Vaatamata sellele, et haldusreform haukab Põlva maakonnast ära tubli tüki maad ja rahvast, ei anna see põhjust rääkida Põlva maakonna kaotamisest, leiab riigihalduse minister Jaak Aab.

„Ma arvan, et keegi, vähemalt lähiajal, ei pea plaani mingite oblastite tegemiseks ega maakondade kaotamiseks,” kinnitas teisipäeval Põlvas käinud Aab Lõunaeestlasele. „Nii nagu nad [maakonnad] peale haldusreformi jäävad, nad kindlasti mõni aeg jäävad.”

Reformiga suuremaks muutuvad omavalitsused saavad ministri sõnul aga juurde nii raha kui ka ülesandeid, mistõttu suureneb valdade-linnade õigus otsustada kodumaakonna arengu ja tuleviku üle.

„Kohapeal peaksid omavalitsused otsustama enamuse küsimuste üle, ka selle üle, milline on Põlva maakonna identiteet, pärand, traditsioon,” sõnas Aab.

Maakondadele alampiiri ei plaanita

Kui omavalitsustel tuli haldusreformi puhul üle saada 5000 elaniku piirist, siis maakondadele sarnast elanike arvu miinimumnõuet kehtestada pole Aabi sõnutsi kavas.

„Mina ei ole sellistest plaanidest kuulnud,” kinnitas ta.

Ministri sõnul ringles eelmise valitsuse ajal ideid, mille kohaselt tulnuks pärast haldusreformi kärpida ka maakondade hulka, liites need suuremateks regioonideks, kuid praegu on toonased plaanid maha maetud.

„Ma arvan, et kõigepealt tuleb need reformid, mis praegu on käimas, rahulikult ära lõpetada ja kui hiljem tekib küsimus, et riigihaldus peaks kuidagi teisiti toimima, siis see maakondi enam ei puuduta,” ütles Aab.

Põlvamaa kaotab maad ja rahvast

Statistika on Põlvamaa suhtes armutu: valdade ühinemise ja maakonnavahetuse tulemusel kaotab maakond elanike arvust ligemale 9 protsenti ehk pealt 2400 inimese. Maakonna territoorium väheneb 323,7 ruutkilomeetri võrra ehk ligi 15 protsenti.

Mikitamäe, Orava ja Värska valla lahkumist Võru maakonda aitab küll tasakaalustada Räpina vallaga Tartumaalt liituv Meeksi vald, kuid kokkuvõttes kahaneb Põlvamaa elanike arv haldusreformi tulemusel umbes 25 800 elanikuni.

Põlva maavanem Igor Taro selles suurt katastroofi ei näe. „Pindala ja elanike arvult mingit väga ülidramaatilisi muutusi ei toimu,” rääkis ta Lõunaeestlasele. „Aga küsimus loomulikult jääb, et milline on maakondade roll tulevikus.”

Jaak Aabi sõnul jääb maakond ka tulevikus riigihalduse üheks tasandiks. „Siia jääb riigi esindus, erinevate ministeeriumite, ametite esindused, ta on ikkagi riigihalduse tasandil üks keskus ja üks piirkond,” selgitas ta.

Teisalt on Põlva, Võru ja Valga maakonna puhul Aabi hinnangul välja joonistumas sarnaste probleemidega piirkond, mistõttu tuleks regionaalarengu võtmes Kagu-Eestit vaadelda ühe tervikuna.

„Ilmselgelt peaks välja mõtlema midagi uut,” leiab maavanem Taro.

Põlva maakonna tükeldamine ning liitmine Võru ja Tartu maakonnaga oleks tema sõnul ajas tagasi- mitte edasiminek. „Ajalugu tagasi teha on võimalik ainult farsina,” lisas Taro.

Vaata videolugu Põlvast.

ARVED BREIDAKS

Põlva maavanem Igor Taro (IRL) teatas neljapäeval kandideerimisest Põlva vallavolikokku eeloleval sügisel.

„Mitmed inimesed on minuga sel teemal pikalt vestelnud ning jõudsin seisukohale, et sügisest vähemalt poolt maakonda ühendav Põlva vald vajab tõesti tulevikus laiemat vaadet ja maakonda ühendavat juhtimist,” teatas Taro.

„Tulin maavanemaks keerulisel ajal, kui haldusreform oli algusjärgus, sooviga saavutada maakonnale parim tulemus. Nüüd on tarvis kindlustada, et valdade ühinemine toimuks inimeste jaoks valutult ja suurem maakonnakeskuse omavalitsus saavutaks arengu jaoks vajaliku uue hoo,” lisas ta.

Igor Taro on Põlva maavanem alates mullu juulist ning IRL-i Põlva piirkonna liige 2015. aastast.

LÕUNAEESTLANE

Kaheksas sundliitmisega silmitsi seisvas Põlvamaa vallas algab pühapäeval rahvaküsitlus, kus uuritakse suhtumist Põlva ja Kanepi valdade bloki sundliitmise plaani, mille kohta on kohalikud volikogud aga juba seisukoha võtnud.

