Mõtteainet: Venemaa sõjaline eelarve teise nurga alt
Avaldatud: 3 oktoober, 2026
Kujutis: Twitter Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas, mida Kreml lootis 2022. aasta veebruaris lõpetada kiire sõjalise võiduga, on jõudnud viiendasse aastasse ning kujunemas üheks 21. sajandi kulukamaks sõjaks.
2027. aasta eelarveprojekt näitab, et Moskva ei valmistu sõjakulutusi oluliselt vähendama. Vastupidi – kaitsekuludeks kavandatakse rekordilised 17,15 triljonit rubla (umbes 181 miljardit eurot) ehk 35 protsenti kõigist föderaaleelarve kuludest.
See on 27 protsenti rohkem kui 13,5 triljonit rubla (umbes 143 miljardit eurot), mille Venemaa oli veel eelmises eelarveplaanis 2027. aastaks kavandanud.
Kui kaitsekuludele lisada sisejulgeolek, politsei ja eriteenistused, neelab sõjaline ja jõustruktuuride blokk järgmisel aastal juba umbes 44 protsenti kogu föderaaleelarvest. Peaaegu iga teine rubla läheb seega armeele või jõustruktuuridele.
Sõda pole enam erakorraline kulu
Saksamaa Rahvusvaheliste ja Julgeolekuküsimuste Instituudi (SWP) eksperdi Janis Kluge arvestuste järgi on Kreml esimese viie sõja-aastaga kulutanud armeele ja relvahangetele umbes 58,3 triljonit rubla ehk 692 miljardit dollarit (umbes 617 miljardit eurot).
2022. aastal kulutas Venemaa sõjalistele vajadustele 6,8 triljonit rubla, aasta hiljem 9,8 triljonit ning 2024. aastal juba üle 14 triljoni rubla.
2027.–2029. aasta eelarvekava annab edasisest suunast üsna selge pildi: kolme aastaga tahab Venemaa kulutada ainuüksi kaitsele umbes 50 triljonit rubla (ligikaudu 529 miljardit eurot).
Kui praegused eelarvekavad realiseeruvad, kasvaks sõja algusest kogunenud sõjaliste kulutuste summa 2028. aastal umbes 907 miljardi dollarini (ligikaudu 808 miljardi euroni) ning 2029. aastal võiks see praeguse kursi järgi jõuda 1,1 triljoni dollarini ehk umbes 980 miljardi euroni.
Kremli jaoks pole sõda seega enam erakorraline väljaminek. Sellest on saanud riigieelarve keskne ülesanne.
Raha armeele leitakse mujalt
Sõjaliste kulutuste kasv toimub ajal, mil Venemaa riigi rahandus on juba tugeva surve all.
2027. aasta varasema kavaga võrreldes vähendatakse sotsiaalpoliitika kulusid seitse protsenti, tervishoiu omi 6,8 protsenti ja hariduskulusid kuus protsenti. Majanduse, teede, infrastruktuuri, põllumajanduse ja teiste programmide kulud vähenevad 7,4 protsenti.
Samal ajal kasvavad maksud ja riigi laenukoormus.
Kuid 17,15 triljoni rubla puhul pole enam kõige huvitavam küsimus üksnes see, kui palju sõda Venemaale maksab. Olulisemaks muutub küsimus, mida Venemaa selle raha eest toota suudab.
Rublad ei muutu automaatselt tankideks
27 protsenti suurem kaitse-eelarve ei tähenda 27 protsenti rohkem relvi. Osa rahast kulub sõdurite palkadele ja värbamispreemiatele, langenute ning haavatute hüvitistele, logistikale, remondile, ehitusele ja kallinenud komponentidele.
Lisaks töötavad paljud Venemaa kaitsetööstuse suurettevõtted juba mitmes vahetuses ning tootmise edasist suurendamist piiravad tööjõu, seadmete ja teatud komponentide nappus.
Kuid sõja jooksul on toimunud teine, pikemaajaliselt palju olulisem muutus. Venemaa ei kasuta enam lihtsalt ära Nõukogude Liidult pärit relvavarusid. Mõnes relvakategoorias on ta ehitanud üles uue massilise tootmisvõimsuse.
Droonidest on saanud tööstustoode
Kõige selgemalt on seda näha droonides. Veel sõja alguses sõltus Venemaa Iraani Shahed-tüüpi ründedroonidest. Nüüd toodetakse nende Gerani nime kandvaid edasiarendusi Venemaal tööstuslikus mahus ning konstruktsioone täiustatakse pidevalt.
