ARVAMUS: Ühe ruutkilomeetri hind. Kas Venemaa armee kulutab ära oma tegeliku lahinguvõime?
Avaldatud: 17 oktoober, 2026
Vladimir Putin. Kuvatõmmis Putin räägib tuhandetest vallutatud ruutkilomeetritest. Sõltumatud sõjakaardid näitavad midagi muud. Kuid veel olulisem küsimus on, miks suudab Venemaa tohutu inim- ja tehnikakulu juures saavutada nii piiratud territoriaalset edu. Kas probleem peitub üksnes Ukraina tõhusas kaitses või ka Vene armee enda juhtimises, organisatsioonikultuuris ja võimes oma vigadest õppida?
Võidunumbrid, mis ei mahu sõjakaardile
Putin teatas 16. oktoobril, et Vene väed on 2026. aasta algusest vallutanud Ukrainas ligikaudu 6500 ruutkilomeetrit territooriumi ja 310 asulat. Venemaa kindralstaabi ülem Valeri Gerassimov lisas, et septembri algusest olevat hõivatud üle 1800 ruutkilomeetri.
Ameerika sõjauuringute instituudi ISW hinnangul oli Venemaa territoriaalne netoedu aasta algusest aga ligikaudu 100 ruutkilomeetrit. Septembri algusest oli Venemaa kontrollitav ala ISW arvestuses hoopis vähenenud 122 ruutkilomeetri võrra.
Erinevus on tohutu.
Siin tuleb siiski täpsustada, mida võrreldakse. Vallutatud territooriumi kogupindala ja kontrollitava ala netomuutus ei ole sama asi. Kui Venemaa hõivab ühes piirkonnas territooriumi, aga Ukraina vabastab teises piirkonnas veel suurema ala, võib Venemaa netotulemus olla negatiivne.
Samuti erinevad sõltumatute kaardistajate meetodid. DeepState’i andmetel põhinev arvestus näitas näiteks jaanuarist septembrini ligikaudu 880 ruutkilomeetri suurust Venemaa netoedu.
Need arvud ei ole omavahel täielikult võrreldavad, kuid üks järeldus jääb püsima: Kremli avalikud eduväited annavad sõjast märksa võidukama pildi, kui sõltumatult tuvastatud territoriaalsed muutused kinnitavad.
See vastuolu väärib tähelepanu. Kuid minu arvates ei ole see isegi kõige olulisem.
Palju huvitavam on küsimus, miks suudab Venemaa tohutute sõjaliste ressursside kasutamise juures saavutada nii piiratud tulemusi.
Kümned tuhanded kaotused kuus
Ameerika strateegiliste ja rahvusvaheliste uuringute keskuse CSIS hinnangul ulatusid Venemaa sõjalised isikkoosseisukaotused 2022. aasta veebruarist 2026. aasta juunini ligikaudu 1,4 miljoni inimeseni. Neist hinnanguliselt 400 000–450 000 olid hukkunud.
Ülejäänud moodustavad haavatud ja teadmata kadunud.
2026. aasta esimesel poolel hindas CSIS Venemaa keskmisteks kuisteks kaotusteks 30 000–34 000 sõjaväelast. Kuue kuuga teeb see ligikaudu 180 000–204 000 inimest.
Samal ajal värvati CSIS-i hinnangul umbes 27 000 uut sõjaväelast kuus.
Lihtne arvutus näitab, et kaotused võisid ületada värbamist keskmiselt 3000–7000 inimese võrra kuus.
See ei tähenda, et Vene väegrupp oleks iga kuu täpselt nii palju väiksemaks jäänud. Osa haavatuid naaseb teenistusse ning erinevad allikad arvestavad värbamist erinevalt.
Kuid see näitab, kui palju uusi inimesi tuleb juba olemasoleva sõjalise jõu säilitamiseks pidevalt juurde tuua.
Ja siin tekib järgmine küsimus: kas iga uus värvatu suudab asendada rivist välja langenud sõjaväelast ka tegeliku lahinguvõime poolest?
Ilmselgelt mitte alati.
Kogenud sõjaväelase kaotus ei tähenda üksnes ühe inimese puudumist. Kaduda võivad oskused, lahingukogemus, juhtimisvõime ja üksuse sisemine koostöö.
Need ei taastu automaatselt koos uue inimese saabumisega.
Kui palju maksab üks vallutatud ruutkilomeeter?
Ühe ruutkilomeetri hinna arvutamine näib lihtne: tuleb jagada isikkoosseisukaotused vallutatud territooriumiga.
