TÜ geeniuuring otsib lahendust noorte meeste südameinfarktide ennetamiseks
Avaldatud: 28 november, 2025Tartu Ülikoolis algas tänavu mastaapne terviseuuring, mille eesmärk on leida vastus elutähtsale küsimusele: kas kõrge geneetilise riskifooniga inimesi saab kaitsta infarkti eest?
Viis aastat kestvasse uuringusse on kaasatud 2 700 kõrge infarktiriskiga geenidoonorit. Kui teadlaste hüpotees peab paika, võivad uuringu tulemused muuta südame-veresoonkonna haiguste ennetamist kogu Euroopas.
Tänapäeval ei jagata haigusi enam pelgalt pärilikeks ja mittepärilikeks, sest mitmetel nn mittepärilikel haigustel, nagu müokardiinfarkt ja 2. tüübi diabeet, on avastatud geneetiline foon. See ei tulene aga ühest või kahest üksikust geenist, vaid sadadest, isegi tuhandetest väikestest geenivariantidest, millest ükski pole omaette piisavalt tugev, kuid mille koosmõju võib selgelt suurendada haigestumise tõenäosust, selgitas Tartu Ülikooli rahvatervishoiu kaasprofessor Mikk Jürisson.
„Inimese geneetilist soodumust saame tuvastada vaid geenitestiga, kuid igapäevases praktikas neid üldjuhul ei tehta,” jätkas Jürisson. „Probleem on selles, et paljudest geenidest sõltuv ehk polügeenne risk on oma mõjult võrreldav klassikaliste riskiteguritega nagu kõrge vererõhk või suitsetamine. Need faktorid on lihtsalt tuvastatavad, polügeenne riskifoon aga mitte.”
Südame-veresoonkonna haigused on üks peamisi surmapõhjustajad üle maailma – WHO andmetel põhjustavad need aastas ligi 19.8 miljonit surma. Jürissoni sõnul on madala polügeense riskiga Eesti mehel 20-25% tõenäosus saada elu jooksul müokardiinfarkt. Kõrge polügeense riskiga mehel on see aga juba ligi 50% ehk keskmiselt haigestub iga teine elu jooksul infarkti.
Kõrge riskifooniga inimesed ei haigestu pelgalt sagedamini, vaid esimesed haigusjuhud ilmnevad ka kuni kümme aastat varem ehk kolmekümnendate teises pooles, rõhutas Jürisson. „See on murettekitav – näeme üha enam infarkte just noortel meestel, keda need haigused ei tohiks veel tabada,” nentis ta. „Usume, et varajasi infarkte saab ennetada ning et geneetiline taust mängib seejuures olulist rolli. Kuna geene muuta ei saa, tahame leida viise, kuidas kõrge polügeense riskiga inimesi aidata.”
Uuringus osalevad geenidoonorid on kõik kõrge polügeense riskiga, kuid neil pole varem diagnoositud südame-veresoonkonna haigusi. Projektis lööb kaasa ka üle 500 perearsti ehk ligi kaks kolmandikku kõigist Eesti perearstidest.
Osalejad jaotati juhuvaliku alusel sekkumis- ja kontrollrühma. Sekkumisrühma liikmetele määras perearst uuringu alguses kolesterooli alandava statiinravi, mida nad võtavad järgmised viis aastat. Uuringu lõppedes saavad teadlased kahte rühma võrreldes järeldada, kas ennetav ravi aitas vähendada müokardiinfarktide arvu või mitte.
„Kui see erinevus ilmneb, oleme tõestanud, et ennetav ravi toimib,” rääkis Jürisson. „Sellisel juhul saaksime taotleda Euroopa ravijuhiste muutmist ning tuua geenitestid arstide igapäevasesse praktikasse, et leida võimalikult vara üles inimesed, kel on kõrge geenirisk.”
Tulevikus loodab Jürisson oma uurimisrühmaga analoogse uuringu läbi viia ka 2. tüübi diabeedi uurimiseks. Südametervise uuring on osa laiemast TeamPerMed projektist, mille eesmärk on luua Tartusse Euroopa üks juhtivaid personaalmeditsiini arenduskeskuseid.