Sama toimub väiksemate luure-, ründe- ja FPV-droonidega. See on oluline muutus. Drooni puhul pole enam tingimata tegemist kalli relvasüsteemiga, mida toodetakse kümneid või sadu. Mõne tüübi puhul on jutt tuhandetest ühikutest kuus.
Venemaa on seega jõudnud vähemalt osas mehitamata süsteemides olukorda, kus ta suudab samaaegselt pidada intensiivset sõda ja kasvatada tootmisvõimsust.
Rakettide puhul tekib küsimus varudest
Sarnane, kuigi palju raskemini hinnatav muutus toimub rakettidega. Venemaa on sõja jooksul laiendanud ballistiliste ja tiibrakettide tootmist ning Ukraina luure hinnangul ulatub ainuüksi ballistiliste rakettide tootmine juba enam kui saja raketini kuus.
Täpset tootmismahtu ja ladudes olevate rakettide arvu pole võimalik sõltumatult kontrollida.
Kuid siin muutub oluliseks lihtne aritmeetika. Kui Venemaa suudab mingit relva toota kiiremini, kui seda rindel või Ukraina linnade vastu ära kasutatakse, hakkab ülejääk kogunema lattu.
Seetõttu ei määra Venemaa tulevast sõjalist võimekust ainult tootmismaht. Sama tähtis on tootmise ja kasutamise vahe.
Tankidega on pilt teistsugune
Raske soomustehnika puhul pole Venemaa seis sugugi sama tugev. Suur osa sõja jooksul rindele saadetud tankidest pole olnud uued masinad, vaid aastakümneid ladudes seisnud Nõukogude Liidu aegsed tankid, mis on remonditud ja moderniseeritud.
IISS-i hinnangul oli Venemaa 2025. aasta keskpaigaks kaotanud pöördumatult ligikaudu 4800 põhitanki. Samal ajal oli ladudest taastatud umbes 4400 vana tanki, kuid täiesti uusi tanke toodetud alla 600.
See tähendab, et droonide ja rakettide puhul kasvatab Venemaa uut tootmisvõimsust, kuid tankide puhul on ta samal ajal põletanud läbi aastakümnete jooksul kogutud Nõukogude pärandit.
Seetõttu ei paista praegu, et Venemaa suudaks intensiivset sõda jätkates kiiresti kasvatada ka suurt moodsate tankide reservi.
Ukraina on loonud Venemaale uue kuluartikli
Sõja iseloom on samal ajal muutunud. Ukraina droonid ja raketid ründavad naftatöötlemistehaseid, sõjaväebaase, laskemoonaladusid, lennuvälju ja muud sõjaliselt olulist taristut sadade ning kohati enam kui tuhande kilomeetri kaugusel rindest.
See tähendab, et osa Venemaa uuest sõjalisest rahast ei lähe enam Ukraina ründamiseks, vaid Venemaa enda kaitsmiseks. Kasvab vajadus õhutõrjerakettide, radarite, elektroonilise sõjapidamise süsteemide, droonitõrje, püüdurdroonide ja kaitstavate objektide kindlustamise järele.
Venemaa sõjatööstuse laienemise keskmes ongi lisaks droonidele ja soomustehnikale õhutõrje, elektrooniline sõjapidamine, suurtükivägi ning täppisrelvad.
Nii tekib omamoodi sõjamajanduse nõiaring: mida kauem sõda kestab, seda rohkem tuleb kulutada mitte ainult ründamiseks, vaid ka kulutatud relvade asendamiseks ja oma territooriumi kaitsmiseks.
Vaherahu võib selle aritmeetika ümber pöörata
Siin tekib Euroopa jaoks võib-olla kõige olulisem küsimus. Praegu neelab Ukraina sõda tohutu osa Venemaa tehaste toodangust. Droonid lastakse välja, raketid kasutatakse ära, suurtükimoon läheb rindele ning soomustehnika hävib lahingutes.
Kui sõjategevuse intensiivsus ajutise vaherahu tõttu järsult väheneks, kuid Venemaa jätaks sõjatööstuse senises tempos tööle, muutuks aritmeetika kiiresti. Relvad, mis praegu lähevad otse tehasest rindele, võiksid hakata minema ladudesse.
Rakettide arv kasvaks. Droonivarud suureneksid. Suurtükimoona saaks uuesti koguda. Kahjustatud üksusi oleks võimalik ümber relvastada ning õhutõrjet ja elektroonilise sõjapidamise võimeid edasi laiendada.
