Arvamuslugu ohtude keskel riigi toimimisest
Avaldatud: 6 september, 2026
Toomas Piirmann. Lõunaeestlase pilt Hommikukohvi juurde üks lugu Moscow Timesi veergudelt koos enda arvamusega, mis väga-väga puudutab ka meid.
NATO-ga koostööd tegevad sõjalised planeerijad leiavad, et Euroopa ei ole praegu suuteline Venemaaga pikaajalist kurnamissõda vastu pidama. Sellest räägiti sel nädalal Euroopa sõjalise koordineerimise tulevikku käsitlenud konverentsil, kirjutab Guardian.
Planeerijate hinnangul ei pruugi Euroopa ühiskond olla valmis pikaajalist sõjalist vastasseisu toetama, mistõttu peab NATO arvestama pigem suhteliselt lühikese konflikti stsenaariumiga. Muret süvendavad USA ettevalmistused vähendada oma kaitsekohustusi Euroopas ning populistlike jõudude toetuse kasv Euroopa suurimate sõjaliste riikide seas.
Väljaande andmetel tunnistas üks hiljuti Briti valitsusse nimetatud minister, et Lääs ei ole suutnud elanikkonnale piisavalt selgitada Venemaaga peetava hübriidvastasseisu ulatust. Teine Briti diplomaat nõustus temaga, öeldes, et järjestikused Suurbritannia peaministrid ei ole suutnud ühiskonnale ohu tegelikku ulatust edasi anda.
Tema sõnul peavad valitsused nüüd veenma ettevalmistamata valijaid kärpima sotsiaalkulutusi, et suurendada kaitsekulutusi. „Arutelu tase on võrreldav lasteaiaga,” ütles diplomaat.
Konverentsil arutati ka kartust, et Venemaa võib Euroopaga peetavas hübriidvastasseisus edu saavutada, kasutades ära poliitilisi ja ühiskondlikke vastuolusid. Ühe diplomaadi sõnul on Moskval pärast külma sõja lõppu tekkinud võimalus kasutada Euroopa ühiskonna hirme enda huvides „nii vasakult kui ka paremalt”.
See võib aidata kaasa parempopulistlike jõudude edasisele tõusule järgmise aasta valimistel Poolas, Prantsusmaal ja Itaalias. Väljaanne märgib, et enamik populistlikke parteisid, sealhulgas Alternatiiv Saksamaale (AfD), suhtub Venemaasse sümpaatiaga.
Selles kontekstis edendatakse Müncheni julgeolekukonverentsi (MSC) raames ideed tihendada Euroopa viie juhtiva sõjalise suurriigi koostööd. Niinimetatud E5 rühm koguneb juba regulaarselt ning arutab ühiseid hankeid integreeritud õhu- ja raketitõrjesüsteemide, kaugmaa täppisrelvade ning kosmosepõhiste varajase hoiatamise süsteemide jaoks, mida praegu pakub suures osas USA.
MSC esimees Wolfgang Ischinger ütles, et Euroopa seisab silmitsi „tohutute ja eksistentsiaalsete väljakutsetega”, mis nõuavad kaitsevaldkonnas senisest suuremat integratsiooni.
Enda kommentaar
Olen varasemates arvamustes rõhutanud, et väga-väga palju sõltub valijast. Ning et paljud Euroopas elavad valijad ei pea riigi välis- ega sisekaitset esmatähtsaks. Esikohal kipub olema enda materiaalne heaolu.
See on inimlik ja sellest tuleb aru saada.
Nõustun loos kõlanud arvamusega, et juhid peavad palju paremini selgitama nii olukorda kui ka seda, miks midagi tehakse. Ja mis on selle tegelik hind.
Aga ainult hinnast rääkimisest ei piisa.
Kui puudub võrdlus sellega, mis oleks siis, kui me midagi ei teeks, tunduvad paljud argumendid paratamatult nõrgavõitu.
Kahjuks näeb nii meil kui mujal liiga sageli, kuidas jäädakse lihtsate loosungite juurde. Väide, et „vastasel juhul oleks halvasti”, ei ole veel võrdlus ega argument. Tuleb selgitada, kui halvasti, miks halvasti, millal halvasti ja mida tänane kulutus selle vältimiseks tegelikult muudab.
