Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Täna, 7. aprillil tähistatakse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) eestvedamisel maailma tervisepäeva. Sel aastal on tervisepäeva teema „Tervis kõigile”. See tähendab kõigile inimestele, sõltumata nende rassist, usust, poliitilistest vaadetest, majanduslikest ja sotsiaalsetest võimalustest, vajalike terviseteenuste ja ravimite võimaldamist.

Inglise keeles kasutatakse selle kohta mõistet “universal health coverage“, otsetõlkena üldine terviseteenustega hõlmatus. Kuigi Eestis on sellest räägitud ka kui universaalsest tervisekindlustusest, siiski head eestikeelset vastet veel pole.

Ülemaailmset tervisepäeva tähistatakse 7. aprillil alates 1950. aastast. Päev tunnustab WHO loomist ja annab võimaluse igal aastal tõsta päevakorda ülemaailmse tähtsusega terviseteemasid.

Kuidas tervisepäeva tunnuslauset tõlgendada, kui kättesaadavad on terviseteenused ja ravimid praegu Eesti inimestele ja kuivõrd on meil praegu inimesed suurte ravikulude eest kaitstud, kirjutab sotsiaalministeeriumi ajaveebis ministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Kaija Kasekamp.

Kui seni on kõigi inimeste terviseteenustega hõlmamise kirjeldamiseks kasutatud ka mõistet universaalne tervisekindlustus või üldine terviseteenustega kaetus, siis lõpuni ei anna need mõisted edasi sama tähendust ning hea eestikeelne vaste sellel mõistel veel puudub. Maailma tervisepäeva raames kutsume kõiki üles pakkuma välja eestikeelset vastet, mis kannaks edasi selle mõiste sisu. Sotsiaalministeerium ja Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kutsuvad üles esitama oma ettepanekud aadressile eurowhoest(at)who.int aprillikuu jooksul. Parima ettepaneku esitajale antakse välja ka auhind.

Inimeste tervis on riigi majandusliku arengu alus

Üdine terviseteenustega hõlmatus tähendab, et inimestele võimaldatakse kõiki kvaliteetseid teenuseid kattes nii terviseedenduse, ennetuse, perearstiabi, haigla-, taastus- ja palliatiivravi. Inimeste kaitsmine suurtest tervisekuludest tingitud majandusraskuste eest on oluline, kuna vastasel juhul peavad inimesed haigestumise tõttu kulutama suure osa oma elu jooksul kogutud säästudest, müüma oma vara või võtma laenu, pannes ohtu nii enda kui sageli ka oma laste tuleviku. Inimeste hea tervis on oluline ühiskonna arenguks – hea tervis võimaldab lastel õppida ja täiskasvanutel tööl käia, aitab hoida inimesi aktiivsete ühiskonnaliikmetena ja paneb nii aluse pikaajalisele majandusarengule. Püüdlus selle poole, et kõigil inimestel on võrdne võimalus saada terviseteenuseid täidab palju suuremat eesmärki, kui üksnes tervis – see on töö võrdsuse, sotsiaalse kaasatuse, ühtekuuluvuse ja heaolu kasvu nimel.

ÜRO kestliku arengu eesmärgid ja tegevuskava aastani 2030 sisaldab 17 eesmärki, millest kolmas eesmärk on võimaldada inimestele kõigis vanuserühmades hea tervis ja heaolu. Selle eesmärgi täitmiseks on vajalik tagada, et:

  • kõigile inimestele on vajalikud terviseteenused ja ravimid kättesaadavad;
  • inimesi kaitstakse suurte ravikulude eest;
  • terviseteenused ja ravimid on kvaliteetsed, ohutud, tõhusad ja taskukohased.

Kõigile inimestele kõigis vanuserühmades hea tervise ja heaolu võimaldamine ei tähenda automaatselt kõigi võimalike tervisteenuste tasuta pakkumist, olenemata teenuse kulukusest, kuna mitte ükski riik ei suuda pakkuda kõiki teenuseid kogu elanikkonnale tasuta. Samuti ei tähenda see, et inimestele on kättesaadavad üksnes minimaalselt vajalikud teenused, vaid eeldab pakutavate teenuste pidevat laiendamist ja rahalise kaitse suurendamist, mis kasvab koos ühiskonna jõukuse ja võimekusega selle eest tasuda.

Kindlustuskaitse ei ulatu Eestis veel kõigini

Oma elanikele hea tervise ja heaolu võimaldamine on eesmärk, mille poole kõik riigid püüdlevad. Mõned on olnud selles rohkem ja teised vähem edukad. Rahvusvahelised organisatsioonid nagu WHO ja Maailmapank on oma arvukates aruannetes tunnustanud Eesti tervisesüsteemi head toimimist ja senist arengut. Samas on üldise terviseteenustega hõlmatuse saavutamisel meil endiselt olulisi väljakutseid.

Kõige olulisem neist on kindlustuskaitse ulatus. Solidaarses tervishoiusüsteemis lähtutakse inimese aitamisel tema abivajadusest, sõltumata sellest, kui palju ta ravikindlustusmaksu maksnud on. Kahjuks on aga Eestis endiselt ligikaudu 6 protsenti kogu elanikkonnast ja 10-15 protsenti Eesti töötavast elanikkonnast ravikindlustuseta. Analüüsid on näidanud, et 11 protsendil tööealisest elanikkonnast on ravikindlustuse kehtivus katkendlik. Seega ei ole tervisehoiuteenused suurele osale elanikkonnast kättesaadavad ja nende ravikuludest kaetakse üksnes vältimatut abi.