Rahvaküsitlus korraldatakse Ahja, Laheda, Kanepi, Kõlleste, Mooste, Põlva, Valgjärve ja Vastse-Kuuste vallas, mis valitsuse plaani järgi kuuluvad sundliitmisele, sest vabatahtlikult ühinenud Kanepi, Kõlleste ja Valgjärve ei andnud aastavahetusel kokku nõutud 5000 elanikku.

Inimestelt küsitakse, „Kas toetate Ahja, Laheda, Kanepi, Kõlleste, Mooste, Põlva, Valgjärve ja Vastse-Kuuste valla ühendamist Põlva vallaks?” Vastata saab JAH või EI.

Hiline küsitlus

Rahvaküsitlus viiakse läbi vaatamata tõsiasjale, et kõigi kaheksa valla volikogud on juba valitsusele teatanud, et ei poolda sellist sundliitmist. Ka on praeguseks möödas 15. mail saabunud tähtaeg, mil vallad said valitsusele oma seisukoha teatada ning mida asjaomased volikogud ka tegid. Miks on tarvis takkajärgi rahvaküsitlus korraldada?

„Esiteks jätsid omavalitsused täitmata seadusest tuleneva kohustuse,” selgitas Põlva maavanem Igor Taro Lõunaeestlasele. „Valitsuse täiendava ühinemisettepaneku osas pidi iga vald korraldama rahvaküsitluse 23.-24. aprillil. Enamik omavalitsusi Eestis sai sellega hakkama.”

Kaheksa asjasse puutuva Põlvamaa valla volikogud olid selleks ajaks aga juba enamuses jõudnud ära otsustada, et valitsuse pakutav sundliitmisplaan neile ei sobi. Esimesena lükkas sundliitmise tagasi 22. veebruaril kogunenud Kõlleste volikogu ning punkti panid 27. aprillil Laheda, Mooste ja Vastse-Kuuste volikogud.

„Selline seaduse nõude eiramine on sisuliselt kodanikele näkku sülitamine,” lausus Taro. „Kas tõesti kartsid vallajuhid, et rahvas hääletab JAH?”

Vallamajades teati, mida rahvas tahab

„Me oleme seda [küsitlust] mitu korda teinud ja meil oli rahva seisukoht teada,” pareeris süüdistuse Valgjärve vallavanem Kaido Kõiv, kes juhib ka Põlvamaa Omavalitsuste Liitu.

Tema sõnul korraldati Kanepi, Kõlleste ja Valgjärve vallas mullu suvel esimene rahvaküsitlus, et uurida inimestelt, milline ühinemissuund valida. Suvistel küsitlustel eelistasid kolme valla elanikud pigem omavahelist koondumist, mitte nn Suur-Põlva, üle-maakondliku omavalitsuse loomist.

„Teist korda tehti rahvaküsitlus, kui küsiti, kas toetatakse kolme valla ühinemist,” lisas Kõiv. Mullu detsembris toimunud küsitluses andis suurem osa küsitluses osalenuid toetuse Kanepi, Kõlleste ja Valgjärve ühinemislepingule, mis aasta lõpus volikogude poolt ka ära vormistati.

Et aga kolmel vallal jäi 5000 elaniku piir aastavahetuseks ületamata, algatas valitsus veebruaris nende sundliitmise Põlva vallaga. See tähendab, et inimestelt tuleb uuesti küsida, kas nad soostuvad välja pakutud sundliitmisega või mitte.

Kui omavalitsused ise 15. maiks küsitlust ei korralda, tuleb seaduse kohaselt seda teha kohalikul maavalitsusel ning 21. ja 22. mail see ka läbi viiakse.

„Mina olen igal juhul seisukohal, et inimeste arvamusavalduse väljaselgitamise kohustust pidanuks [vallad] võtma tõsiselt ning mitte jätma seda kergekäeliselt täitmata,” ütles Taro. „Olenemata haldusreformi tulemusest peavad kõigi uue omavalitsuse elanike põhiõigused olema võrdselt tagatud. Seetõttu kutsun inimesi küsitlusele vastama ja tegema seda oma südametunnistuse ja parima äranägemise järgi.”

ARVED BREIDAKS

VAATA LISAKS:

Kolm valda asutavad Kanepi valla

Korb peab Kanepi valla jätkamist üsna tõenäoliseks

Põlvamaa omavalitsused on valmis võtma maakondliku bussiliikluse korraldamise uuest aastast enda kanda, kui praegu seda tööd tegev maavalitsus uuest aastast töö lõpetab.

„Seisukoht on, et ühistranspordi korraldamine peaks tulema üle Põlvamaa omavalitsuste liidule,” rääkis liidu esimees, Valgjärve vallavanem Kaido Kõiv Lõunaeestlasele.