Tegelikult peab sellesse suhtarvu suhtuma ettevaatlikult.
Kõigepealt peavad kaotused ja territoriaalne tulemus pärinema samast ajavahemikust. Seejärel tuleb otsustada, kas arvestada kogu hõivatud territooriumi või netoedu pärast Ukraina vasturünnakuid.
Lisaks ei teki kõik sõjalised kaotused otseselt pealetungil. Inimesi ja tehnikat kaotatakse ka kaitselahingutes, tagala ründamisel ning muudes sõjalistes tegevustes.
Seetõttu ei saa kogu rinde kaotusi jagada netoeduga ja väita, et just nii palju inimesi kulus ühe konkreetse ruutkilomeetri vallutamiseks.
Küll aga saab hinnata sõjapidamise üldist kulukust võrreldes saavutatud tulemusega.
Kui arvestada Venemaa kümnetesse tuhandetesse ulatuvaid kuiseid kaotusi ja samal ajal väga aeglast territoriaalset edenemist, ilmneb silmatorkav ebakõla.
Mõnel kuul on Venemaa kandnud suuri kaotusi, kuid kontrollinud kuu lõpus vähem territooriumi kui selle alguses.
Sellisel juhul muutub küsimus ühe ruutkilomeetri hinnast peaaegu mõttetuks.
Tähtsam on küsida, millise sõjalise tulemuse Venemaa üldse oma kaotuste hinnaga saavutab.
Suur armee ei tähenda tingimata suurt lahinguvõimet
Ukraina vastu tegutseva Vene väegrupi suuruseks on eri hinnangutes nimetatud ligikaudu 700 000 sõjaväelast või mõnevõrra rohkem.
See on muljetavaldav arv.
Aga mida see tegelikult tähendab?
Kõik need inimesed ei ole jalaväelased ega viibi korraga vahetus lahingutegevuses. Väegrupi toimimiseks on vaja suurtükiväge, õhutõrjet, luuret, sidet, insenerivägesid, drooniüksusi, elektroonilist sõjapidamist, logistikat, meditsiiniteenistust ja staape.
Samuti ei ole kõik nimekirjas olevad sõjaväelased konkreetsel hetkel võrdselt lahingukõlblikud.
Avalike andmete põhjal ei ole võimalik usaldusväärselt öelda, kui suur osa kogu Vene väegrupist on täielikult lahinguvalmis.
Kuid kaotuste suurusjärku saab võrrelda väegrupi kogusuurusega.
Kui 700 000-liikmeline väegrupp kannab kuus 32 000 inimese suuruseid kaotusi, vastab see ligikaudu 4,6 protsendile tema kogukoosseisust.
46 000 inimese suurused kuised kaotused vastaksid juba umbes 6,6 protsendile.
Need protsendid ei näita armee igakuist püsivat kahanemist. Need näitavad kaotuste mahtu võrreldes kogu väegrupi suurusega.
Oluline on ka see, et kaotused ei jaotu ühtlaselt.
Mõni üksus võib tegutseda pikemat aega suhteliselt väikeste kaotustega. Teine võib kaotada lühikese aja jooksul märkimisväärse osa oma koosseisust.
Seetõttu võib väegrupp olla arvuliselt suur, kuid selle kõige intensiivsemalt kasutatavad ründeüksused vajada pidevat taastamist.
Kvaliteedi langus ei puuduta ainult jalaväge
Vene armee probleemidest rääkides keskendutakse sageli rindele saadetud jalaväelaste väljaõppele.
Minu arvates on see liiga kitsas lähenemine.
Pikaajaline kurnamissõda mõjutab kogu sõjalist organisatsiooni.
Kogenud suurtükiväelase, õhutõrjespetsialisti, sideoperaatori, droonimeeskonna ülema, inseneriväelase või tehniku asendamine ei tähenda lihtsalt uue inimese leidmist.
See tähendab oskuste ja kogemuse taastamist.
Mõne eriala puhul nõuab see kuudepikkust, mõne puhul aastatepikkust ettevalmistust.
Eriti oluline on allohvitseride ja nooremohvitseride roll. Nemad hoiavad üksusi koos, õpetavad uusi sõjaväelasi ja tagavad, et erineva kogemusega inimesed suudaksid ühiselt tegutseda.
Kui niisugused inimesed langevad rivist välja, võib üksuse nimekirjaline koosseis küll taastuda, kuid selle tegelik lahinguvõime jääda varasemast nõrgemaks.
