President Alar Karis Läti parlamendis: Eestil ja Lätil on ühised lood minevikus ja sarnane tulevikumuster
Avaldatud: 26 aprill, 2023President Alar Karis pidas täna kolmapäeval, 26. aprillil Läti parlamendis kõne.
Kallis Läti rahvas,
Head rahvaesindajad,
Sõbrad,
Lätil ja Eestil on ühine tee.
Ilmselt pole liialdus öelda, et Eestil pole ühegi teise riigi ning rahvaga olnud sarnasemat minevikumustrit kui Lätiga.
„Baltlased soome hõimudega
elasid rahus sajandeid:
laenasid sõnu, laenasid naisi,
kamm- ja nöörkeraamikat.
Kesse leiab kelle konte,
kelle lõhutud savipotte?”
Nii kirjutas aastate eest Riias sündinud Eesti literaat, tõlkija ja poeet Ivar Ivask. Koos lätlannast abikaasa Astride Ivaskiga olid nad sunnitud sõja eest Ameerika Ühendriikidesse põgenema. Kuid Lätit ja Eestit – Baltikumi hoidsid nad alati sügaval südames.
Paljudel eestlastel on vähemalt üks lugu seoses Lätiga ja ilmselt on vähe neid, kes poleks Lätis käinud.
Kes Ogres korvpalli mängimas, kes Latgales lutsi maarahva jälgi otsimas, kes Positivuse festivalil lemmikbändi kuulamas, kes Riia loomaaias kuulsat Amuuri tiigrit vaatamas, kes Alberta ielal unikaalset juugendit nautimas või Siguldas köisraudteega sõitmas.
Eesti ja Läti lugu on ühine. Me oleme sõbrad ja naabrid. Me heidame teineteise üle heatahtlikku nalja, me vaidleme ja leiame lahenduse. Me tuleme alati appi, kui teine päriselt seda vajab.
Meid ümbritsev kultuuriline, geopoliitiline, majanduslik, ökoloogiline ning klimaatiline tegelikkus on väga sarnane ja kattuv. Kohati identne. See oli nii sajandite eest ning on praegu samamoodi.
Eesti ja Läti riigimehed, poeedid, teadlased, ettevõtjad ning paljud teised on lugematuid kordi enne mind kõnelenud sellest, kuivõrd Eesti ja Läti kokku kuuluvad ning teineteist vajavad. Läti president Valdis Zatlers ütles 2009. aastal Eesti välisministeeriumis oma kõnes kauni raamiva mõtte, et kui kõik meie ümber on muutuv, siis sõprus eestlaste ja lätlaste vahel on jääv.
Head kuulajad,
Paraku on tähendanud ühes ja samas geopoliitilises reaalsuses elamine juba aastasadu ka seda, et Läti ja Eesti on pidanud kõrvuti elama suure ebasõbraliku idanaabriga. Teame hästi, mida see tähendab, milliseid haavu on Venemaa imperialistlik ilmavaade ning tegevus meie ühiskondadesse jätnud.
Meie elusid ja ühiskondi on idast lähtuva agressiooni tõttu segi pööratud. Kuid me oleme kõige kiuste olemas. Meie sõnumit on kuulda rohkem kui kunagi varem – nii Euroopa Liidus kui ka NATO laudade taga ja maailma avalikkuses.
Neil päevil seisab maailm silmitsi Vene vallutussõjaga Ukraina vastu. Kaalul ei ole ainult Ukraina saatus, vaid tuleviku julgeolekukorraldus laiemalt. Kaalul on see, millises maailmas me tulevikus elame.
Tegutseme koos, et Ukrainat ründav kurjus saaks tagasi löödud. Teeme tööd, et meie ühiskonnad ja partnerid oleksid jätkuvalt erksad ja Ukraina kõrval ning kahtlevad riigid tajuksid, et Vene agressioonis on mängus ka nende eneste saatus.
