Lõunaeestlase päevik. Võitlus sääskedega, Uma Pido ja salapärane sakslane
Avaldatud: 1 juuni, 2018
Uma Lehe peatoimetaja Jan Rahman. Sveiki! Kuid enne, kui ma räägin sellest, kuidas me täna jälle Lätis poes käisime ja mis me sealt ostsime, pean ma mainima seda, et NEED SÄÄSED ON MEID TÄIELIKULT HULLUKS AJANUD. Karauul, mis siin vahepeal toimus, kui me ära olime? Mai alul, kui me siit lahkusime, polnud siin ÜHTEGI sääske, ja nüüd on täielik uputus. Ja need sääsed on täiesti hullud. Mitte nagu need vaiksed ja tagasihoidlikud sääsed seal kauges Hispaania külakeses, kus me kümme päeva elasime. Neid isegi ei kuulnud ega näinud, ainult väike kupuke nahal andis märku, et sääsk on sulle salamisi ligi hiilinud. Ja neid oli seal väga vähe, vast ühte sääske õhtu jooksul nägid, kui kella viiest-kuuest ukse kinni panna unustasid. Õnneks olid sealse maja omanikud Alberto ja Sofia nii uksele kui akendele ettenägelikult sääsevõrgud ette pannud ja saime sealt ainult paar hammustust – sedagi suuresti oma süül, sest jätsime ukse õhtul liiga kauaks lahti.
Aga siin, Võrus! Õhtul ei saa Tamula ääres enam üldse promeneerida, sest sääsed ja väikesed kärbsed tulevad karjas kallale. Ja toas tuleb aknad pimeda tulles kinni panna, sest muidu on sääsed kohe kohal ja hakkavad piinama. Kui meie Roosiga sääsklastele eriti ei meeldi, siis Inno ja Juuli on nendega püsti hädas. Vaene Juulike eriti, sest ta ei oska ennast ise kratsida. Paar õhtut on ikka päris hullud olnud – Juuli oli väga solvunud, et teda nii palju hammustati, ja kisas vihaselt kuni poole ööni. Õnneks oli mul kapis sääsekupuleevendaja Plix, mis sügelust mõnevõrra leevendas.
Inno rääkis, et kui ta kaheksakümnendate lõpul vene sõjaväes oli ja koos teiste sõdurpoistega Moskva oblastis matkal käis, siis seal oli hästi palju hiiglasuuri sääski, kes neid kohe isukalt sööma hakkasid. Alguses püüdis Inno sääski maha lüüa, aga ühel hetkel lihtsalt väsis, sest neid oli lihtsalt liiga palju. Ja otsustas, et vaatab, mis saab, kui ta neil end vabalt süüa laseb. „Mõtlesin, et kui suren, siis suren,” ütles ta. Ja sääsed siis muidugi sõid teda. Kuni – üllatuste üllatus! – enam ei tahtnud! Enne seda oli olnud muidugi Inno sõnul kirjeldamatu piin, mida ta kellelegi ei soovita. „Ilmselt tekkis organismil mingi kaitserefleks,” arvab Inno nüüd. Brrr, mõtlesin mina. Ma pigem sureks, kui laseks sääskedel ennast niimoodi süüa.
„Kui sääsevõrke ei osta, siis tuleb lahutus,” ütlesin täna hommikul Innole. Õnneks oli Inno päri. Aga kujutage pilti – Võrus ei ole kusagil sääsevõrke saada! Inno jooksis praktiliselt kõik poed läbi, ainult Magaziinis jäi käimata, aga ei miskit. Seetõttu otsustasimegi täna jälle Lätti minna – sääsevõrke ostma ja toidupoodi ka. Kõigepealt käisime Aluksne Maximas, mis on täitsa tore pood. Ostsime jälle läti juustu ja kohukesi, jogurtit, kurke, tomateid, rediseid, mureleid ja mustikaid. Ja siis veel Adažu kartulikrõpse, mis on minu meelest kõige paremad kartulikrõpsud üldse, Lays’i omad ei saa ligilähedalegi. Või on mul siis nende suhtes eriline nostalgia, sest just neid krõpse sõime me 13 aastat tagasi, kui Innoga kokku saime ja oma Massiaru maakodust Lätti sõitsime. Igatahes Roosile maitsesid need krõpsud ka väga. Eestis toodetud asjadest on jälle üle prahi Taarapõllu ja Marjamaa mahlad ja moosid, selliseid kusagilt mujalt ei leia.
