13. nädal: piir liidab, piir lahutab
Avaldatud: 1 aprill, 2017
Pidukõnedes armastavad poliitikud öelda, et Soome laht ühendab Eestit ja Soomet ning Läänemeri liidab meid teiste Põhjamaadega. Seevastu Peipsi järv lahutab Eesti Venemaast.
Võib-olla tõesti võlgneme Peipsi järvistule midagi, mis on aidanud meil kahe vee vahel ugrilastena püsima jääda, säilitada keel ja kombed, samas kui meie poolt vaadates Peipsi-tagused alad on venestunud.
Suhted idaga on riiklikus plaanis vaheldusrikkad, kõikudes ühepoolsest lämmatavast „sõprusest” jäise vaenuni. Pikaaegset ja rutiinset koostööd idapoolse üleaedsega on olnud raske planeerida, sest kindel saab olla vaid selles, et kõik võib muutuda. Isegi üleöö.
Sel nädalal teatavaks saanud uudis, et Värska alevikku ja piiriäärset Saatse küla ühendav tee saab järgmise kahe aasta jooksul mustkatte alla, on järjekordne investeering lootusse, et suhted naabriga võiksid paremaks minna.
Tee-ehituse Värska vallas ja Vene-poolsetel piiriäärsetel teedel maksab suures osas kinni Euroopa Liit, tehes seda usus, et kohalikud ettevõtjad saavad sel viisil edukamalt äri ajada. Seda mõlemal pool piiri.
On aga üks tähtis eeldus, mis selle investeeringu puhul jääb täitmata – liikumisvabadus. Värska-Saatse tee pole eraldiseisev maantee, vaid osa endise Petseri maakonna teevõrgust, mille loogika pärast Eesti taasiseseisvumist, kui Petseri jäi Venemaale, suures osas kokku varises.
Need vanad teed, mis olid orienteeritud Petserile, jõuavad praegu kontrolljoonega kohtudes tupikusse. Täpselt nii, nagu on tupikus Värska ja kogu Setumaa.
See piiriäärne kant vajab kõige rohkem elu tagasitulekut. Vajab liikumist, suhtlemist, kauplemist – kõike seda, millega inimesed on aastasadu tegelenud ja sel viisil jõukust loonud. Piir, mis eraldab ühe riigi teisest, ühe maailmatunnetuse teisest, ei tohi muuta võimatuks nende inimeste suhtlemist, kes, kõigele vaatamata, on leidnud ühisosa.
Kui ajalugu on midagi õpetanud, siis seda, et Vene võimuga asju ajades ei maksa lootused väga palju. Traditsioonilised jutud, et Moskva Kremli uus isand on eelmisega võrreldes läänemeelsem ja liberaalsem on reha, mille peale Euroopas on aastakümneid astutud ja küllap astutakse edaspidigi.
Seepärast elavad piiririigi piirivallad kui halvas unenäos, kus magusad viinamarjad paistavad käeulatuses, kuid nende järele küünitades tõstab tuulehoog marjakobara ikka ja jälle üles. Visalt elab lootus, et kui piirid jälle lahti läheks, küll siis elu taas käima hakkaks. See on isegi tõsi, aga piiri vallaminek Venemaaga tähendab ka ühtlasi piiri kadumist ja seda me ei peaks soovima.
Arved Breidaks
Viimased uudised
Loading ...
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
