Oktoobris toimuvate kohalike volikogude valimise esimene nähtav avalöök anti sel kolmapäeval, kui valimiskomisjonid hakkasid vastu võtma valimisliitude registreerimistaotlusi.

Valimisliidud teevad Eesti poliitikas tänavu läbi uuestisünni. Kui edukalt nad suudavad esineda, on muidugi iseasi, kuid üle mitme valimisperioodi ei peeta valimisliitlasi enam poliitilise universumi kummaliseks äärealaks, vaid täiesti parketikõlbulikeks.

Mõelge ise: ühe parlamendierakonna esimees eelistab kandideerida kodukandis valimisliidu nimekirjas ning teine parlamendipartei jätab valimistele erakonnana sootuks tulemata, soovitades inimestel eelistada valimisliite.

Ükspuha, kas tegemist on ratsionaalse kaalutlusega, et valimisliiduga on võimalik rohkem hääli kokku ajada või on Saulusest tõesti saanud Paulus ja vanad erakonnahundid on valimisliitude osas meelt muutnud, kuid fakt on, et tuul on valimisliitudele tänavu väga soodsalt purjesse puhumas.

Valimisliitude ja parteide sõda

Valimisliitude ajalugu on Eesti poliitikas pikk ja kirev. Valimisliidud osalesid 1990ndatel riigikogu valimistel kõrvuti erakondadega, kuid 2002. aasta suveks olid erakonnad suutnud riigikogus läbi suruda seaduse, mis nägi ette valimisliitude täieliku keelustamise.

See jäi siiski toimumata, sest tollane õiguskantsler Allar Jõks viis kõigest mõni kuu enne kohalikke valimisi seadustatud valimisliitude keelustamise riigikohtusse, võitis seal ja säilitas kohalikele inimestele parteivälise poliitilise koondumise võimaluse.

Kuna erakondadel jäi lõplik võit valimisliitude üle seaduse haamriga saavutamata, asusid parteid sestpeale kohalikus poliitikas läbi viima intensiivset värbamistööd, et saada kohalikud poliitiliselt aktiivsed inimesed endi ridadesse.

Läbi 2000ndate aastate saatis erakondi selles osas edu ning parteinimekirjad muutusid ka väikestes valdades pigem tavaliseks. Riigieelarvelised erakonnad aitasid oma kohalikel esindustel läbi viia kampaaniaid ning andsid selleks lisaks oskusteabele ka raha.

Mida tugevamaks muutusid kohapeal erakonnad, seda vähem jätkus inimesi moodustama valimisliite, mille tõsiseltvõetavust parteid harvanähtavas üksmeeles õõnestasid. Demokraatia tulevik Eestis pidi seisnema tugevates parteides.

Seda hetkeni, mil tuli käibele väljend „kartellierakonnad”, mis iseloomustas riigikogu eelmist koosseisu, kus laiutasid neli erakonda ning paistis, et Eesti poliitika ajalugu on lõppenud ja edaspidi saab elu minna ainult igavamaks.

Haldusreform andis valimisliitudele võimaluse

Vabaerakonna ja EKRE sissemurdmine riigikogu praegusesse koosseisu lõpetas poliitikas paigalseisu ning Vabaerakonnast sai ühtlasi ka valimisliitude eestkõneleja. Nagu teada, ei osale Vabaerakond parteina eelseisvatel kohalikel valimistel, vaid selle liikmed osalevad valimisliitudes.

Ent lisaks tüdinemisele parteide Tallinna-poolsetest ettekirjutustest, kuidas kohapeal peavad inimesed istuma ja astuma, soodustas valimisliitude tagasitulekut ka haldusreform. Seda vähemalt esialgu.

Valdade sundliitmise ja riigikogu liikmetele kohalikus volikogus istumise seadustamisega lootsid erakonnad võtta kohalikus elus juhtohjad lõplikult enda kätte. Usutakse, et suurtes omavalitsustes suudavad erakondade nimekirjad koos riigikogulastest peibutuspartide panusega valimisliidud lõplikult ajalukku suruda.

Ent vähemalt sel korral seda ei juhtu. Tallinna poliitika suurtes vastuoludes ei osatud küllap ette näha, et kohalikud parteiliikmed, selle asemel, et minna partei nimekirjaga konkureerima uues suurvallas võidule, loovad hoopiski parteiülesed supervalimisliidud, kus kõrvuti kandideerivad kahe-kolme vastandliku erakonna liikmed.

Sellise valimisliidu registreeris reedel Setomaa valla valimiskomisjon. Valimisliidus „Ühine Setomaa” kandideerivad kõrvuti nii sotsid, reformierakondlased kui ka irl-lased, koondades inimesi mitte parteipileti värvi, vaid sarnase arusaama järgi, kuidas uut valda tuleb üles ehitada.

Sarnaseid supernimekirju, kus endised vallavanemad ja teised häälemagnetid on koondunud erakonnast sõltumatult ühte valimisliitu, saame näha teisteski omavalitsustes.

Mistõttu võib kokkuvõtvalt öelda, et kohalikel meestel ja naistel on aru peas ning erakondadel, kui nad tahavad kohalikus poliitikas edaspidi suunanäitajad olla, seisab ees tõsine töö enese taaskehtestamise nimel.

ARVED BREIDAKS

Eks see teeb natuke nukraks, kui suveilmad jõuavad kohale alles augusti keskpaigas, kuid parem hilja ja kas või pisutki kui üldse mitte.

Sel nädalavahetusel Lõuna-Eestis koguni 30 kraadini tõusnud õhutemperatuur meenutas, et suvi on meie laiuskraadil siiski võimalik. Kuigi ilmateenistus ähvardas, et kuumust jätkub vaid loetud päevadeks, oli ometi hinges lootus, et vahest jääb uus madalrõhkkond siiski saabumata.

Heitlik ilm on tänavuse suve üks peateema. Soe periood on meie laiuskraadil üpris lühike ja kui ka see osutub tavapärasest jahedamaks ja pilvisemaks, ajab ju kurjaks küll.

Need, kes läksid kindla peale välja ja sättisid oma puhkuse juulikuusse, pidid pettuma, sest õiget ranna- või suvilailma õigupoolest polnudki. Ilmateenistuse andmeil oli juuli keskmine õhutemperatuur normist 1,7 kraadi madalam ning päikesepaistet jätkus 272 tunniks, mis moodustas 94 protsenti juuli normist.

Ka juuni keskmine õhutemperatuur jäi normist kraadi võrra madalamaks, samas kui sademeid oli 102 protsenti normist. Lohutada võib vaid sellega, et öökülmi juunis ega juulis ei esinenud.

Nagu Eesti jalgpallikoondis, on ilm purustanud tänavu suvel ühe lootuse teise järel, mistõttu näib iga päikselisem päev kui õnnistus.

Kuid külm suvi tähendab ka seda, et paljud puhkuselt naasvad inimesed ei ole tegelikult tööaastast korralikult välja puhanud, on pahurad, stressis ning madala D-vitamiini tasemega. Poolikult laetud akuga kaugele ei sõida, mistõttu tuleb viletsa suve tõttu lörri läinud puhkusele leida asendus.

Seetõttu võib prognoosida, et suve pikendamise reisid Vahemere äärde saavutavad tänavu suurema populaarsuse.

Kellel pole aga võimalik reisi päikesepaistesse ette võtta, võiks kaaluda mõne kodumaise sanatooriumi või spaa külastamist, kus põhjamaine väsinud keha samuti turgutust leiab.

ARVED BREIDAKS

Paljud poliitikud ja nende kampaaniameistrid hingasid sel nädalal kergendatult, sest Edgar Savisaar tegi neile teene ning otsustas kohalikel valimistel siiski kandideerida. Paraku või mitte, kuid sellega sõnastas ta ka vähemasti pealinnas valimiste põhiküsimuse.

Tegelikult ei ole Savisaare nimekirja valimisprogrammist mitte midagi teada, ilmselt pole seda olemas ning võimalik, et ka ei tehta. Sest milleks raisata valijate tähelepanu kommunaalteemadele, kui kampaania keskseks teemaks võid olla sa ise – praegusel juhul Savisaar.

Valimiskampaania eel korraldavad riigieelarvelised erakonnad üldjuhul avaliku arvamuse küsitluse, et sõeluda välja valijatele olulised teemad, mille järgi saab sõnastada kesksed kampaanialubadused.

Sestap pole valimisplatvormi kokkukirjutamine mitte niivõrd suur meeskonnatöö, nagu poliitikud tihtilugu räägivad, vaid oskus arvamusküsitlusi õigesti tõlgendada. Millise partei ajutrust seda paremini suudab, see sõnastab ka parimad valimislubadused, pääseb nendega tähelepanu keskmesse ning võidab valimised.

Vaesemad erakonnad ja tänavustel kohalikel valimistel jõuliselt mängu sekkuvad valimisliidud ei oma üldjuhul raha, millega küsitlust tellida (väiksemates linnades pole selleks ka suuremat vajadust, valdadest rääkimata), mistõttu tuleb neil loota eelkõige heale õnnele ning mõne kogenuma liikme poliitilisele vaistule.

