ARVAMUS: Venemaa sajandivanune võimulõks: miks Kreml vajab vaenlasi?

Pilt: Telegram

Kas Vladimir Putin on Venemaa tänaste probleemide peamine põhjustaja või hoopis palju vanema võimusüsteemi väljendus? Võimalik, et Venemaa käitumise mõistmiseks tuleb vaadata kaugemale ühest presidendist ja küsida, kuidas poliitiline võim, julgeolekuaparaat ning välise vaenlase kuvand on teineteist enam kui sajandi jooksul kujundanud.

1. november 2026

Ööl vastu 1. novembrit tabas ulatuslik droonirünnak Venemaal Nižni Novgorodi oblastis asuvat Kstovo tööstuspiirkonda. Kohaliku kuberneri Gleb Nikitini kinnitusel sai üks tööstusettevõte märkimisväärselt kahjustada. Sõltumatu Venemaa väljaande ASTRA ja Ukraina seirekanalite andmetel oli tegemist NORSI naftatöötlemistehasega, mille territooriumil puhkes tulekahju.

Rünnakust avaldati pilte ja videomaterjali. Tegemist on Venemaa ühe suurema naftatöötlemistehasega, mis asub Ukraina piirist ligikaudu 800 kilomeetri kaugusel. See on järjekordne näide sellest, kuidas Venemaa algatatud sõja tagajärjed ulatuvad sügavale riigi enda territooriumile.

President Vladimir Putin on põhjendanud Ukraina-vastast sõda vajadusega tagada Venemaa julgeolek ja kaitsta riigi strateegilisi huve. Ometi on selle sõja tagajärjel muutunud rünnakute sihtmärgiks ka Venemaa enda strateegilised rajatised.

Siit võiks teha tavapärase järelduse: Putini poliitika on toonud Venemaale kaasa suuri kaotusi ning uusi julgeolekuohte. Kuid võib-olla ei ole see kõige olulisem küsimus.

Mis siis, kui me hindame Venemaa võimusüsteemi käitumist eesmärkide järgi, mida see süsteem ise ei pea kõige tähtsamaks?

Kui riigi huvid ja võimu huvid lahknevad

Oleme harjunud pidama riigi edukuse mõõdupuuks tema elanike turvalisust, heaolu, vabadusi ja tulevikuvõimalusi. Kuid autoritaarses võimusüsteemis ei pruugi need olla poliitiliste otsuste kõige olulisemad lähtekohad.

Riigi pikaajalised huvid ja valitseva võimuringkonna huvid võivad teineteisest erineda. Ühiskond võib vajada rahu, kuid võimulolijad võivad näha kompromissis ohtu oma autoriteedile. Inimesed võivad soovida suuremat avatust, kuid võim võib käsitleda sõltumatut teavet ja kriitikat ohuna riigi julgeolekule.

See ei tähenda tingimata, et võimulolijad soovivad oma riiki kahjustada. Võimalik, et nad peavadki omaenda võimu püsimist riigi säilimise peamiseks eeltingimuseks.

Just selles peitub üks Venemaa poliitilise süsteemi võimalikest vastuoludest: kui valitsev võim samastab iseennast riigiga, võib võimu kaitsmine muutuda tähtsamaks kui ühiskonna tegelik turvalisus.

Sellisel juhul ei pruugi suured inimkaotused, majanduslikud raskused ega sõjalised tagasilöögid automaatselt kaasa tuua senise poliitika ümberhindamist. Määravaks võib osutuda hoopis see, kas süsteem suudab säilitada kontrolli.

Sajandivanune võimutraditsioon

Selle vastuolu mõistmiseks tasub pöörduda tagasi 1917. aastasse. Bolševikud asutasid sama aasta detsembris Tšekaa, erakorralise komisjoni, mille ülesanne oli kaitsta uut võimu kontrrevolutsiooni ja sabotaaži eest. Järgmisel aastal kujunes sellest üks punase terrori keskseid instrumente.

Oluline ei olnud üksnes repressiivaparaadi loomine, vaid põhimõte, millele selle tegevus tugines. Poliitilist vastuseisu võidi käsitleda mitte õiguspärase erimeelsusena, vaid ohuna riigi ja revolutsiooni püsimisele. Nii muutus valitseva võimu julgeolek riikliku julgeoleku küsimuseks.