Tema sõnul pole praegu lõpuni selge, kas ühistranspordi korraldamise saab üle anda omavalitsuste liidule või peab selleks tingimata looma eraldiseisva asutuse nimetusega ühistranspordikeskus, kuid kindel on see, et kohalikud vallajuhid soovivad hoida otsustamise bussiliikluse üle enda käes.

„Tahame kindlasti teha koostööd Võru- ja Tartumaaga,” kinnitas Kõiv. Samas lisas ta, et kuulumine regionaalsesse ühistranspordikeskusse, kuhu oleks haaratud ka Võru ja Valga maakond, pole Põlvamaa omavalitsusjuhtide eelistus.

Maavanem: kaaluda tuleks koostööd Võrumaaga

„Kuigi riigihalduse minister nägi eelistatud variandina Põlvamaa omavalitsuste liitumist Jõgeva ühistranspordikeskusega, toetan pigem meie vallajuhtide arvamust, et selle teenuse korraldamine võiks jääda inimestele lähemale,” teatas Põlva maavanem Igor Taro.

Kuna Põlva maakonna bussiliinide teenindamise leping hakkab uuel aastal osaliselt katma ka Võru maakonda, kuhu on minemas Orava vald ning ka Setomaa vald võidakse nihutada Võru maakonna osaks, põimuvad Põlva ja Võru maakonna ühistransport praegusest rohkem läbi.

„Selles suhtes annaks kahe maakonna transpordikorralduse ühendamine positiivse efekti, kuid selle otsuse saavad teha ainult omavalitsused ise,” lisas Taro.

Valitsuse otsuse kohaselt tuleb maavalitsustel anda maakonna bussiliinide korraldamise ülesanded halduslepingu alusel hiljemalt 1. jaanuariks 2018 üle maavalitsuste ja kohaliku omavalitsuse üksuste poolt asutatud piirkondlikele ühistranspordikeskustele.

ARVED BREIDAKS

Põlva maavanem Igor Taro kõne Eesti Vabariigi 99. aastapäeva kontsert-aktusel Mooste Folgikojas 24. veebruaril 2017.

Daamid ja härrad, kallid Põlva maakonna inimesed,

Sada aastat tagasi oli juba käivitunud ajalooliste sündmuste ahel, mille tulemusel sündis iseseisev Eesti Vabariik. Tänasest vaatepunktist on keeruline täpselt määrata see liblika tiivalöök, millest sündinud globaalne torm lõi ka meie laiuskraadidele ulatunud tuulepuhanguga lahti ühe võimaluste akna Eesti rahva jaoks. Sellest pisikesest avast läbipugemine nõudis mitme põlvkonna jagu ettevalmistust, et sinna õigel hetkel ulatuda.

Eesti riigi loojaid pole enam elavate kirjas, nende mälestus ulatub meieni otsekui ajavarjudena kestvates vaidlustes kelle auks ja kuhu püstitada mõni monument. Iseseisvat Eestit on meil olnud vähem kui sada aastat. Vaadates tänaseni käidud teekonda on oluline meenutada sedagi, et hiljuti tähistasime 25 aasta möödumist iseseisvuse taastamisest. Eesti Vabariigi taastajate enamik on meiega ning mõned ka täna siin. Nii nagu augustikuus, soovin ma teile öelda veelkord ühe lihtsa inimliku „Aitäh!“ selle otsuse eest. Ka teile avanenud ajaloolise võimaluse aken polnud suur ja eeldas mitme aasta pikkust eeltööd. See rehkendus ei lõppenud toona ega lõpe ka nüüd, oleme kaugel sellest, et Eesti Vabariik oleks valmis saanud.

Olgu väike ja oma hädade ja vajakajäämistega, aga ta on meil olemas. Oma lipu, vapi ja nime kõrval tähendab riik võimalust ajada oma maal enda asja oma keeles ja oma rahvaga kokkulepitud reeglite järgi. See võimalus tähendab kohustust kaitsta põhiseadusesse sõnastatud ühiskondliku kokkulepet.

Mitmel meist suuremal rahval polegi oma riiki. See näitab, et suuruse kõrval on oluline ka visadus. Meid arvuliselt 30 korda ületav Ukraina rahvas võitleb praegusel hetkel ikka veel oma Vabadussõda. Enam kui kahe aasta jooksul pole lahingud vaibunud ja surmaloendur tiksub edasi. Meie kohus on toetada meiega samas väärtuste ruumis olevaid sõpru nende õigustatud püüdlustes määrata enda saatust. Tervitan siinkohal Ukrainast Tšernigovi oblastist meie tähtsal päeval külla tulnud Kulikovka rajooni delegatsiooni. Ühtlasi tänan kõiki neid Põlva maakonna inimesi, kes on omalt poolt juba aastaid panustanud nende oluliste suhete hoidmisesse ja teinud pingutusi, et aidata meie sõpru keerulisel ajal.