Savisaar ei pea aga midagi tegema. Tema lihtsalt on. Kui veel mõni nädal tagasi oli kuulda, et üks partei lubas muuta Tallinna lasteaiad tasuta teenuseks ja teine partei teatas, et nemad tahtsid seda juba varem teha, siis Savisaar sundis peale oma mängu ning pani kõik arutlema temaga seotud teemadel.

Kes on Savisaare kaaslased? Kes annavad kampaaniaks raha? Kas mehe tervis peab vastu? Kes hakkavad temaga koostööd tegema ja kes mitte? Mis saab Keskerakonnast? Kas Savisaar seenior visatakse omaloodud parteist välja? Küsimusi muudkui tuleb ja tuleb, kuid mitte ühtegi selget vastust.

Ainult vähekogenud poliitik vastabki korraga kõikidele küsimustele, kui vastuseid otsivaid reportereid on võimalik oma ratastooli taga jooksutada veel kaks ja pool kuud.

Edgar Savisaare kandideerimine muudab valimiskampaania kindlasti oluliselt huvitavamaks, kuid mitte sisukamaks. Savisaare isikuga on võimalik köita vaatajaid, kuid kui valimiskampaania keskendub ühele isikule ja temaga seotud vastuoludele, siis on see vaene kampaania, mis ei paku päriselus eksisteerivatele probleemidele mitte ühtegi lahendust.

Seepärast loodan, et Eesti poliitikasse tuleks juurde sama nurgelisi tegelasi, nagu karjääri loojangul olev Edgar Savisaar, kes suudaks valmiskampaaniad muuta mitte isikute, vaid ideede võitluseks.

ARVED BREIDAKS

FOTO: Edgar Savisaare Facebook’i konto

Uute valdade piirid on vaatamata paarile kohtuasjale Põlva ja Võru maakonnas suuresti selgunud, mis võimaldab küsida, kas sellist haldusreformi me tahtsimegi ning kas nüüd on vähemalt üheks inimpõlveks piirid maha märgitud?

Kuna mõne arvates on uued vallad liiga suured ja teise meelest liiga väikesed, võib suures plaanis küllap rahule jääda, sest kõigi jaoks ideaalset omavalitsust pole nagunii olemas. Igal mündil on kaks poolt ja iga reform sünnitab nii võitjaid kui ka kaotajaid.

Riigikogulane Ivari Padar avaldas sel nädalal Lõunaeestlases haldusreformile hinnangut andes lootust, et Põlva ja Võru maakonnas on valdade liitmisega õige pea võimalik jätkata. Eesmärk peaks Padari hinnangul olema kahes maakonnas praegu alles jääva kaheksa omavalitsuse ühinemine, et saaks tekkida rohkem kui 60 000 elanikuga omavalitsus.

Kahtlemata on tegemist optimistliku eesmärgiga, kui mõelda, et nii Võru kui Põlva maakonnas tegi valitsus kaks elanike arvust tulenevat erisust (Antsla ja Kanepi) ning ühe kultuurilisest tagapõhjast motiveeritud erisuse (Setomaa vald).

Olukorras, kus kaheksast vallast kolm on sündinud tänu neile antud erisusele, ei julgeks ma teha panust, et eelseisva nelja aasta jooksul kahe maakonna omavalitsused ühinemiseni jõuavad. Mis aga ei tähenda, et edasisi ühinemisi üldse ei võiks toimuda.

Näiteks Setomaa vald, mille loomisel oli küllap rahvusromantismi mõnevõrra rohkem kui majanduslikku kalkulatsiooni, võib olla üks võimalikke liidetavaid.

Samuti sõltub valdade edasine ühendamine poliitikutest, kes uutes valdades võimule tulevad. Kas juhtohjad saavad pigem „unionistid” või „separatistid”, sellest sõltub ka valla edasine ühinemispoliitika. Ühinemise tagantlükkajaks ei pea olema tingimata majanduslik kitsikus, vaid arusaamine, et koos toimetades ollakse efektiivsemad. Nõnda ühinesid varasemalt näiteks Põlva linn ja vald.

Padari ettepanekust kumab välja veel üks küsimus, mida viimasel ajal on haldusreformi kontekstis üha rohkem küsitud: kas Põlva maakond jääb püsima?

Riigihalduse minister Jaak Aab kinnitas nädala esimesel poolel Lõunaeestlasele, et valitsusel pole plaanis maakondi ühendama ega, kasutades ministri kõnepruuki, „oblasteid” moodustama hakata. Kas Võru ja Põlva maakonna ühendamine annaks oblasti mõõdu välja, on raske hinnata.

Arvestades aga tööd, mida Vana-Võromaa kultuurikoda ja selle eelkäijad on teinud ja teevad võro kultuuri- ja keeleruumi kooshoidmiseks ja arendamiseks, oleks ühise maakonna taastamine väärt idee, mida edasi arendada.

Kas aeg saab selle jaoks küpseks järgmise nelja aasta jooksul või hiljem ning kas maakonna loomiseks tuleb kõik vallad kokku liita, nagu soovitab Ivari Padar, või piisab ka nende tihedast koostööst, sõltub paljudest pisiasjadest.

Ent olen üsna kindel, et kui loomeinimesed võtavad võrokeste ühise maakonna loomise ideest tugevamalt kinni, ei jää poliitikutel muud üle, kui sellega kaasa tulla. Kui idee saab alguse rohujuurest, võrsub jõudsalt edasi, on see parim garantii, et kord taassünnibki võrokeste maakond, mitte Võrumaa oblast.

ARVED BREIDAKS

Kui üritada külmast suvest midagi positiivset leida, siis sääski ja muid tiivulisi vereimejaid on tublisti vähem, kui Eestimaa suvel tavaliselt. Maal toimetades võib isegi kerge kõhedus peale tulla, sest kohati on vaikus kõrva riivav.

Sääskede ja parmude-kärbeste vähesuse üle inimene vaevalt väga palju muretseb, sest „kasu” pole nendest tüütutest putukatest meile esmapilgul ju mitte mingisugust. Et lindude toidulaud sellevõrra kannatab, on kahejalgsele üsna võõras mure.

Looduse tasakaal ja arusaamine, et igal tiivulisel on seal oma koht, on meie igapäevases elus midagi kauget ning ebamäärast, millest küll räägitakse, aga mis igapäevast elu ju ei puuduta.

Putukate elu murrab inimese igapäeva sisse alles siis, kui kusagil on keset suve hukkunud mitmed mesilaspered ja keegi ei tea täpselt miks. Erinevalt parmust ja sääsest on mesilane „kasulik” putukas ning nendega toimuv tekitab arutelu.

Küsimus pole küll niivõrd mesilindudes endis, kes on õnnetult hukka saanud, vaid mesinikele tekkivas majanduslikus kahjus, kui nende „tootmisvahend” keset kõige kibedamat tööaega ootamatult ära sureb. Samuti on õhus küsimus, kas ja kui kõrgele tõuseb seetõttu mee hind.

Mesinikud süüdistavad farmereid, et need pritsivad oma viljapõlde kangete mürkidega, mis umbrohu kõrval ka kõik putukad ära tapab. Farmerid kinnitavad, et nad kasutavad taimekaitsevahendeid nii vähe kui võimalik, sest veel kangemaks kaitsmiseks, nagu Lääne-Euroopas harrastatakse, ei jätku lihtsalt raha. Kui aga põlluvilja haiguste ja umbrohu eest üldse ei kaitseks, tuleb saak vilets ja efektiivsus kannatab. Efektiivsus, nagu teame, on ettevõtluses alfa ja oomega.

Tegelikult on efektiivsus aga fiktsioon, mille sisu sõltub sellest, mida inimene selle all silmas peab. Kas eesmärk on efektiivne tootmine või efektiivne elu? Kas soovime elada võimalikult odavalt või võimalikult hästi?

Põllumajanduses efektiivsust otsides oleme pressinud sead, lehmad ja kanad võimalikult kitsale territooriumile ning saanud tulemuseks odava sealiha, lüpsirekordid ning odava linnuliha. Põllul saame tänu efektiivsele majandamisele, mille loomulikuks osaks on taimekaitsemürgid, hektarilt järjest suurema hulga teravilja. Kuid kas see tagab meile efektiivse elu?

Nagu näeme, on efektiivsel tootmisel ka oma varjuküljed – surevad mesilaspered, saastuv keskkond, liha, mis on küll odav, kuid mille tootmisel maapinda litsutav ökoloogiline jalajälg on üllatuslikult suurem, kui arvatagi oskame.

Ehk siis – kui me pühapäeval läheme üle Eesti toimuvale avatud talude päevale, siis ei peaks häbenema küsida farmerilt ka selle järele, kui palju ta oma põldudel mürke kasutab ja kas ta pole vahest mõelnud üle minna mahetootmisele.

Me võime nimetada mürki küll taimekaitsevahendiks, kuid mürk jääb mürgiks ja see ei tapa ainult mesilasi, vaid ka inimesi.

ARVED BREIDAKS

FOTO: PIXABAY

Nädalal, mil noored eestlased tõotavad laulu- ja tantsupeol, et nemad jäävad, teatasid Isamaa ja Res Publica Liidu endised võtmetegelased Margus Tsahkna ja Marko Mihkelson, et nemad siiski lahkuvad. Parteist mõistagi.

