Leedu saatis sõjaväe piirile – kohalikud võtavad asja rahulikult
Avaldatud: 30 oktoober, 2026
Foto: Leedu kaitsevägi Elu Leedu edelaosas asuvas Vištytise alevis kulgeb omasoodu. Kohalikke elanikke ei häiri ei Venemaalt lähtuv oht ega ka Kaliningradi oblastiga piirnevale alale saadetud Leedu sõjaväelased, kes abistavad piirivalvureid piirkonnas patrullimisel.
Sõjaväelased on piirivalvureid abistanud oktoobri algusest saadik. Eeldatavasti jätkab umbes 100 sõjaväelast seda tegevust novembri keskpaigani, vahendab lrt.lt.
Valitsusametnikud selgitavad, et tegemist on ettevaatusabinõuga, mis on rakendatud vastusena võimalikule uuele mobilisatsioonilainele Venemaal. Samas rõhutavad võimud, et ohutase piiril ei ole tõusnud.
„[Võimalikud deserteerujad] püüavad riigipiiri ebaseaduslikult ületada nii maismaal kui ka veekogudel. Seetõttu oleme tõhustanud järelevalvet nii maismaal, vees kui ka õhus. Nagu me siin ütleme – nii „rohelisel” kui ka „sinisel” piiril ning õhuruumis,” ütles Vištytise piirivalvepunkti ülem Rimantas Kundreckis uudisteagentuurile BNS.
Hinnanguliselt on sõjaväelaste kaasamine suurendanud patrullide sagedust Kaliningradi oblastiga piirneval alal ligi kaks korda.
Leedu ja Venemaa vaheline riigipiir, sealhulgas territoriaalvete piir, ulatub ligi 300 kilomeetri pikkuselt. See kulgeb läbi tasandike, metsade ja veekogude.
„Selles pole midagi eriti hirmutavat, hoolimata sellest, mida ma praegu paljudest kohtadest loen,” ütles Sandra BNS-ile, kiirustades koju, süli täis toidukaupu.
Ta on üks vähestest sadadest elanikest Vištytises, mis asub Vilkaviškise rajoonis. Enamik kohalikke veedab sügise süngeid päevi siseruumides, mistõttu alevi keskväljak tundub peaaegu inimtühi – vaid harva võib seal näha kedagi lähedalasuva poe poole kiirustamas.
„Siin pole tegelikult midagi muutunud. Lihtsalt patrulle on rohkem näha, kuid muud ei toimu. Ainus erinevus on see, et kohale on tulnud sõjaväelased ja aeg-ajalt võib märgata mõnd sõjaväesõidukit,” rääkis 31-aastane naine.
Ta sõnas, et ei tunne hirmu piirkonna halveneva julgeolekuolukorra pärast. Samuti ei ole tema igapäevaelu häirinud sõdurid, keda on viimasel ajal piirivalvurite kõrval näha olnud.
„Elu on tavapärane. Kõik on täpselt nii, nagu varemgi. Mingit erilist ettevalmistust ei toimu – inimesed ei kogu varusid ega sea varjendeid korda. Elame lihtsalt oma elu, nagu kõik teisedki Leedus,” rääkis Sandra.
Vištytises eraldab järv Leedut Kaliningradi oblastist.
Veest välja ulatuvad erkpunased postid tähistavad piiri, millest kaugemale ei tohi sõita need, kes on piirivalvele oma andmed jätnud. Veel 50 meetrit edasi asuv kollaste postide rida märgib Leedu territooriumi lõppu.
Sillalt, kuhu kinnituvad piirivalve patrullpaadid, on vaid mõnesaja meetri kaugusel näha kõrgel lehvivat Venemaa lippu.
Järve jälgitakse kaameratega ja seal patrullib piirivalvepaat. Kundreckise sõnul on järve tõhustatud järelevalve aidanud vähendada juhuslikke piiriületusi.
Varem võisid inimesed, kes läksid veele kalastama või puhkama, märkamatult Venemaa territooriumile sattuda. Nüüd saavad piirivalvurid neid võimalikust rikkumisest ette hoiatada – kas helistades inimeste antud kontaktnumbritele või lähenedes ametliku patrullpaadiga.
Vištytise järvel patrullimine annab praktilise ülevaate sellest, kuidas piirikontroll toimib. Kui patrullpaat märkab teist alust, vähendab see kiirust. Ametnikud jälgivad pardal viibijat ja hindavad vahemaad tähistatud piirini, seejärel liiguvad nad edasi, ilma et oleks vaja kontakti luua. Sellised kontrollkäigud on osa ametnike igapäevatööst.