Ka Eestil võib olla miljoniarmee

Iga kord, kui kuulen etteheiteid riigikaitseliste kulutuste aadressil, soovitan meenutada nii meie enda ajaloolist kui ka lähemate saatusekaalaste kaasaegset kogemust. Iseenesestmõistetavaks kujunenud rahu pole seda nende jaoks ja pole ka meie jaoks, kui me jätkuvalt enda julgeolekusse ei panusta. Tagantjärele saame hinnata, et liitumisel Euroopa Liidu ja NATO-ga me mitte ei kaotanud osa oma suveräänsusest, vaid võimendasime seda, asudes laua taha võrdse partnerina.

Miks peab seda meenutama siin – sest Põlva maakonda ümbritseb üks lõik Lääne ja Ida väärtussüsteemide piirist, mis langeb juhtumisi kokku Eesti-Vene kontrolljoone või rohelise piiri mõistetega. Siinsed julgeolekualased väljakutsed on lihtsalt oluliselt teistsugused kui Kesk- või Lääne-Eestis.

Kui võrrelda Eesti riiki majaga, siis tuleohutuse mõttes on omanikul tähtis omada nii kindlustuspoliisi, kui ka suitsuandurit, pulberkustutit ja tulekustutustekki. Liitlased on kindlustuspoliisiks, mida me loodetavasti ei pea kunagi lunastama. Suitsuanduriks on meie teadmised ja ajalooline kogemus, kustuti ja teki rolli täidavad kaitsevägi ja Kaitseliit. Neist viimane laotub ühtlase kihina üle terve vabariigi.

Kaitseliit on maailmas üpris unikaalne vorm panustada julgeolekusse läbi kodanikuühiskonna. Tegu on Eesti suurima vabatahtlike ühendusega ja sõna otseses mõttes armeega. Oma eripärase struktuuri ja funktsionaalsuse tõttu vastab Kaitseliit kõige enam kaasaegsetele väljakutsetele, kus olulisel kohal pole mitte tavapärane sõjaline vastasseis, vaid kiirelt arendatav kaos pealtnäha ebamäärase osapoolega. Kümmekond aastat tagasi poleks osanud ette kujutada, et vabatahtlikest võiksid koosneda ka raketi- ja küberkaitseüksused.

Ka ühe miljoni rahval võib olla miljoniarmee, kui kõigil on olemas kaitsetahe. Võimalusi pakub vabatahtlikkus seinast seina – tuleks vaid riigi 2,2-protsendilise rahalise panuse kõrvale asetada samasugune protsent oma isiklikust vabast ajast. Nii saab see rahaline pingutust mitu korda võimsamaks.

Vabatahtlikkus on väikeses riigi ainumõeldav. Meil on priitahtlikke pritsimehi juba rohkem kui elukutselisi päästjaid ning abipolitseinikud teevad tuhandeid tunde tasustamata tööd. Miks see nii on, pole kuigi keeruline mõista. Rahvast on meil suure maailmalinna ühe linnaosa jagu, kuid paljusid olulisi riigifunktsioone täidame sarnaselt suurriikidega. Lisaks kaitseväele ka saatkonnad, valitsusasutused, aga ka näiteks omakeelne ülikool, rahvuslik sport ja kultuur.

Vajame uut kasvuhoogu

Ilma esimeseta poleks viimast ja samas pole ka riigikaitse ju omaette eesmärk. Eesti riigi sihiks on keele, kultuuri ja endale omase olemise viisi hoidmine ja edendamine. Peame täna kõnelema sellest vundamendist, milleta siinne maarahvas oleks juba ammu unustatud lehekülg aegade raamatus. Peame kõnelema haridusest. Haridus tegi pärisorjadest oma maa peremehed. Pani Hurda ja Kreutzwaldi koguma rahvapärimust, sundis andma välja omakeelset kirjasõna, lõi pinnase rahvuslikule ärkamisajale ja lõpuks tõi Jaan Poska Tartu rahuläbirääkimiste laua taha Eesti riigi sünnitunnistus vormistama.

Nüüd vajab see riik uut kasvuhoogu ja kust mujalt see energia peaks tulema, kui hariduslikust arenguhüppest. Põlva maakonna hüppeks oli kahtlemata koolireformi ühe nähtavaima osa – riigigümnaasiumi käivitamine ja selle uue hoone avamine. Too liginullenergia maja on justkui loodud maakonna tunnuslause „Rohelisem elu“ materialiseerimiseks – kohalik ressurss, oma pärandi hoidmine ja kõige kaasaegsemate tehnoloogiate kasutamine.

Koolimaja pole lihtsalt hoone, see on keskkond teadmiste omandamiseks inimestele, kes hakkavad täitma tuleviku ameteid, millest me täna veel midagi ei tea. Ehk on see maja oma energeetika, tegutsemistahtest pulbitseva personali ja särasilmsete noortega tõestuseks, miks aeg-ajalt on tarvis läbi viia ka valulikke muutusi. Riiklikule gümnaasiumivõrgule ei ole alternatiivi ja mida kiiremini mõistavad seda kohalikud volikogud, seda varem saavad rohkemad maakonna noored omandada tipptasemel gümnaasiumiharidust kodukandis.