Järgneva sajandi jooksul vahetusid organisatsioonid, juhid ja ideoloogiad. Nõukogude Liit lagunes ning Venemaal tekkis uus riigikorraldus. Oleks ekslik väita, et tänapäeva Venemaa julgeolekuasutused on lihtsalt Tšekaa muutumatu jätk. Küll aga võib küsida, kas osa toonase võimukultuuri põhimõtetest on säilinud. Eelkõige arusaam, et riigi püsimine sõltub valitseva võimu püsimisest ning poliitiline vastuseis võib tähendada ohtu riigile endale.

Selle ajaloolise järjepidevuse üksikasjalik uurimine vääriks omaette käsitlust. Praeguse küsimuse jaoks on olulisem, kuidas selline mõtteviis võib mõjutada tänapäeva poliitilisi otsuseid.

Võim ja julgeolekuaparaat vajavad teineteist

Poliitilise võimu ja julgeolekuaparaadi vahel võib kujuneda vastastikune sõltuvus. Võim vajab institutsioone, mis tagavad tema otsuste täitmise, kontrollivad ühiskonda ning kaitsevad valitsevat korda võimalike ohtude eest. Julgeolekuaparaat vajab omakorda poliitilist võimu, mis tagab talle ressursid, volitused ja mõju.

Aja jooksul võivad nende huvid sedavõrd põimuda, et riigi kaitsmist ja valitseva süsteemi kaitsmist on järjest keerulisem eristada. Kuid sellel vastastikusel sõltuvusel võib olla veel üks tagajärg.

Kui julgeolekuaparaadi ülesanne on pidevalt otsida ja tõrjuda ohte, võib see mõjutada ka viisi, kuidas ta maailma tõlgendab. Poliitilised erimeelsused võivad hakata paistma vaenuliku tegevusena. Naaberriikide iseseisvad otsused võivad näida väliste jõudude vandenõuna. Ühiskondlikud muutused võivad tunduda ohuna riigi stabiilsusele.

Kui poliitiline võim toetub üha enam just sellisele maailmakäsitlusele, võib kujuneda ennast tugevdav süsteem. Julgeolekuaparaat kujundab võimu arusaama ohtudest ning võim annab aparaadile järjest suuremad võimalused nende ohtudega võitlemiseks.

Tänapäeva Venemaal on selle mõtte uurimiseks ka konkreetset materjali. Rahvusvaheline inimõigusorganisatsioon Human Rights Watch on dokumenteerinud, kuidas Venemaa võimud kasutavad välisagentide, ebasoovitavate organisatsioonide ja ekstremismi vastaseid seadusi sõltumatu ajakirjanduse, kodanikuühiskonna ning poliitiliste kriitikute piiramiseks.

Nii võib tekkida olukord, kus süsteem ei vaja vaenlast üksnes oma tegevuse õigustamiseks, vaid hakkabki maailma mõistma pideva vastasseisu kaudu.

Väline vaenlane kui sisepoliitiline lahendus

Venemaa ja Nõukogude Liidu ajaloos on välise vaenlase kujundil olnud oluline koht. Bolševike võim seostas sisemist vastupanu kontrrevolutsiooni ja välisriikide sekkumisega. Stalini ajal kujunes vaenlaste otsimisest repressiivpoliitika keskne osa. Külma sõja aastakümnetel põhjendati ulatuslikku sõjalist ja poliitilist kontrolli vastasseisuga lääneriikidega.

Need ajastud erinesid üksteisest ning kõiki konflikte ei saa seletada sisepoliitiliste vajadustega. Kuid nende kaudu saab uurida korduvat mehhanismi, mille puhul väline vastasseis aitab tugevdada sisemist kontrolli. Kui ühiskonnas kuhjuvad probleemid, võib välise ohu rõhutamine muuta poliitilise arutelu olemust.

Majanduslikud raskused saavad seletuse vaenulike välisjõudude tegevusest. Kriitika valitsuse aadressil võib omandada ebalojaalsuse tähenduse. Poliitilised erimeelsused taandatakse küsimuseks, kas inimene seisab oma riigi poolt või vastu. Sõjaolukorras võib selline mehhanism toimida eriti tugevalt.

