Üks kirjeldus, kuidas lahutus Eesti riigist on raske, aga võimalik

JÄRJELUGU: EESTI RIIK TAHAB MIND TAGASI. Pärast lahutusavalduse esitamist valitses paar päeva vaikus. Ma juba arvasin, et asi lahenes täiskasvanulikult. Siis tuli kiri. „Lugupeetud endine elukaaslane. Oleme tuvastanud, et soovite suhtest väljuda.” No vähemalt said aru. Lugesin edasi. „Enne suhte lõpetamist palume tasuda lahkumistasu, menetlustasu, menetlustasu menetlemise tasu ning ajutine solidaarsuspanus.” Helistasin. „Tere, ma tahtsin lahutada.” „Jah, näeme.” „Miks mul on lahutamise eest arve?” „Sest lahutamine tekitab riigile halduskoormust.” „Aga ma ju lahkun.” „Just. See tekitabki koormust.” „Kui palju?” „Praegu 286 eurot.” „Praegu?” „Jah. Järgmisest kvartalist võib muutuda.” Panin telefoni ära. Viis minutit hiljem tuli uus kiri. „Märkasime, et katkestasite kõne enne kliendirahulolu küsimustikku. Lisatud on suhtluskatkestuse menetlustasu.” Siis helistas Eesti riik ise. „Kas me võiksime rääkida?” „Millest?” „Meist.” „Meil ei ole enam meid.” „Ära ütle nii. Meil on ju olnud häid aegu.” „Millal?” Vaikus. „No… laulupidu.” „See oli kolm päeva.” „Aga väga ilus.” „Ülejäänud 362?” „Eelarve.” Siis tuli mängu paariteraapia. Riik oli juba terapeudi välja valinud. Terapeut istus keskel ja küsis: „Mis teid siia tõi?” Mina ütlesin: „Ma tunnen, et mind ei kuulata.” Riik ütles: „Ta ei panusta piisavalt.” Terapeut küsis: „Kas te olete proovinud teineteise vajadusi mõista?” Mina: „Jah. Tema vajadus on raha.” Riik: „See on lihtsustus.” „Mis veel?” „Rohkem raha.“”Terapeut noogutas ja tegi märkmeid. „Kas suhtes on usaldust?” Mina: „Ei.” Riik: „Meie poolt küll.” „Kuidas?” „Me usaldame, et ta maksab.” Terapeut vaatas mind. „Ja teie?” „Mina usaldan, et tuleb uus maks.” Riik solvus. „Sa kujutad meist väga halva pildi.” „Kas tuleb?” „Mis?” „Uus maks.” „See pole praegu teema.” Sain aru. Teraapia ei aidanud. Järgmine etapp oli vara jagamine. Kohtumisel küsiti: „Mis vara teil on?” „Maja.” Riik: „Meie.” „Auto.” Riik: „Maksustatud.” „Maa.” Riik: „Maksustatav.” „Raha kontol.” Riik kummardus laua kohale. „Kui palju?” „See ei puutu sinusse.” Tuppa tekkis väga imelik vaikus. Kuskilt ukse tagant kostis tooli nihkumist. Keegi köhatas. Siis pistis MTA pea ukse vahelt sisse. „Me lihtsalt kuulsime märksõna.” „Mine ära.” „Loomulikult.” Uks läks kinni. Kolm sekundit hiljem tuli meilile kiri. „Teie suhtes on alustatud tavapärast kontrolli.” Küsisin vara jagamise ametnikult: „Kas mina saan ka midagi?” „Muidugi.” „Mida?” Ta ulatas mulle paberi. „Kohustused.” „Aga vara?” „Vara jääb teile.” „Väga hea.” „Koos kohustustega.” „Mis vahe siis on?” „Juriidiline.” Seejärel proovis riik romantikat. Õhtul saabus SMS: „Me mäletame, kui hästi meil kunagi koos oli.” Vastasin: „Kas see on automaatteavitus?” „Ei.” Kolm minutit hiljem: „Sellele sõnumile ei saa vastata.” Järgmisel hommikul oli ukse taga lillekimp. Kaardi peal: „Anna meile veel üks võimalus.” All väikses kirjas: „Lillede erisoodustusmaks on deklareeritud.” Mõtlesin, et äkki tõesti olen liiga karm olnud. Siis tuli teine kiri: „Teie kinnistu väärtus on vahepeal tõusnud.” Romantiline hetk sai läbi. Ühel õhtul istusime viimast korda laua taha. Eesti riik ütles: „Miks sa tahad minna?” Mina ütlesin: „Sest ma tahan suhet, kus mõlemad annavad.” „Meie anname ka.” „Mida?” „Teenuseid.” „Milliseid?” „Näiteks selle kirja, millega me teatasime, et sa pead rohkem maksma.” „See pole teenus.” „Meie arvestuses on.” „Ma tahan lihtsalt rahulikult elada.” Riik vaatas mind kurvalt. „Rahulikult?” „Jah.” „Kas see on uus majandustegevuse liik?” „Ei.” „Kas seda saab maksustada?” „EI.” Riik võttis pastaka. „Huvitav.” „Ära kirjuta midagi.” „Ma ei kirjuta.” „Sa kirjutad.” „Ma teen märkmeid.” „Mille kohta?” „Rahuliku elu võimaliku maksustamise kohta.” Tõusin püsti. „Kõik. Ma lähen.” Riik tõusis ka. „Kuhu?” „Ei ütle.” „Kas EL-i piires?” „Ei ütle.” „Kas aadress jääb Eestisse?” „Ei ütle.” „Kas pangakonto?” „Ei ütle.” „Kas auto?” „Ei ütle.” „Kas sul on krüpto?” „HEAD AEGA.” Panin ukse kinni. Koridoris seisis MTA. „Me lihtsalt läheme sama teed.” Läksin trepist alla. Nemad tulid järgi. Istusin autosse. Telefon piiksus. „Tere tulemast tagasi meie mobiilivõrku.” Sõitsin minema. Piiril vaatasin viimast korda tahavaatepeeglisse. Kaugelt paistis Eesti riik. Ühes käes lehvitas. Teises hoidis arvet. Ja siis tuli viimane sõnum: „Me austame teie otsust lahkuda.” Kergendus. Sekund hiljem järgmine: „Palun andke teada, millisesse riiki kolite, et saaksime kontrollida, kas seal on midagi maksustada.” Siis sain lõpuks aru, miks lahutus Eesti riigist nii keeruline on. Ta ei taha sind tingimata tagasi. Ta tahab lihtsalt teada, kuhu sa oma rahaga lähed. ”