Kui endine parteiliider koos ministrikohtade jagamisel alalõpmata joone alla jääva tegevpoliitikuga oma koduerakonnast lahkuvad, on see kahtlemata oluline lugu. Seda enam, et ajad on keerulised nii neist maha jäävas parteis kui ka valitsuskoalitsioonis, kus IRLile asendajat pole esialgu võtta.

Ühe päevaga kahanes IRLi fraktsioon riigikogus 12-liikmeliseks ning valitsuskoalitsioon paberi pealt vaadates 54-liikmeliseks.

Tandem Tsahkna-Mihkelson on lubanud toetada valitsust „mõistlike otsuste” tegemisel, mistõttu ei pruugi nende lahkumine Jüri Ratase valitsust tagavast koalitsioonist olla peaministri peamine mure. Hoopis ohtlikum miiniväli varitseb teda koduparteis Keskerakonnas.

Pole ju saladus, et keskpartei saadikurühmas valitsevad pinged võivad lõppeda samasuguse tulemusega, nagu nüüd IRLis juhtus ning sellisel juhul kahaneks valitsuse seljatagune parlamendis juba tõenäoliselt allapoole 51 saadiku piiri.

Lõppev nädal veenis, et Keskerakonna vene tiib suudab sellele kaardile mängides olla vägagi edukas.

Parteiliider Ratas väitis kolmapäeval end uskuvat, et Keskerakond suudab Tallinnas välja tulla ühtse valimisnimekirjaga ning Yana Toomi ja kompanii separatistlikku valimisliitu selle kõrvale ei teki. Lõplikku kinnitust sellele väitele oodatakse järgmisel nädalal, mis tähendab, et läbirääkimised veel käivad.

Küsimus on selles, mille üle Keskerakonna eesti ja vene tiib läbi räägivad. See, mida tahab eesti tiib, on ju teada – venelaste hääli. Ent mida Toom & Co-le selle eest vastu pakutakse, jääb avalikkuse eest varjule.

Juhul kui keskerakondlased suudavad kohalikel valimistel Tallinnas end ühte nimekirja ära mahutada, jääb avalikkusele teadmata, millise hinnaga Ratas seda saavutas.

Mida Ratas Toomile lubab, et need oma nimekirjaga väljatulekust loobuks? Mida on valitsusjuhil pakkuda erakondlastele, kellest üks arvab, et eestlased on väljasurev rahvas ning teine on seisukohal, et Sputnik on telekanal nagu iga teine?

Sellised tulevikuväljavaated peaksid muutma erakonnad, kellel pole koostöölepingut Ühtse Venemaaga, mõnevõrra murelikuks. Ootamatult, või siis ka mitte nii väga ootamatult, on Tallinna volikogu pärast peetav äge võimuvõitlus raputamas kogu riiki.

Lõppeval nädalal muutus tõenäosus, et Eesti lõpetab oma Euroopa Liidu eesistumise poolaasta vähemusvalitsusega, oluliselt suuremaks.

ARVED BREIDAKS

Valitsus lõpetas neljapäeval rohkem kui pool aastat kestnud omavalitsuste „marineerimise” ning andis viimaks teada, millised vallad saavad haldusreformis erisuse ning võivad jätkata väiksemana kui 5000 elanikku ning millised mitte.

Põlva- ja Võrumaal oli sel teemal ootamist palju ning, tuleb nentida, et kahe maakonna idaservas ei saadudki veel lõplikku selgust, kuidas loodud Setomaa vallas päriselt elu käima hakkab, sest selle maakondlikku kuuluvust valitsus veel ära lahendada ei suutnud.

Küll aga said Kanepi, Kõlleste ja Valgjärve vald kinnituse, et nad võivad jätkata Kanepi vallana ega pea ühinema Põlvaga. Nagu ka Antsla ja Urvaste, kes jäetakse Võru vallaga ühendamata.

Ootuspäraselt otsustas valitsus liita Vastseliina ja Orava valla Võru vallaga, kuna kahe peale kokku oli neil elanikke aasta alguses vaid 2690. Teisalt: napilt võinuks kunagine kihelkonnakeskus Vastseliina jääda väikevallana edasi kestma, kui seal olnuks võimul sama teenekas keskerakondlane, nagu on Harjumaal Loksa linnapea Värner Lootsmann, kelle juhitav 2723 elanikuga linn jäi valitsuse otsusega sundliitmata.

Laiapõhjaline haldusreform

Üle-eelmise aasta lõpus välja kuulutatud omavalitsuste ühendamine on nüüdseks valdavalt tehtud ning uued vallapiirid selgunud.

Poliitilises plaanis tuli haldusreformi läbiviimisele mullu novembris toimunud valitsuse vahetus kasuks, sest nüüd jagavad sellega seotud poliitilist vastutust mõlemad suurparteid – nii reformi algatanud Reformierakond kui ka selle lõpetanud Keskerakond.

Enamik Eesti parlamendierakondi tegid haldusreformiga käed mullaseks Vaid EKRE ja Vabaerakond on haldusreformi vastutusest vabad.

Kindlasti pole haldusreformi tulemus ideaalne ning vaevalt seda keegi ka väga lootis. Kindlasti leitakse aasta või paari pärast nii mitmeski uues vallas, et omavalitsus ei toimi nii, nagu loodeti ning asjad on pigem läinud nii, nagu kardeti.

Tülisid on oodata küllap järgmisel aastal, kui uute omavalitsuste tänavu valitavad volikogud hakkavad kokku panema esimest eelarvet. Siis võib selguda, et mõne valla ääreala külaselts peab edaspidi läbi ajama väiksema toetusega, sest sellest kandist pole uude volikokku kedagi valitud, kes vajalikul hetkel jalgu trambiks.

Või vastupidi: uue volikogu valimised viiakse läbi mitmes valimisringkonnas, mis tagab küll volikogus väiksemate kohtade parema esindatuse, kuid võib volikogu viimaks ummikusse ajada, sest erinevad valimisringkonnad ajavad eri asja, aga ühist asja ei aja keegi.

Haldusreformi vigade parandused tehakse küllap ära viie aasta jooksul, kus seda on võimalik läbi viia, kuid Eesti haldusterritoriaalne jaotus on usutavasti üheks inimpõlveks nüüd suures plaanis paigas.

ARVED BREIDAKS

Esmaspäeval sai Montenegrost NATO 29. liikmesriik, mille puhul võiks Põhja-Atlandi alliansi lepingu viiendale artiklile mõeldes küsida, kas 625 000 elanikuga Balkani mägiriigi iseseisvus on väärt Eesti sõdurite tervise ja elu ohverdamist, kui see peaks vajalikuks osutuma?

Eesti ja meie Balti sõsarate puhul on seda küsimust kordi ja kordi esitatud. Isegi pärast seda, kui NATO otsustas saata Balti riikidesse ja Poolasse lisaväed, ei kadunud umbusk kuhugi. See teisenes küsimuseks, kas siia toodud USA, Briti ja Prantsuse väekontingent ka tegelikult sekkub, kui venelastega „asjaks läheb”.

Nii on Eesti julgeoleku tagamine NATO poolt saanud siseriiklikult mõneti usuasjaks, kus sõltuvalt hindajast on klaas kas pooltäis või pooltühi.

Kuni Keskerakonna võimuletulekuni nähti seda klaasi poolenisti täis olevat. Eesti võimupoliitikute seas ei olnud kombeks kahelda ei selles, et NATOsse kuulumine on Eestile eluliselt vajalik, ei selles, et liitlased meile vajadusel appi tulevad, ega ka selles, et me teeme siseriiklikult kõik selleks, et Eesti kaitsevägi muutuks Põhja-Atlandi alliansi orgaaniliseks osaks. Et me poleks julgeolekut tarbiv, vaid seda tootev riik.

See on seni õnnestunud. Kui ilmnes, et NATO vägede paigutamine Eestisse saab reaalsuseks, järgnes sellele kiire poliitiline otsus suurendada kaitsekulusid, saavutamaks valmisolek liitlasi võõrustada. Lisaraha suunamine riigikaitsesse ei põhjustanud poliitilist vaidlust, sest liitlaste kohalolu on riigi eksistentsile vajalik.

Kui võrrelda Eesti kaitseväe kohta käivaid uudiseid aastast 2017 ja aastast 2014, on nende sisus märgata olulist erinevust: liitlasvägede osalemine kaitseväe õppustel on praeguseks saanud igapäevaseks asjaks, mis mõne aasta eest veel sugugi nii ei olnud.

See tõik süvendab arusaama, et Eesti pole eraldiseisev saar, vaid Lääne-Euroopa kaitsesüsteemi loomulik osa, mille käivitavaks jõuks on jagatud ühised väärtused, arusaam, et Varssavi ja Berliini kaitsmine algab Luhamaal ja Narvas ning Tallinna kaitsmine on sama oluline, kui iga teise NATO liikmesmaa pealinna kaitsmine.

Ent miski ei ole enesestmõistetav. Keskerakonna võimuletuleku järel on Eesti julgeoleku müüri taotud üsna mitu mõra, mida järjekindlalt suuremaks üritatakse uuristada. Viimati lõppeval nädalal riigikogus.

Omad või võõrad?

