Tartusse planeeritav tselluloositehas on hoopis keskkonnale kasulik – loe projekti eestvedaja kõnet (lisatud video)
Avaldatud: 7 märts, 2018
Tartusse planeeritava puidu rafineerimise ehk tselluloositehase üks eestvedajaid, Est-For Invest OÜ juhatuse liige Aadu Polli räägib, kuidas Eesti on Luksemburgi järel Euroopa Liidu suurimaid keskkonna saastajaid ja seetõttu on äärmiselt oluline hakata mõtlema keskkonna peale laiemalt ja rajada tselluloosi tootmine, mis võimaldab vabaneda fossiilsest toorainest, lõpetada puidu väljavedu ja arendada kohapealset kõrgtehnoloogilist tootmist.
Järgneb Aadu Polli poolt täna Tartus Dorpati konverentsikeskuses toimunud Tartu vallavolikogu istungil peetud kõne.
Austatud Tartu volikogu ja linnavalitsuse liikmed, head Tartu inimesed!
Minu nimi on Aadu Polli, olen puidurafineerimistehase rajamise idee üks eestvedajaid. Olen õppinud Tartu Ülikoolis ning 20 aastat tegelenud puidutööstuste rajamise ja arendamisega Eestis ning ka kaugemal. Ka minu kolleeg Margus Kohava on teinud täpselt seda sama. Enamik investoreid, kes on selle idee taga, on õppinud ja elanud Tartus. Niisamuti need pikaajalise puidu- ja metsatööstuskogemusega Eesti ettevõtjad, kes selle projekti on algatanud. Kinnitan teile, et nii mulle ja Margusele kui ka projekti algatanud Eesti ettevõtjatele läheb Tartu ja Eesti tulevik korda.
Sissejuhatuseks rõhutan, et tehase rajamise otsust ei ole tehtud. Riigi eriplaneeringu ja mõjude hindamine ei ole alanud. Tänaseks ei ole muud kui idee. Pole veel alustatud uuringute nimekirja koostamist. Riik komplekteerib alles oma meeskonda. Pärast riigihanke korras konsultantide leidmist alustab rahandusministeerium planeeringu sisuliste tööetappidega. Olgu märgitud, et iga eriplaneeringu etapp päädib 60 päeva pikkuse avaliku väljapanekuga ning sellega seotud avalike aruteludega. Avalikul väljapanekul ja aruteludele tutvustatakse uurimistöö tulemusi, korraldatakse seminare ning antakse kogu eelinfo selleks, et huvirühmad saaksid võimalikult asjalikku tagasisidet pakkuda. Nende asjassepuutuvate isikute seas on ka asukohaga seotud omavalitsused, vabakonna esindajad, kohalikud elanikud ja ettevõtjad.
Olen täna palutud siia kõnelema sellest, mida soovime oma ettevõtmisega saavutada ja kuidas saame selle ettevõtmise kaudu ja abil Eesti elu edasi viia. Ma tänan selle võimaluse eest!
Esitan neli mõtet.
Esiteks, me soovime muuta Eestit keskkonnasõbralikumaks elupaigaks ja soovime, et Eesti annaks oma panuse maailma ees olevate väljakutsete lahendamiseks. Kui vaatate dokumentaalfilme ja mõtlete, kus elavad need ühiskonnad, kes põhjustavad globaalselt kliima soojenemist, siis pikalt pole vaja mõelda. Tuleb lihtsalt peeglisse vaadata.
Kas teadsite, et Eesti on täna süsihappegaaside emissioonide osas elaniku kohta Luksemburgi ees Euroopa kõige saastavamaks riigiks? Luksemburgil ei ole palju võimalusi oma olukorda muuta – väike territoorium, väga palju autosid sõidab iga päev riiki sisse ja välja ning puuduvad head võimalused taastuvenergia lahendusteks tuule, päikese, vee või biomassi osas. Samas, Eestil on võimalused senisest rohkema biomassi kasutusele võtmiseks suurepärased.
Oleks liiga tagasihoidlik eesmärk puitu lihtsalt põletada. Puidust vaid energiatootmine on tänasel päeval poolik lahendus. Seepärast me unistame ja räägime täna siin puidurafineerimistehasest, kus peamine on taastuvate biomaterjalide tootmine, sealhulgas ka tselluloosi. Mis juba täna asendab plastikut meie igapäevases tarbimises. Elektrienergia on üks kaasnev toode paljude seas. Puidurafineerimistehas suurendaks rohelise elektrienergia tootmist Eestis vähemalt 48 protsenti võrreldes 2016. aastaga. Kõige enam vähenekski Eesti süsiniku jalajälg eeldusel, et täna kasutatav fossiilset päritolu elektrienergia asendataks taastuvaga. Kokku saaks tehas vähendada Eesti kasvuhoonegaaside teket 1,6 protsenti võrreldes 2015. aastaga. See on samaväärne sellega, kui Eesti teedel sõidaks 83 000 sõiduautot vähem.