Tulevikku pole võimalik luua mineviku vahenditega. Meie koolide majandusõppest võrsuvad õpilasfirmad keskenduvad ikka veel käsitööna valmivate asjade tootmisele, kuigi läänemaailmas algas postindustriaalne ajastu juba eelmisel sajandil. See tähendab, et asjade valmistamisest on tänapäeval olulisem uute lahenduste väljamõtlemine, teadmistel põhineva lisaväärtuse andmine ning oskus neid müüa.

Toon näitena UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva suitsusauna traditsiooni. Kui hoone palkosa ja keris tulevad erinevatest riikidest ning saavad siinses kultuuriruumis kokku, moodustub neist kohaliku traditsiooni ja looga toode. Ilma idee ja müügiloota maksavad need komponendid oluliselt vähem, kui tervikuna õigesse konteksti asetatuna. Odava tükitöö rindel kaotame ülemaailmse lahingu juba ette ära ning selle mõistmist peab hakkama selgitama juba koolipõlves. Nii suuname noored kutse- või kõrgkoolis paremaid valikuid tegema.

Võib-olla annaks tubli lisaannuse strateegilist mõtlemist lisaks algklasside ujumisele ka maleõpetuse laialdasem juurutamine. Programmeerimise põhitõed võivad lastel selgeks saada menukates robootikatundides juba enne teise kooliastmesse jõudmist. Üks võõrkeel alushariduse osana tundub juba mitte revolutsiooniline, vaid elementaarne. Võime muidugi oodata, millal vastavad juhtnöörid ministeeriumist tulevad või haarata oma koolides ise ohjad, et muuta tühjenev ääremaa parima õpikeskkonnaga Eesti maagiliseks perifeeriaks.

Pole liigseid lapsi

Kes kasvatab need tulevikutegijad korralikeks inimesteks, on väljakutse sugugi mitte koolile või lasteaiale. Tähtsaim roll väärtuste kujundamisel on perel ja kodul – sellel sotsiaalsel keskkonnal, milles laps kasvab. Vanemliku tähelepanu puudus väljendub tihtipeale lapse õpi- või käitumisraskustes. Kui täiskasvanu end aidata ei soovi – on see tema probleem, kui noor inimene jääb kriitilisel hetkel abita – on see hiljem meie kõigi probleem.

Meil pole ühtki üleliigset last, keda võiksime maha jätta. Soovin tunnustada kõiki Põlva maakonna noorsootöötajaid ning samuti Kaitseliidu eriorganisatsioonide rühmajuhte, kes oma pere arvelt – tihti õhtuti või nädalavahetusel – noortega tegutsevad.

Samuti tooksin eeskujuks meie maakonna suurperesid ja lasterikaste perede ühingu eestvedajaid, kes hoolitsevad parema hakkamasaamise eest. Riiklik kolmanda lapse poliitika on suunatud just neile peredele, kes on andnud meie rahva kestmisesse suurema panuse.

Soodsate kasvutingimuste potentsiaali peaks meil Põlva maakonnas justkui olema. Kanepi kihelkonnakool oli omal ajal eeskujuks kaugemalgi, Rosmalt pärit kooliuuendusliikumise eestvedaja Johannes Käis andis inspiratsiooni ka palju hilisemaks ajaks. Eks ole omaette irooniline, et Eesti kultuuri häll asus siinpool Pärnu-Narva telge, ajaloolisel Liivimaal, tänases Lõuna-Eestis. Kui minevikus on eesti rahvuslikku identiteeti kandnud siinne poliitiline ja vaimne eliit, siis täna tuleb meil tõestada, et mõnekümne ametikohaga riigiasutuse ületoomine pealinnast ei tekita selles vaimset vaakumi.

Kogu Eesti peab elama

Meie olemise viis on kodeeritud sõnadesse Eesti-maa, kodu-maa, maa-kodu, maa-kond. Oleme ikkagi paljuski maa-usku, enamasti mitte kitsas paganlikus tähenduses. Me usume ja armastame seda maad rohkem, kui keegi teine. Meile meeldib avarus ja suletus samaaegselt. Linna lähme tihti sunni tõttu – tööle või asju ajama. Ka linnaelamist otsides on eelistatud rohelus ja privaatsus. Isegi enda arust igipõline linlane ihaldab vähemalt kahel korral aastas maale – jõulu ja jaaniõhtul. Maad pole võimalik hoida kaheks korraks aastas, kui elu seal hääbub. Vaatame tõele otsa – maaelu hääbumist soodustavaid protsesse pole võimalik täiel määral tagasi keerata. Ja samas pole meil põhjust nendega lihtsalt leppida ja lasta asjadel omasoodu minna.

