Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Leedust Alytusest pärit Rūta Žilinskė unistas elu ülesehitamisest Ameerika Ühendriikides. Pärast mitut aastat teispool ookeanit oli ta siiski sunnitud tagasi pöörduma.

Kui ta koos abikaasaga USA-sse kolis, valisid nad elukohaks Seattle’i. Rūta tunnistab, et alguses olid nad hindadest šokeeritud. Kõik tundus Ameerikas kolm korda kallim ja sobiva elukoha leidmine võttis aega, vahendab lrt.lt.

Sellest hoolimata tuletas Rūta endale pidevalt meelde, et USA oli olnud tema unistus, ning võttis väljakutsed vapralt vastu.

„Sel hetkel ei tundnud ma üldse hirmu, sest olin sellest nii palju aastaid unistanud. Tänavad olid inimesi täis ja õue minnes mõtlesin: „Olen ​​Ameerikas, sain sellega hakkama,”” meenutab Rūta.

Pärast koroonaviiruse pandeemiat tõusid üürihinnad Seattle’is peaaegu kahekordseks. Rūta ja Tomas said teate, et neil on kuu aega otsustamiseks, kas pikendada üürilepingut – senise 2700 dollari asemel tulnuks neil maksta 4000 dollarit.

Tol ajal Rūta ei töötanud, kuna tegeles poja kasvatamisega. Ta mõistis koos abikaasaga, et mehe palgast kõrgema üüri maksmiseks ei piisa. Meeleheitlikus olukorras küsisid nad nõu ühelt mehe töökaaslaselt. See soovitas neil kaaluda Texase osariigis asuvat Austinit, kiites sealsete inimeste sõbralikkust ja sooja ilma.

„Vaatasime üksteisele otsa – ega meil suurt valikut polnud. Ma polnud seal kunagi käinud, kuid usaldasime teda. Mu abikaasa pidi Amazonis uue ametikoha leidma, et saaksime ümber kolida,” meenutab Rūta.

Perekond asus elama Austini eeslinna. Nagu Rūta kirjeldab, polnud seal suurt midagi peale ühesuguste majade, põldude ja mõne suure kaupluse. Ja kuigi inimesed tundusid alguses sõbralikud, muutus olukord hiljem.

„Ma ei suutnud taluda seda, kuidas sisserändajatesse – mehhiklastesse ja kõigisse neisse, kes teevad kõige raskemaid töid – suhtuti. Sealsed „pärisameeriklased” lihtsalt vihkavad meid,” ütleb Rūta.

Kui poeg oli veidi suuremaks kasvanud, asus Rūta tööle kinnisvara valdkonnas. Kuigi töö talle meeldis, tunnistab ta, et välismaalasena pidi ta oma väärtuse tõestamiseks tegema mitu korda rohkem tööd. Hiljem tekkisid muud raskused.

„Nutsin päevade viisi. Me ei saanud arsti juurde minna, kuigi meil oli kindlustus, sest visiidi eest tuleb ikkagi tuhandeid dollareid maksta. Olime kaasa võtnud kaks kutsikat. Üks neist jäi haigeks ja viisime ta loomaarsti juurde.

Öeldi, et operatsioon maksab 15 000 dollarit, kuid polnud mingit garantiid, et ta ellu jääb. Kulutasin ravile umbes 6000 dollarit, kuid lõpuks kaotasin koera. Pärast seda hakkas kõik allamäge minema. Ärkasin igal hommikul mõttega, kuidas me selle päeva üle elame,” räägib ta.

Lõpuks kaotas Rūta abikaasa koondamiste käigus töö. Pere otsustas kolida Austinisse. Rūta abikaasa leidis töö Apple’is, nad leidsid kena korteri ja pojale hea kooli.

Samal ajal sai lapsepõlvest saati autosid ja võidusõitu armastanud Rūta oma esimese tööotsa rajakorraldajana MotoGP võistlusel.

Tema enda sõnul tekkis tal just siis lootus, et elu hakkab taas rööbastele saama.

„Kartsin väga, sest polnud varem sellesse võidusõidumaailma sattunud. Arvasin, et see on meeste pärusmaa. Eelmisel ööl ei saanud ma und, kuid telki sisenedes muutus kogu mu elu. Inimesed võtsid mind väga soojalt vastu, sest me kõik oleme seal vabatahtlikena.

Seal pole kedagi, keda oleks sunnitud kohal olema, sest keegi ei saa palka. Kõik on seal omal soovil ja mingit omavahelist konkurentsi ei ole. Tulin koju maailma kõige õnnelikuma inimesena,” räägib Rūta.

Kogu nädalavahetuse vältel püüdis ta luua võimalikult palju kontakte ja omandada uusi teadmisi, sest unistas tööst Vormel-1 võistlustel. Rūta sõnul on sinna pääsemine tavaliselt keeruline ning sageli tuleb enne töötada vähemalt kümnel-viieteistkümnel teisel võistlusel.

Kuid tal vedas – tänu teiste soovitustele pakuti talle võimalust töötada Miami Vormel-1 etapil.

„See on raske töö. Viisteist tundi päevas. Päike, kuumus või vihm – vahet pole. Ilma rajakorraldajateta võidusõitu ei toimuks, olgu tegemist Vormel-1 või Leedu ralliga. Igal võistlusel on korraldajad, sest just nemad valmistavad raja ette. Kontrollime, kas kõik on korras ja valmis. Rajakorraldajaid on kahte tüüpi.