See ei tähenda, et sõjad tingimata algatataks sisemiste probleemide varjamiseks. Sõjal võivad olla geopoliitilised, ideoloogilised ja sõjalised eesmärgid. Kuid juba alanud sõda võib muutuda ka sisepoliitilise võimu säilitamise vahendiks.

Ja siin tekib ohtlik vastuolu. Kui vastasseis aitab võimul ühiskonda koondada ja oma kontrolli õigustada, võib konflikti lõpetamine osutuda poliitiliselt keerulisemaks, kui esmapilgul paistab. Rahu ei tähendaks siis üksnes sõjategevuse lõppu. See võiks tuua tagasi küsimused, millele sõja ajal on olnud võimalik vastata viitega välisele ohule.

Kas Kreml kasutab vaenlasekuvandit või usub sellesse ise?

Siin jõuame ehk kõige keerulisema küsimuseni. Kas Venemaa võim kasutab välise vaenlase kuvandit teadlikult ühiskonna kontrollimiseks või on julgeolekuaparaadi ja poliitilise võimu pikaajaline koosmõju kujundanud maailmapildi, milles vaenulikku ümbritsevat keskkonda peetaksegi enesestmõistetavaks?

Sellele küsimusele ei pruugi olla võimalik üheselt vastata. Kremli sisemised arutelud, julgeolekuasutuste hinnangud ja tegelikud otsustusprotsessid ei ole avalikkusele piisavalt kättesaadavad, et nende põhjal kõiki motiive kindlaks teha.

Kuid võimalik on ka kolmas seletus: mõlemad mehhanismid toimivad korraga. Võimulolijad võivad kasutada vaenlasekuvandit poliitilise tööriistana ning samal ajal ise uskuda selle keskseid väiteid.

Pika aja jooksul võib selline vastastikune mõju kujundada süsteemi, milles iga uus konflikt kinnitab varasemaid ohutajusid, iga tagasilöök õigustab suuremat mobiliseerimist ja iga kriitiline hääl näib võimaliku vaenuliku tegevusena.

Siis ei ole küsimus enam ainult propagandas. Küsimus on selles, kuidas võim ise maailma mõistab.

Aga mida soovivad venemaalased?

Selle käsitluse juures ei saa mööda minna Venemaa ühiskonnast. Oleks liiga lihtne eeldada, et kõik venemaalased hindavad oma riigi edukust samade kriteeriumide järgi, mida meie peame oluliseks.

Osa inimeste jaoks võib tugev keskvõim, suurriiklik staatus ja võime välisele survele vastu seista olla olulisem kui poliitiline konkurents või individuaalsed vabadused. Teiste jaoks võivad esikohal olla rahu, isiklik turvalisus ja võimalus elada ilma riigi pideva sekkumiseta.

Lisaks mõjutavad inimeste hoiakuid ajalooline kogemus, riiklik meediaruum, repressioonide kartus ja põlvkondlikud erinevused. Seetõttu oleks ekslik käsitleda Venemaa ühiskonda kas täielikult süütu ohvrina või ühetaolise võimu toetajaskonnana.

Huvitavam on küsida, kuidas võim ja ühiskond teineteist mõjutavad. Kas tugevat riiki ja korda väärtustav ühiskond loob eeldused autoritaarse võimu püsimiseks? Või kujundab pikaajaline autoritaarne võim ühiskonda, mis hakkab pidama tugevat juhti ja väliseid vaenlasi loomulikuks osaks poliitikast? Võimalik, et ka siin toimivad mõlemad protsessid korraga.

Miks kaotused ei pruugi muuta poliitilist kurssi?

Ukraina sõda on toonud kaasa ulatuslikke inimkaotusi ja suuri kulutusi. Tavapärane küsimus on, kui kaua Venemaa suudab sellist hinda maksta. Kuid meie käsitluse seisukohalt võib see küsimus olla liiga kitsas.

Kui võimusüsteemi jaoks on esmatähtis oma poliitilise korralduse säilitamine, ei pruugi ühiskonna kantavad kaotused automaatselt tähendada põhjust senist kurssi muuta.

Olulisemaks võib osutuda see, kas sõja jätkamine või lõpetamine mõjutab valitseva eliidi ühtsust, julgeolekuaparaadi lojaalsust ja süsteemi võimet oma otsuseid õigustada.