Selleks, et Eestimaa veel kestaks, mitte vaid üksainus Eesti linn, peab selle erinevates otstes olema võimalik hästi elada, töötada, ettevõtlust edendada ja lapsi kasvatata ning aeg-ajalt meelt lahutada. Maakonnad on olnud Eestimaa haldusjaotuses muinasajast peale. Isegi nõukogude võim ei suutnud Eestit oblastiteks jagada. Samamoodi poleks pikka iga kolme või nelja regiooni Eestil. Poolteist tõmbekeskust riigi kohta võimaldaks seda jagada vaid kaheks. Ja siin tuleb mängu Eesti haldusjaotuse uudismõiste – maakonnakeskuse omavalitsus.

Maakonnakeskused peavad muutunud olukorras hakkama etendama uut rolli – täitma piirkonna keskse omavalitsusena neid ülesandeid, mida pole võimalik teisiti sellele tasandile jaotada. Maavalitsused kaovad, kuid maakonnad ja nende keskused jäävad. Selles olukorras kasvab vajadus maakonnalinnade rolli taas mõtestada.

Valdav osa Eesti inimestest elab ligemal kui 50 kilomeetrit lähemale maakonnakeskusele. See on igapäevaselt sõidetav distants. Ühegi riigiteenuse saamiseks ei peaks inimest sundima liikuma kaugemale. Loodetavasti on Maanteeameti Liiklusregistri büroode sulgemiskatse ka teistele ametitele piisavalt hoiatavaks näiteks.

Maakonnad tuleb taas suureks teha

Ka riigiasutuste toomine maakonnakeskustesse võimaldaks neis töötada elades nii linnas kui külas. Maakonnad tuleb suureks tagasi teha ja see pole mitte loosung, vaid maa-Eesti ellujäämise küsimus.

Riigisektor on aastaid liikunud vastupidises suunas. Tekitades olukorra, kus vastuvoolu ujuvatel ettevõtjatel on järjes keerulisem survele vastu panna. Käes on absurdne olukord, kus eraettevõtja peab tippspetsialisti maakonda meelitamiseks talle peale maksma, kuid ametnikule võib riigiasutus Põlvas arvestada kolmandiku võrra väiksema summa kui Tallinnas. Ja seda vaatamata asjaolule, et viimases on ühistransport tasuta.

Nagu enamik meist siiski teab, pole tasuta asju päriselt olemas. Põlva maakonna liinidel on piletiga sõit enam kui 80 protsendi osas doteeritud. Maksavad ka need, kes bussiga kunagi ei sõida. Transpordikorraldajad on paradoksaalses olukorras – bussides on järjest vähem reisijaid, kuid üha rohkem inimesi kurdab, et neil on keeruline ühistranspordiga liikuda ja see ei täida nende vajadusi. Suunata veelgi rohkem meie maksumaksjate raha ajale jalgu jäänud süsteemi võib olla nii ebatõhus kui ka ebaõiglane.

Seetõttu peavad tulevased kohalikud omavalitsused otsustama, kas teha rohkema raha eest sama palju või arendada midagi uut. Täna ootab keegi kusagil seda ajendit, et luua avalikes huvides toimiv paindlik jagamismajandusel põhinev teenus. See on praktiliselt käega katsutav maapiirkondade tulevik.

Maakondade ja keskuste küsimus toob päevakorda haldusreformi järgmise etapi. Maakondlikud omavalitsused saavad aasta lõpus teoks Saaremaal ja Hiiumaal, kuid mujal pole ilmselt küsimus mitte kas, vaid millal – nelja, kümne või kahekümne aasta pärast.

Täna kõneks olnud väljakutsete lahendamine paneb paika, millisena võtab Eesti Vabariik vastu oma 120-nda või isegi 150-nda sünnipäeva. Järgmiseks aastaks Põlvasse kerkiv uus keskväljak jääb mitmele tulevasele põlvele. Meie tänased otsused loovad tuleviku keskkonda – kas avalikku ruumi hakkavad ilmestama vaid ühetaolised plekk-karbid suurte parkimisplatsidega või leidub seal rohkesti meie maakonnale omaseid looduslikust materjalist ja säästva lahendusega arhitektuuri.

Neid insenertehnilisi lahendusi luuakse muide siinsamas. Selle aasta Eesti riiklike autasude jaotus pälvis Äripäeva toimetaja kommentaari, et sajakonna pärjatu hulgas on vaid kaks ettevõtjat. Ja üks neist on meie maakonna mees Peeter Peedomaa, kes on jõudnud oma toimeka kollektiiviga ettevõttes Peetri Puit panna sel aastal püsti aastakümne mastaabis investeeringu.

Riigivõimu ülesanne on luua sellistele tegijatele keskkond ning arengueeldused. Vajadusel näidates eeskuju ning ehitades uusi energiasäästlikke avalikke hooneid just kohalikust materjalist.

