisel, jälk, ehk huvitav eksperiment mis seisneb kirjanikupalga andmises mõnele võimetule kodanikule nt teeneline aparaaditöötaja ja konverentside püsiklient Kätlin Kaldmaa. Võin ennustada, mis selle statuudivastasese teo tagajärg on – ümmargune null.
Aga mis teha, suvalised tädikesed ei ole võimelised niigi nappe kirjandusrahasid sihipäraselt kasutama, neil puudub ka see organ. Pole ideid, pole situatsiooni analüüsi, pole võimeid, pole ekspert, pole süsteemset lähenemist – toimub mingi rituaalne ja bürokraatlik ning täiesti kasutu rapsimine. On üksikuid hiilgavaid autoreid nagu Margo Vaino või Jürgen Rooste, kuis selle asemel et neid rahvuslikke aardeid mahitada, külvatakse raha ida suvalise tindisolkija suunas, jälk.
Kui ikka millestki aru ei saa, siis pole võimalik elu mõistusepäraselt korraldada. Luules on kuldaeg ja vähemalt Võrulased saavad Stedingu majas ennast eesti luule võib-olla viimaste hingetõmbega kurssi viia. See pole kaugeltki kõigile kättesaadav luksus.
Lõpetuseks – millised on sinu sidemed Lõuna-Eestiga. Kas oled siit ka kuskilt otsa pidi pärit (kui jah, siis kuidas) ja millised on su kõige lahedamad mälestused seoses Lõuna-Eestiga?
Sidemed puuduvad, maavaldusi lõunaosariikides ei ole. Olen pärit Rakverest, olen õppinud Tartus, kus küll sain hästi läbi võrulastega Kauksi Ülle, Madis Kõiv, Navitrolla, Enn Kasak jpt, olen töötanud Talinas ja nüüd redutan Pärnumail.
Kõige helgemad mälestused Võrust pärinevad järve äärde viiva toidupoe lihaletist – suurepärased kõrned ja kohalik soolapekk on ka oivaline. Julmad treeninud, julm dieet, nii see luuletaja elu käib. Aga äsja kirjutasin Võrus tsükli luuletusi, järv mõjub täiesti loogiliselt:
( : ) tamul 1
eneseabi raamatud
ütlevad sa mees
söö sitta ma lisan
hektar vesiroose
pole sinu jaoks tee
et sa raibe kaoks
eneseabi raamatud
ütlevad sa mees ürita
ikka soolest kaugemale
suru tagauksest makku
lisan niipalju et vaikselt
pihku tiksudes eelkõige
rahma käbarad rakku
viljandis
20.06.2018
Kivisldnikku küsitles IRJA TÄHISMAA.
Viimased uudised
Loading ...
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