Riigikogus teisipäeval toimunud Eesti ja USA kaitsekoostöö kokkuleppe ratifitseerimisel jätsid osad keskerakondlased lepingu poolt hääletamata, andes sellega märku, et kaitsekoostöö Eesti ja USA vahel on midagi sellist, mida ei peaks olema.

Hääletamisest hoidunud Mihhail Stalnuhhin põhjendas, et USA-d ei saa enam usaldada. „Mulle tundus, et kunagi on selline asi juba olnud, et tuleb võõras armee sisse ja nende jaoks ei ole piire, nende jaoks ei ole teie politseid, nende jaoks ei ole teie kohtusüsteemi. Ma otsustasin, et siin peaks pikemalt mõtlema,” ütles Stalnuhhin Delfile.

Käsitledes USA kontingenti „võõrana” asetas Stalnuhhin ameeriklased ühele pulgale Eestit okupeerinud NSV Liidu relvajõududega. See on häbematu vale ja Tagurpidi-Antsla, mida võiks oodata küll mõnest Vene propagandakanalist, kuid mitte riigikogu liikme suust.

Eesti peaministripartei on võimul oldud pealt poole aasta jooksul andnud riigi kaitsepoliitika osas vastakaid sõnumeid, mida pole enam võimalik kogenematusega põhjendada. Keskerakonna esimees peab viimaks leidma endas jõu Putini parteiga sõlmitud leping üles öelda.

Sest kui Eesti peaministriparteis peetakse Moskva Kremliga flirti normaalseks ja siin teenivaid USA sõdureid nimetatakse „võõraks armeeks”, libiseb Eesti tagasi halli tsooni, mille pärast võidelda ei kavatse küll mitte ükski ameerika sõdur.

ARVED BREIDAKS

Statistikaamet pani sel nädalal tugevalt kõikuma valitsuse kava viia majanduskasvu ergutamise nimel riigieelarve puudujääki, teatades kolmapäeval, et majandus on juba niigi tegemas kiiret kasvu.

Tänavu esimeses kvartalis mõõtis statistikaamet Eesti sisemajanduse koguprodukti kasvuks 4,4 protsenti, mis oli viimaste aastate üks tugevamaid näitajaid.

Vähe sellest: neljapäeval teatas statistikaamet, et tööstustoodangu maht oli aprillis kümnendiku võrra suurem kui mullusel naljakuul.

Nalja tegemata kinnitasid statistikud, et tööstuse kasv on olnud laiapõhjaline ehk see ei tugine paari-kolme tööstusharu erandlikul edul, vaid kaks kolmandikku tööstusharudest ületas aastataguse tootmismahu.

Majanduse hea käekäigu põhjuseks on Eesti Panga presidendi Ardo Hanssoni hinnangul Eesti peaministe kaubanduspartnerite surutisest ülesaamine, mis avaldab Eesti firmadele soodsat mõju.

Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida: alles eelmisel nädalal avas AS Toftan Võrumaal uue saeveski (pildil), millega ettevõte võttis endale Baltikumi suurima saagija tiitli.

Valitsuskoalitsioonis tekitasid head uudised aga vastakaid tundeid, sest õigupoolest oleks pidanud majandus kiiremini kasvama hakkama hiljem. Kuigi kihk oleks suur kirjutada majanduskasvu kännu tagant lahtipäästmine praeguse valitsemise teeneks, on päevselge, et mullu hilissügisel võimule tulnud valitsusel pole selle kasvuga vähimatki pistmist.

Suured taristuprojektid ja sisetarbimise suurendamist soodustav maksuvaba miinimumi tõusu on Jüri Ratase valitsus planeerimas järgmise aasta riigieelarvesse, mistõttu oodati uudiseid majanduskasvu kiirenemisest alles järgmise aasta teises pooles. See andnuks vasakliidule mõnusa pärituule, et purjetada 2019. aasta riigikogu valimiste kampaaniasse.

Nüüd on aga vasakliit sattunud olukorda, kus neilt ei oota majanduse ergutamist õigupoolest enam keegi. Vastupidi: Eesti Pank hoiatab, et plaanitav riigipoolne laenuraha lisamine tee-ehitusse ja mujale toob kaasa mullistuse, mis varem või hiljem suure pauguga lõhki lendab.

Euroopa Komisjon lisab, et Eesti majandus on praeguseks enam-vähem realiseerinud oma kasvupotentsiaali ehk kasvu edasiseks kiirendamiseks tuleks kaasata juba lisatööjõudu, keda Eestis praegu pole.

See tähendab, et valitsusel on praegu kaks alternatiivset käitumisjoonist: leppida sellega, et majandus võib kasvada ka ilma riigijuhtide sekkumiseta (mis ei tähenda, et riigijuhid ei suudaks kasvu ära lörtsida) või siis minna ikkagi „hullu panema” ning viia majandus mullistuseni, mida nägime kümnend tagasi.

Kui Andrus Ansip oleks tegev Eesti poliitikas, võiks ta praegu taas öelda: „Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma elada tahaksingi.”.

ARVED BREIDAKS

Riigikogu ööistungid on traditsiooniliselt opositsiooni poolt 10-minutiliste vaheaegade võtmisega esile kutsutud venitamistaktika tulemus, mille ainus eesmärk on tõmmata endale tähelepanu. Ent sel nädalal kuhjas valitsus kolmapäevase istungipäeva eelnõudega sedavõrd üle, et nende läbimiseks tuli ööst lisa võtta.

Öösiti töötavad inimesed üldjuhul kahel põhjusel. Esiteks need, kes peavad olema valmis reageerima hädaabi väljakutsetele ning töölised kolme vahetusega huugavates tehastes, kus hinnatakse eelkõige inimeste käteosavust ja vastupidavust monotoonse tööga toime tulla.

Seaduseloome peaks olema töö, millega riigikogu liikmed tegelevad päevasel ajal. Eriti olukorras, kus riiki ei ähvarda katk ega taud ning ammu on möödas sajandivahetuse aastad, kus Euroopa Liitu astumise eel tuli riigikogul Eesti seadusandlust uute normatiividega kiirkorras kohandada.

Kolmapäeva õhtul ja ööl vastu neljapäeva läbisid esimese lugemise eelnõud, mis on seotud maksukoormuse suurendamise (pakendiaktsiis, limonaadimaks) ning eelarvetasakaalu kaotamisega, samuti sai esimese heakskiidu Rail Balticu lepingu ratifitseerimine parlamendi poolt.

Ükski neist eelnõudest pole selline, mis eeldanuks menetlust, nagu see neile osaks langes – öösel, kandes kiirustamise pitserit.

Tõsi, maksumuudatuste läbihääletamisel on valitsusel kiire, sest kui soovida uued maksud uuest aastast kehtestada, peab sellele eelnema pooleaastane etteteatamisaeg ehk need seadused tuleb tingimata enne riigikogu suvepuhkusele siirdumist vastu võtta.

Et selle kõigega kiireks läks, näitab valitsuse nõrka planeerimist, sest praegune koalitsioon on võimul juba novembrist ning aega maksueelnõude tegemiseks ja menetlemiseks on olnud piisavalt selleks, et mitte panna seaduseandjat taas kord liinitöölise, kummitempli rolli, kellelt eeldatakse üksnes tuima nupule vajutamist.

Sugugi paremini ei paista välja tõsiasi, et sel samal ööl läbis esimese lugemise Rail Balticu lepingu ratifitseerimine. Arvestades, kui palju on uue Balti raudtee ehitamine Eestis pingeid tekitanud, võinuks ju eeldada, et seda ei hakata riigikogus „ööpimeduse varjus” menetlema. Oh, milliseid vandenõuteooriaid võiks selle fakti peale üles ehitada.

Riigikogu maine ei ole ülearu kõrge ning paraku andis valitsus sellele kolmapäevase ööistungi korraldamisega veel ühe tugeva hoobi, sundides parlamenti ööistungiga paikama enda tehtud vigu.

ARVED BREIDAKS

Isamaa ja Res Publica Liidu suurkogu valis laupäeval parteile uue esimehe, kelleks napilt võinuks saada naine, kuid konservatiivid said sellest kiusatusest üle.

Parafraseerides Toomas Hendrik Ilvest, siis see, mis tõi IRLi siia, ei vii neid enam edasi. IRL on kaotanud oma toetajaid käredamale EKRE-le ning teises tiivas lehvitavale Vabaerakonnale. Sisemisi vastuolusid pole ka 11 aastat pärast Isamaaliidu ja Res Publica ühinemist suudetud ületada, mistõttu räägitakse endiselt kahest rivaalitsevast poolest selles erakonnas.

IRLi reiting on vajunud allapoole poliitika veepiiriks olevat viieprotsendist valimiskünnist ning üha rohkem on kõrvaltvaatajad küsimas mitte seda, kuidas IRL peaks edasi minema, vaid kas üldse peaks.

Alates fiaskoga lõppenud 2015. aasta valimiskampaaniat ei ole IRL-i juhtkond leidnud head vastust küsimusele kuidas edasi minna. Reformierakonna võimuperiood sai küll mullu murtud, mida taandunud esimees Margus Tsahkna üheks oma ametiperioodi saavutuseks pidas, ent loodetud edu see IRL-ile ei toonud.