Hoidkem oma – võrokesed, setod, põlvakad, Räpina, Kanepi, Otepää, Võnnu kihelkonna ja Mooste kandi rahvas. Erinevaid kultuuriruume enam kui kaheks inimpõlveks kokku ühendanud Põlva maakonnas on suudetud koos luua ühised väärtusi, mis paistavad silma kaugele.

Möödunud aastal kahel korral maakonda külastanud eelmine riigipea arvas, et Mooste mõis oleks piisavalt väärikas Vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtu pidamiseks. Täna oleme uue presidendiga küll eri maakondades, kuid sama piirkonna rahvarõivastes. Meil on siin mille üle uhke olla. Elagu Põlva maakonna rahvas, elagu Eesti vabariik!

Maakonnaliinidel on kõigile reisijatele võimalik pakkuda tasuta bussisõitu hiljemalt 1. maist, leiavad maavanemad oma ühises ettepanekus majandus- ja kommunikatsiooniministrile.

Maavanemad saatsid oma ettepaneku pärast seda, kui minister Kadri Simson oli meedias väitnud, et tasuta ühistranspordi käivitamise peamiseks takistuseks on maavalitsuste soovimatus teemaga tegeleda.

„Kinnitame, et oleme valmis tasuta ühistranspordi käivitamise enda peale võtma, kui minister seda tegelikult soovib,” teatas Eesti maavanemaid esindav Põlva maavanem Igor Taro.

Seni on reisijatevedu maakondlikel liinidel korraldanud valdavalt maavalitsused ning neljas maakonnas ühistranspordikeskused. Kuigi ühistranspordikeskused ülejäänud maakondades on alles planeerimisjärgus ning valitsus näeb ette maavalitsuste kaotamise 1. jaanuarist 2018, pole see maavanemate kinnitusel takistuseks tasuta reisijateveo rakendamiseks juba sel aastal.

Maavanemate hinnangul eeldab tasuta ühistranspordile üleminek kõigis maakondades tehniliselt piletihindade tühistamist ja uute andmete kandmist piletimüügi infosüsteemi.

„Korralduse saab tühistada ühe tööpäevaga ning piletimüügi info suudab teenusepakkuja kõigis andmebaasides vahetada hiljemalt 14 päeva jooksul – need on asjad, mis konkreetselt sõltuvad maavalitsustest,” sõnas Taro.

Tasuta sõit maksab 21 mln eurot

Tema sõnul tuleb majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil eraldada maanteeametile vahendid piletimüügist saadava tulu hüvitamiseks vedajatele.

„Väga kiire arvutus näitas, et ainuüksi selle aasta kaheksa kuu kohta tuleb see täiendav summa üle 21 miljoni euro, mis on planeeritud kogu järgmiseks aastaks,” lisas Taro.

Tema kinnitusel jõuaksid maavalitsused täpsete arvutuste ja tasuta bussisõidu rakendamisega valmis hiljemalt 1. maiks. „Me ei näe ühtki põhjust, miks peaks sellega ootama järgmise aasta alguseni või kauemgi,” lisas Taro.

Lõunaeestlane

Maavanemate ühistöö koordineerimise kolmeks kuuks üle võtnud Põlva maavanema Igor Taro sõnul valmib maavalitsuste kinnipaneku ning ülesannete jaotamise tegevuskava tänavu esimeses kvartalis.

„Selle perioodi peamiseks ülesandeks pean tegevuskava, mille järgi maavalitsuste ülesanded tuleb järgmise aasta alguseks jaotada ning mõelda väljakutsetele, mis sellega kaasnevad,” teatas Taro. „Eelkõige on see küsimus regionaalarengust. Olgem ausad, ükski pealinna suunas liikuv töökoht meie piirkonna edenemisele kaasa ei aita.”

Maavanemate koordinaatori ülesanne on kõikide maavalitsuste nimel teiste riigiasutustega suhtlemine, seaduseelnõude kohta maakondade arvamuste koondamine.

12. jaanuaril otsustas valitsus, et maavalitsuste töö lõpetatakse 1. jaanuariks 2018 ning selle praegune töö jaotatakse ministeeriumide ja ametite vahel. Muudatuste järel ülesanded ei kao, maavalitsuste hoonetes jätkavad tegutsemist riigimajad. Tegevuskava maavalitsuste osas peab valitsusse jõudma märtsis.

„Rahandusministeeriumi esialgne plaan nägi ette, et 476-st töökohast umbes 200 kaob – need ei liigu teistesse riigiasutustesse ega omavalitsustesse. Põhiküsimus on selles, kas need peaksid just maakondadest kaduma või pigem tõmbaks avalikku sektorit koomale pealinnast. Meil on, mille üle mõelda ja mida arutada,” lisas Taro.

Maavalitsuste koordineerimine käib külakorda tähestikulises järjekorras, igas kvartalis on koordinaator üks maavalitsus.