Seni aga kuni Venemaad tüüriv totalitaarne režiim jätkab paralleelreaalsuses elamist, kuni pannakse nii oma inimesi kui paraku paljusid teisel pool Vene piiride taga uskuma, et must on valge, et tõe rääkimine on riigireetmine, pole koostöine suhe Venemaaga võimalik.
Ma näen meie olulist võimalust ja kohustust ühiselt kõnelda sellest, mis Venemaa on ja mida korda saadab. Seda tuleb teha oma lähemate sõprade ja mitte nii lähedaste partnerite juures kõikides ilmakaartes. Seda peame püüdlema teha ka Vene enda ühiskonnas. Venemaalastel on õigus teada, kuidas režiim oma rahvast hävitab.
Samamoodi on meie riigid pärast taasiseseisvumist kõige keerulisemas julgeolekukeskkonnas aktiivselt tegutsenud oma riigikaitse jõulise arendamisega. Seda külg-külje kõrval kahepoolselt, aga eriti Balti kaitsekoostöö raames. Eesti ja Läti on kaks lüli Euroopa jagamatus julgeolekus ning iga riigi tugevnev kaitsevõime on otseselt teisi toetav.
Seepärast saab ainult tervitada Läti hiljutist otsust ajateenistuse taastamiseks, mis kahtlemata veelgi kindlustab Läti riigikaitset läbi suurema reservarmee ning kodanike laiapõhjalisema kaasamise. Eesti on valmis teid selles igakülgselt toetama.
Lähikuudel ja lähiaastatel seob meid ka ühine pingutus NATO kaitsehoiaku jätkuva tugevdamise osas Balti regioonis, sealhulgas läbi regionaalse kaitseplaani heakskiitmise, millega määratakse Balti piirkonna liitlasüksused. Läti tegevus strateegilise kommunikatsiooni olulisuse rõhutamisel on silmapaistev ja kiiduväärt.
NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskus Riias on kujunenud sel teemapõllul keskuseks, mis vale tiivad kärbib ja infooperatsioonide dünaamikat ning sisu detailselt mõtestab nii ekspertide tasandil kui ka laiema avalikkuse silmis.
Suurepärast tööd teevad Läti poliitikud ja diplomaadid maailma eri paigus, võtmepealinnades, et valede ja pooltõdede pahatahtlikku levikut avalikkuse ette tuua ja peatada. Parafraseerides Läti poetessi Liepa Rūcet, siis on Läti teinud suurepärast tööd, et rahvusvaheline kogukond teadvustaks vajadust ka ühesuunalist tänavat ületades mõlemale poole vaadata.
Detailselt ja täpselt on kinnitust leidnud Venemaa režiimi poolt Ukrainas toime pandud tapmised, meelevaldsed kinnipidamised, deporteerimised, piinamine ja väärkohtlemine ning seksuaalvägivald. Butša ja Izjum on Vene genotsiidi sümbolid, mis ei too tänapäeval enam kellelegi au ja hiilgust.
Ma tahaks loota, et õitsva kultuuri ja majandusega Venemaa on siiski võimalik. Maailmale oleks hea Venemaa, mis tegeleb selle maailma ees seisvate suurte probleemidega nagu kliimamuutus või elurikkus. Selline Venemaa võiks pälvida usalduse ja austuse. Aga kõigepealt, peab lõppema Ukraina-vastane agressioon.
Saame mõelda tulevikule koos Venemaaga üksnes siis, kui koletud sõjakuriteod on kohtu ette toodud. Meie tegevuse üks teravikke on see, et osutuks võimalikuks kohtu pidamine Vene juhtkonna üle, kes on Ukraina vastase terrori ja genotsiidi valla päästnud.
Hiljuti välja antud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vahistamismäärused on tugev ja hädavajalik samm selles suunas. Meie ülesanne on nõuda nende vahistamismääruste täitmist kõigi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriikide poolt, sest reeglitel ja nende täitmisel põhinev maailmakord on ülemaailmase rahu alussambaks.