Tankide puhul võtaks taastumine kauem aega, sest uute masinate tootmisvõime on piiratum ja nõukogudeaegsete ladude parem osa on juba tugevasti kahanenud.
Kuid droonide, rakettide ja laskemoona puhul võib isegi suhteliselt lühike periood, mil tootmine jätkub ja lahingukulu väheneb, anda Venemaale võimaluse reserve kasvatada.
Seetõttu ei tähenda vaherahu automaatselt Venemaa sõjalise võime vähenemist. Kui sellele ei järgne relvatootmise vähendamist, võib juhtuda vastupidine: lahingute vaibudes hakkab sõjatööstuse toodang järjest kiiremini ladudesse kogunema.
Aga Euroopa kulutab ju rohkem?
Siin tuleb mängu teine näiliselt vastuoluline number. Euroopa Liidu 27 liikmesriiki kulutavad kaitsele juba praegu Venemaast tunduvalt rohkem.
Euroopa Kaitseagentuuri hinnangul ulatuvad EL-i liikmesriikide kaitsekulud 2026. aastal umbes 454 miljardi euroni. Euroopa NATO-liikmete kogukulud ulatuvad IISS-i hinnangul umbes 639 miljardi dollarini ehk 569 miljardi euroni.
Venemaa 2027. aasta ametlik kaitse-eelarve on praeguse kursiga umbes 181 miljardit eurot. Puhtalt rahas mõõtes pole Venemaa seega Euroopast ees. Euroopa majandus on Venemaa omast palju suurem ning ka kaitsele eraldatav rahasumma on kokku märksa suurem.
Probleem on selles, et euro ja rubla eelarvenumber ei ütle veel, mitu mürsku, drooni või õhutõrjeraketti selle eest tehasest välja tuleb.
Euroopa raha ja Venemaa sõjamajandus
Venemaa eelis seisneb selles, et tema kaitsetööstus on juba aastaid töötanud sõjamajanduse tingimustes. Tellimused on suured ja pikaajalised, tehased töötavad mitmes vahetuses ning riik suunab ressursse prioriteetselt sõjatööstusse.
Euroopa süsteem on teistsugune. Kaitsetööstus on jagatud paljude riikide ja ettevõtete vahel, hankemenetlused võivad olla pikad ning riigid ostavad sageli erinevaid relvasüsteeme väiksemates partiides.
See ei tähenda, et Euroopa tootmine seisaks. Vastupidi – muutus pärast 2022. aastat on olnud väga suur.
IISS-i värske hinnangu järgi on Euroopa NATO-riikide 155 mm suurtükimürskude tootmisvõimsus kasvanud alates 2022. aastast vähemalt viis korda ning praeguste plaanide realiseerumisel võib see 2030. aastaks veel enam kui kahekordistuda.
Euroopa Liidu aastane mürsutootmisvõimsus, mis oli 2022. aastal ligikaudu 300 000 ühikut, pidi 2025. aasta lõpuks jõudma umbes kahe miljoni mürsuni aastas.
Veel suurem muutus on toimunud tellimustes. Euroopa NATO-riikide suurtükiväesüsteemide tootmislepingute väärtus kasvas aastatel 2022–2025 võrreldes nelja eelneva aastaga 867 protsenti. Euroopa relvatööstus liigub seega samas suunas, kuid alustas palju madalamalt tasemelt.
Raha relvadesse läheb Euroopas juba tohutult
Ka väide, et Euroopa kulutab küll kaitsele palju, kuid relvastusele vähe, pole enam päris õige. Euroopa NATO-riigid suunavad 2026. aastal keskmiselt 36,2 protsenti kaitse-eelarvest hangetesse ning teadus- ja arendustegevusse. Veel 2020. aastal oli see näitaja 24,8 protsenti.
EL-is ulatuvad kaitseinvesteeringud samuti umbes 36 protsendini kogukuludest ning ainuüksi kaitsealase teadus- ja arendustegevuse kulud peaksid 2026. aastal jõudma umbes 20 miljardi euroni.
Euroopa eelis Venemaa ees on siin tehnoloogiline ja majanduslik baas. Euroopa suudab arendada väga keerukaid õhutõrjesüsteeme, lennukeid, sensoreid, rakette, satelliite ja elektroonikat ning tal on potentsiaalselt palju suurem majandus, millest kaitsetööstust rahastada.
Venemaa eelis on praegu teistsugune: sõjatootmise tempo, tsentraliseeritud tellimused ja valmisolek ohverdada selle nimel muid riigieelarve valdkondi.