See ei tähenda, et inimkaotused või majanduslikud raskused oleksid tähtsusetud. Kuid nende mõju poliitilisele võimule ei pruugi olla sirgjooneline.

Ühiskonna jaoks äärmiselt kulukas poliitika võib võimulolijatele tunduda endiselt vastuvõetav, kui alternatiivi nähakse ohuna oma positsioonile. Seepärast ei pruugi küsimus, millal sõja hind muutub Venemaale liiga kõrgeks, olla piisav.

Tuleb küsida, kelle jaoks see hind liiga kõrgeks muutub.

Putin kui põhjus ja tagajärg

Vladimir Putin vastutab Venemaa praeguse poliitilise kursi eest. Tema juhtimisel alustati 2022. aastal täiemahulist sissetungi Ukrainasse ning tema võimuajal on tugevdatud julgeolekuasutuste rolli ja piiratud poliitilist konkurentsi.

Kuid Putini isiklik vastutus ei välista ajaloolise järjepidevuse uurimist. Ta ei loonud Venemaa julgeolekuaparaadi traditsioone tühjale kohale. Enne presidendiks saamist töötas ta KGBs ning juhtis aastatel 1998–1999 FSBd.

See ei tõesta iseenesest, et tema kõik otsused tulenevad julgeolekuteenistuse mõtteviisist. Küll aga annab see põhjust uurida, kuidas tema kujunemiskeskkond ja Venemaa võimuinstitutsioonide traditsioonid on teineteist mõjutanud.

Nii võib Putin olla korraga nii süsteemi kujundaja kui ka selle varasemate arengute tulemus. See muudab keerulisemaks ka küsimuse Venemaa tulevikust.

Kui probleem seisneks üksnes ühe inimese otsustes, võiks võimuvahetus tähendada põhjalikku muutust. Kui aga osa probleemist peitub võimuinstitutsioonide ülesehituses, eliidi huvides ja ühiskonnas juurdunud arusaamades riigi tugevusest, ei pruugi uue presidendi ametisseastumine iseenesest seniseid käitumismustreid lõpetada.

Kas süsteem suudab elada ilma vaenlaseta?

Pöördume tagasi Nižni Novgorodi naftatöötlemistehase juurde. Üks droonirünnak ei tõesta midagi Venemaa sajandivanuse võimukultuuri kohta. Kuid see on konkreetne näide laiemast vastuolust: sõda, mida Kreml on põhjendanud Venemaa julgeoleku tagamisega, on toonud uusi julgeolekuohte Venemaa enda territooriumile.

Seda vastuolu võib vaadelda sõjalise strateegia, majanduse või välispoliitika kaudu. Aga võib-olla aitab Venemaa käitumist mõista ka küsimus, milline on olnud poliitilise võimu ja julgeolekuaparaadi vastastikune suhe viimase sajandi jooksul.

Kas väliseid konflikte on kasutatud sisemise võimu kindlustamiseks? Kas pikaajaline vastasseis on kujundanud juhtkonna maailmapilti? Kas süsteem võib muutuda sedavõrd sõltuvaks omaenda ohukäsitlusest, et rahu ja kompromiss hakkavad tunduma talle poliitiliselt ohtlikud?

Need on küsimused, mitte lõplikud vastused. Kuid nende esitamine võimaldab minna kaugemale lihtsast seletusest, et Venemaa käitub agressiivselt, sest tema juhtkond on agressiivne.

Võib-olla tuleks küsida, millised ajaloolised, institutsionaalsed ja ühiskondlikud mehhanismid aitavad sellisel poliitikal püsida ning miks need ei muutu ka siis, kui tagajärjed on rängad.

Kui võimusüsteem on harjunud käsitlema omaenda püsimist riigi julgeoleku peamise tingimusena, võib ta lõpuks kaotada võime eristada ohtu iseendale ohust riigile.

Ja siis ei pruugi kõige olulisem küsimus olla, kes tuleb pärast Putinit.

Olulisem võib olla see, kas Venemaal suudetakse kunagi kujundada võimukorraldus, mis ei vaja oma olemasolu õigustamiseks pidevat vaenlasekuvandit.

TOOMAS PIIRMANN