ARVAMUS: Terviserada ei ole tasuline luksus – see on avalik hüve
Avaldatud: 15 jaanuar, 2026
Lõunaeestlase pilt. Midagi on Eestis hakanud viltu minema, kui Euroopa Liidu rahaga rajatud terviserajal tuleb rahakott taskust välja võtta. See ei ole väike tehniline detail ega paratamatus – see on väärtusvalik. Ja halb valik.
Terviserajad rajati eesmärgiga hoida inimesi liikumas, ennetada haigusi ja toetada vaimset tervist. Need ei sündinud äriplaanist, vaid avaliku huvi nimel. Euroopa Liidu toetused ei ole mõeldud selleks, et rajada taristu ja seejärel küsida inimestelt tasu elementaarse kasutuse eest.
Eestis on kokku 120 terviserada ja ainult üks – Võrumaa Haanja oma on tasuline. Kui rajale pääsemiseks kehtestatakse kasutustasu, tekib lihtne ja ebamugav küsimus: kas maksumaksja peab oma raha eest ehitatud rajal liikumise eest maksma kaks korda?
SA Eesti Terviserajad juhataja Assar Jõepera selgitas asja nõnda: „SA Eesti Terviserajad suhtub Haanja radade tasuliseks muutmisesse mõistvalt ja samamoodi suhtuvad Haanja rajameistrite töösse ka radade kasutajad. Suurem osa kasutajatest saab aru, mida maksab kvaliteetradade igapäevane hooldus ja ollakse valmis rajameistrite tööd toetama.”
Sageli õigustatakse tasu hoolduskuludega. See argument peab paika ainult osaliselt. Jah, kunstlumi, valgustus ja erihooldus maksavad. Aga lihtne rajal kõndimine või suusatamine ei ole lisateenus. See ongi raja mõte. Kui omavalitsus või sihtasutus ei suuda avaliku raha eest rajatud taristut avalikuna hoida, siis ei ole probleem rahas – probleem on juhtimises.
Veelgi tõsisem on küsimus toetuslepingutest. Paljud EL-i rahastatud projektid seavad selge eelduse: avalik ja tasuta kasutus. Kui sellest mööda vaadatakse, ei ole tegemist nutika majandamisega, vaid usalduse murenemisega. Avalik sektor ei saa endale lubada halli tsooni, kus reegleid tõlgendatakse „nii nagu parasjagu mugav”.
Räägime samal ajal liikumisvaegusest, ülekaalust ja vaimsest kurnatusest. Ning siis seame liikumisele rahalise tõkke. See on vastuoluline, lühinägelik ja sotsiaalselt ebaõiglane. Kõige valusamalt lööb see lapsi, pensionäre ja peresid – neid, kellele terviserajad on sageli ainus kättesaadav liikumisvõimalus.
Terviserada ei ole golfiväljak ega spaateenus. See on samaväärne kergliiklustee või avaliku pargiga. Me ei küsi piletit kõnnitee kasutamise eest.
Õiglane ja aus lahendus on ammu teada:
– tasuta ligipääs kõigile,
– tasuline vaid selge lisaväärtus,
– täielik läbipaistvus rahakasutuses.
Kui seda ei suudeta tagada, tuleb ausalt öelda, et terviseradade eesmärk ei ole enam rahvatervis, vaid eelarveaugu lappimine elanike arvelt.
Avalik raha tähendab avalikku vastutust. Ja terviserada peab jääma kohaks, kuhu minnakse liikuma – mitte mõtlema, kas täna jaksan maksta.
TARMO PIIRMANN,
ettevõtja, Võru linnavolikogu liige, Isamaa
Viimased uudised
TOP 10
LOE SIIT: Lõunaeestlase horoskoop aastaks 2026
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