Lisaks sellele, et Eestis ollakse fossiilset päritolu energia tarbijad, oleme ka taastumatutest ressurssidest tehtud toodete tarbijad – olgu selleks kilekotid, plastmass või polüester. Aga saab ka teisiti – näiteks Prantsusmaa keelustab alates 2020. aastast täielikult ühekordsete plastnõude kasutamise. Naftapõhise nailoni saaks asendada ja puuvilla tootmist saaks ohjata, kui pakkuda puidupõhiste toodete baasil lahendusi. Minu küsimus kõigile meile on kas meil võiks olla ühine eesmärk vähendada oma globaalset jalajälge, viia tegudes edasi Euroopat või maailma kõige keskkonnasõbralikumate lahenduste suunas? Selliste lahenduste suunas, kus me saame säilitada oma elukvaliteeti ja samas koormaksime vähem keskkonda.
Siit jõuangi oma teise mõtte juurde, kuidas Eesti ja Tartu elu edendada.
Puidurafineerimistehase rajamine ühendab palju erinevaid tehnoloogiaid. Seetõttu oleks tegemist olulise sammuga Eesti teaduse ja ettevõtluse koostöö edendamisel. Koostöö algaks tegelikult juba nüüd, kui riigi eriplaneeringu käigus tehakse kõikvõimalike tehnoloogiliste, sotsiaal-majanduslike, keskkonna- ja muude tingimuste analüüse. Valminuna hakkaks tehas kindlasti vajama pidevalt uuendusi, mis oleks väljakutse teadlastele ja tehnoloogidele ning eeldab kõrgtasemel koostööd teadlastega. See esitab tõsise väljakutse, aga usun, ka innustaks meie ülikoole ja teadlasi.
Näen tulevikus, et Tartusse kujuneb puiduväärinduse valdkonna klaster – puidurafineerimistehas vajab väga erinevaid teenuseid, mille pakkujad saavad tehase ümbrusse kobarduda. Samuti näen, et tekib ettevõtteid, kes väärindavad puidurafineerimistehase toodangut edasi ja loovad uusi tulevikutooteid ja -teenuseid. Nimetagem siinkohal näiteks nano-tselluloosi, teise põlvkonna biokütuseid, aga miks mitte ka süsinikkiudu ja viskoosmaterjale, mis on nii auto-, riide- kui ka kosmeetika- ja ravimitööstuse komponentideks. Need on võimalused, mis kõik saavad tekkida.
Maailmakogemus näitab, et tugeva puidutööstusega riikides on stabiilne ja kestlik metsandus. On ka loogiline, et tööstusharu ei sae oksa, millel ta ise istub. Metsa- ja puidutööstussektor on ala, kus Eestil on suured kogemused ja valitseb teadmine, et iga metsast välja toodud puu tuleb väärtustada maksimaalselt. Mitte Eestist välja eksportida. Sellest teadmisest tuleneb ka Est-For Investi soov rajada Eestisse kaasaegne puidurafineerimistehas, mis väärindaks olemasolevat ressurssi. Tehas, mille pärast ei peaks raiuma ühtegi lisapuud, vaid mis kasutaks seni Eestist, Lätist, Leedust aga ka Valgevenest ekspordiks minevat paberipuitu ja saeveskites toodetavat puiduhaket. Tehas, mille pärast Eesti transpordivood mitte ei suurene, vaid vähenevad.
Aasta aastalt raiest tulevat paberipuitu konkurentsivõimetu hinnaga sündmus on toimunud taasiseseisvumiset peale eksportides annavad Eesti ja Läti sajad tuhanded metsaomanikud koos oma riigimetsaga suure panuse Põhjamaade heaoluühiskonda. Igaüks meist läbi Eesti ja Läti riigimetsa. Just metsaomanikud oleksid puidurafineermistehase rajamisest kõige suuremad kasusaajad. Perekonnad, kes elavad maal, kes on juba, jutumärkides, eksportinud oma pojad ja tütred, vajavad stabiilset sissetulekut, mis võimaldaks planeerida oma elu Eestis. Seda kõike saaks saavutada, vähendades toormaterjali eksporti ja väärindades kohalikku puitu kohapeal. Selleks ei peaks raiuma mitte ühtegi tihumeetrit puitu rohkem – puidurafineerimistehas on üks paljudest vajaminevatest lahendust.
Kolmandaks tahan rääkida tehnoloogiast.
Me usume, et Eestis on olemas võimalus kõrgtehnoloogilise ja keskkonnasõbraliku puidurafineerimistehase rajamiseks. Kas ma tean, kuidas? Täpselt veel ei tea. Aga iga päev tegeleme sellega, et usust kasvaks välja plaan, võimalused, valikud, lahendused, vastused põletavatele küsimustele ja lõpuks ka midagi käegakatsutavat – garantiid tehase toimimiseks. Garantiid saavad põhineda vaid tehnoloogide ja teadlaste koostöös välja töötatud lahendustel – argumentidel ja faktidel.