Nõndaks! Aga natuke intriigi ka! Nimelt räägiti mulle eile jälle natuke sellest salapärasest ja väga kahtlasest Rõuge sakslasest. Räägiti seda, et see sakslane pidi üks hirmus suur Don Juan olema ning eesti abielunaised langevad tema ees kui loogu. Tal pidi mingi eriline fluidum olema, umbes nagu Savisaarel, millega ta naised ära tinistab, ja neid õnnetuid naisi, keda ta on sedasi oma võrku püüdnud, on ikka kõvasti rohkem kui kahel käel sõrmi. Jutu järgi olevat too sakslane suur sõber Võru sotsist linnapea Anti Allasega, kes samuti kunagi ilusate naiste seltsist ära ei ütle. Sakslane ja Anti käivat koos sagedasti saunas ja nii naistega kui naisteta, kui te saate aru, mida ma mõtlen 😉 Seega Lõuna-Eesti mehed – olge ettevaatlikud! Kui teie naine ühel päeval saksa keeles rääkima hakkab või saksa asjade vastu huvi ilmutama hakkab, siis võib karta, et ka temal on tolle salapärase sakslasega lähem kokkupuude olnud.
Too jutustaja rääkis veel seda, et too sakslane tegelevat millegi sellise kasvatamisega, mis naised meelitustele veel altimaks muudab, aga ma ei tea, kas seda juttu uskuda. Kuigi kes teab, võib-olla tegelebki ja jagab seda „afrodisiaakumit” ka Allasele, kes seda oma valimiskampaanias kasutab. On imelikumaidki asju siin ilmas juhtunud.
„Jumal tänatud, et me Rõugesse elama ei kolinud,” ütles Inno ohates, kui ma talle selle jutu ära rääkisin. „Sest esiteks sääsed, aga teiseks see sakslane. Võib-olla oleksin sinust siis ilma jäänud.”
Rõugesse elama asumise kohta täpsustuseks seda, et tõepoolest oli meil Võrru tööle tulles plaan justnimelt Rõugesse elama asuda. Kinnisvaramaakler Helin Pächter näitas meile seal isegi üht vana majakest, mis asus väga armsas kohas, aga seal oli nii palju sääski, et ma pelgasin isegi suud lahti teha – viimati oleksin ära lämbunud. Olin sellele mõttele kategooriliselt vastu ja nii see jäi.
Mis puutub tollesse sakslasesse, siis ma muidugi ei usu, et ta mind ära võluda oleks suutnud. Savisaargi ei suutnud ja too sakslane on tema kõrval ikka palju väiksem tegija. Kuigi igaks petteks tasub vist Rõugest eemale hoida. Sest mine sa seda salapärast sakslast tea 😀
P.S. Sääsevõrgud leidsime ühest Aluksne ehituspoest ja maksid nad 1.20 tükk. Ostsime kõigile kolmele aknale ja kokku läks miski neli eurot. Praegu paneb Inno võrke üles. Lahutust ei tule.
P.P.S. Näed – ühe olulise asja oleksin ikka ära unustanud. Homme on Võru Kubija laululaval viies võrukeelne laulu- ja rahvapidu UMA PIDO. Käisin täna Võru Instituudis Jan Rahmani juures käepaelte järel ja oleme otse loomulikult homme kohal. Pidu algab kella kuue ajal, kuid enne seda tasub kindlasti külastada ka UMA PIDO LAATA, mis toimub kella üheksast kaheni Võru kesklinna pargis. Peole, peole!
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
