RÖÖVITUD PORTUGALIS 5. ÖÖSEL OLI TOAS MINGI MEES
Avaldatud: 22 juuli, 2022
Hotellis. Pilt: erakogu Tere jälle, röövitud tervitavad 😀 Mis on siis eilse õhtu ning tänase päeva tippsündmused?
Kõigepealt seda, et oma ainsat telefoni me eile IKKA kasutada ei saanud. Tele 2 nimelt andis meile miskipärast Roosi numbrile eSimi ning Inno ei saanud minu alt sisse logida. Nii et imetlesime teda niisama ning läksime varakult ära magama, sest hommikul pidime oma asjad kokku pakkima ning korterist välja tšekkima.
Inno ja lapsed uinusid suht kiiresti – neile paistis see rööv olevat nagu hane selga vesi – , mina aga und ei saanud. Kujutsin ette igasuguseid stsenaariume. Kui pärast röövi Peniche’is käisime, siis mulle tundus, et nägin seal mitut kahtlast jõuku. Üht hiinlaste jõuku, kes tundus meid kahtlaselt põrnitsevat. Ja üht portugallaste jõuku, kes vahtis samuti kuidagi kahtlaselt (Inno ütles, et täitsa tavalised portugallased olid ja tema ei saa aru, kust otsast kahtlased). Kujutasin ette, kuidas nad vaid ootavad hetke, et meie juurde sisse murda. Tuli meelde, kuidas Inno pärast röövi ütles, et kui keegi on otsustanud sinu poole sisse murda, siis teda ei pea kinni mitte ükski uks, isegi mitte lukus uks. Mõtlesin, et uks on nüüd küll lukus, aga kui veendunud röövleid ka lukk kinni ei pea, siis nad võivad ju jälle… MEIE POOLE SISSE MURDA! Meie üürileandja oli küll öelnud, et kuna nad kõik ära viisid, mis vähegi väärtuslik, siis vaevalt nad uuesti tulevad. Aga meil on ju varuarvuti. Äkki nad passivad maja juures ja saavad aru, et üks arvuti veel jäi. Ja Roosi teine iPad. Inno üritas mind rahustada, et ta tegi ainult nalja, aga ma ei uskunud teda.
Otsustasin igaks juhuks selle öö üleval olla. Istun senikaua üleval, kui Inno kella seitsme ajal ärkab, ja magan pärast seda. Šeikisin Facebookis ringi, jagasin uudiseid. Vaatasin iga natukese aja tagant ukse poole. Et ega seal keegi krabista. Kikitasin kõrvu, sest mu kõrvakuulmine on väga vilets – lapsena põetud kõrvapõletike tagajärg.
Ühel hetkel tõstsin hajameelselt pea ning mu süda pidi peaaegu et seisma jääma. Ukselävel seisis tume kogu. Mingi mees! Kes oli ilmselt ikkagi sisse pääsnud ja tulnud maha jäänud tavaarile järgi! Karjatasin nii kõvasti kui suutsin. Et äkki naabrid kuulevad.
Mees lähenes. Nägin ta nägu. See oli… Inno. „Ella ärkas üles ja ma tulin sulle ütlema,” seletas ta naerdes. Ella nimelt saab veel piima nagu kõik mu lapsed ses vanuses ning nõudis emme kaissu.
„Aga miks sa teisest toast lihtsalt ei hüüdnud?”
„Ma hüüdsin. Mitu korda. Sa ei kuulnud,” ütles Inno. „Ma ei tahtnud karjuda.”
Nojah. Ma olin oma hirmudes nii sees, et mitte midagi muud tähele ei pannud. Tagatipuks ajasin oma karjumisega üles Juuli, kes siiski õnneks natukese aja pärast jälle magama jäi. Roosi ei teinud mu kisamisest väljagi, tal on väga hea uni. Inno enam magada ei saanud ja hakkas tööd tegema.
Kui mina üles ärkasin, rääkis Inno parajasti Tele 2ga, kes andis talle nüüd õige telefoninumbri, nii et sellega sai ka lõpuks jonksu. Mul on nüüd jälle telefon. Ma saan telefoniga pilti teha, hurraaa! Ja ma ei pea enam kogu aeg Innoga arvutit jagama, Facebookis saan olla ka oma telefonis. Ainult selle reisikirja sisse toksimiseks pean Innolt arvuti ära krabama.
Mis siis veel? Meil on veel natuke sularaha – sada eurot on järel. Telefon maksis 500. Ja täna tšekkisime end sisse Caldas da Rainha hotelli, mille sõber Eestist meile ära broneeris. See on täitsa tore hotellike, kolmetärnikas. Voodi on ülimugav ning telekas näitab isegi CNNi. Inno on kole väsinud ja jäi hotelli jõudes suht kohe magama. Mina käisin veel Pingos ja tõin süüa. Enne seda käisime laste nõudmisel mäksis. „Best day ever!” hõiskas Roosi, keda rööv pea üldse verest välja ei löönud.
„Aga mõtle selle peale,” ütles Inno enne magama jäämist. „Kui me politseist oma telefonid kätte saame, siis meil on kokku kolm telefoni.” Õige küll! Otsustasime, et uus telefon saab sel juhul Roosile, esimesse klassi minemise kingituseks. Roosi oli väga rõõmus ja ütles, et telefoni ümbrise valib sel juhul tema 😀
Mina loodan, et saan ka oma arvuti kätte. Sest ma tahan varsti uut romaani kirjutama hakata ja siis mul on vaja oma arvutit. Jumal tänatud, et ma seda juba kirjutama ei hakanud. Muidu oleks romaan läinud koos arvutiga ja siis ma oleks olnud väga vihane. Siis ma oleks võinud need röövlid ära kägistada.
Hea ja kerge tunne on siin hotellis. Röövikorteris me olime pärast esmaspäevaöist (pühapäev vastu esmaspäeva) röövi veel kolm ööd ja see hakkas lõpuks ajudele. Ma ei saanud enam magada ja pidasin Innot röövliks. Hotellis on hoopis teine tunne. Jääme siia kaheks päevaks ja pärast seda kolime tagasi Baleali, meie üürileandja teise korterisse.
28. juulil läheme politseisse tunnistusi andma (äkki saame asjad ka tagasi???). 2. augustil peaks tulema Eestist pangakaart ja millalgi peaks Lissaboni saatkonnast tulema tõend juhtimisõiguse kohta.
Huhhh. Vaikselt hakkab juba inimese tunne tekkima. Homseni! 🙂
IRJA TÄHISMAA
Viimased uudised
Loading ...
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