Meie jaoks on kujuteldamatu, et sõjakurjategijad saavad pärast kõike olnut karistamatult ringi jalutada ilma, et õigust ja õiglust väärtustav rahvusvaheline kogukond midagi nende suhtes ette võtaks. See oleks moraalne ja õiguslik laostumine.
Varem või hiljem lõpeb iga sõda. Nii ka Venemaa praegune sõda Ukraina vastu, mida Eesti Riigikogu on määratlenud terroristliku ja genotsiidisõjana. Kuid olgem siin tähelepanelikud ja rääkigem sellest ka meie partneritega Euroopas ning kaugemal – kõik rahutuvid, mis kuskilt maailmanurgast lendu on tõusnud, ei kuuluta veel rahu.
Määratlegem selgelt, millist rahu me püüdleme. Kandvad on siin kuus elementi.
Esiteks, territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse kesksus.
Teiseks, agressiooni kui poliitika tegemise võimaluse välistamine tulevikus.
Kolmandaks, mõjusfääride poliitika eitamine.
Neljandaks, hallide tsoonide kadumine Euroopas. Igal riigil on õigus ise valida oma julgeolekukorraldus.
Viiendaks, Euroopa Liidul ja NATO-l rajaneva julgeoleku- ja väärtusruumi püsimine.
Kuuendaks, Venemaa-suhete sõltuvusse seadmine usalduse taastamisest.
Need sambad moodustavadki tulevase rahu alusmüüri. Meid saadab edu sealjuures üksnes siis, kui vaba maailm on jätkuvalt ja vääramatult ühtne. Kui pinnale jääb õiglus ning kui oleme selle tagamisel järjekindlad ja väsimatud.
Täpselt nii nagu oli järjekindel ja väsimatu professor Boris Meissner. Pärnus sündinud ja Tartus õppinud baltisaksa juurtega õigusteadlane, kes oli sunnitud sõja eest Saksamaale põgenema, kuid Baltikumi hoidis ta alati sügaval südames.
Meissneri töödel oli põhimõtteline roll selles, et maailma avalikkuse ette jõuaks ning laiemalt teadvustataks Balti riikide õigusliku järjepidevuse ja iseseisvuspüüdluste juriidilised alused.
Tal olid suured teened selles, et Lääne poliitikute seas adutaks, et Balti riigid ei olnud külma sõja ajal oma riiklust rahvusvahelise õiguse subjektidena kaotanud.
Balti poliitikud said omakorda NSVLiidu lagunemise aegadel Meissneri töödele toetuda, neist tuge ammutada ja tõestada, et rahvusvaheline õigus on nende poolel.
Praegu, seistes silmitsi Vene agressiooniga Ukrainas, õpetab Meissneri tegevus meid selles, et tõde tõuseb ja vale vajub. Kuid meie sihik peab olema täpne, peame olema järjekindel, väsimatud ja julge. Balti riikide hääled tänasel päeval võtavad Ukraina toetamisel sama rolli nagu Boris Meissner omal ajal Balti riikide toetamisel Läänes.
Daamid ja härrad,
Meid ühendab palju ühist ajalugu ja koos kogetut, kuid meie vahel on ikka veel liiga vähe taristut, mis meid kiiresti ühendaks.
Meisse on juurutatud harjumus vaadata itta või läände, aga viimase aasta sündmused näitavad, et me vaade peab olema palju rohkem lõunast põhja. Meil tuleb koos usaldusväärsete partneritega rajada ühendused, mis laiendaks Kolme mere initsiatiivi ühendades kõik meile olulised mered Põhja-Jäämerest Musta mereni. See on eriti oluline nüüd, kui Ukraina sidumine Euroopaga on kõigi jaoks tähtis ja samuti, mõeldes NATO idapiiri pikenemisele põhja suunal.
Ent kas teate, et tuleval aastal on üks omapärane juubeliaasta? Siis saame tähistada 30 aasta möödumist päevast, kui Läänemere-äärsete riikide konverentsil tehti 1994. aastal põhimõtteline otsus, mis nägi ette Balti riike läbiva kiire raudtee ehitamise.