Lõunaeestlane

Põlva maavanem Igor Taro teeb valitsusele ettepaneku moodustada sundliidetavatest Mikitamäe, Värska ja Meremäe vallast ning Misso valla Luhamaa nulga küladest Setomaa vald.

„Tegu on Setomaa jaoks ajaloolise võimalusega. Ma ei näe ühtki põhjust, miks peaks Eesti riik haldusreformi käigus Setomaa vahele piire tõmbama,” teatas Taro. „Ühise valla loomiseks on avaldanud soovi nii kohaliku elu eestvedajad, kui ka seadusandja on niisuguse võimaluse ette näinud.”

Haldusreformi seadus nägi vabatahtliku ühendamise ajal ette erandite tegemise, millest üks oli nn Setomaa-erand, kus 3500 elanikuga omavalitsuse said moodustada neli Eesti piiri ääres asuvat, eripärase kultuuri ja ajalooga valda.

Vabatahtliku ühinemise käigus Setomaa valda ei sündinud eelkõige Meremäe vallavolikogu enamuse vastuseisu tõttu.

Tulevane Setomaa vald ühendaks Mikitamäe ja Värska valda Põlva maakonnast ning Meremäe valda Võru maakonnast, millega oleks liidetud ka Misso valla Luhamaa nulga ajaloolised setode külad. Ennesõjaaegses Eestis kuulusid need piirkonnad Petseri maakonna koosseisu.

Lõunaeestlane

Põlva maavanem Igor Taro loobus ametiauto kasutamisest tehes edaspidi töösõite isikliku sõidukiga.

„Kuna [maavanema ameti] auto liisinguperiood hakkas jõudma otsakorrale, pidin teemasse rohkem süvenema seoses vajadusega uus hange välja kuulutada ja seejärel see otsus sündiski,” ütles Taro.

2012. aastast oli Põlva maavanema ametisõidukiks sedaan Toyota Avensis, mis on nüüdseks liisingufirmale tagastatud ning uue sõiduki soetamist pole plaanis.

Taro sõnul viiakse riigiasutuste autohankeid läbi tsentraliseeritult ja asutuse juhi sõidukile on seatud rida nõudeid, mida reaalselt tarvis pole. „Minu isiklikul hinnangul ei pea see [auto] olema kindlasti nelikveoline, ostuhinna ja hoolduse osas kulukama diiselmootori ja mitmete toreduslike lisadega,” teatas Taro. „Lisaks oli järjekordse kuluka liisinglepingu sõlmimine kahaneva eelarve ja ebaselge tulevikuga asutuse mõistes ilmselgelt ebavajalik.”

Taro teeb edaspidi vajalikud töösõidud isikliku, seitsme aasta vanuse autoga.

Lõunaeestlane

Haldusreformi Lõuna-Eesti piirkondlik komisjon otsustas esmaspäeval alustada ekspertarvamuse koostamist puhuks, kui neli Põlvamaa valda tuleb järgmisel aastal elanike vähese arvu tõttu sundliita.

Praeguse seisuga on Kanepi, Kõlleste ja Valgjärve vald otsustanud moodustada uue omavalitsuse, mille elanike arv jääb alla seadusega pandud 5000 elaniku piiri. Kolmes vallas elas aasta alguses kokku 4869 inimest.

Samuti on lahtine Orava valla saatus, kes peab liitumiskõnelusi Vastseliina vallaga, et moodustada pealt 2700 elanikuga omavalitsus.

„Põhimõtteliselt öeldi eilsel [esmaspäevasel] istungil välja, et hakkame siis mõtlema selles võtmes, et keda kellega sundliita,” ütles komisjoni kuuluv Põlva maavanem Igor Taro Lõunaeestlasele.

Neljal vallal on võimalik sundliitmisest pääseda, liitudes vabatahtlikult näiteks Põlva vallaga või Orava puhul Räpina vallaga. Kanepi, Kõlleste ning Valgjärve vallal on samuti võimalus leida umbes 130 puuduolevat inimest, et täita 5000 elaniku nõue.

„Maavanemana olen Põlvamaa inimeste poolel ning soovin, et omavalitsused kasutaksid maksimaalselt ära riigi poolt pakutavaid hüved vabatahtliku ühinemise korral,” sõnas Taro. „Kriteeriumidele vastav ühinemine kindlustaks lisaks rahalistele toetustele ka ühiselt sõlmitud kokkulepped tähtsate teenuste ja objektide arendamise osas.”

Lõuna-Eesti piirkondlik haldusreformi komisjon on üks kolmest riigihalduse ministri käskkirjaga moodustatud komisjonist, kelle ülesandeks on esitada soovitusi kohalikele volikogudele ja vabariigi valitsusele haldusreformi läbiviimiseks. Komisjoni kuuluvad maavanemad, ministeeriumi ametnikud ning ühinemiseksperdid.

Arved Breidaks