Lõunaeestlase päevik. Värsked muljed Vastseliina laadast ja väljakutse Anti Allasele
Avaldatud: 17 juuni, 2018
Pärast paari rannas veedetud idüllilist päeva (mina varjus, Inno lõõskava päikese käes, Roosi oma sõbrannadega mänguplatsil hullamas) oli väikeseks vahelduseks eile Vastseliina laadal käia.
Aga kuidas on see laat mõne aastaga muutunud! Ma mäletan, kui me 2010. aastal (siis juba kaheksa aastat tagasi!) Võrumaa Teatajasse tööle tulime, siis ta oli siuke väike ja armsake, silm ulatus kõike haarama, aga nüüd hakkas mul juba laada väravas pea kogu sellest toredusest ringi käima. Lett leti otsa, tohutult kaupa ning kõige selle külluse keskel närvilised inimesed, üksteisel seljas, ringi sebimas. Tundus kuidagi tüütu ja mõttetu neile sappa hakata ning seepärast otsisime kohti, kus oleks vähem inimesi. Tunnistan ausalt – ma vihkam šoppamist. Laadad mulle meeldivad, aga ainult siis, kui nad on väiksed ja armsad. Näiteks Varstu laat ja Urvaste laat kevadel. Sulbi laat sügisel. Üliarmsad. Aga Vastseliina laat pani mul pea pööritama ja võttis jalust nõrgaks.
Mul oli tegelikult plaan endale suvekleit osta, aga ma lihtsalt ei viitsinud seda sealt otsima hakata. Seal oli lihtsalt nii palju kohti, kust seda OLEKS VÕINUD osta, aga mul oli vaja ainult üht kohta. Ja ma ei viitsind kõike neid võimalikke kohti läbi kapata. Pealegi sagis igal pool nii palju inimesi. Üht ilusat sinist kleiti ma küll nägin, maksis 15 eurot, aga see polnud jälle minu värv. Minu värv on helesinine või siis merevetikaroheline. Ah, ostan poest, mõtlesin ma, või veel parem, tellin Amazonist, sest poodides ma ka ei viitsi trügida. Mulle meeldib minna poodi ja mitte seal pikalt mõelda, vaid veeta seal max viis minutit ja osta asi, mida ma vajan, plaksti ära. Kuid nii, „plaksti”, on kõige mõnusam osta veebipoest. Kui keegi teab, kust ilusaid suvekleite saab, siis hõigake mulle.
Roosi sai endale järjekordse õhupalli, sedapuhku Minnie Mouse’i oma. See suur õhupall on meil iga laada traditsioon, nagu ilmselt paljudel teistelgi lastega peredel. Ja õhupallimüüjad ilmselt teavad seda, sest on absoluutselt igal laadal oma pallidega väljas. Noh, pole hullu, selle viis eurot, mis pallile kulus, ikka leiab 🙂 Pärast seda nõudis Roosi vastuvaidlemist mittesallival toonil, et tema tahab minna Minionide liumäele alla laksma. Ei lasknud isegi Innol juttu Lõunalehe peatoimetaja Urmas Paidrega ära lõpetada, muudkui sikutas käest. Ja eks me siis muidugi läksimegi, sest lapsel peab ju ka laadal lõbus olema, mitte ainult täiskasvanutel. Kümme minutit maksis 3 euri, mis tundus täitsa okei. Roosi lustis nii, et seda nägu, ja tahtis veel, aga kuna ta juba tuikus, siis pidasime paremaks ta (valjudele protestidele vaatamata) süles autosse kanda. Mõne minuti pärsast magas ta norinal. Juulike jälle nautis südamest rahvatantsurühmade esinemist laada laval, vehkides muusika taktis entusiastlikult kätega.
Kuna mul oli jube sõira isu ja laada labürindist ei viitsinud ma seda otsida, siis sõitsime veel Apesse, kust ostsime maasikaid (suuremad 3.50 eurot kilo, väiksemad 3), ja seejärel Metsavenna poodi köömnetega sõira järele. Siis võtsime suuna kodu poole, et enne kojuminekut Võru Namaste restoranist läbi hüpata ja endale õhtusöök kaasa osta.
Namaste kohta on mul öelda ainult kiidusõnu. Super toit, super teenindus. Ja ma olen aasia toidu austaja, nii et igas mõttes super. Hiina toitudest olen juba proovinud magushapusid hiidkrevette, hong kongi lammast ja krõbedat lammast ning nepaali omadest kartuleid kikerhernestega ja tilapia kala. Kõik on oivalised ja ma ei ole ainus, kes nii arvab. Muidu toidu suhtes väga kriitilisele Innole maitsesid samuti. Temal oli iseäranis hea meel selle üle, et lõpuks ometi tekkis Võrru üks normaalne restoran ja tema saab söögitegemisest puhata 😀
Kui lõpuks rampväsinutena koju saabusime, sain teada, et Võrumaa Teatajas on ilmund terve lehekülje pikkune reklaamlugu Võru linnapea Anti Allasega. Et kui tore mees see Allas ikka on ja kui kõvasti ta tööd teeb. Juures pilt, kus parmupaistetusest polnud märkigi. Panin juba volikogus tähele, et Allase paistetus oli kadund mis kadund ning see annab veelgi rohkem kinnitust selle kohta, et ei nõeland teda miski herilane. Pani lihtsalt naabrimeeste (või Võrumaa Teataja peatoimetajaga, kes on samuti suur viinanina – stiilis, et kui jääb kõrts seal vahele, rahvas paneb tähele) tina ja ei julend Eelarvamusfestivalile tulla. Oleks lällutama hakanud ja kus siis selle häbi ots rahva ees.