Kui midagi juhtub ja näed lippe, on tegemist rajakorraldajatega. Teist tüüpi korraldajad on need, kes jooksevad õnnetuse korral rajale. Mina kuulun just sellesse rühma, sest vajan tegevust ja põnevust. Ei hakka salgama – kui pidin esimest korda rajale jooksma ja mootorratturit püsti aitama, lõi adrenaliin lakke,“ räägib ta.

Mida kauem ta aga Ameerikas viibis, seda ebaturvalisemalt ta end tundis, ega suutnud leppida immigrantide vastu suunatud vaenulikkusega. Rūta sõnul sattus ka tema pere mitmesse ohtlikku olukorda.

„Asi läks nii kaugele, et mõned ameeriklased kuulsid mu meest tanklas rääkimas. Aktsendi järgi said nad aru, et ta on immigrant – nad järgnesid talle koju, tirisid ta autost välja ja hakkasid peksma. Kuna elasime korterikompleksis, jooksid paljud mehed appi ja aitasid teda.

Mind on poe ees relvaga ähvardatud, kuigi olin koos lapsega. Ma ei suutnud oma pojalt pilku pöörata. Hakkasin mõtlema, milline oleks tema elu siin,” meenutab Rūta.

Viimaseks piisaks sai vahejuhtum tema unistuste autoga. Kui ta rõdult pealt vaatas, kuidas puksiirauto autoga minema sõitis, arvas ta algul, et kellelgi teisel on lihtsalt ebaõnne – kuni mõistis, et tegemist on tema autoga.

Rūta sõnul viidi auto minema eksituse tõttu: panga töötaja oli jätnud dokumentidesse märkimata, et pere oli laenu juba tagasi maksnud.

„Auto tagasisaamine nõudis tohutut võitlust. Siis aga ütlesin mehele, et ma ei jaksa enam. Hakkasime arutama, mida teha. Algne plaan oli lahkuda aasta pärast, kui oleme raha kogunud. Lõpuks otsustasime mõlemad hakata Leedus tööd otsima.

Meie reegel oli, et kui üks meist töö leiab, siis lahkume. Mu mees sai tööd, nii et polnud põhjust oodata. Meil ​​oli asjade korraldamiseks kaks kuud. Müüsin kodus kõik maha, jättes alles vaid kaks madratsit ja diivani, et meil oleks kus magada,” räägib Rūta otsusest Ameerikast lahkuda.

Ta lisab, et oli veel üks põhjus, miks ta soovis naasta – tema vanemad. Samuti tahtis ta, et poeg kasvaks üles, nähes oma vanavanemaid ja teisi sugulasi. „Mu ema on 70- ja isa 75-aastane. Arvutasin välja, et kui jääksin Ameerikasse, ei näeks ma oma vanemaid kuigi sageli. Mulle jooksid judinad üle selja, kui mõtlesin, et võiksin meie kohtumiste arvu ehk lausa sõrmedel üles lugeda,” ütleb Rūta.

Rūta naasis Vilniusse eelmise aasta detsembris, teades, et kojunaasmine saab olema äärmiselt raske. Välismaal veedetud aastad olid teda veelgi enam kodumaast võõrutanud.

„Lahkusin siit 18-aastasena. Olin siis veel laps. Kogu mu täiskasvanuelu möödus Inglismaal ja Ameerikas. Seega olen ma nüüd teistsugune, mõtlen teisiti. See oli kindlasti šokk.

Mingil põhjusel kartsin ma väga tagasitulekut. Võib-olla mängis rolli ka mu ego – olin ju lahkunud, pidanud seal hakkama saama ja endale midagi tõestama, mistõttu tundus tagasitulek allaandmise või pettumusena. Pidin kõike otsast alustama,” räägib ta.

Pärast naasmist tuli tal kõigega harjuda – võõra linnaga, inimeste suhtlusviisi ja bürokraatiaga. Kuigi ta valas esimestel kuudel palju pisaraid, vaatab Rūta nüüd kõigele lootusrikkalt.

Ta märgib, et märkas kiiresti, kui palju Leedu on muutunud. Varem, kui ta käis kodumaal vaid pühade ajal sugulaste juures, ei olnud tal aega rahulikult ringi vaadata ega maad ja linna avastada.

Võrreldes USA-ga näeb ta Leedus mitmeid eeliseid. Kui varem tuli kõike koos abikaasaga lahendada, siis nüüd teavad nad mõlemad, et ei ole üksi – nende pere on siin.

Ka nende poeg tunneb end Leedus väga hästi. Rūta tunneb heameelt selle üle, et nii tema ise kui ka poeg on kaitstud ja turvalises keskkonnas.

„Ma ei karda Leedus isegi öösel liikuda. Kuigi mõned ütlevad, et peab ettevaatlik olema, leian mina, et kui olen Ameerikas hakkama saanud, siis siin ma küll ei karda,” ütleb Rūta.

Tema huvi autode ja motospordi vastu ei kadunud ka pärast kojunaasmist. Rūta uurib aktiivselt võimalusi selles valdkonnas Leedus töötada, külastab võidusõite ja on juba töötanud rajakohtunikuna Belgia Vormel-1 etapil.

„Ka Leedus on kõik võimalik,” kinnitab Rūta.

Viimased uudised