Sama puudutab staape.
Suurema sõjalise operatsiooni korraldamiseks tuleb koordineerida luuret, droone, suurtükiväge, lennuväge, elektroonilist sõjapidamist, logistikat ja maaväeüksusi.
See eeldab mitte ainult korralikku väljaõpet, vaid ka kogemust ning usaldust eri üksuste ja juhtimistasandite vahel.
Kui süsteemi eri osades vahetub pidevalt suur hulk inimesi, võib kannatada kogu selle terviku toimimine.
Seejuures ei väida ma, et kogu Vene armee muutub sõja jooksul ühtlaselt nõrgemaks.
Venemaa on mõnes valdkonnas märgatavalt arenenud. Eriti puudutab see droonide kasutamist, elektroonilist sõjapidamist ja Ukraina logistika häirimist.
Kuid üksikute võimete areng ei tähenda automaatselt kogu sõjalise organisatsiooni samaväärset arengut.
Armee võib õppida paremini täitma üksikuid ülesandeid, kuid jääda hätta nende ühendamisega suuremaks operatsiooniks.
Kostjantõnivka, Pokrovsk ja Huliaipole: miks jääb tulemus nii piiratuks?
Kostjantõnivka, Pokrovski ja Huliaipole ümbruses toimuvat jälgides on mulle pikema aja jooksul silma hakanud üks korduv muster.
Vene väed suudavad korraldada intensiivseid rünnakuid, kasutada märkimisväärset tuletoetust ja tuua rindele uusi üksusi, kuid saavutatud territoriaalne tulemus jääb sageli tagasihoidlikuks.
Eriti huvitav on vaadata rünnakule saadetavate sõdurite arvu, nende liikumisviise ja tegelikku toetust.
Suuremate mehhaniseeritud rünnakute kõrval kasutatakse järjest enam väikeseid jalaväegruppe, mootorrattaid, kergsõidukeid ja hajutatud sisseimbumist.
See ei ole tingimata märk viletsast väljaõppest.
Droonidega küllastunud lahinguväljal võib väikeste gruppide kasutamine olla teadlik kohanemine olukorraga, kus suuremate üksuste koondamine muudab need kiiresti avastatavaks ja haavatavaks.
Pokrovski suunal on Venemaa kasutanud ka paremini ettevalmistatud ja spetsialiseeritud üksusi, sealhulgas Rubikoni droonivõimekust.
Need üksused on näidanud suutlikkust häirida Ukraina droonimeeskondi, varustusteid ja logistikat.
Seega ei saa väita, et Venemaa ei õpi ega kohane.
Aga just siin tekib minu jaoks kõige huvitavam vastuolu.
Kui Venemaa suudab koondada suuri jõude, kasutada märkimisväärset tulejõudu ja rakendada järjest tõhusamaid droonisüsteeme, siis miks ei muutu see sageli suuremaks territoriaalseks läbimurdeks?
CSIS hindas 2026. aasta suvel Venemaa keskmiseks edenemiskiiruseks Kostjantõnivka piirkonnas umbes 50 meetrit ja Pokrovski piirkonnas 70 meetrit päevas.
Need on pikema perioodi keskmised, mitte iga päeva liikumised. Kuid need näitavad, kui aeglaseks on muutunud pealetung.
Üks seletus on Ukraina kaitse tõhusus.
Miiniväljad, droonid, hajutatud kaitsepositsioonid ja täpne tulejuhtimine muudavad pealetungi erakordselt kulukaks.
Ent minu arvates ei pruugi see olla kogu seletus.
Vene väed võivad olla õppinud paremini saavutama kohalikku taktikalist edu, kuid neil võib endiselt olla raskusi selle muutmisega operatiivseks läbimurdeks.
Väike ründegrupp võib jõuda Ukraina positsioonile. Droonid võivad häirida kaitsjate logistikat. Suurtükivägi ja lennuvägi võivad ajutiselt nõrgestada kaitset.
Kuid sellest ei piisa.
Saavutatud positsioon tuleb kindlustada, sinna tuleb tuua täiendused, tagada varustamine ja korraldada järgmine rünnak enne, kui vastane jõuab olukorra stabiliseerida.
See nõuab märksa enamat kui üksiku ründegrupi osavust.
See nõuab kogu väekoondise tõhusat juhtimist.
Suure väekoondise juhtimise paradoks
Pokrovski suunal on Venemaa koondanud märkimisväärseid jõude.