Viimane piiririkkumine, mille Vištytise piirivalveüksus registreeris, oli aasta alguses, kui kaks Venemaa kodanikku sisenesid Leetu, kõndides üle külmunud järve. Tavaliselt registreeritakse aastas umbes kümme sarnast rikkumist.
Piirikaitsemissioonile annavad oma panuse teiste seas ka Dariuse ja Girėnase nimeliste Riigikaitse Vabatahtlike Jõudude (KASP) teise territoriaalüksuse sõdurid.
Rühmakomandör Leonas Ruzgas näeb seda lähetust võimalusena mitte ainult panustada riigi julgeolekusse, vaid aidata sõduritel ka oma oskusi arendada. Ta oli üks esimesi, kes piirile saabus.
„Piirivalvuritel on kasutusel mitmeid tehnoloogilisi uuendusi ja süsteeme, mida meie ei kasuta, […] kuna meie töö neid ei nõua. Seega on hea näha, kui palju on meie piirikaitse arenenud, vahetada kogemusi ja neilt õppida,” sõnas Ruzgas.
Sellega nõustus ka Vištytise piirivalvepunkti ülem. Tema sõnul pakub lähetus erialase arengu võimalusi nii kohapeal teenivatele ohvitseridele ja sõduritele kui ka nende ülematele.
„Praktiline kogemus on tõeliselt hindamatu. Seda ei ole võimalik kuskil mujal saada,” ütles Kundreckis. „Kui saabuks X-päev [sõda] ja kaitsevägi peaks siin positsioonid sisse võtma, oleksid nii reasõdurid kui ka ülemad piirkonna eripäradega juba kursis.”
Sõdureid vahetatakse piiril umbes iga nelja-viie päeva tagant. Tavaliselt saadetakse iga kord uued mehed, kuigi soovijatel on võimalik ka uuesti tulla.
Ruzgase sõnul kohanevad saabuvad sõdurid Riikliku Piirivalveteenistuse (VSAT) ametnike töögraafikutega ning nende volitused on suures osas samasugused.
Kundreckise sõnul on piirivalvureid abistavad sõdurid kaasa võtnud ka varustust, mida „kasutatakse edukalt nii maa-alade kui ka õhuruumi jälgimiseks”.
Piirivalvepunkti ülem märkis, et pole täheldanud mingeid märke võimalikust ohust, kirjeldades tegevust teisel pool piiri kui tavapärast igapäevast rutiini.
„Kas see on kokkusattumus või mitte, kuid riigipiiri lähedal on sagenenud sõjalennukite lennud. Kudirkos Naumiestise suunal asuvalt polügoonilt oli kuulda plahvatusi ning ka nende helikoptereid on riigipiiri lähedal sagedamini näha olnud,” ütles ülem.
Vištytise lähedal talu pidav Virginijus Dapkus ütles BNS-ile, et võimude suurenenud tähelepanu julgeolekuküsimustele ajab teda naerma.
„Olen sündinud venelaste ajal, kasvanud üles venelaste keskel ja ajan nendega asju. Tunnen neid väga hästi ja see, mida meie võimud ja valitsus räägivad, ajab mind naerma. See on lihtsalt hirmutamine; neil on omad eesmärgid,” sõnas Dapkus, valmistudes kalale minema.
Ta ütles, et tunneb end Vištytises täiesti mugavalt, kuigi teda kurvastab asjaolu, et järve teisel kaldal ei ole enam lubatud kalastada. Tema sõnul on praegune saak võrreldes varasemaga „nagu öö ja päev”.
„Kui olime venelastega koos, käisime kalal just Vene poolel. Nüüd püüame kala Leedu poolel asuvas soos. Me kutsumegi seda sooks,” rääkis ta.
Ka 93-aastane Pranas Stankevičius, kes on kunagine küüditatu, käis varem Vištytise järvel kalal.
„Käisin järvel kalal, aga nüüd ei tohi enam. Võrku ei saa sisse panna – nad näevad ju kõike. Kõik on väga piiratud,” kurtis pensionär.
Tänaval oma autot remontinud eakas mees meenutas, et käis varem meelsasti Kaliningradis, kus ta teistega kaupa vahetas. Siiski märkis ta, et mõistab praegust piirikontrolli vajalikkust. „Pole hullu midagi. Piir on piir. Mis seal ikka teha? Me kuulume Leedule, las nad siis valvavad piiri,” ütles ta.
Viimased uudised
TOP 10
LOE SIIT: Lõunaeestlase horoskoop aastaks 2026
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
