15. nädal: haldusreformi peenhäälestus
Avaldatud: 15 aprill, 2017
Kuigi inimelu väärtus on hindamatu, on inimese väärtus ometigi mitmel puhul ka rahaliselt välja arvutatav. Veriora ja Põlva valla vahel käinud tingimine Viira ja Soohara küla pärast oli kauplemine eelkõige inimeste, mitte nende teejuppide remondiraha üle.
Külade kuuluvuse küsimus on käimasoleva haldusreformi puhul teemaks tõusnud paljudes kohtades. Ka näiteks Meremäe vallas ihkavad mitmed külad ühineda Vastseliina vallaga, sest vald ise on saamas osaks Setomaa vallast. Samal põhjusel soovivad osad Mikitamäe valla külad liituda Räpina vallaga.
Sarnaseid lugusid on olnud ka Orava, Ahja, Valgjärve vallas, samuti Valgamaal, kus kohalikel omavalitsustel on tulnud otsustada, kas loovutada külad või hoida neid enese küljes edasi.
Peamiseks põhjuseks, miks külad minema tikuvad, on asjaolu, et inimeste elu ei kulge uue, pakutava vallakeskuse suunal. Viira ja Soohara on rohkem seotud Põlvaga; Lüübnitsa ja Võõpsu küla on rohkem Räpina kui Värskaga jne. Samuti on siin-seal teemaks maakondlik kuuluvus, sest näiteks Põhja-Põlvamaa külad tunnevad end pigem seotuna Tartu kui Põlvaga.
Kokkuvõttes on segadust olnud vallapiiride ümberjoonistamisega olnud palju ning pigem on sealjuures valda või maakonda vahetada soovinud külaelanikel tulnud pettuda, kuna minema pole neid lastud.
Külad polnud olulised
Mis näitab, et haldusreformi seaduse tegemisel ei osatud või ei tahetud külade teemat sugugi oluliseks pidada. Sest tõesti: külas elab ju üldjuhul sama palju inimesi, kui paneelmaja ühes trepikojas või isegi vähem.
Ent küla pole paneelmaja. Küla kätkeb endast hinge ja lugusid, mida ükski lööktöö korras püstitatud majakarp endas ei kanna. Külad on teinekord tublisti pikema ajalooga, kui vald, kes seda küla nii-öelda omab. Meie praeguste valdade eluiga jääb valdavalt 25 aasta piiresse, samas kui mõne küla ajalugu mõõdetakse sajandi või mitmega.
Vallajuhtide motiividest, kes ei soovi üksikuid külasid minema lasta, tuleb samuti aru saada. Koos külaga lahkuvad valla registrist inimesed, kes Kagu-Eestis on väga kõrges hinnas – inimene on ühik, kelle arvust sõltub laekuva tulumaksu summa ja toetus riigieelarvest. Mida vähem inimesi registris, seda vähem raha ja seda vähem ühiskondlikke hüvesid.
Pealegi ei ehitata haldusreformiga müüre valdade vahele. Inimesed võivad ka edaspidi rahumeeli elada ühes vallas, kuid tarbida avalikke teenuseid teises omavalitsuses. Nii on see olnud seni ja jääb ka edaspidi, kuigi valdade suurenemine iseenesest muudab „ülepiiri” suhtlust väiksemaks, kuna paljud piirid kaovad ju ära.
Külade vallapõhise kuuluvuse üle otsustamise jättis haldusreformi planeerinud ja läbiviiv valitsus puhtalt kohalikuks teemaks, kuna sellest ei usutud tüli tõusvad. Ekslikult eeldati, et inimese identiteedi kontsentrilistes ringides järgneb perekonnale kohe omavalitsus. Tegelikult on inimese enesemääratluses enne omavalitsust veel mitu etappi, mille järgi end n-ö paika pannakse: kodutänav/-tanum, naabruskond, küla/linnaosa ja alles siis vald/linn.
Oleks muidugi narr lugu, kui valitsus peaks nüüd hakkama kohtadele saatma erisaadikuid või valitsuse istungil hakataks otsustama, kas see või teine küla peaks asuma selles või tolles vallas. Sestap tuleb loota, et kui haldusreformi esimene tuhin selle aastaga läbi saab, tehakse järgmisel aastal ära ka need peenhäälestused, mis tänavu tegemata jäid.
ARVED BREIDAKS
SAMAL TEEMAL: Põlva ja Veriora ei jõudnud kahe küla hinnas kokkuleppele
Viimased uudised
Loading ...
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