Sõbrad, iseenesest ei saa teoks Rail Baltic, Via Baltica või Läänemere energiaring. Teoks teevad need ikka inimesed, Eesti, Läti ja Leedu inimesed. Ehk nagu ütles täpselt Eesti üle-eelmine president Ilves: „Õnnestunud koostööprojektid ja sinna pandud eurod ongi tänapäevase Balti koostöö mõõdetav tulemus.”
Meile kõigile on teada, et Venemaa on aastaid püüdnud relvaks muuta kõik, mida enda huvides saaks ära kasutada. Üles on ehitatud sõltuvusvõrgustikke, mis on lubanud Venemaal kuritegelikku režiimi tegevushaaret laiendada ja vaigistanud ehk nii mõnegi kriitilise hääle.
Pärast sõja täiemahulise faasi algust on EL liikunud üha kindlamalt sellel teel, et likvideerida sõltuvus Vene gaasist, naftast ja söest. Sõda on süvendanud nö energiakriisi ja see on paraku vägagi tunnetatav meie riigi eelarvetes ja inimeste rahakottides. Meil tuleb maksta kõrgemat hinda kaupade ja teenuste eest. Pidagem aga alati meeles, et alternatiiv oleks veelgi kallim.
Paradoksaalsel kombel tõukab Vene agressioon meid lõpuks kiiremini taastuvenergia ulatuslikuma kasutuselevõtu suunas. Ilmsemaks on saanud, kuivõrd taastuvenergia ja rohepööre laiemalt saab olla meie riigikaitselise ja majandusliku julgeoleku ning varustuskindluse tugisambaks.
Möödunud kuul avalikustatud Kliimapaneeli (IPCC) järjekordne raport näitlikustas taaskord ja vägagi reljeefselt vajadust emissioone vähendada ning tagada kiire ja resoluutne tegutsemine kliimamuutustega võitlemisel. Tähendagu see nii suuremat rahastust, üleilmseid poliitilisi otsuseid kui ka nende otsuste ellu rakendamist.
Taastuvenergia tootmise vallas on Läti ja Eesti juba astunud esimesi samme õiges suunas. Arendame ühiselt meretuuleparke ELWIND, mis on osa laiemast tuuleparkide võrgust. Eesmärk on rajada energiavõrk, kuhu saaks ühendada meretuuleparke, mis toimiksid ühtlasi täiendavate riikidevaheliste elektriühendustena.
Perspektiivis on meretuuleparkide potentsiaal ja väljavaated väga head. Suudame perspektiivis toota rohkem kui meil enese tarbeks kulub. Meretuuleparkides üle jäävat elektrit saaks tulevikus salvestada rohelise vesinikuna ja eksportida. Kuidas täpselt, sellele tuleb juba praegu mõelda.
Olen veendunud, et meie siin Läänemere ääres, Liivi ja Soome lahe kallastel saame olla roheenergia vedurid maailmas. Täpselt nii nagu oleme teinud oma riikide hääle kuuldavaks Vene agressioonile vastu astumisel või oma ühiskondades digipööret läbi viies. Väikeste ja paindlike riikidena on Lätil ja Eestil võimalik palju võita jõudu koguvast rohelisest kasvust ja roheinnovatsioonist. Oma nutikuse abil saame olla ka maailmas kestlike praktikate teenäitajaks.
Mainisin eelnevalt rohelist vesinikku. Hea meel on tõdeda, et Eesti ja Läti ei istu käed rüpes ning vesinikualases koostöös on ette näidata esimesed viljad. Möödunud aasta detsembris algas töö esimese regioonide vahelise rohelise vesiniku väärtusahela loomiseks Lõuna-Eestis, Tartu piirkonnas ja Põhja-Lätis, Vidzeme piirkonnas. Üheksa partnerit Eestist, Lätist ja Hollandist alustasid 2022. aasta lõpus tööd projektiga „H2Value”.