Euroopa nõrkus pole tingimata raha, vaid aeg
Seetõttu võib Venemaa 17,15 triljoni rubla suuruse sõjaeelarve mõju Euroopale hinnates olla kõige olulisemaks teguriks aeg. Kui Euroopa kaitsekulud jätkavad kasvamist ning juba tellitud tehased, laskemoonaliinid, raketitootmine, droonid ja õhutõrjesüsteemid jõuavad täisvõimsuseni, on Euroopa majanduslik baas Venemaast oluliselt suurem.
Kuid tehast ei saa ehitada eelarverea kiirusega. Uue laskemoonaliini, raketitehase või õhutõrjesüsteemi tootmisvõimsuse rajamine võtab aastaid. Samuti nõuab tootmise suurendamine pikaajalisi tellimusi, kvalifitseeritud töötajaid, lõhkeaineid, püssirohtu, elektroonikat ja tarneahelaid.
IISS märgib, et Euroopa tellimuste maht on mitmes valdkonnas kasvanud kiiremini kui tootmisvõimsus. Kitsaskohtadeks on endiselt lepingute sõlmimise tempo, rahastamine, tarneahelad ja oskustööjõu nappus.
Seetõttu ei saa Euroopa suuremast kaitse-eelarvest automaatselt järeldada, et tal on juba praegu vastav kogus relvi ladudes.
Kas Venemaa muutub Euroopale ohtlikumaks?
17,15 triljoni rubla suurune kaitse-eelarve iseenesest ei tõesta, et Kreml valmistuks otseseks sõjaks NATO-ga. Ka Janis Kluge on rõhutanud, et kulude suurenemist saab suuresti seletada Ukraina sõja enda vajadustega: relvade ja laskemoona asendamise, uue tootmise ning Venemaa territooriumi kaitsmisega Ukraina kauglöökide eest.
Kuid Euroopa seisukohalt on oluline teine küsimus. Venemaa ehitab praegu üles sõjatööstust, mille tootmisvõimsus ei kao automaatselt koos võimaliku vaherahuga. Tehased, töötajad, tootmisliinid, droonitehnoloogia, raketitootmine ja sõja jooksul tekkinud oskusteave jäävad alles.
Kui sõjategevus Ukrainas väheneks, kuid Venemaa kaitse-eelarve ja tootmistempo püsiksid kõrgel, võiks järjest suurem osa toodangust minna kaotuste asendamise asemel relvajõudude taastamiseks ja varude kogumiseks.
Just selles seisneb võimalik pikemaajaline risk Euroopale. Mitte tingimata selles, et Venemaal oleks praegu rohkem raha või suurem relvatööstus kui Euroopal tervikuna. Vaid selles, et Venemaa on juba viiendat aastat kohandanud oma majandust reaalse suure sõja pidamiseks, samal ajal kui Euroopa alles ehitab üles tootmisvõimsust, mida sellise sõja ärahoidmiseks vaja võiks minna.
Rahu võib paradoksaalselt anda relvastumiseks aega
Nii jõuab 2027. aasta Venemaa eelarve juures küsimus lõpuks tagasi võimaliku vaherahuni Ukrainas. Lahingute jätkumine kulutab Venemaa armeed iga päev. Hävib tehnika, kasutatakse rakette, kulutatakse miljoneid mürske ja droone ning sõjatööstuse toodang liigub suures osas otse rindele.
Vaherahu muudaks selle suhte. Kui tehased jätkaksid tööd, kuid relvade kasutamine järsult väheneks, hakkaks osa praegu rindele minevast toodangust kogunema.
Mida kauem selline olukord kestaks, seda suuremaks võiks muutuda vahe sõja lõpuks alles jäänud Venemaa armee ja mõni aasta hiljem taastatud Venemaa armee vahel.
See pole vältimatu areng. Venemaa tootmist piiravad tööjõupuudus, sanktsioonid, tehnoloogilised kitsaskohad, raha hind ja üha pingelisem riigieelarve. Samuti kasvatab Euroopa kiiresti nii kaitsekulutusi kui ka relvatootmisvõimsust.
Kuid 2027. aasta eelarve näitab, et Kreml pole seni valinud sõjamajandusest väljumise teed. Vastupidi – ta paneb sinna rohkem raha kui kunagi varem.
Seetõttu pole Euroopa jaoks oluline ainult see, millistel tingimustel Ukrainas tulistamine kunagi peatub. Sama oluline on see, mis juhtub Venemaa sõjatehastega järgmisel hommikul.
TOOMAS PIIRMANN
Viimased uudised
TOP 10
LOE SIIT: Lõunaeestlase horoskoop aastaks 2026
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