Kuigi ainus parempoolne erakond praeguses kolmikvalitsuses on rõhutatult rääkimas, et tänu neile on suuremad rumalused valitsuses tegemata, on fakt see, et tänu IRLile sai Eestis vasakvalitsus ülepea võimalikuks.

Uue esimehe valimine loob võimaluse muutusteks. Tsahkna, kui praeguse valitsuse ühe arhitekti, taandumine annab tema toolil istet võtvale Helir-Valdor Seederile võimaluse järele mõelda, kas valitsuses jätkatakse kuni viimse hingetõmbeni või üritatakse opositsioonis olles üles leida kaduma läinud hääled.

On ka kolmas tee, mida kasutas Res Publica kümnend tagasi. Enne seda kui toonased Isamaaliit ja Res Publica teatasid aprillis 2006 kahe erakonna ühinemisest, oli Res Publica, 2001. aasta valimiste võitja, toetus langenud 3 protsendile. Praegune olukord ei erine toonasest seega kuigi palju.

Ent erinevalt 2006. aastast ei ole praegu ükski erakond üles näidanud vastutulelikkust IRL organiseeritult üle võtta. Tõsi, siit-sealt on kostunud üleskutseid üksikutele poliitikutele stiilis „eesti poisid tulge üle, saate kõhud täis ja jõuluks koju”, kuid kogu erakonna liitmisest pole ei Vabaerakond, EKRE ega Reformierakond huvitatud.

Asjade seis pakub Seederile, kui endisele isamaalasele, ka võimaluse tunnistada IRLi reanimeerimine ebaõnnestunuks ning asutada selle riismetele uus erakond, mis prooviks kõnetada endisi Isamaaliidu valijaid, kellel veel meeles sajandivahetuse ajad.

ARVED BREIDAKS

Valdade sundliitmise asjus läbi viidud rahvaküsitlustel Võru ja Põlva maakonnas anti valitsusele üheselt teada, et välja pakutud valdade meelevaldse liitmise plaan ei sobi kohalikele. Ei neile, keda kavatsetakse liita, ega ka neile, kelle külge tahetakse liita.

Võrumaal esmaspäeval lõppenud rahvaküsitlus nn Suur-Võru valla sundmoodustamise kohta andis igas küsitlusega haaratud vallas vastuseks veenva EI. Otepää piirist Setumaani ulatuva valla loomise vastu olid nii sundliidetavate Antsla-Urvaste ja Orava-Vastseliina valla inimesed kui ka Lasva, Sõmerpalu ja Võru valla elanikud.

Ühelt poolt on pilt selge: inimesed ei kujuta ette, et nii suur vald võiks Võrumaal sündida. Mitte et see võimatu oleks, sest Lõuna-Võrumaal on just nimelt selline laiaks venitatud Rõuge vald ju loodamas. Tõsi, inimesi on lõunapoolsetes valdades tublisti vähem, kui Võrumaa põhjapoolses osas.

Keerulisemaks läheb siis, kui püüda mõista, mille vastu Suur-Võru vastased maakonna mõlemas servas ja keskosas konkreetsemalt on. Kuna valitsus oli ette pannud tehte kolme liidetavaga (Antsla-Urvaste + Lasva-Sõmerpalu-Võru + Orava-Vastseliina), siis ei ole päriselt selge, kas näiteks Oraval olid inimesed vastu sellele, et neid tahetakse liita Võru vallaga või oldi vastu hoopis sellele, et nad ka Antsla ja Urvastega ühte valda pannakse.

Orava vallas on haldusreformiga seoses korraldatud nüüdseks kaks rahvaküsitlust, mis on andnud erinevaid tõlgendusi võimaldavad tulemused. Talvel, kui küsiti liitumise kohta Vastseliinaga, oli enamik küsitluses osalenuid selle poolt, et ühineda Vastseliina valla ja Võru maakonnaga. Kuigi oli ju teada, et kahe valla ühendamine on ainult pool rehkendust, sest 5000 elaniku piir jääb neist liiga kaugele, et loota valitsuselt erisust.

Aprilliküsitlus aga andis Oraval tulemuseks, et liitumine Võru vallaga pole nende jaoks vastuvõetav. Kas tuleks järeldada, et Orava valla inimestel on Võru maakonnaga ühinemise soov üle läinud? Või hääletati seal selle vastu, et Võru vallaga plaanitakse ka liita Antsla, kellega koos läheks Võru vald liiga suureks?

Mikitamäe ei taha Võrumaale

Rahva arvamus jääb segaseks ka Mikitamäe vallas, kus eelmisel nädalal korraldatud teine rahvaküsitlus Setomaa valla asjus andis vastupidise tulemuse, kui jaanuaris korraldatud küsitlus. Kui talvel hääletas Mikitamäel enamik inimesi Setomaa vallaga ühinemise poolt, siis aprillis oli enamik hoopis selle vastu.

Uus küsitlus korraldati põhjusel, et jaanuaris ei olnud teada valitsuse plaan liita loodav Setomaa vald Võru maakonnaga, samas kui nii Mikitamäe kui Värska asuvad praegu Põlvamaal ning mõned külad kippusid hoopis Räpinaga ühinema.

Hirm Võrumaaga liitumise ees oli küllap ka põhjus, miks Mikitamäel nüüd sedavõrd resoluutne EI Setomaa vallale anti. Tõsi, teise rahvaküsitluse osalusprotsent oli tublisti väiksem, kui talvisel küsitlusel, mis vähendab selle autoriteetsust.

Kuna haldusreformi küsitlused on sundliitmiste staadiumis valitsusele üksnes soovitusliku iseloomuga, võib küsida, kas neil oli üldse mingisugune mõte? Eriti kui selle tulemusena saadakse üksnes teada, mida inimesed ei taha, selmet uurida, mida inimesed tahavad.

Mida inimesed tahavad, on volikogud juba eelmisel aastal välja öelnud. Kui aga teadmine, mida inimesed tegelikult tahavad, pole valitsusele vastuvõetav, pole mõtet küsitlustega ka demokraatia maskeraadi korraldada.

ARVED BREIDAKS

VAATA LISAKS:

RAHVA HÄÄL: Suur-Võru vallale öeldi kindel EI

Värska naabrid punnivad Setomaa valla loomisele vastu

Kolmapäeva õhtul riigieelarve strateegia avalikustanud valitsus mängis sedapuhku hea ja halva uudise mängu, kui ühtaegu teatas, et automaksu sedapuhku küll ei tule, aga magusamaks pannakse kehtima küll.

Niisiis võivad lapsevanemad olukorraga isegi rahul olla. Ühelt poolt jääb kulu automaksule olemata, teisalt võib limonaadi manguvale nagale nüüd südamerahuga öelda, et valitsus tegi limpsi nii kalliks, et enam ei jaksa osta.

Kui õlle hinda tõstvad valitsused on Eestis üldjuhul püsima jäänud, siis näis, kuidas läheb limonaadi hinda tõstva valitsusega. Paljudel perepeadel, kes nagunii käivad Valkas või Apes oma kesvajoogi varusid täiendamas, võtavad piiripealsest poest edaspidi ka ploki limonaadi kaasa – saab laste ees vähemalt plusspunkti.

Ent asi pole sugugi mitte suhkrumaksus, mida limonaadisõpradelt välja nõudma hakatakse. Hoopis murettekitavam on üldine pilt, mis valitsuse eelarvedokumendist vastu vaatab.

Tõsiasjaks on saamas lubadus viia riigi kulud tuludest suuremaks ehk siis hakata elama üle oma võimete. See, mida on klassikud kirjutanud laenuleiva ja laastutule kohta, Eestis enam tähele ei panda ning uks on tehtud lahti tulevikule, kus valitsustel muutub ajapikku üha ja üha raskemaks riigi rahaasju korras hoida.

Sest kui kord on kuludega üle võlli lastud, on järgmisel valitsusel väga raske seda džinni pudelisse tagasi ajada. Eks iga poliitik, iga erakond taha kulutada rohkem, kui eelmised. Kui aga rahvale „meelehea” pakkumiseks tuleb järjest ja järjest laenu võtta, lõppeb see ühel hetkel rahvusvahelise valuutafondi emissaride saabumisega, kes mõneks ajaks riigi juhtimise üle võtavad.

See on muidugi must, kuid võimalik stsenaarium. Arvestades peaminister Jüri Ratase mälestusväärset avaldust, et raha kuludeks tuleb riigieelarvest, võib oodata ka midagi palju hullemat.

Üles on kasvanud ja võimule on saanud poliitikute põlvkond, kelle jaoks raha tuleb eelarvest ja kulutuste suurendamiseks tuleb eelarveläbirääkimistel olla lihtsalt jõulisem. „Piiks-piiks” ja raha tuleb, nagu lubas kord laenureklaam.

Et kuskil parteilise vatirüü taga elavad ka reaalsed inimesed ja eksisteerivad ettevõtted, kes sellesse eelarvesse raha kokku tassivad, et poliitikutel oleks võimalik eelarveläbirääkimistel „jõuline” olla, kipub üha enam muutuma mingiks ähmaseks maa-aluseks maailmaks.