Olen seda Allase kiidulaulu enda kohta ju varemgi kuulnud, ma ise olen tast Võrumaa Teatajasse mitu mesilugu treinud. Allas lihtsalt on selline mees, et jätab alguses hea mulje. Mulle meeldis eriti see, kuidas ta oma Rõuge kodus (Allas elab Rõuges, aga armastab jätta muljet, et elab Võrus) traktorit käivitas, panin sellest isegi Võrumaa Teataja veebiküljele video üles. Aga see esmamulje on petlik. Kui teda lähemalt tundma õpid, siis näed, et on ikka mühkam mis mühkam. Ja veel selline jäärapäine mühkam, kes iialgi oma mühkamlust ei tunnista ja oma ebaviisaka käitumise pärast ei vabanda.
Ja no eks Allas ei saanud ju muidugi jätta kasutamata võimalust ses intervjuus ka mind mainida. Et kuidas ma olen ikka ära ostetud ja kirun teda siin suure raha eest. Ma pidin selle peale vaata et naeru kätte ära surema. Jah, loomulikult teeb enamik ajakirjanikke oma tööd raha eest ja see on ka täitsa loomulik, sest ega ajakirjanikugi suu seinapragu ole, eks ole, aga minuga on siuke lugu, et ma teen seda siin täitsa tasuta. Ma nimelt ei saa nende päeviku lugude eest pennigi raha. Ega taha ka.
Miks ma seda siis teen? Lihtsal põhjusel. Sest Allas on mulle pärast seda, kui ta läinud kohalike valimiste kampaania ajal Facebookis minu lapse mõnitamise korraldas, niivõrd ebameeldiv inimene, et ma olen nõus teda kritiseerima TÄIESTI TASUTA. Olen väga tänulik, et seda siin vabalt teha saan, ja teen seni kaua, kuni lastakse. Ja kuni Anti Allas enam Võru linnapea ei ole. Sest selline mühkam, kes teisi inimesi valimatult solvab (ma ei ole ainus, Allase sõimukõned teistele inimestele on legendaarsed), lihtsalt ei sobi Võru linnapeaks. Mitte ühegi linna linnapeaks. Ja otse loomulikult ka mitte Riigikokku. Seal on igasuguseid tegelasi, aga laste mõnitajaid ma ei tea ka nende seas. Seega, hea Anti, ära mulle kaasa tunne, tunne parem endale kaasa.
Ja kui aumees oled ja oma asja tõesti hingega ajad (nagu mina), siis palun, võta vastu mu väljakutse ning loobu näiteks kuni Riigikogu valimisteni oma palgast. Sest mis rahvateener see on, kes oma töö eest raha võtab, eks ole? Õige poliitik on ikka see, kes teeb tööd tasuta, selle eest ühtki penni vastu saamata. Kes rabab nii, et käed verel ja suu vahus, ega taha oma ponnistuste eest vastu muud kui rahva tänulik naeratus. Vot sellised on õiged riigimehed, kallis Anti! Nii et loobu oma palgast ja anna sellega ka teistele poliitikutele eeskuju. Linnapea palka sa ju omal tõstsid (oih, vabandust, LASID volikogul tõsta!) ja sul peaks mingid varud olema. Nälga ei jää. Ja mingid juurikad ju kasvavad sul ka seal Rõuge päriskodus, ükskord mulle uhkelt näitasid, kui sust lugu tegemas käisin. Krõmpsuta neid.
Välja võtmata palga eest saaksid ära parandada mõned Võru auklikud tänavad. Või teha korda mõned mänguväljakud, mis ei asu kesklinnas. Või hoida Tamula rannas asuvat Võru linna ainsat avalikku vetsu ka siis lahti, kui pole turismihooaeg. Pane pea tööle, midagi ikka välja mõtled. Peaasi on teha oma tööd hingega, mitte äraostetult, mitte kinnimakstult, vaid tasuta.
Okei, no mis me kiusame sest vaest Antikest 😀 Ma üritan end natuke vaos hoida, sest Anti on hästi õrna hingega. Solvub. Ja kõik sugulased hakkavad siis helistama, kui tast kriitiline lugu ilmub. Et Anti, millega sa jälle hakkama said? Nii ta mulle igatahes ükskord kurvalt oma linnapea kabinetis pajatas, kui Inno tast Võrumaa Teatajasse pisut kriitilise loo kirjutas. See oli vist selle kohta, kuidas ta oma nõuniku Oliver von Wolffi lapseootel naise telefoni teel läbi sõimas, nõnda, et too oli pärast šokis. Mul hakkas Antist kohe päris kahju, kui ta mulle selles nii härda näoga rääkis, ja ma mõtlesin, et pahandan kodus Innoga, et kuidas ta ikka nii teeb. Kirjutab sellest, kuidas Anti hilja õhtul oma nõuniku naise telefoni teel läbi tuuseldas. Anti pidi pärast seda tükk aega oma sugulaste näägutamist kuulama. Vaeseke. Vist pahandasingi Innoga ja Inno pidas natuke aega Anti kritiseerimisel piiri.
Ma ju ütlesin teile, et Anti jätab väga hea mulje, kui sa teda lähemalt ei tunne.
IRJA TÄHISMAA
Viimased uudised
Loading ...
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
