Euroopa arvamus: Soome ja Norra mängisid Kallase auti

Kuvatõmmis.

Norra ja Soome peavad Putiniga telefonikõnesid, samas kui EL-i peadiplomaat Kaja Kallas ei mängi mingit rolli. Miks teda üldse vaja on?

Nõnda küsib Saksa mõjukas väljaanne Berliner Zeitung.

Mida Kaja Kallas teisipäeval tegi? Igatahes ei osalenud Eesti esindaja Euroopa Liidus vestluses, mis oli tõenäoliselt viimaste kuude kõige kaalukam telefonikõne. Kui Euroopa tippjuhid teisipäeval Vladimir Putiniga rääkisid, ei olnud liini teises otsas mitte EL-i välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, vaid hoopis Soome president ja Norra peaminister – kusjuures viimane esindab riiki, mis ei kuulu isegi Euroopa Liitu.

Kõne kestis poolteist tundi, kuigi algselt oli selleks ette nähtud vaid 20 minutit. Praegu spekuleeritakse, kas Kremli liider pidas eurooplastele taas loengu Venemaa ajaloost või toimusid tegelikult ka sisulised arutelud Ukraina teemal. Stubb ja Støre ise kirjeldasid vestlust kui „avatud ja sisukat”.

Kallas ei olnud sellesse olukorda üldse kaasatud – ei osalisena ega ka sõnumivahendajana. Ometi väitis ta veidi enam kui kuus nädalat tagasi – täpsemalt Soome ringhäälingule Yle –, et kui talle helistaksid Kremli liider Vladimir Putin või välisminister Sergei Lavrov, siis ta võtaks kõne vastu. Tegelikkuses ei tunne aga keegi Moskvas, Washingtonis ega Pekingis huvi Eesti endise valitsusjuhi vastu, kes on nüüdseks muutunud EL-i bürokraadiks.

Stubb ja Støre rääkisid Putiniga oma vastavate riikide riigipea ja valitsusjuhina – mitte Euroopa nimel. Kui kaks Skandinaavia poliitikut peavad vajalikuks eraldi rõhutada, et nad ei räägi Euroopa eest, siis ilmselt seetõttu, et kedagi teist, kes seda usutavalt teha suudaks, lihtsalt pole. Støre võttis selle kokku ühe lausega, mis peaks Brüsseli seltskonnale üsna valusalt mõjuma: ta märkis, et viimase nelja aasta jooksul ei ole EL suutnud kujundada ühist sõnumit ega ühtset lähenemist. Kuid kes täpsemalt peaks sellise ühise sõnumi eest vastutama? Just nimelt – Kallas.

EL-i välispoliitika juht – kelle roll peaks vastama EL-i välisministri omale – on tegelikult ise probleemi sõnastanud. Samas intervjuus Yle-le selgitas Kallas, et EL ei saa praegu tegutseda täieõigusliku vahendajana Ukraina ja Venemaa vahel, just seetõttu, et Lääs toetab Ukrainat. Kui välispoliitika juht tunnistab ise, et ei sobi mandri kõige kriitilisema diplomaatilise ülesande täitmiseks, ei tohiks ta imestada, kui teised selle töö enda peale võtavad.

Pole saladus, et Kallasel on vähe kaalu isegi Washingtonis. Ta väljendas skeptilisust USA erisaadikute Jared Kushneri ja Steve Witkoffi juhitud rahualgatuste suhtes, soovitades kaasata protsessi osapooli, kes mõistavad Venemaad väidetavalt paremini. On ilmselge, keda ta silmas pidas: iseennast. Ometi ei kutsutud Kallast kuhugi – ei ukrainlaste ja ameeriklaste vahelisele kohtumisele Oslos ega päev hiljem toimunud kogunemisele Peterburis. Samuti ei ole teda novembris näha Abu Dhabis.

Isegi kui EL peaks saama läbirääkimistelaua taha koha, on ebatõenäoline, et just Kallas selle hõivab. Euroopa Komisjon ja Euroopa Ülemkogu panevad kokku kõrgetasemelistest ametnikest koosnevat delegatsiooni, mida võib juhtida Ursula von der Leyeni kabinetiülem Björn Seibert. See tähendaks, et välissuhete eest tegelikult vastutav ametnik jäetakse kõrvale – ja seda tema enda institutsiooni poolt.

Pärast eelmise 2025. aasta veebruaris Valges Majas toimunud vahejuhtumit kuulutas Kallas, et vaba maailm vajab uut liidrit – andes mõista, et see roll peaks langema Euroopale. Vahetult pärast seda kahanes tema suurejooneliselt välja reklaamitud mitme miljardi euro suurune sõjalise abi pakett Ukrainale vaid murdosani algsest mahust, kuna liikmesriigid avaldasid sellele vastupanu. Kallase puhul langevad püüdlused ja tegelikkus harva kokku. Venemaa küsimuses on ta karmi liini pooldaja ning ta kritiseerib sageli – ja väga avalikult – nii Hiinat kui ka Trumpi. Siiski on raske märgata siin mingit sidusat geopoliitilist strateegiat, mis teeniks tegelikult Euroopa Liidu huve.

Siinkohal tuleb tahtmatult meelde Annalena Baerbock: palju moraalset selgust, kuid vähe diplomaatilisi tulemusi – ning lõppkokkuvõttes jätavad need, kes tegelikke otsuseid langetavad, su lihtsalt kõrvale. Kallas võib vabalt osutuda üheks kõige sobimatumaks ametisse nimetamiseks EL-i ajaloos; seda tunnistavad isegi eestlased ise, olgugi et vaid sosinal.

Kujutagem hetkeks ette, et seda Brüsseli ametikohta täidaks Soome president Alexander Stubb. Endine välisminister – mees, kes mängib Trumpiga golfi, on Zelenskiga sina peal ning on tõestanud, et suudab Putiniga telefoni teel ühendust saada. Euroopa vajab välispoliitika juhti, kes suhtleb kõigiga. EL on aga valinud täpselt vastupidise tee. Ja selle eest makstav hind on kibe ja kallis: tähtsusetus.