ARVED BREIDAKS

Kuigi inimelu väärtus on hindamatu, on inimese väärtus ometigi mitmel puhul ka rahaliselt välja arvutatav. Veriora ja Põlva valla vahel käinud tingimine Viira ja Soohara küla pärast oli kauplemine eelkõige inimeste, mitte nende teejuppide remondiraha üle.

Külade kuuluvuse küsimus on käimasoleva haldusreformi puhul teemaks tõusnud paljudes kohtades. Ka näiteks Meremäe vallas ihkavad mitmed külad ühineda Vastseliina vallaga, sest vald ise on saamas osaks Setomaa vallast. Samal põhjusel soovivad osad Mikitamäe valla külad liituda Räpina vallaga.

Sarnaseid lugusid on olnud ka Orava, Ahja, Valgjärve vallas, samuti Valgamaal, kus kohalikel omavalitsustel on tulnud otsustada, kas loovutada külad või hoida neid enese küljes edasi.

Peamiseks põhjuseks, miks külad minema tikuvad, on asjaolu, et inimeste elu ei kulge uue, pakutava vallakeskuse suunal. Viira ja Soohara on rohkem seotud Põlvaga; Lüübnitsa ja Võõpsu küla on rohkem Räpina kui Värskaga jne. Samuti on siin-seal teemaks maakondlik kuuluvus, sest näiteks Põhja-Põlvamaa külad tunnevad end pigem seotuna Tartu kui Põlvaga.

Kokkuvõttes on segadust olnud vallapiiride ümberjoonistamisega olnud palju ning pigem on sealjuures valda või maakonda vahetada soovinud külaelanikel tulnud pettuda, kuna minema pole neid lastud.

Külad polnud olulised

Mis näitab, et haldusreformi seaduse tegemisel ei osatud või ei tahetud külade teemat sugugi oluliseks pidada. Sest tõesti: külas elab ju üldjuhul sama palju inimesi, kui paneelmaja ühes trepikojas või isegi vähem.

Ent küla pole paneelmaja. Küla kätkeb endast hinge ja lugusid, mida ükski lööktöö korras püstitatud majakarp endas ei kanna. Külad on teinekord tublisti pikema ajalooga, kui vald, kes seda küla nii-öelda omab. Meie praeguste valdade eluiga jääb valdavalt 25 aasta piiresse, samas kui mõne küla ajalugu mõõdetakse sajandi või mitmega.

Vallajuhtide motiividest, kes ei soovi üksikuid külasid minema lasta, tuleb samuti aru saada. Koos külaga lahkuvad valla registrist inimesed, kes Kagu-Eestis on väga kõrges hinnas – inimene on ühik, kelle arvust sõltub laekuva tulumaksu summa ja toetus riigieelarvest. Mida vähem inimesi registris, seda vähem raha ja seda vähem ühiskondlikke hüvesid.

Pealegi ei ehitata haldusreformiga müüre valdade vahele. Inimesed võivad ka edaspidi rahumeeli elada ühes vallas, kuid tarbida avalikke teenuseid teises omavalitsuses. Nii on see olnud seni ja jääb ka edaspidi, kuigi valdade suurenemine iseenesest muudab „ülepiiri” suhtlust väiksemaks, kuna paljud piirid kaovad ju ära.

Külade vallapõhise kuuluvuse üle otsustamise jättis haldusreformi planeerinud ja läbiviiv valitsus puhtalt kohalikuks teemaks, kuna sellest ei usutud tüli tõusvad. Ekslikult eeldati, et inimese identiteedi kontsentrilistes ringides järgneb perekonnale kohe omavalitsus. Tegelikult on inimese enesemääratluses enne omavalitsust veel mitu etappi, mille järgi end n-ö paika pannakse: kodutänav/-tanum, naabruskond, küla/linnaosa ja alles siis vald/linn.

Oleks muidugi narr lugu, kui valitsus peaks nüüd hakkama kohtadele saatma erisaadikuid või valitsuse istungil hakataks otsustama, kas see või teine küla peaks asuma selles või tolles vallas. Sestap tuleb loota, et kui haldusreformi esimene tuhin selle aastaga läbi saab, tehakse järgmisel aastal ära ka need peenhäälestused, mis tänavu tegemata jäid.

ARVED BREIDAKS

SAMAL TEEMAL: Põlva ja Veriora ei jõudnud kahe küla hinnas kokkuleppele

Ajal, mil valitsuse tegevuse põhiaur läheb uute maksude leiutamisele ning riigivõla kasvatamisele, leidub ka paremaid uudiseid, mida pakkus sel nädalal Põlvamaa Vastse-Kuuste vald, kus sai taas käima kohalik lihatööstus.

Sündmuse muutis märkimisväärseks kaks peamist asjaolu. Esiteks on see üle pika aja üks positiivne lugu lihatootmise poolelt, mis on juba pikki aastaid teinud vähikäiku.

Seakasvatuse allakäik sai alguse 2012. aasta märtsis, kui Venemaa kehtestas keelu Euroopa Liidust elussigade sisseveole. See paiskas segi paljude Eesti seakasvatajate äriplaanid, tekitas turul ülepakkumise ning tõi liha hinnad alla.

Paar aastat hiljem järgnenud seakatku puhang, mis hävitas mitmed farmid ning tõi kaasa sealiha turustamispiirangud, pani ootamatult kahtluse alla kogu Eesti seakasvatuse tuleviku ning muutis Eesti importlihast sõltuvaks maaks.

Turbulentsetes oludes oli Atria Eesti ASile kuulunud Vastse-Kuuste lihatööstus üks ohvritest, mis eelmise aasta alguses tootmise efektiivsemaks muutmise nimel toodi.

Asjaolu, et Soome firma poolt kinni pandud lihatööstuse Eesti ettevõtjad aasta hiljem taas avavad, oli teine oluline põhjus, miks Vastse-Kuuste vabriku avamine nii suurt tähelepanu sai.

Eesti maakapitalistide, keda hellitlevalt ühistuks kutsutakse, soov lihatööstuse abil turul riske maandada ning väljuda pelgalt tooraine-tarnija rollist, kes turu kõikumistest üldjuhul kõige enam kaotab, on kahtlemata kaasaelamist väärt.

Kerge ei saa uuel tulijal kindlasti olema. Nagu Ühistu Eesti Lihatööstus juhatuse liige Mart Luik Lõunaeestlasele kinnitas, on tootmine lihtne, aga katsu sa kõik toodetu ka maha müüa.

Isegi juhul, kui kogu kasutatud liha on kodumaine ja ka vorstmaakrid omakandi inimesed, pole see tarbija ostueelistuse puhul alati määrava tähtsusega. Lõppude lõpuks on see lihtsalt vorst, mida seal tehakse ja vorstist pole poeletil puudu.

Uue tööstuse lisandumine suurendab konkurentsi lihaturul, kuid esialgu pole üheselt selge, kelle arvelt uus firma kasvama hakkab. Arvestades, et tarbijale lubatakse pisut kallimat kaupa, minnakse eelkõige konkureerima teiste, samuti Eestimaiste väiketööstustega.

ARVED BREIDAKS

Pidukõnedes armastavad poliitikud öelda, et Soome laht ühendab Eestit ja Soomet ning Läänemeri liidab meid teiste Põhjamaadega. Seevastu Peipsi järv lahutab Eesti Venemaast.

Võib-olla tõesti võlgneme Peipsi järvistule midagi, mis on aidanud meil kahe vee vahel ugrilastena püsima jääda, säilitada keel ja kombed, samas kui meie poolt vaadates Peipsi-tagused alad on venestunud.

Suhted idaga on riiklikus plaanis vaheldusrikkad, kõikudes ühepoolsest lämmatavast „sõprusest” jäise vaenuni. Pikaaegset ja rutiinset koostööd idapoolse üleaedsega on olnud raske planeerida, sest kindel saab olla vaid selles, et kõik võib muutuda. Isegi üleöö.

Sel nädalal teatavaks saanud uudis, et Värska alevikku ja piiriäärset Saatse küla ühendav tee saab järgmise kahe aasta jooksul mustkatte alla, on järjekordne investeering lootusse, et suhted naabriga võiksid paremaks minna.

Tee-ehituse Värska vallas ja Vene-poolsetel piiriäärsetel teedel maksab suures osas kinni Euroopa Liit, tehes seda usus, et kohalikud ettevõtjad saavad sel viisil edukamalt äri ajada. Seda mõlemal pool piiri.

On aga üks tähtis eeldus, mis selle investeeringu puhul jääb täitmata – liikumisvabadus. Värska-Saatse tee pole eraldiseisev maantee, vaid osa endise Petseri maakonna teevõrgust, mille loogika pärast Eesti taasiseseisvumist, kui Petseri jäi Venemaale, suures osas kokku varises.

Need vanad teed, mis olid orienteeritud Petserile, jõuavad praegu kontrolljoonega kohtudes tupikusse. Täpselt nii, nagu on tupikus Värska ja kogu Setumaa.

See piiriäärne kant vajab kõige rohkem elu tagasitulekut. Vajab liikumist, suhtlemist, kauplemist – kõike seda, millega inimesed on aastasadu tegelenud ja sel viisil jõukust loonud. Piir, mis eraldab ühe riigi teisest, ühe maailmatunnetuse teisest, ei tohi muuta võimatuks nende inimeste suhtlemist, kes, kõigele vaatamata, on leidnud ühisosa.

