ARVAMUS: Putin peab ajalooloenguid, Euroopa kuulab. Aga ajalugu, mida ta jutustab, on moonutatud
Avaldatud: 28 oktoober, 2026
Vladimir Putin. Kuvatõmmis Financial Timesi kajastus Putini telefonivestlusest Soome riigipea Alexander Stubbi ja Norra peaministri Jonas Gahr Størega näitab taas, kui kaugel ollakse sisulistest rahuläbirääkimistest. Ukraina sõja lõpetamise võimaluste arutamise asemel pidas Putin järjekordse pika loengu ajaloost ja Venemaa väidetavatest ajaloolistest õigustest. Euroopa liidrid otsustasid teda mitte katkestada, soovides hinnata tema valmisolekut tõsiseks dialoogiks.
Aga mida siin veel hinnata on? Putini ajalookäsitlus, territoriaalsed nõudmised ja Venemaa senine käitumine on ammu teada.
Kõige hämmastavam pole isegi see, et Putin järjekordselt ajalugu ümber jutustab. Hämmastav on, et Euroopa liidrid peavad vajalikuks seda taas kannatlikult kuulata.
Putini ajalugu ei ole lihtsalt teistsugune tõlgendus
Putini ajalooliste väidete probleem ei seisne ainult selles, et ta kasutab minevikku tänapäeva vallutussõja õigustamiseks. Probleem on ka selles, et tema käsitlus on valikuline, eksitav ja mitmes olulises punktis ajalooliselt põhjendamatu.
Kiievi-Vene, millele Putin oma argumentides korduvalt toetub, kujunes välja sajandeid enne tänapäevaste Vene ja Ukraina rahvusriikide tekkimist. Selle poliitiline ja kultuuriline pärand on seotud nii Ukraina, Valgevene kui ka Venemaa ajalooga. Moskva tõus oluliseks võimukeskuseks toimus märksa hiljem.
Seega ei saa Kiievi-Vene olemasolust tuletada, et Ukraina oleks ajalooliselt Venemaa lahutamatu osa või et Moskval oleks õigus Ukraina territooriumile.
Sama eksitav on käsitlus, nagu oleks Ukraina rahvuslik identiteet kunstlikult loodud või Ukraina riiklus pelgalt bolševike kingitus. Ukraina keelel, kultuuril, poliitilistel traditsioonidel ja iseseisvuspüüdlustel on märksa pikem ajalugu. Ukraina Rahvavabariik kuulutati välja juba enne Nõukogude Liidu moodustamist.
Ka Bogdan Hmelnõtski ja 1654. aasta Perejaslavi kokkuleppe kujutamine Ukraina igavese Venemaaga ühinemisena on ajalooliselt eksitav. Tegemist oli 17. sajandi kasakate ja Moskva vahelise poliitilise kokkuleppega, mille tähenduse ja tingimuste üle on ajaloolased vaielnud. See ei olnud tänapäevase Ukraina rahva otsus loobuda alatiseks õigusest iseseisvusele.
Putin ei esita lihtsalt oma versiooni ajaloost. Ta valib minevikust sobivad killud, jätab ebamugavad asjaolud kõrvale ning ehitab neist õigustuse tänapäevasele agressioonile.
Ja isegi kui tema ajaloolised väited oleksid õiged, ei annaks need Venemaale mingit õigust Ukraina territooriumi vallutada.
Miks peaks Putin üldse midagi muutma?
Peaaegu viis aastat pärast täiemahulise sõja algust pole Venemaa suutnud vallutada kogu Donbassi. Ometi nõuab Putin jätkuvalt kogu piirkonna loovutamist.
Ta nõuab läbirääkimistel seda, mida Venemaa armee pole suutnud sõjaliselt saavutada.
Mis peaks teda sellisest nõudmisest loobuma sundima?
Kas järjekordne telefonikõne? Trumpi diplomaatilised lubadused? Venemaa rahvusvahelise isolatsiooni leevendamine? Venemaa sportlaste järkjärguline lubamine rahvusvahelisele areenile?
Kui Kreml saab poliitilisi või sümboolseid järeleandmisi ilma oma käitumist muutmata, siis miks peaks ta järeldama, et senine poliitika on ebaõnnestunud?
Vastupidi, Kreml võib selles näha kinnitust, et piisavalt pikaajaline surve, sõjaline agressioon ja diplomaatiline venitamine annavad lõpuks tulemusi.
See ongi lääne senise lähenemise üks suuremaid riske: rahu saavutamise soov võib muutuda järeleandmiste jadaks, mille käigus agressor ei pea oma eesmärkidest loobuma.
Venemaa lubadused ei ole julgeolekugarantii
Ukrainal on Venemaa lubadustega piisavalt kogemusi.