Esmapilgul võiks eeldada, et mida rohkem vägesid piiratud rindelõiku tuuakse, seda suurem peaks olema ka pealetungi tulemus.
Tegelikkuses ei pruugi see nii olla.
Suure väekoondise juhtimine väikesel maa-alal muutub järjest keerulisemaks.
Eri üksustel võivad olla erinevad väljaõppetasemed, juhtimispraktikad, sidevahendid ja lahingukogemused.
Nende tegevust tuleb koordineerida drooniluure, suurtükiväe, lennuväe, elektroonilise sõjapidamise ja logistilise toetusega.
Täiendavate üksuste saabumine võib suurendada rünnakute intensiivsust, kuid samal ajal kasvatada juhtimise ja varustamise koormust.
Ja siin jõuame tegurini, millele minu arvates pööratakse Vene armee analüüsimisel liiga vähe tähelepanu.
See on organisatsioonikultuur.
Armee, mis võitleb ka iseendaga
Teenisin aastatel 1986–1988 Nõukogude armees.
Sellest ajast on meeles mitte ainult sõjaline väljaõpe ja ametlik käsuliin, vaid ka süsteemi teine pool.
Mitteametlikud hierarhiad, vanemate sõdurite omavoli ehk dedovštšina, võitlus paremate tingimuste ja varude pärast, eri väeliikide ning isegi sama väeliigi üksuste omavaheline halvustav konkurents.
Ja veel üks asjaolu: vajadus näidata ülemustele tulemusi.
Mõnikord ka siis, kui tegelik tulemus oli tagasihoidlik või puudus.
Loomulikult ei saa neljakümne aasta tagust kogemust automaatselt üle kanda tänapäeva Vene armeele.
Kuid sama ekslik oleks eeldada, et kõik toonase organisatsioonikultuuri tunnused on kadunud.
Tänapäevased sõjaväelaste tunnistused ja uurimused viitavad, et vägivaldne mitteametlik hierarhia, ülemate omavoli, korruptsioon ning probleemide varjamine ei ole Vene sõjaväest kadunud.
Minu hinnangul võib niisugune organisatsioonikultuur sõjaolukorras muutuda otseseks sõjaliseks piiranguks.
Kui üksused konkureerivad piiratud varude, droonide, transpordi, remondivõimaluste või tuletoetuse pärast, ei pruugi ressursid jõuda sinna, kus neist oleks kõige rohkem kasu.
Kui eri komandörid näevad üksteises koostööpartnerite asemel konkurente, võib kannatada luureinfo vahetamine ja ühiste operatsioonide korraldamine.
Kui probleemidest teatamine toob kaasa karistuse, aga edu ilustamine tunnustuse, tekib surve kirjeldada tegelikkust sellisena, nagu ülemused seda näha tahavad.
Ja see võib olla sõjalise juhtimise jaoks väga ohtlik.
Kui lahingupäevik hakkab tegelikkust asendama
Sõjaline juhtimine sõltub usaldusväärsest informatsioonist.
Ülem peab teadma, kus tema üksused tegelikult asuvad, milliseid positsioone nad kontrollivad, kui suured on kaotused ja milline on üksuste lahinguvõime.
Kui need andmed on moonutatud, muutub ka otsuste tegemine ebausaldusväärseks.
Kujutame ette olukorda, kus üksus teatab kõrgemale juhtkonnale positsiooni vallutamisest, kuigi tegelikult on sinna jõudnud vaid väike sisseimbumisgrupp.
Järgmine üksus võib saada käsu liikuda edasi eeldusel, et ala on juba kontrolli all.
Kui see eeldus ei vasta tõele, võivad tagajärjeks olla täiendavad kaotused.
Samamoodi võib tegelikust väiksemana esitatud kaotuste arv tekitada mulje, et üksus on endiselt lahinguvõimeline, kuigi vajaks hoopis taastamist.
See ei ole ainult teoreetiline võimalus.
ISW on korduvalt kirjeldanud juhtumeid, kus Vene kõrgem sõjaväejuhtkond on esitanud väiteid asulate vallutamisest, mida sõltumatud andmed ei kinnita.
Eriti kõnekas on Kostjantõnivka näide.
aasta suvel esitati Vene poolelt väiteid linna vallutamisest, kuigi sõltumatud andmed näitasid seal jätkuvat Ukraina vastupanu.