Jah, peaaegu ükskõik millise valdkonna tegevuse saab viia konteksti, et ka see toetab riigi välis- või sisekaitset – alates sotsiaalvaldkonnast ning lõpetades keskkonna ja kultuuriga.
Ja sageli toetabki.
Aga kuna mitte ühelgi riigil pole piiramatult eelarvevahendeid – neid ei oleks isegi siis, kui maksumaksjatelt kõik ära võtta –, peab otsustamise aluseks olema ka üsna karm triaaži põhimõte. Seejuures just valdkondadeüleselt.
Mitte nii, et kaotame mõne valdkonna üldse ära või nülime selle rahastamise nulli lähedale. Küsimus on selles, et kõigi tegevusvaldkondade mõju tuleks hinnata kogumis.
Ja jah, jälle jõuame nende kurikuulsate silotornideni, millega me armastame iseloomustada ministeeriume. Aga mitte ainult ministeeriume.
Ka paljud eri valdkondades tegutsejad kas ei taha, ei oska või neil pole lihtsalt aega näha oma tegevuse seoseid suure pildiga.
Alahinnata ei saa ka eri tegevuste olelusvõitlust ressursside pärast. Ja selles võitluses pole suurele pildile tihtipeale eriti palju ruumi. Või viidatakse sellele vaid üldsõnaliselt, kui see aitab oma valdkonnale rohkem raha küsida.
Kas riigi välis- ja sisekaitse peaks olemagi prioriteet number üks?
Kindlasti mitte.
Liberaaldemokraatlike Euroopa riikide, USA, Kanada, Austraalia ja teiste sarnaste riikide prioriteetide tuum on üsna sarnane.
Need on riigi ja kodanike julgeolek; õigusriik ja põhiseaduslik kord; majanduslik jõukus ja konkurentsivõime; kodanike heaolu; vabadused ja individuaalsed õigused; demokraatia ja ühiskonna sidusus ning rahvusvahelised liidud ja reeglitel põhinev maailmakord.
Julgeolek tähendab riigi territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust, inimeste kaitsmist välisvaenlase, terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse eest, toimivat kaitseväge, politseid ja piirivalvet ning valmisolekut kriisideks.
Õigusriik tähendab muu hulgas seda, et seadusi järgib ka riigivõim ise, kohtusüsteem on sõltumatu, omandiõigus kaitstud, võimud lahutatud ning korruptsioon kontrolli all.
Majanduslik jõukus tähendab ettevõtlust, innovatsiooni, toimivat turgu, töökohti, infrastruktuuri, energia- ja toidujulgeolekut ning jätkusuutlikku riigirahandust.
Heaolu tähendab tervishoidu, haridust, pensione, sotsiaalset turvavõrku ning laste ja perede toetamist.
Vabadused tähendavad sõna- ja usuvabadust, eraelu kaitset, kogunemis- ja ühinemisvabadust, poliitilist konkurentsi ning õigust valitsust kritiseerida.
Demokraatia ja ühiskonna sidusus tähendavad ausaid valimisi, võimu rahumeelset vahetumist, usaldust institutsioonide vastu ja ühiskonna võimet lahendada oma konflikte vägivallata.
Ja lõpuks liitlassuhted, diplomaatia, rahvusvahelise õiguse järgimine ning kaubandus- ja julgeolekupartnerlus.
Siin on üks väga oluline erinevus autoritaarse riigiga.
Lääne liberaaldemokraatlikus riigis ei ole riik ise lõppeesmärk. Riik on pigem vahend, mille ülesanne on kaitsta ühiskonda ja luua inimestele võimalused oma elu korraldamiseks.
Aga nüüd jõuamegi probleemi juurde. Kõiki neid prioriteete ei saa mõistlikult panna universaalsesse tähtsuse järjekorda. Nad sõltuvad üksteisest ja eri olukordades muutub nende kaal.