Arvestades muutuvat töökeskkonda ja järjest enam levinud paindlikke töö tegemise viise on Eesti suure väljakutse ees, kuidas tagada tervisesüsteemi jätkusuutlik rahastamine ja samas inimestele võrdsed võimalused abi saada.  Paljudes ELi liikmesriikides on kindlustuskaitse seotud elukoha või kodakondsusega ning on seega üldjuhul universaalne ehk üldine, võimaldades terviseteenuseid kogu elanikkonnale. ELi riikides jääb ravikindlustusega hõlmatus elanikkonnas vahemikku 98–99 protsenti. Eesti on selle näitaja poolest veel arenev riik, kus endiselt otsitakse lahendusi, kuidas täita üleilmselt kokkulepitud eesmärki ja võimaldada ligipääs terviseteenustele kõigile inimestele.

Praegu annab inimesele juurdepääsu abile tervisekindlustus. See aga ei ole alati piisav kõigile Eesti elanikele hea tervise tagamiseks. Kuidas ja mida tänases korralduses muuta, vajab kahtlemata laiemat arutelu ja debatti. Samas eesmärk kõigi võimalike lahenduste puhul peab ikkagi olema sama – võimaldada kõigile Eesti inimestele võrdsetel alustel ligipääs kvaliteetsetele teenustele.

Eestis on inimeste omaosalus terviseteenuste eest tasumisel jätkuvalt suur

Oluline väljakutse Eestile on ka inimeste omaosaluse vähendamine terviseteenuste eest tasumisel. Kui inimesed peavad suurema osa tervisega seotud kuludest ise maksma, ei saa vaesemad sageli endale vajalikke teenuseid ja ravimeid lubada. Isegi jõukamatel inimestel võib osutuda see pikaajalise haiguse korral raskeks. Selle kohta öeldakse, et meid kõiki, olenemata soost, rassist või sissetulekust, lahutab haigusest ja/või surmast ühtemoodi vaid aeg – me kõik vajame ühel hetkel oma elus terviseteenuseid.

2016. aastal oli inimeste omaosalus tervishoiu kogukuludest 23 protsenti. 2010. aastal oli see näitaja 22 protsenti. Viimastel aastatel on omaosalus Eestis mõnevõrra suurenenud ning jõudmas rahvastiku tervise arengukavas eesmärgina seatud maksimaalse 25 protsendi piirini. WHO hinnangul tuleb hinnata omaosaluspoliitika toimivust, kui see moodustab enam kui 15 protsenti tervishoiu kogukuludest, et välistada olukorda, kus see põhjustab inimestele suurt rahalist koormust või on piiranguks, mille tõttu inimene ei saa vajaminevat abi. WHO analüüsi tulemusel on 4,4 protsendil Eesti leibkondadest suurte tervishoiukulude tõttu risk sattuda majandusraskustesse.

Eestis on ilmekas näide hambaravi teenuste vähene kättesaadavus, kuna ravikindlustus täielikult hambaravi ei hüvita ning kulud teenuse tarbimisel on inimesele suured. WHO poolt 2014. aastal tehtud põhjalik omaosaluse analüüs tõi järeldustena välja, et madalama sissetulekuga perekonnad kulutavad suhteliselt rohkem ravimitele kui jõukamad perekonnad, kes omakorda kulutavad suhteliselt enam hambaravile. Mida jõukam on perekond, seda suhteliselt enam kulutatakse ambulatoorsele eriarstiabile ja meditsiinitarvikutele (näiteks prillid) ning vähem ravimitele. Seega võib eeldada, et vaesematel perekondadel puudub võimalus hambaravi saada, kuna see on nende jaoks liiga kulukas.

Seetõttu on 2017. aasta teisest poolaastast ellu kutsutud täiskasvanute hambaravihüvitis ja 2018. aastast lisandunud täiendav ravimihüvitis olnud äärmiselt vajalikud, et parandada terviseteenuste ja ravimite kättesaadavust. Samas peab endiselt otsima võimalusi, kuidas kaitsta veelgi tõhusamalt just vaesemat elanikkonda ning muuta terviseteenused kättesaadavamaks sihipäraselt just neile, kellele need praegu kättesaadavad ei ole või kelle kulud tervishoiule on juba praegu suured.

Inimestel peavad olema võrdsed võimalused abi saada

Eesti on teinud mitmeid olulisi edusamme. Eestis on hästi toimiv ravikindlustussüsteem ja suur osa vajalikke terviseteenuseid on kättesaadavad enamusele elanikkonnast, kellele ei kaasne sellega olulisi kulutusi. Samas osale Eesti inimestest ei ole endiselt vajalikud terviseteenused kättesaadavad või kaasnevad nende teenuste saamisega suured kulud. Tervis on meie olulisim vara. Seega Eestis saab ja peab parema tervise ja heaolu tagamiseks tegema rohkem – suurendama kindlustuskaitse ulatust, et vähendada inimeste sattumist majandusraskustesse suurte ravikulude tõttu.

Viimased uudised