Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Foto: erakogu

Ekspress avaldas artikli pealkirjaga: „Noored räägivad, miks nad ei taha lapsi: hullumeelne oleks sünnitada selleks, et eestlasi oleks rohkem.”

Artikli peale on läinud sotsiaalmeedias kihama. Katrin Kiisk kirjutas asja kohta sellise arvamuse:

Lugesin seda artiklit noorte seisukohtadest lapse saamise motiividest ja takistustest ning pean ausalt tõdema, et ehkki vastuseid annavad suuresti mu oma eakaaslased, on mul tunne, nagu pärineksin nendega erinevalt planeedilt.

Eriti hämmelduma pani mind see seisukoht siin: „Me teenime mõlemad elukaaslasega üle Eesti keskmise, aga ma ei kujuta ette, et meil oleks aega ja raha lapsega tegeleda või vahepeal lapsehoidja palgata.”

Sa ei kujuta ette, et sul oleks aega last kasvatada? Milleks sul, kallis inimene, siis aega on? Ma ei tea ühtegi vanainimest, kes oleks hooldekodus viimseid päevi oodates öelnud, et ta kahtseb, et tal lapsed on. Vastupidi – ellu on viidud isegi üks uuring, kus selles olukorras olevad vanainimesed ütlevad, et ainus asi, mida nad elus kahetsevad on kas a) see, et neil üldse lapsi pole või b) see, et nad ei pühendanud oma terveid aastaid piisavalt perele ja olid pidevalt tööl.

Ma saan aru, et noortele on hästi oluline raha ja karjäär. Aga vähe mõistetakse, et see pudeneb sõrmede vahelt ühel hetkel nii või teisiti ja selleks ajaks, kui Sa mõistad, et kogu see rassimine materiaalse rikkuse nimel ei ole Sind elus tegelikult õnnelikuks teinud, pole Sul ilmselt võimalik enam lapsi saada.

Minu isiklik kogemus on – olles ka täpselt 27, kui oma esimese lapse sünnitasin – et enne seda defineerisin ma end läbi kõrghariduse, omandatud kraadide, ministritelt saadud aukirjade ja jumal teab mis muude saavutustega. Ühiskonna jaoks olingi alati selline tubli tüdruk. Aga mäletan hästi ka seda hetke, mil see suurte siniste silmadega pamp mulle rinnale ulatati ning kuidas sel hetkel kadus kõik see, mis ma siin elus teinud olin nagu ühe käeviipega ja ma tundsin, et kõige uhkem ja olulisem saavutus siin elus, ei ole miski muu, kui mu oma laps.

Nüüdsest, kui keegi palub mul end tutvustada, ütlen alati esimesena, et olen ema, sest just see defineerib mind inimesena kõige enam. Kindlasti saab lapse saamine mõjutama mingil määral valikuid karjääriredelil ja on võimalik, et päris seda, mida oleks tahtnud teha ilma lasteta, enam vähemalt mingiks ajaks teha ei saa.

Samas minu isiklik kogemus räägib jälle vastupidist – mu kõige kasumlikumad ettevõtmised, eneseareng ja huvitavad pakkumised jõudsid minuni just siis, kui mul oli kodus väike laps, sest minust oli saanud ajamanageerimise ekspert, kel oli suutlikkust teha 3 tunniga sama palju nagu enne last 13 tunniga. Ilma naljata, sa lihtsalt õpid ära kasutama iga vaba hetke nii tulemuslikult, et Sa ise ka ei suuda ära imestada kui kõrge produktiivsus Sinus üldse peidus oli. Ilma lapseta poleks kunagi teadnudki!

Seega jah, polegi minu eesmärk kedagi ümber mõtlema panna, aga tundsin torget see mõttekogum endast välja lasta, sest ei tundu mulle ühestki otsast loogiline, et ma ise mõtleks nii nagu artiklis kirjutatakse ja ei tea ma ka enda ümber olevatest samaealistest, et neil lapse saamine nii morbiidne on tundunud. Emadusest ilusamat ja uhkemat tunnet ühe naise elus ei ole. Selles olen ma täiesti veendunud. Nii nagu ka selles, et kui nendele samadele noortele naistele, kes artiklis sõna võtsid, see sama omaenese pamp kätele ulatatakse, mõtleksid päeva pealt nemadki täpselt samamoodi.

Viimased uudised