Lihtsalt öeldes tahavad Eesti ja Läti anda ühise tõuke vesinikumajanduse käivitamiseks Tartu ja Vidzeme regioonides. Ehk siis ajaloolisel Liivimaal avaneb lähiaastail võimalus tankida rohevesiniku jaamas ning sõita vesinikukütusel töötava bussiga. Miks mitte näiteks Puhjast Ruhja?
Kui me räägime ühendustest, siis Eestit ja Lätit on läbi ajaloo ühendanud hariduslõimed. Eesti elu on edasi viinud ja kujundanud eestlased, kes saanud hariduse Riia Vaimulikus Seminaris või Riia Polütehnilises Instituudis.
Riia Vaimulikus seminaris õppisid Eesti president Konstantin Päts, välisminister ja Tartu rahulepingu üks sõlmijaid Jaan Poska või piiskop Platon, kes oli esimene kristlikuks pühakuks kuulutatud eestlane.
Eesti parlamendi, Riigikogu hoone projekteerisid Riia Polütehnilises Instituudis hariduse saanud Herbert Johanson ja Eugen Habermann. Riia Polütehniline Instituut oli taimelavaks Eesti omakeelse tehnoloogia valdkonna loojatele, aga ka hiljem on mitmed Eesti informaatika, loodusteaduste ja filosoofia valdkonna uurijad kaitsnud doktori väitekirju Lätis.
Sarnaselt on Läti saatust kujundanud inimesed, kes said hariduse Tartu ülikoolis nii 19. sajandil kui ka täna. Läti ärkamisaja suurkujud Krišjanis Barons, Krišjanis Valdemars ja Juris Alunāns on mõistagi esimesed näited, kes meenuvad.
Jānis Cimze seminaris Valkas sai hariduse aga üle 100 Eesti noormehe, kelle seas omakorda Eesti ärkamisaja suurkuju Carl Robert Jakobson. Cimze pani aluse Baltimaade koorilaulutraditsioonile ning oli Eesti esimese üldlaulupeo üheks lauluisaks 1869. aastal. Siinkohal on hea meel tõdeda, et käeoleval aastal tähistatakse Lätis juubelilaulupidu. Laulud ühendavad meid. Dainad ja regilaulud.
Daamid ja härrad,
Tõsi on ka see, et füüsilised ühendused Läti ja Eesti vahel peavad sujuvamad ning kiiremad olema. Pöörab ju viimanegi Eesti-Läti koostööraport sellele märkimisväärselt palju tähelepanu. Jala saab ka, aga tuleks ikka rongiga.
Kes homme tahab rongiga Riiast Tallinna sõita, peab varuma vähemalt 10 tundi. Mõnel juhul võib reis kesta ka terve päeva. Te ei usu, aga veidi rohkem kui 300 kilomeetrit võib võtta nii kaua? Kuid kehtivate sõiduplaanide järgi oleks kõige kiirem sõit Riiast Tallinnasse 10 tundi ja 5 minutit ning Tallinnast Riiga 9 tundi ja 49 minutit.
Kui Eesti riigivanem Jüri Jaakson 1925. aastal oma esimesele riigivisiidile Lätti sõitis, siis kestis sõit 5 tundi ja pool tundi. Uskumatu, aga vanasti oli mõni ühendus kiirem kui täna. Pealegi ei pidanud siis reisijad kahe naaberriigi vahel meie ühises piirilinnas Valgas-Valkas maha minema ja ootama uut rongi, mis sel päeval võibolla ei tulegi.
Head sõbrad,
Rail Baltic ei ole elukauge eksklusiivne mugavus, vaid ilmne vajadus, et ühendada piirkond Poolast Soomeni. Sellel saab olema aega ja raha kokkuhoidev mõju.
Tänapäeva Krišjanis Baronsid ning Carl Robert Jakobsonid hakkavad Eesti ja Läti vahel sõitma rongiga. Liiati miks mitte veel sellisega, mis töötab rohelise vesiniku jõul.
