Uuring: Põhjalikum teave aitab vanematel lapse kuulmislanguse diagnoosiga paremini kohaneda
Avaldatud: 3 veebruar, 2021
Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöös uuriti Eestis esimest korda kuulmislanguse esmase diagnoosiga laste vanemate infovajadusi. Eri uuringud näitavad, et üle 90 protsendi kuulmislangusega lastest sünnib kuuljatest vanematega perre, mistõttu on lapse diagnoos suur šokk – vanemad on teadmatuses, tunnevad stressi ja hirmu tuleviku ees. Üks suurimaid muresid seostub koolikiusamisega. Uue olukorraga kohanemiseks vajavad vanemad rohkem teavet.
Johanna Kraas kaasas Tartu Ülikooli õendusteaduse magistritöösse kaheksa kuulmislanguse esmase diagnoosiga lapse vanemat, kes käisid vastuvõtul AS-i Ida-Tallinna Keskhaigla kõrva-nina-kurguhaiguste keskuses või SA Tartu Ülikooli Kliinikum kõrvakliinikus – vaid neis kahes haiglas on võimalik kuulmislanguse diagnoos põhjalike uuringute kaudu kinnitada.
Esmane reaktsioon
Lapse kuulmislanguse diagnoosi saades tundsid vanemad peamiselt šokki, kurbust, muret ja muid negatiivseid emotsioone. Vanemad hakkasid esitama miks-küsimusi ja tahtsid teada, kas lapse kuulmislangus võis tekkida nende süül.
„Samas said vanemad aru, et süüdistamine ei vii kuhugi ja nad peavad olukorraga leppima, isegi kui probleemi oli algul raske tunnistada. Valdavalt negatiivsete esmaemotsioonide kõrval tundis vaid üks lapsevanem end lapse diagnoosi kuuldes kergendatult, sest nägi selles võimalust abi saamiseks,“ kirjeldas Kraas. Mõistetavalt olid vanemate peamised mured kuulmislanguse ulatus ja see, milliseid helisid laps üldse kuuleb, näiteks kas ta kuuleb bussi tulekut või linnulaulu.
Põhiküsimused
Vanemate ootus on, et esmane vajalikku teavet jagav inimene oleks raviarst või igapäevaste probleemide korral õde. „Kõige tähtsamaks peeti, et info jagaja oleks pädev, sest ise otsides on infomüra palju või ei jõuta õigete allikateni,“ rääkis Kraas.
Lapse kuulmislanguse diagnoosi saanud vanemad seisavad silmitsi hirmuga kuulmislanguse süvenemise ees. „Kui lapsel esines ühepoolne kuulmislangus, kartsid vanemad kuulmise kadumist ka teisest kõrvast. See näitab, kui oluline on teha põhjalikku selgitustööd, et ei tekiks muret kuulmislanguse süvenemise pärast,“ arutles Kraas.
Lapsevanemaid huvitasid rohkelt ka raviviisid ja igapäevase toimetuleku parandamise võimalused: kuidas kuulmislangust kompenseerida, milliseid uuringuid saab lisaks teha, kuidas kuulmislangust nii kodu- kui ka välismaal ravida ning missugused on erinevad kuulmisabivahendid. Eriti põhjalikku selgitust vajati just kuuldeaparaatide saamise kohta.
Koolikiusamine
Vanemad kirjeldasid lapse hariduse omandamisega seotud muresid: kuidas laps koolis hakkama saab, kuidas mõjutab kuulmislangus tema igapäevaelu ja suhtlemist teistega. Suurimat hirmu tunti koolikiusamise pärast.
„Uuritavate lapsed olid erinevas vanuses, nii kooliealised kui ka väiksemad. Sellest olenemata oli koolikiusamine esimesi muresid, mis kuulmislanguse ja kuuldeaparaatidega seoses tekkis. Osa vanemaid kirjeldas, et lisaks kuulmislanguse diagnoosile on nende lapsel juba üks või mitu diagnoosi, ja seetõttu kardavad nad, et kuuldeaparaadi kandmine võib koolikiusamist süvendada,“ rääkis Kraas probleemist, lisades, et vanemad on valmis saama spetsialistidelt teavet ja nõu, kuidas kuulmislangusega laps koolis hakkama saab.
„Raviarstilt, õdedelt, psühholoogilt, sama probleemiga inimestelt ja kogemusnõustajalt oodatakse erinevat teavet. Kogemusnõustaja rolli hindasid vanemad eriti kõrgelt, sest nad nägid võimalust jagada läbielatut inimestega, kes on sarnases olukorras olnud.“
Haiglatevaheline suhtlus
Kuulmislangusega patsiendid käivad uuringutel ja vastuvõttudel erinevates tervishoiuasutustes. Lapsevanemad on tervishoiuasutuste vahel liikudes tunnetanud, et heast koostööst jääb vajaka. Seda ilmestab asjaolu, et ühest tervishoiuasutusest teise minnes tundsid vanemad, et neist ei teata midagi ja nad peavad oma lapse haiguslugu korduvalt üle rääkima.
„Info liikumine tervishoiuasutuste vahel võiks tulevikus parem olla. Selleks oleks vaja uut info edastamise platvormi, mis eeldab aga raha ja aega. Praegu edastatakse koos saatekirjaga üldjuhul ka haiguslugu, aga mitte alati. Haiguslugu ja saatekiri võiksid kogu aeg koos olla, sest nii säästetaks aega ning arst või õde ei pea ise hakkama infot otsima,“ arutles Kraas võimaliku lahenduse üle.
Skeemiga infovoldik
Uurimistöö tulemuste kokkuvõttes soovitab Kraas lapsevanemate infovajaduse katmiseks töötada välja põhjalikum infovoldik, kus oleks kirjas peamine teave kuulmislanguse kohta koos skeemiga, mis võrdleb igapäevaseid helisid detsibellidega. „Vanematele võiks kuulmislanguse olemust tulevikus ehk teisiti seletada. Teadmine, et lapsel on kerge kuulmislangus või mõõdukas kuulmislangus ei ütle neile midagi. Seepärast võiks neid eri dimensioone selgitada skeemi abil. Kui arsti vastuvõtuaeg on selleks liiga lühike, olekski põhjalik infovoldik koos skeemiga abivahendiks, mis aitab süvitsi teemat lahata,” leidis Kraas.
Lisaks näeb Kraas, et infovoldik võiks olla esmane koht, kuhu on kokku koondatud ka erinevad asutused, kontaktid ning veebilehed, kust usaldusväärset ja tõenduspõhist infot saada. Pikemas perspektiivis võiks aga kogu vajalik info olla vanematele ühes kohas veebis kättesaadav.
Johanna Kraas tutvustas jaanuaris oma uurimistööd Ida-Tallinna Keskhaiglas toimunud koolitusel „Pearinglusest ja kuulmisuuringutest õdedele“. Kraasi magistritöö „Kuulmislanguse esmase diagnoosiga laste vanemate infovajadus – kvalitatiivne uurimus” valmis Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudis õendusteaduse õppetoolis õendusteaduse assistendi Janne Kommusaare juhendamisel.
1. veebruarist saab SAIS-is esitada avaldusi Tartu Ülikooli magistriõppesse astumiseks. Meditsiiniteaduste valdkonnas saab kandideerida õppima nelja magistriõppekava alusel. Tutvu sisseastumistingimustega ülikooli kodulehel.
Viimased uudised
TOP 10
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