Julgeolekut on raske tagada ilma toimiva majanduseta. Majandus vajab õigusriiki, omandi kaitset ja stabiilseid institutsioone. Õigusriik vajab toimivat demokraatiat ja legitiimset riigivõimu.
Heaoluühiskonda ei saa pikalt üleval pidada, kui riigil puudub selleks majanduslik võimekus. Vabadusi on üsna keeruline kaitsta, kui riik kaotab oma julgeoleku ja suveräänsuse.
Samas võib julgeoleku nimel vabaduste liigne piiramine hakata õõnestama just neid vabadusi ja õigusriiki, mida me väidetavalt kaitsta tahame.
Seega oleks täpsem rääkida prioriteetide süsteemist, mitte pingereast.
Riigi põhieesmärk on tagada oma ühiskonna püsimine, turvalisus, vabadus ja heaolu. Õigusriik, demokraatia, majandus ja riigikaitse on selle saavutamise vastastikku sõltuvad sambad.
Kriisis muutub rõhuasetus, mitte tingimata väärtuste hierarhia.
Sõja ajal läheb rohkem raha kaitsele, majanduskriisis tuleb keskenduda majanduse stabiliseerimisele, pandeemia ajal tervishoiule jne.
See on ka üks oluline erinevus demokraatliku ja totalitaarse mõtlemise vahel. Demokraatias ei peaks olema ühte absoluutset riiklikku eesmärki, mille nimel võib kõik ülejäänu ohverdada. Riigi ülesanne on tasakaalustada mitut legitiimset eesmärki.
Kas me oleme täna kriisiolukorras? Seaduse mõistes mitte. Ohtude mõistes minu arvates küll.
Nimetaksin praegu nendeks kliimamuutusi, idanaabri tegevust, migratsioonisurvet ja näiteks Hiina üha kasvavat domineerimist maailma majanduses. Ning väiksemaid ohte ja riske jagub veel kamaluga.
Kõige suuremaks komistuskiviks võibki meie üha kiiremini muutuvas maailmas saada soovimatus neid ohte näha või suutmatus neile piisavalt kiiresti ja jõuliselt reageerida. Sest lõpuks võivad need ohustada kõiki eespool nimetatud lääneliku riigi prioriteete.
Ja siin tuleb mängu veel üks väga ebamugav tegur – aeg.
Kui reageerime liiga aeglaselt, ei tähenda see ainult seda, et jääme täna natuke maha. Mahajäämus kuhjub. Ning selle hilisem tagasitegemine muutub järjest kallimaks, kuni ühel hetkel võib see olla kas ülikallis või peaaegu võimatu.
See puudutab kaitsevõimet, majandust, haridust, energeetikat, demograafiat, tehnoloogiat ja tegelikult veel paljut muud.
Kas on olemas võluvits? Ei ole. Ongi raskete valikute ja katsumuste jada. Ja tegelikult on see okei.
Oleme inimesed – väga-väga erinevad. Meie seas on heatahtlikke ja pahatahtlikke inimesi ning vahel satuvad lihtsalt kokku halvad asjaolud. Me eksime, vaidleme, teeme valesid otsuseid ja parandame neid.
Aga kõige selle juures ei tohiks me ära unustada inimlikkust. Ja neilt, kelle otsustel on mõju tervele ühiskonnale, võiksime oodata veel midagi – riigimehelikkust.
Riigimehelikkus ei tähenda minu jaoks seda, et kuulutatakse üks valdkond kõigist teistest tähtsamaks. Pigem tähendab see võimet näha tervikut, teha ebapopulaarseid valikuid siis, kui need on vajalikud, ning osata inimestele ausalt selgitada nii nende valikute hinda kui ka tegemata jätmise hinda.
Sest lõpuks ei ole küsimus ainult selles, kui palju maksab meie julgeolek. Küsimus on ka selles, kui palju maksab meile see, kui ühel päeval avastame, et otsustasime liiga hilja.
TOOMAS PIIRMANN,
kaitseliitlane
Viimased uudised
TOP 10
LOE SIIT: Lõunaeestlase horoskoop aastaks 2026
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