Ilmselt on kõik saalisolijad päri, et mujal toimivate lahenduste Eestisse kopeerimine ei pruugi olla vastus. Selleks, et leida Eesti ühiskonnale ja siinsesse keskkonda sobiv lahendus, tuleb olla avatud, kasutada kogemusi ja teadmisi mujalt ning neid analüüsida ja sünteesida ning sadu kordi läbi arvutada. Ja vajadusel edasi arendada. Alles siis saab anda vastuse küsimustele kas ja kuidas. Analoogiate kasutamine on tore, aga sel on oma piirid. Eesti rahvatarkus „Üheksa korda mõõda ja üks kord lõika“ kehtib ka meie tehase projekti ettevalmistamisel.
Ikka ja jälle kohtume inimestega, kes varasematele kogemustele ja teadmistele tuginedes pelgavad, et ilmtingimata realiseeruvad negatiivsed stsenaariumid. Ka kohtame inimesi, kes võtavad seisukoha mõjutatuna oponentide hirmutamistaktikast, mis põhineb pooltõdedel või suisa valeväidetel. Kui aga korraks peatuda ja küsida – kas ja kuidas saab uut moodi, on ka lootust leida lahendusi. Puidurafineerimistehase jaoks vajalikud vastused on kindlasti teaduspõhised ja vajavad veel tööd. Ainult teaduspõhiselt edasi liikudes saame praktiliselt lahendada meie ja maailma ees seisvaid probleeme. Eesti teadlased võiksid olla selle edasiliikumise eesotsas. Est-For on valmis oma panust andma.
Lõpetuseks ohtudest ja hirmudest.
Eelmisel nädalal avaldatud avaliku arvamuse uuringust sain kinnitust oma maailmavaatele: kui valida üks või teine, siis eelistavad eestlased puhast loodust majanduse arengule. Nii ka mina, mu kolleeg Margus Kohava. Nii ka investorid ja teised, kes meie projektiga igapäevaselt aktiivselt tegelevad. Ja ega ka soomlased, rootslased, sakslased, austerlased või Ida-Virumaa elanikud. Meie ootused elukeskkonnale on täpselt sama kõrged..
Ma mõistan, et viimasel ajal Soome uusima biotoodete tehase käivitamisfaas ja sellega kaasnenud lõhnahäiringud on hirmutanud paljusid. Mõistan ja pean sarnaselt teiega tähtsaks Emajõe tervist ning olen nõus, et seal peavad ka edaspidi ujuda saama, mitte ainult tartlased, vaid ka kõik teised elusorganismid. Hirmude loetelu võiks jätkata, kuid kinnitan, et Est-For Invest ei hakka rajama tehast, mis saastab keskkonda. Tuleb leida lahendused, tuleb leida asukoht ja ehitada tehas nii, et Tartu elanikud ei märkakski selle olemasolu. Ja kui selgub, et sellist lahendust ei ole olemas, siis seda tehast ka Eestisse ei tule.
Praegu me palumegi võimalust uurida tehase rajamise võimalikkust. Tehase rajamise otsust ei ole tehtud. Tehase rajamine muudaks Eesti keskkonnasõbralikumaks, et edendada Eestis puidu väärindamist, et muuta Tartu biomajanduse kompetentsikeskuseks. Olen kuulnud öeldavat, et tehase idee arutelu on demokraatia proovikivi. Meie arvame, et see ei ole nii. See on proovikivi, kas laseme valitseda hirmudel ja pooltõdedel või suudame teha kaineid ja põhjendatud valikuid.
Selleks, et Eesti elu ja majandust edasi arendada, peame paluma teadlastel kaasa mõelda ja uurida, kuidas saab erinevaid rajatisi Eesti oludesse sobitada. Ainult vastu olemine ei vii edasi, pooltõdede ja hirmutamise domineerimine on lausa ohtlik. Kui on igakülgselt proovitud lahendusi leida ja lahendust ei ole, on ka see tulemus. See oleks kurb tulemus, see annaks meile teada, et puidurafineerimistehast sellisel juhul Eestisse ei tule.
Me oleme saanud selle planeedi laenuks oma lastelt. Iga põlvkond peaks oma lastele ja lastelastele selle maa tagasi andma paremas olukorras, kui ta selle sai. Mitte midagi tegemine ja pea liiva alla peitmine ei ole vastuvõetav valik. Täpselt samamoodi ei soovi me pärandada lastele ühiskonda, kus valitsevad pooltõed ja rasketele ning keerulistele küsimustele ei saa vastust otsida. Esmalt uurigem asja ja siis otsustagem, mitte vastupidi.
Tänan!
Aadu_Polli_kone_Tartus_2018-03-07_SD from Est-For Invest on Vimeo.
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
