Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Suurel hulgal meestest on raskusi isaks saamisega. Põhjused võivad peituda nii geneetikas kui ka elukeskkonnas ja isiklikes valikutes. Meeste viljatuse põhjuste uurimine aitab mõista, kas lapse saamiseni viib mõni raviskeem, kunstlik viljastamine või doonorsperma kasutamine.

Kuigi suur osa meeste viljatuse geneetilistest põhjustest on praegu teadmata, on neist rohkem uuritud viljatust põhjustavaid kromosoomhaigusi. Üks selline on näiteks Klinefelteri sündroom, mille korral mehel on X- ja Y-kromosoomipaari juures liigne X-kromosoom. See geneetiline häire ei pruugigi selguda enne, kui pealtnäha terve mees avastab, et tal ei õnnestu isaks saada.

Tartu Ülikooli inimese geneetika professor Maris Laan tõdes Kuku raadio saates „Kuue samba taga“, et viljatuse geneetika on väga keeruline valdkond. Suures plaanis võib meeste viljatuse põhjused jagada kaheks: häired spermatogeneesis ehk seemnerakkude arengus ning suguelundite või isegi laiemalt urogenitaalsed kaasasündinud arenguhäired.

„Kõige tuntum selle valdkonna arenguhäire on munandite laskumise häire. Munandite laskumist kontrollitakse kõikidel poisslastel esimese eluaasta jooksul. Leidub siiski mõni protsent poisslapsi, kelle puhul üks või kumbki munand esimese eluaasta jooksul ei lasku, ja geneetiline häire on sellisel juhul üks võimalikke põhjuseid. Sellega võib kaasneda täielik viljatus või vähene viljakus,“ kirjeldas Laan.

Kõige äärmuslikum mehe viljatuse häire on olukord, kus spermid puuduvad täielikult – seda nimetatakse azoospermiaks. Kirjanduse andmetel on azoospermia hinnanguliselt ühel mehel sajast, nii et see on üllatavalt sage tervisemure.

Geneetiliste põhjuste kõrval on viljatusel aga suur hulk keskkonnast ja elus tehtud valikutest tingitud põhjuseid. Laan meenutas, et kunagi mõjutas meeste viljatust näiteks mumps, mis põhjustab munandipõletikku ja sekundaarset viljatust. Tänu vaktsineerimisele on see haigus nüüdseks aga kõrvaldatud.

„Viljakust võivad mõjutada ka teised läbipõetud haigused, samuti kasvajad, näiteks munandikasvaja, ja tervenemiseks vajalik operatiivne, keemia- või kiiritusraviskeem. Lisaks mõjutab viljakust anaboolsete steroidide kasutamine ning pikas perspektiivis võib viia viljatuseni üldse ebaterve elustiil,“ rääkis Laan.

Arst otsib viljatuse põhjused

Kui paaril ei ole õnnestunud last saada, tuleb viljatust meeste- või naistearsti juures uurida. Meestearst tahab alati jõuda mehe viljatuse täpse põhjuseni, sest vaid siis oskab ta pakkuda ravi.

„Näiteks konkreetse azoospermia vormi korral võib arst määrata hormoonravi, mis aitab seemnerakud taas arenema panna. Võibolla sobib paarile hoopis kunstlik viljastamine. Häire võib aga olla ka nii äärmuslik, et mehel ei ole ei küpseid ega ka ebaküpseid sperme. Sellise diagnoosi korral sobib paarile kõige paremini doonorsperma kasutamine. Diagnoosi teadmine kiirendab otsuse tegemist ja võimaldab paaril edasi liikuda, et mitte oodata lõpmatult,“ rääkis professor Laan.

Laane juhitav Tartu Ülikooli inimese geneetika uurimisrühm teeb teadustööd peamiselt reproduktiivgeneetika, sh just meeste reproduktiivtervise alal. Nad uurivad viljatuse ja soo arenguhäiretega seotud geneetilisi riske ning sellega seotud geneetilisi tegureid.

„Koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumi androloogiakeskusega on meil üks Euroopa suurimaid viljatute ja muude androloogiliste probleemidega meeste DNA-proovide kogumeid. Nende põhjal soovime välja selgitada uut teavet viljatuse geneetiliste põhjuste kohta,“ ütles ta.

Artikkel põhineb Madis Ligi intervjuul Tartu Ülikooli inimese geneetika professori Maris Laanega Kuku raadio saates „Kuue samba taga“. Saade on järelkuulatav.

Kommentaarid

Viimased uudised