ARVAMUS: Kagu-Eesti ei vaja loosungeid, vaid reaalseid otsuseid
Avaldatud: 12 mai, 2026Lõunaeestlase arvamuslugu ajendatuna Riigikontrolli ülevaatest regionaalpoliitika teemal ja Balti kaitsevööndiga seoses.
Kagu-Eesti inimesed tunnetavad täna väga selgelt, et Eesti julgeolek ja regionaalpoliitika ei ole enam kaks eraldi teemat. Piiriäärsetes valdades elavad inimesed näevad iga päev, kuidas riigi kaitsevõime tugevdamisest räägitakse palju, kuid samal ajal jäävad lahendamata kõige elementaarsemad küsimused — teed, internetiühendus, ühistransport, noorte perede toetamine ja kohalike kogukondade püsimine.
Balti kaitsevööndi rajamine on vajalik samm Eesti kaitsevõime tugevdamisel, kuid ainult sellest ei piisa. Kui me keskendume üksnes kaitserajatistele ja jätame samal ajal maha Eesti äärealad ilma reaalse arenguplaanita, siis ei saavuta me soovitud tulemust. Piir ei püsi tugev ainult betooni ja okastraadiga — piir püsib siis, kui seal elavad inimesed.
Täna tuleb ausalt välja öelda, et hajaasustusega piirkondades ei ole võimalik rakendada samu mudeleid, mida pakutakse suurtele keskustele. Nn „15 minuti Eesti” ei ole Kagu-Eesti külades realistlik. Kui lähim pood, kool või perearst jääb kümnete kilomeetrite kaugusele ning ühistransport praktiliselt puudub, siis ei saa rääkida võrdsest elukeskkonnast.
Noorte lahkumise põhjus ei ole ainult palk või töökoht. Suured keskused pakuvad sissekirjutuse kaudu rohkem võimalusi, paremaid teenuseid ja suuremat kindlustunnet. Väikese rahvaarvuga ja suure territooriumiga vallad ei ole võimelised samadel tingimustel konkureerima ilma riigi reaalse toeta. Kui tahame, et noored pered jääksid Kagu-Eestisse või tuleksid tagasi, peab riik looma piirkondlikud erisused — elamutoetused, õpetajate ja spetsialistide palgakoefitsiendid, maksusoodustused ning päriselt toimiva taristu.
Samuti tuleb rääkida ausalt kriisivalmidusest. Need, kes tunnevad riigi kriisiplaani A, peavad mõtlema ka plaanile B. Baltimaade geograafilist asendit ja suurust arvestades ei pruugi meil olla päevaks X pikka eelhoiatust. See tähendab, et varjumiskohad, varjendid ja kriisitaristu peavad olema inimestele reaalselt kättesaadavad ka väljaspool suuri linnu ja magalaid.
Kindlasti on meil võimalik õppida Soome kogemusest. Soome valmisolek ja ühiskondlik kaitsetahe on eeskujuks kogu Euroopale. Kuid neid mudeleid ei saa üks-ühele üle võtta. Eesti olud, rahvastik ja geograafia on erinevad ning lahendused peavad lähtuma meie tegelikust olukorrast, eriti piiriäärsete valdade vaatest.
Oluline on mõista ka seda, et kui riik suurendab piirkonnas kaitsevõimega seotud tegevusi, siis peab sellega kaasnema kohaliku taristu süsteemne arendamine. Kaitsevõime ei tähenda ainult kaitserajatisi — see tähendab ka korras teid, toimivat sidevõrku, elektriühendusi ja võimalust kohalikel ettevõtetel piirkonnas tegutseda. Kohalikud inimesed peavad olema kaasatud maa kasutamise, hüvitiste ja otsustusprotsesside aruteludesse, mitte seatud lihtsalt valmis faktide ette.
Kagu-Eesti peab julgemalt rõhutama ka oma geopoliitilist tähtsust. Me ei ole Eesti ääremaa — me oleme NATO ja Euroopa Liidu välispiir. Kui Euroopa räägib idapiiri tugevdamisest, siis peab see tähendama ka investeeringuid inimestesse, kes selle piiri ääres elavad.
Mida rohkem oskame tegelikke probleeme välja tuua, seda suurem on lootus ka lahendusi saada. Vaikimine ei too piirkonda investeeringuid ega inimesi tagasi.
Seetõttu oleme 11. ringkonnas arutanud vajadust minna nende teemadega edasi ka riigikokku ning muuta piirkondliku juhatuse töö konkreetseks, avalikuks ja mõjukaks. Inimesed peavad nägema, et Kagu-Eesti huvide eest seistakse päriselt, mitte ainult valimiste ajal või Tallinna kabinetivaikuses.
Täna ei ole küsimus enam selles, kas midagi teha. Küsimus on selles, kas riigil jätkub tahet hoida elus kogu Eestit — ka neid paiku, kus algab Euroopa piir.
Margus Sikk,
kaitseliitlane ja EKRE Rõuge valla osakonna esimees.