Kui ajalugu on midagi õpetanud, siis seda, et Vene võimuga asju ajades ei maksa lootused väga palju. Traditsioonilised jutud, et Moskva Kremli uus isand on eelmisega võrreldes läänemeelsem ja liberaalsem on reha, mille peale Euroopas on aastakümneid astutud ja küllap astutakse edaspidigi.

Seepärast elavad piiririigi piirivallad kui halvas unenäos, kus magusad viinamarjad paistavad käeulatuses, kuid nende järele küünitades tõstab tuulehoog marjakobara ikka ja jälle üles. Visalt elab lootus, et kui piirid jälle lahti läheks, küll siis elu taas käima hakkaks. See on isegi tõsi, aga piiri vallaminek Venemaaga tähendab ka ühtlasi piiri kadumist ja seda me ei peaks soovima.

Arved Breidaks

Rahvasaadik Martin Helme Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast (EKRE) võttis kätte ja sõimas esmaspäeval riigikogu kõnepuldist Eesti kohtunikel näo täis. Lihtsalt sõimas, et miks langetatakse riigikorda õõnestavaid otsuseid, mõnitas ning nõudis, et kolme kohtuniku „pead veereksid”.

Rünnaku kohtuvõimu vastu kutsus esile Tallinna ringkonnakohtu jaanuaris tehtud otsus, mis muutis võimalikuks Rootsis sõlmitud samasoolise abielu kandmise Eesti rahvastikuregistrisse. Ringkonnakohtunikud jõudsid järeldusele, et kuigi Eestis samasoolisi abielusid ei registreerita, ei tähenda see, et Rootsi riigi õigus Eesti avaliku korraga vastuolus oleks.

„Mina küll tahan, et siit puldist kõlaks ähvardus. Mina tahan, et kohtunike Virgo Saarmets, Maret Altnurme ja Kaire Pikamäe pead veereksid,” märatses selle peale Helme esmaspäeval riigikogu kõnepuldis.

Kulus koguni kaks tööpäeva, kuni neljapäeval andsid vabariigi president Kersti Kaljulaid ja riigikohtu esimees Priit Pikamäe vastulöögi. Et reageerimisaeg sedavõrd pikaks venis, viitab kaalutlusele, kas on mõtet omalt poolt õli tulle valada või loota, et ebameeldiv seik vajub unustusse.

Arvan, et vabariigi president ja riigikohtu esimees talitasid õigesti, sest kui riigikogu juhatus ei suuda istungisaalis tagada elementaarset kombekust ning saadik ei taju enda töökohaga kaasnevat vastutust, siis tuleb seda neile ju öelda.

Kui riigikogu kõnepuldis leiab aset verbaalne rünnak Eesti põhiseadusliku korra üheks alustalaks oleva sõltumatu kohtuvõimu vastu, ei saa sellest lihtsalt mööda vaadata.

Kahtlemata ei olnud Helme ülesastumise puhul tegemist ühe saadiku juhusliku soologa. Mingisugust väljaütlemiste silumist, rääkimata vabandamisest pole järgnenud ei selle saadiku, erakonna esimehe ega erakonna poolt tervikuna. Järgnesid üksnes õigustused ja uued süüdistused.

See viitab EKRE üsna selgele suunale siduda end lahti Eesti õigusruumist, kuhu Keskerakond on pärast juhivahetust naasmas. Ka Edgar Savisaarele ei sobinud Eesti õigusemõistmine.

EKRE eesmärgiks on koguda enda elektoraadi hulka Eesti arengutesse negatiivselt meelestatud inimesed sõltumata nende maailmavaatest. Need inimesed, keda muidu harjuti seostama Keskerakonnaga.

Kui Edgar Savisaare poliitilise taktika hulka kuulus flirt Moskvaga, siis EKRE on astumas sammu edasi, näidates, et nad mitte ei flirdi Moskvaga, vaid võtavad Kremlis juurdunud stiilivõtted lihtsalt üle.

Helme seisukoht, et kohtunikud peaksid poliitikutele oma otsustest aru andma, on samaväärne, kui kohtunikud saaksid poliitikutelt teada, kuidas otsustada. Sellist riigikorda praktiseeritakse meist mitte väga kaugel – Võrust vaadates vähem kui poolsada kilomeetrit idas.

Lääne demokraatiale omast põhiseaduslikku korda ei lammutata korraga ja suure pauguga. Nii teevad vallutajad. Seestpoolt algab põhiseadusliku korra õõnestamine ikka väikestest sammudest ning ühe järjekordse sammuna sellel teel tuleb võtta ka Helme avaldust.

Pärast Donald Trumpi võitu on robustne sõim, solvamine, ülim enesekesksus ning enesekriitika puudumine saanud hoogu ka Eesti poliitikas.

Trump komistas oma sissesõidukeelu kehtestamisel kohtunike taha, kes lähtuvad oma töös mitte valimislubadustest, vaid seadusest. Vahest polegi see nii juhuslik, et kohtunikud ka EKRE kisakõridele nüüd ette on jäänud.

Arved Breidaks

Lõuna-Eestist kaarega mööda planeeritav Rail Baltic on tekitanud vastakaid arusaamu ja seisukohti, kus maksvusele pääseb tihtilugu mitte see, kes mida teab, vaid mida keegi usub.

President Kersti Kaljulaid ütles sel nädalal Lõunaeestlasele antud intervjuus, et ta on täiesti kindel selles, et kui Pärnu kaudu kulgev Rail Baltic teoks saab, saab teoks ka kiire raudteeühendus Tartu ja Riia vahel.

Kartus, et Rail Baltic põlistab Lõuna-Eesti sumbunud oleku, on riigipea hinnangul asjatu, sest kui uus raudtee saab kord olema, suurendab see reisijate arvu Kesk-Euroopast Eestisse ning küllap jätkub siis sakslasi rohkem ka Lõuna-Eestisse.

Tegemist on oletusega, mille peale pessimist vangutab peab ja optimist loodab vaid parimat. Suurtes vaidlustes on teavet tihtipeale kas liiga palju või liiga vähe, mis mõlemal juhul tähendab, et enamik inimesi on sunnitud oma arvamuse kujundamisel toetuma iidolitele. Teisiti pole lood ka Rail Balticu puhul.

Praeguseks on selle raudteeprojekti kohta toodetud meeletu kogus poolt- ja vastuargumente, millest ülekäimine, veel enam arusaamine, käib enamikule inimestele lihtsalt üle jõu. See paneb Eesti poliitilisele eliidile kohustuse võtta vastutus ning öelda, kuidas asjad paistavad.

Just nimelt seda, kuidas asjad paistavad minevat, sest vaevalt ükski Eesti tõsiseltvõetav poliitik selgeltnägemises meister on. Paraku pole ühegi äriprojekti õnnestumine ette kindel ning raudteeprojekt pole selles osas erand.

Endine transpordivolinik Siim Kallas on kirjutanud, et nüüd on juba hilja vaielda trassivaliku üle. Otsustada tuleb, kas JAH või EI, mitte KUIDAS. Kui ehitame, siis läbi Pärnu, või ei ehita üldse. Sest Euroopas poole tee peal hobuseid ei vahetata ja praeguseks on bürokraatiatraavlid jõudnud juba paigalt võtta.

Usaldades endise kõrge eurokraadi hinnangut asjade seisule, pole Lõuna-Eesti vaatepunktist järelikult enam mõtet pidada lahingut selle nimel, et euroraudtee tehtaks läbi Tartu ja Valga, sest see rong näib olevat lahkunud. Jaanuari viimasel päeval kolme Balti peaministri poolt antud allkirjad Rail Balticu leppele, pitseeris poliitilise tahte.

Järelikult peab lõunaeestlaste eesmärk olema hea ühenduse saavutamine Riiaga, mille mõjualasse Eesti valitsused Lõuna-Eestit järjepanu on tõuganud. Mis on ka vastuseks pealkirjas esitatud küsimusele: Rail Baltic liidab Tallinna ja Pärnu Euroopaga nõnda, nagu ta liidab Lõuna-Eesti Riiaga.

Arved Breidaks

Kaitseminister Margus Tsahkna oli teisipäeval meelekindlus ise, kui andis teada, et kaitseväe Nursipalu harjutusväljak võetakse kasutusele just sellises mahus, nagu Võru garnison ja Kaitseliidu Lõuna-Eesti malevad seda vajavad. Ja seda mitte määramatus tulevikus, vaid aasta jooksul.

Aastanumbriks kirjutati siis 2004, kui algas Nursipalu polügooni arendamise planeerimine. Ühes sellega algas ka „kaevikusõda” kohaliku aktiiviga, kes parema meelega näeks, et kaitsevägi harjutaks kusagil mujal, kellegi teise õue all.

Laskmine on tsiviilelanikule häiriv tegevus. Ajapikku osad sellega harjuvad, sest inimene harjub ju pikkamisi kõigega, kuid rääkida, et elu on täitsa okei, kui su koduõuele pea aastaringselt tugev lahingumüra kostab, oleks samuti liialdus. Seda eriti juhul, kui inimestel on algusest peale toimuvasse negatiivne häälestatus.

