Tulekul on Muinaspärandi päev

Meie esivanemad pidasid Päikest pühaks. Päikest nimetati ka Päevaks.
Päevaratas käib oma teed laias kaares üle taeva, öösiti maa alt läbi minnes. Ilma ääre peal, kus taevas maaga kokku puutub, on taevajuma kirjukaanes väike auk. Seda teed käibki Päev, ööseks Allilma puhkama minnes, et hommikul teiselt poolt jälle välja tulla. Merel, maa äärele lähemal olles, võivat inimene kuulda kohinatki, kui Päike esile kerkib veest ning näha päevajumala palgejooni ning tema peast välkuvaid kiiri.

Meie esivanemad uskusid ka, et Päike on elusolend.
Rahvaluuleteadlane Eisen kirjutab:
„Vanad eestlased arvasid, et päike ja muud taevakehad niisama elu avaldavad nagu meie maailm, et nende peal hingelised elavad, kes päikese, kuu ja tähe nime kannavad. Nad esinevad inimestena, niisama majapidajaina kui maapealsed inimesed, teevad niisama tööd kui inimesed.”

Päikest on meie esivanemad ka nooreks meheks ehk poisikeseks nimetanud, ka Päevapojaks.
Ugri hõimude (handid, mansid) Päevapoeg on Maailmavaatav Mees ehk Taarapoiss (Tari-pes). Ta külastab üleloomulikke olendeid ja hiidusid kaugetel maadel, võitleb nendega, mõnda võidab, mõne kavaldab üle. Lõpuks jääb Taarapoiss elama Maa peale ning temast saab inimeste kaitsja ja abimees.

Eeposes „Kalevala” sünnib, et kui Väinämöisel ja Ilmarisel õnnestub kinni püüda taevase tule neelanud hiidkala ja nad kahtlevad, et kas ikka tasub seda ilma raudkinnasteta kätte võtta, astub ligi Päeva poeg, kes taevast langenud väitsega tulekala lõhestab:

„Seda kuulis Päeva poega. Sõna ütles, nii kõneles:
„Mina’p see lõhuksin haugi, võiksin küll käella võtta,
kui oleks mul isa mu pussi, väitsi mu vana vanema.
Veeres väitsi taeva’asta, pussi pilvesta pudenes,
pää kulda, tera hõbeda, veeres vööle Päeva poisi.
Siis vägeva Päeva poega väitse see kädeje võttis,
sellel lahkas haugi halli, laialõuase lõhestas.
Keskelta punakerakse leidis siis tulesädeme,
mis oli tulnud taeva’asta, läbi pilvede pudenud.”

Kala kõhust päästetud tulekera oli loomulikult Päike.
Ingeri lauludes päästab Päivöim poiga valgiain (‘tuline päikese poeg’) Allilma, põrgumäkke, peidetud Päikese ning asetab selle oma pea peale.
Setokeste lauludes kosib Pääva poiga Kureneiu. Allilmast, nõid Peipa eest põgenedes, viskavad nad teel maha veetilga, mis Peipat neelavaks Peipsi järveks kasvab. Nad jõuavad õnnelikult koju ja Päevapoeg paneb Päikese kõrgele Ilmapuu latva, et see paistaks sealt kõikide inimeste peale.

Muistsed eestlased olid Päikese rahvas ja Päevapoeg oli nende kangelane. Päevapoeg, Taarapoiss, Tooru-Avitaja, Thor – muistse Põhjala võitmatu kangelane ja inimkonna suurim abimees. Ka Kalevipoja tegelaskuju pärineb samast algjuurest.

Pööritulede süütamisega suveharjal austasid meie esivanemad igal aastal Päikese pääsemist Allilmast ning Päevapoja teisigi võite inimkonna vaenlaste üle.
8. sajandi kirjamees Aethicus Ister kirjeldab oma raamatus “Kosmograafia” muistsete põhjalaste pööritule ettevalmistusi järgmiselt:
„Arvates, et uus päevajumal on tõusnud, kogunesid Taarakonna (Taraconta) inimesed kuuendal kuul kogu oma hõimuga, ladusid suure kivikuhila, mätsisid tõrvaga kokku, ajasid püsti ilmatusuure samba, selle alla kivist lõõre jättes ja nimetasid seda jumalate täheks. Kristuse-eelsetel aegadel tegi see hõim suurt laastamistööd, hüüdes appi päevajumalat.”

Kes olid taarakondlased?
Läti Henriku kroonikast loeme, et saksa vallutajate vastu võideldes hüüdsid Muinas-Eesti sõdalased lahingus Taarpita (Tharapita) nime. Kas nemad olidki taarakondlased ja Taarapita nende päevajumal? See võib nii olla.

Veel tänagi süütame me päevakäänakul pöörituled, et tähistada aasta kõige pikemat päeva, Päikese jõudmist taeva kõige kõrgemasse punkti, Ilmapuu ladva tippu.
Mõnda oleme aga unustanud. Näiteks Päevapoja – muistsete eestlaste kangelase, inimeste suurima sõbra ning maailma esimese sõjamehe.

Siiski tähistame me täna veel midagi. Me tähistame võidupüha. Umbes sajandi eest, peksime me sakslased Eestist lõplikult välja ning võtsime tagasi oma maa. See maa jagati Vabadussõjas osalenud meestele. Ka nemad olid meie rahva kangelased ja meie maa vabastajad, samamoodi nagu Päevapoeg.
Meie vaenlased ei maga ka täna ja mõned neist nad pole siit üldse kaugel. Ärgem seda unustagem.