Juunis kirjeldati koguni juhtumeid, kus väidetavaid Vene lipuheiskamisi püüti tõendada videotega, mida ISW pidas võimalikeks tehisintellektiga loodud võltsinguteks.
See ei tõesta, et kõik moonutused pärinevad ametlikest lahingupäevikutest. Osa võib olla teadlik propaganda.
Kuid minu jaoks on küsimus laiem.
Kui poliitilisele ja sõjalisele juhtkonnale esitatakse järjekindlalt tegelikust paremat pilti, kas siis võivad ka operatiivsed otsused hakata põhinema moonutatud informatsioonil?
Kui see nii on, võib vale aruanne olla ohtlikum kui üks ebaõnnestunud rünnak.
Ebaõnnestunud rünnak kahjustab konkreetset üksust.
Vale aruanne võib panna järgmised üksused tegutsema valede eelduste põhjal.
Ja kui see kordub, võib kujuneda omamoodi suletud ring: surve näidata edu, ilustatud raportid, valedel eeldustel põhinevad käsud, täiendavad kaotused ning veel suurem surve edu raporteerida.
Ma ei väida, et kogu Vene armee toimib niimoodi.
Kuid pean võimalikuks, et see on üks põhjustest, miks suure väekoondise tegelik tulemuslikkus võib jääda oluliselt väiksemaks, kui tema arvuline suurus ja relvastus eeldada lubaksid.
Miks üksikute üksuste õppimine ei pruugi tähendada kogu armee õppimist?
Venemaa on suutnud arendada tõhusaid drooniüksusi, kohandada oma taktikat ja parandada mõningaid relvaliikide koostööviise.
See on tõsiasi, mida ei tohiks alahinnata.
Kuid üksikute üksuste õppimine ei tähenda automaatselt, et kogu sõjaline organisatsioon õpiks.
Selleks peab kogemus liikuma üksuste vahel.
Ebaõnnestumisi tuleb analüüsida. Puudustest tuleb ausalt raporteerida. Tõhusad lahendused tuleb muuta laiemalt kasutatavaks.
Kui organisatsioonis valitsevad umbusaldus, üksuste rivaalitsemine ja surve näidata ainult edu, võib see protsess takerduda.
Üks edukas drooniüksus võib saavutada häid tulemusi, kuid tema kogemus ei pruugi jõuda kõigi teiste üksusteni.
Üks pädev komandör võib juhtida tõhusat operatsiooni, kuid see ei tähenda, et kogu juhtimissüsteem toimiks sama hästi.
Seetõttu võib Venemaa sõjavägi areneda väga ebaühtlaselt.
Osa üksusi muutub tõhusamaks. Teised kaotavad pidevalt kogenud inimesi ega suuda oma lahinguvõimet samas tempos taastada.
Nii võib armee olla ühtaegu tehniliselt arenenum ja organisatsiooniliselt kurnatum.
Need kaks nähtust ei välista teineteist.
Ukraina maksab samuti kõrget hinda
Venemaa suurtest kaotustest rääkides ei saa jätta kõrvale Ukraina olukorda.
CSIS hindas Ukraina sõjalisteks isikkoosseisukaotusteks 2022. aasta veebruarist 2026. aasta juunini ligikaudu 525 000–625 000 inimest, sealhulgas 125 000–150 000 hukkunut.
Need on väga suured kaotused riigile, mille rahvastik ja mobilisatsioonivõimalused on Venemaa omadest väiksemad.
CSIS-i hinnangul võis Venemaa ja Ukraina isikkoosseisukaotuste suhe 2026. aasta esimesel poolel ulatuda ligikaudu kaheksani ühe vastu.
See on analüütiline hinnang, mitte mõlema poole kinnitatud statistika.
Kaotuste suhe ei tähenda iseenesest, et Ukraina suudaks sõda piiramatult jätkata.
Ukraina peab samuti täiendama oma üksusi, koolitama uusi sõjaväelasi, taastama haavatute teenistusvõimet ning säilitama kogenud komandöre ja spetsialiste.
Ka Ukraina üksused kuluvad.
Sõja tulemus sõltub mõlema poole võimest taastada oma jõude, kohaneda muutustega ja kasutada olemasolevaid ressursse.
Seetõttu ei tohiks Venemaa nõrkusi käsitleda tõendina Ukraina automaatsest edust.
Küll aga on oluline, et Venemaa tohutu ressursieelis ei ole seni muutunud samaväärseks territoriaalseks tulemuseks.
Kas Venemaa armee muutub nõrgemaks?
Sellele küsimusele ei saa anda lihtsat vastust.