Riik saabub maale

Põhjus, miks Nursipaluga on asjad veninud ja veninud, peitub suhtlemisvigades, mis riik kaitseministeeriumi isikus tegi eelmise kümnendi keskel.

Riik saabus tollal Rõuge valda ja „andis teada” enda kohalolust ja sellega seotud plaanidest, mis kohalikele võis meeldida või mitte meeldida, vahet kokkuvõttes pole.

Kasutamata jäeti võimalus piltlikult öeldes uksele kenasti koputada, kaasas lilled, tort ja midagi meestele, et rääkida kohalikega, mida kaitsevägi vajab ja mida riik saab kohalikele elanikele nende panuse eest riigikaitsesse vastu anda.

Mitte keegi ei vaidle vastu, et sõdurid peavad väljaõppe ajal „pauku tegema”, sest lahingusituatsioonid tuleb läbi mängida võimalikult elutruult. Kui veel eelmise kümnendi keskel võis paljudele tunduda, et kaitseväe harjutused on üks „suurte poiste kallis mäng”, mida päriselus tarvis ei lähe, siis kümmekond aastat hiljem pole sõjalise heidutuse teema enam teoreetiline, vaid praktiline vajadus.

Ent heidutus jääb lahjaks, kui selle sisuks on mehed ja naised, kes saavad lahinguks harjutada üldjuhul päevasel ajal ning teha seda suurema kärata.

Olukorras, kus me oleme kokku leppinud, et kulutame riigikaitsele kaks ja rohkem protsenti oma ühisest rikkusest, tuleb ka kokku leppida, et teeme seda otstarbekalt. Et me laseme oma kaitsejõududel harjutada seal, kus nad meid ka tegelikult kaitsema peavad, et saame selle raha eest vastu ka teovõimelise kaitseväe. Et meil oleks kaitseväge ikka täie raha eest.

Inimesed, kes elavad polügooni läheduses ning keda intensiivistuv harjutamine häirib, kuuluvad samuti nende hulka, kes panustavad riigikaitsesse rohkem, kui tavaline maksumaksja, kes puutub kaitseväega kokku vahest kord aastas paraadil.

Nursipalu ümbruses elavaid inimesi tuleb selle eest tunnustada ja kui tarvis, siis ka majanduslikult motiveerida, et pikalt vindunud vastasseis jõuaks kord osapooli rahuldavale tulemusele. Et me käsitleks riigikaitset edaspidi mitte kui umbisikulise riigi asjana, vaid meie kõigi asjana.

Arved Breidaks

SEOTUD LUGU: Margus Tsahkna: Nursipalu harjutusväljak ehitatakse igal juhul välja

„Kellele ma peaksin helistama, kui tahan rääkida Euroopaga,” küsis 1970ndatel USA riigisekretär Henry Kissinger. Kellele peaks aga tuleval aastal helistama, kui on soov rääkida Võrumaaga, Põlvamaaga või mis tahes Eesti maakonnaga?

Seni on maakonna nimel sõna võtnud maavanem, kuid juba käesoleva aasta otsas saadab valitsus maavanemad erru, mis tähendab, et uuest aastast on praegused maakonnad, mis säilitatakse, esindusisikuta. Pole enam institutsiooni, inimest, kelle sõnal oleks maakonna seisukoha kaal. Uuest aastast puudub maakonnas ametnik, kelle ülesandeks on näha maakonda kui tervikut.

Kuulates sel nädalal Võru ja Põlva maavanema vabariigi aastapäeva kõnet (head kõned, muuseas), jäin mõtlema, et kes aasta pärast nende asemel pulti astub? Kes maakonna nimel tublidele inimestele vapimärgi üle annab? Kellele aasta pärast helistada, kui soovin teada, mida maakonna esindusisik, kes maavanem kahtlemata on, ühest või teisest asjast arvab? Kes on see mees või naine, kes esindab maakonda valitsuse juures? Kellele minister helistab, kui soovib rääkida Põlvamaaga?

Hiiumaal ja Saaremaal sellega probleemi ei teki, sest haldusreform koondab mõlema saare omavalitsused üheks vallaks. Ent Võru, Põlva ja Valga maakonnas, kus valdu jääb alles rohkem kui kaks, tekib vajadus institutsiooni järele, kes n-ö seoks otsad kokku, üldistaks ja esindaks.

Euroopal kulus Kissingeri probleemi lahendamiseks paarkümmend aastat kuni 1999. aastal loodi Amsterdami lepingu järgi Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht. Sellel kohal töötavat inimest kutsutakse tinglikult ka Euroopa Liidu välisministriks. Tõsi, tema võim on üsna piiratud, kuid vähemalt on olemas inimene, kellel on volitus ELi välispoliitika asjus midagi öelda, nii palju või vähe, kui seda ühist välispoliitikat on.

Ent kes peab järgmisel aastal Võru Kandles ja Mooste Folgikojas vabariigi sünnipäeva puhul kõne ja täidab neid esindusülesandeid, mida seni on teinud maavanem? Kas on see omavalitsuste liidu esimees?

Tõsi on see, et kohalikud omavalitsusliidud jäävad kestma ka siis, kui senise kümnekonna ja enama valla asemel on igas maakonnas paar-kolm omavalitsust. Liidud saavad juurde näiteks maakonna ühistranspordi korraldamise ülesande ning küllap veel midagi, mis tagab nende säilimise.

Niisiis võiks omavalitsuste liidu esimees see maakondlik arvamusliider ja teavet koondav ametnik olla küll, kes lisaks lindi lõikamisele teeb ka lobitööd valitsuse juures. Pealegi on omavalitsuste liidu juht maakonna esindamisega suuremal või vähemal määral kokku puutunud.

Ainus mure on selles, et võrreldes tiitliga maavanem on omavalitsuste liidu esimees lootusetult kohmakas ega oma ka sellist väge, nagu seda kätkeb sõna maavanem. Teen ettepaneku, et omavalitsuste liidu esimees nimetataks alates järgmisest aastast ümber maavanemaks.

Arved Breidaks

FOTO: Põlvamaa omavalitsuste liidu esimees Kaido Kõiv ja Põlva maavanem Igor Taro Põlvamaa vapimärgi üleandmisel.

Rahandusministeeriumist voogas sel nädalal avalikkuse ette kabinetis sündinud plaan hakata firmaautosid märgistama erivärvilise numbrimärgiga, tänu millele saaksid maksuametnikud kaupluse parklas kiiremini jaole ettevõtjatele, kes on töö kõrvalt firma autoga erasõidule tulnud.

Firmaauto on niisiis sõiduk, mida kasutatakse üksnes ettevõtte tarbeks. Selle auto eest tasumisel saab äriühing riigilt käibemaksu tagasi, kuid ühtlasi ei või selle autoga erasõite teha. Näiteks poes käia või lapsi kooli viia. Kui erasõit ette tuleb, tasutakse selle pealt erisoodustusmaks.

Elu ise muidugi nii must-valge pole. Kui politseinikud põikavad enne öist patrulli tanklasse kohvi jooma või kauplusest väljuvad pirukatega varustatud kiirabitöötajad, siis pole selles ju midagi taunimisväärset. Mina pole seda nähes kunagi tundnud, et riik seeläbi kuidagi vaesemaks jääb.

Ent kui ettevõtja viib firma autoga tööle sõites lapsed kooli ja käib poes, algab jutt kogumata maksudest, õpetajate väikestest palkadest ja haigekassa eelarveaugust. Saamaks sellistele ettevõtjatele paremini jaole, kes tööautoga ka oma peret sõidutavad, on välja tuldud plaaniga firmaautod erinumbriga märgistada.

Iseenesest pole erivärvilised numbrimärgid Eesti liikluses mitte mingisugune haruldus. Näiteks kaitseväel on kasutada musta ning diplomaatidel sinist karva autonumbrid. Sportautode tarbeks on kasutusel punase põhjaga numbrid ning vanasõidukitel musta taustaga.

Ettevõtja kui kariloom

Paljud firmaautod paistavad juba praegu kaugele silma, sest need on varustatud ettevõtte logoga. Valget kaubikut vaevalt väga paljud endale pereautoks soetavad.

Firmaautode erimärgistamine võib teha küll maksuametnike töö lihtsamaks, kuid ühtlasi kultiveerib see ka kuvandit ettevõtjast kui potentsiaalsest riigivargast, kes tuleb ülejäänud ühiskonnast kuidagi eristada.

Vastukaaluks pakutud võimalus, et ka riigiametite sõidukid saaksid erivärvi numbrid, et ka neid oleks lihtsam peale passida, näitab vaid soovi suurendada ühiskonnas usaldamatust üksteise vastu.

Vanasti teadis hea taluperenaine kõiki oma punikuid mitte ainult nimepidi, vaid teadis ka nende sugupuud. Enne lüpsmist anti loomale pisut leiba maitsta ja sügati teda, et piimaandjaga sõber olla, et see lüpsikut ümber ei lööks.

Suures kolhoosikarjas oli aga kombeks loomadele vahe tegemiseks musta värviga numbreid peale määrida. Näib, et sarnane suhtumine on maad võtnud ka rahandusministeeriumis, kus ettevõtjaid nähakse pigem kui kolhoosikarja, kellest tuleb plaani täitmiseks viimane välja pigistada.

Arved Breidaks