1994. aasta Budapesti memorandumiga kinnitas Venemaa kohustust austada Ukraina suveräänsust ja olemasolevaid piire. Sellele järgnes Krimmi annekteerimine 2014. aastal ja täiemahuline invasioon 2022. aastal.
Miks peaks Ukraina uskuma, et järgmine dokument tagab midagi, mida varasemad kokkulepped ei suutnud?
Rahulepingu tegelik väärtus ei seisne allkirjades, vaid selles, mis juhtub lepingu rikkumise korral.
Ukraina vajab julgeolekugarantiisid, mis muudaksid uue Venemaa agressiooni sõjaliselt ja poliitiliselt vastuvõetamatult kulukaks.
Siin jõuame aga vastuoluni, millest rahuläbirääkimiste entusiastid kipuvad mööda vaatama.
Venemaa ei aktsepteeri NATO riikide sõjalist kohalolekut Ukrainas. Samal ajal oleks just usutav sõjaline heidutus üks olulisemaid võimalusi takistada järgmist rünnakut.
Kui rahulepingu saavutamiseks nõustutakse Venemaa nõudmisega välistada lääneriikide väed Ukrainast, tekib küsimus: millised reaalsed julgeolekugarantiid Ukrainale üldse jäävad?
Uued poliitilised lubadused? Sanktsioonidega ähvardamine? Järgmised erakorralised tippkohtumised?
Kõik see võib olla vajalik, kuid ei asenda automaatselt sõjalist heidutust.
Kui agressor saab otsustada, millised julgeolekugarantiid tema ohvrile on lubatud, siis ei ole tegemist rahu kindlustamise, vaid järgmise agressiooni võimaluste säilitamisega.
Ajalooloengute kuulamine ei ole rahudiplomaatia
Putini ajaloomonoloogide puhul häirib mind kõige rohkem just Lääne diplomaatiline kannatlikkus.
Muidugi võib vestluspartnerit kuulata, et tema seisukohti paremini mõista. Aga Putini seisukohad pole saladus. Ta on neid aastaid korranud, kirjutanud ja kasutanud agressiooni õigustamiseks.
Mida annab järjekordne pooleteisetunnine ajalooloeng, kui selle asemel võiks esitada mõned väga konkreetsed küsimused?
Millise õiguse alusel nõuab Venemaa Ukraina territooriumi? Kas Kreml on valmis loobuma vallutamata alade loovutamise nõudest? Milliseid tegelikke julgeolekugarantiisid on Venemaa valmis Ukrainale aktsepteerima?
Kui vastuseks tulevad taas Rjurik, Jaroslav Tark ja sajanditetagused sündmused, tuleks see ajalooline ekskurss lõpetada ning meenutada, et keskaegne ajalugu ei anna tänapäeval õigust naaberriike vallutada.
Vaikimine ei tähenda tingimata nõustumist. Kuid pidev valmisolek kuulata samu ajaloolisi õigustusi neid selgelt vaidlustamata võib kinnistada Kremlis arusaama, et tema määrab nii läbirääkimiste teemad kui ka piirid.
Putin ei vaja järjekordset kuulajaskonda. Tema ajalookäsitlus vajab selget ümberlükkamist ning territoriaalsed nõudmised konkreetset vastust.
Rahu ei sünni sellest, et agressorile antakse piisavalt kaua sõna
Ma ei näe põhjust eeldada, et Putin loobuks senistest eesmärkidest lihtsalt seetõttu, et lääs jätkab läbirääkimisi või pakub uusi diplomaatilisi võimalusi.
Venemaa senine käitumine annab palju rohkem põhjust ettevaatuseks kui optimismiks.
See ei tähenda, et läbirääkimised oleksid põhimõtteliselt mõttetud. Küll aga tähendab see, et ilma Venemaa tegelike nõudmiste muutumise ja Ukraina usutavate julgeolekugarantiideta võib rahuleping osutuda vaid ajutiseks relvarahuks.
Ukraina ei vaja järjekordset paberit, mis kinnitab tema õigust iseseisvusele. See õigus on tal juba olemas.
Ukraina vajab kindlust, et Venemaa ei saa mõne aasta pärast uuesti rünnata.
Ja kuni Lääs ei suuda vastata küsimusele, kuidas seda kindlust tagada ka Kremli vastuseisu korral, jääb kogu rahuläbirääkimiste jutt ohtlikult poolikuks.
Kõige olulisem küsimus ei ole, kas Putin on valmis rääkima. Rääkimiseks on ta ilmselgelt valmis, eriti kui saab jälle ajalugu ümber jutustada.
Küsimus on selles, mis peaks sundima Kremlit oma senist poliitikat muutma.
Seni pole näinud, et ükski juba tehtud tegevus oleks toonud mingisugustki murrangut.
TOOMAS PIIRMANN
Viimased uudised
TOP 10
LOE SIIT: Lõunaeestlase horoskoop aastaks 2026
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