Venemaa on endiselt sõjaliselt ohtlik.
Tal on suur isikkoosseis, märkimisväärne tulejõud, arenev droonivõimekus ja võime korraldada ulatuslikke rünnakuid.
Ta on näidanud valmisolekut kanda väga suuri kaotusi.
Kuid minu arvates on põhjust küsida, kas tema sõjaline organisatsioon suudab taastada kõike seda, mida pikaajaline sõda kulutab.
Uute sõjaväelaste värbamine ei taasta automaatselt kogenud allohvitsere, ohvitsere, tehnilisi spetsialiste ega üksuste koostöövõimet.
Uued droonid ei lahenda iseenesest juhtimisprobleeme.
Suuremate väekoondiste koondamine rindele ei taga suuremat läbimurret, kui üksuste tegevust ei suudeta tõhusalt koordineerida.
Ja isegi hea operatsiooniplaan võib ebaõnnestuda, kui selle aluseks olev olukorrapilt ei vasta tegelikkusele.
Seetõttu kahtlustan, et Vene armee probleem ei seisne ainult selles, kui palju inimesi ja tehnikat ta kaotab.
Probleem võib olla ka selles, kui hästi suudab ta oma kaotustest õppida, oma üksusi koostööle panna ja kõrgemale juhtkonnale usaldusväärset informatsiooni anda.
Kostjantõnivka, Pokrovski ja Huliaipole suunal nähtud tegevus, suurte kaotuste hinnangud ning territoriaalsete tulemuste ja ametlike raportite vastuolud annavad sellele küsimusele minu arvates piisavalt alust.
Armee võib sõda jätkata ka siis, kui ta ei suuda seda võita
Venemaa sõjalise võimekuse hindamisel tuleb lõpuks eristada kahte asja.
Üks on võime sõda jätkata.
Teine on võime saavutada sõjaga seatud eesmärgid.
Venemaa võib jätkata sõjategevust, värvata uusi sõjaväelasi, toota relvastust ja korraldada rünnakuid ka siis, kui territoriaalne edenemine jääb tagasihoidlikuks.
See ei tähenda automaatselt, et tema sõjaline strateegia oleks edukas.
Kui iga piiratud edusamm nõuab suuri kaotusi, pidevat üksuste täiendamist ja järjest suuremat koormust juhtimisele, tuleb küsida, kas saavutatud tulemus vastab kulutatud ressurssidele.
Ja kui organisatsioonikultuur soodustab tegelike probleemide varjamist ning edu ilustamist, võib juhtkond saada oma armee seisundist veelgi ekslikuma ettekujutuse.
Putini väide 6500 vallutatud ruutkilomeetrist ei ole seetõttu ainult küsimus propaganda usutavusest.
See tõstatab ka küsimuse, millist pilti sõjast näeb Venemaa juhtkond ise.
Kas ta teab, kui kalliks tegelik edenemine läheb?
Kas ta teab, kui lahinguvõimelised on tema üksused?
Kas ta teab, millised võimed on sõja jooksul paranenud ja millised ära kulunud?
Või jõuab kõrgemale juhtkonnale üha enam selline informatsioon, mida alluvad peavad vajalikuks esitada?
Minu arvates võib Venemaa armee säilitada oma suuruse, kuid kaotada osa võimest seda suurust tõhusalt kasutada.
Ta võib õppida paremini korraldama üksikuid rünnakuid, kuid jääda hätta nende muutmisega suuremaks läbimurdeks.
Ja ta võib jätkata sõda väga kaua, saavutamata seejuures oma strateegilisi eesmärke.
Seepärast ei näita ühe ruutkilomeetri tegelikku hinda ainult hukkunute ja haavatute arv.
Selles hinnas sisalduvad ka kaotatud kogemus, väljaõpe, juhtimiskvaliteet, üksuste usaldus ja koostöövõime.
Need on ressursid, mida ei saa taastada lihtsalt uute sõdurite värbamisega.
Võib-olla ei olegi Venemaa armee kõige olulisem küsimus see, kui palju jõudu tal veel alles on. Võib-olla on olulisem, kui tõhusalt ta suudab seda jõudu kasutada — ja kas ta suudab oma vigadest õppida kiiremini, kui sõda kulutab ära inimesed ja oskused, mille abil neid vigu parandada.
TOOMAS PIIRMANN
Viimased uudised
TOP 10
LOE SIIT: Lõunaeestlase horoskoop aastaks 2026
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