Rail Balticu ehitamise vajadust on kinnitanud Balti riikide esindajad aastaid erinevail tasandeil. Valigem optimaalseim lahendus, mis tagaks kiireima võimaliku tempo, kuidas projektiga edasi liikuda. Tähendagu see siis näiteks ehitamist järk-järgult, mis võimaldaks olla efektiivne ja pandlik tööjõu ja materjalide kasutamisel ning tähtaegade seadmisel.
Just niimoodi, samm-sammult on aastate jooksul Läti ja Eesti oma digitaalseid ühiskondi üles ehitanud. See on muutnud meid tõhusamaks ja toonud meie kodanikele reaalset kasu. Hoiame kokku aega ja hoiame kokku raha. Siingi peegeldub meie sarnane ilmavaade. Sest ennekõike on edukate digipöörete eelduseks sobilik mõtteviis. Oleme uuele ja paremale avatud. Oluline on mitte seisma jääda, vaid ikka edasi pürgida.
Seisma jäämine tähendab maha jäämist, sest tehnoloogia, maailm ja meie nõudmised tuhisevad edasi. Eesmärgiks peab olema mugavam andmevahetus Läti ja Eesti andmesüsteemide vahel. Pinnas on selle tarvis soodne. Eriti arvestades, et Eesti, Läti ja ka Leedu tarkvarasüsteemid toetavad üksteise ID-kaarte ja digiallkirju.
Samuti on meil teineteise edust ja kogemusest kahtlemata omajagu õppida. Näiteks see, mida Läti on Adaži baasis Euroopa esimesel 5G harjutusväljakul järgmise põlvkonna juhtmevaba tehnoloogia arendamisel ja rakendamisel saavutanud. See on muljetavaldav. Samuti töötati siinsamas Saeimas koroona pandeemia ajal välja ühe esimese riigina maailmas turvaline kaugtöö e-keskkond.
Usun, et Eesti ja Läti saavad olla sünergiline majandusruum, mille veavad käima meie julged otsused ja innovatsioon. Meil on hulgaliselt võimalusi teaduskoostööks, selleks et edendada teaduspõhist majandust, uusi tehnoloogiaid erinevates valdkondades, mis oleksid keskkonnasõbralikud ja kestlikku arengut toetavad.
Meie paindlikkus, et mitte öelda väiksus, ühes mõlemal pool piiri olemasolevate edulugudega, ongi meie ühise heaolu tuleviku allikas. Nii inspireerime ka oma teisi partnereid ja kogu Euroopat laiemalt. Näitame, et siin küpseb midagi unikaalset.
Tõhusad kiired ühendused ühes eluterves konkurentsis läbipõimunud majandustega toovad kasu ja heaolu mõlemal pool Koiva jõge.
Koos saame olla suuremad, kuid me ei tohi oma väiksust taunida või häbeneda. Eesti ja Läti mõttelugude üks keskseid vektoreid on olnud vaimult suuremaks pürgimine. Hoiame oma ühist vaimset ruumi kogu tema mitmekesisuses alati sügavalt südames.
Liivi kultuuri aastal on paslik meenutada liivlaste kaunist lindude äratamise tava. Nimelt usuvad liivlased, et rändlinnud ei lenda talveks ära, vaid uinuvad kodustes veekogudes, kus nad siis kevadel loitsuga äratatakse. Nii vajame meiegi – Eesti ja Läti – aegajalt meenutamist või äratuskella helinat, et oleme olemas, alati teineteise kõrval, naabrite ja sõpradena.
Meil on olnud jõudu ja tarmukust linnud üles äratada.
Kallid sõbrad,
Sellest ajast peale kui Riia eesti koguduse kellamehe poeg Kristjan Jaak Peterson 19. sajandi alguses jalgsi Riiast 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna Tartusse kõndis, oleme ühiskondadena pika tee läbi käinud, aga palju on veel minna.
Läti on üks väga vähestest riikidest, kellega on Eestil ühised lood minevikus ja nii sarnane tulevikumuster. Milline see muster saab olema, on meie määrata ja meie laduda.
Paldies.