RÖÖVITUD PORTUGALIS 11. MIS JUHTUS POLITSEIS?
Avaldatud: 28 juuli, 2022
Foto: erakogu Nonii! Täna kohe rõõmsam tunne!! Alustuseks teatan teile uhkelt, et LÕPUKS OMETI saabus kohale pangakaardirisu! Ehk siis pühalikult Euroopa ühest otsast teise toimetatatud pangakaart jõudis lõpuks meie väikesesse armsasse Peniche’i sadamasse. Ent sellest natukese aja pärast täpsemalt.
Täna hommikuks oli meid Innoga kutsutud Peniche GNR-i ehk siis kohalikku politseijaoskonda tunnistusi andma. Kannatanutena. Kella kümneks.
Tavaliselt ma sel ajal alles magan, ärkan nimelt kell 11, kui Inno on juba neli tundi virgalt arvutiga klõbistades tööd teinud, aga täna hommikul ajas Inno mind kell kaheksa üles. Kohutav. Ma ei saa aru, kuidas teised inimesed sel ajal üles ärgata saavad. Mis te torgite end nõeltega või? 😀 Ahjaa, te lähete ilmselt varem magama. Mina klõbistan kella ühe-kahe ajal öösel veel oma romaani 😀
Aga kuidagi ma üles sain ning tegin endale kohe kolm kanget tassitäit kohvi. Et unesegasena politseijaoskonnas iseennast süüdi ei tunnistaks, nagu üks sõber eile nalja viskas 😀 Kuna me koos minna ei saanud (lapsed!), siis läksin algul lihtsalt mina, Inno jäi lastega autosse ootama. Nati jäin hiljaks, aga naeratavat politseinikku, kel nimeks Daniel, see üldse häirivat ei paistnud. Muidugi, see on ju Portugal! Viisteist minutit siin või seal!
Sõbralik Daniel asus mulle siis küsimusi esitama ning tema jutu tõlkis mulle ära teine naeratav mees, kelle nime ma enam ei mäleta. Tõsiste küsimuste vahele viskasime kõik koos nalja ning rääkisime maast ja ilmast. Näiteks küsisid mehed mult, kas Eesti kuulub Venemaa koosseisu – vastasin „ei.” Ja kas Eestis räägitakse vene keelt – ütlesin, et siiski eesti keelt, aga meil elab palju venelasi ning räägitakse ka vene keelt. Seletasin ära, millal Eesti iseseisvaks sai – kui Nõukogude Liit lagunes – neile oli see suureks uudiseks. Et Eesti on iseseisev riik. Kui aga mainisin lisaks Eestil ka Lätit ja Leedut, levis meeste näole naeratus – muidugi, Baltikum! Seda nad teadsid.
Siis rääkisime veel sellest, kui kaua ma olen juba Portugalis olnud. Ütlesin, et mul ilmus siin kevadel romaan ning tulin seda Portugali esitlema. Et aprillis oli Lissaboni esitlus ning septembris tuleb teine esitlus Lissaboni raamatumessil. Kuna olin raamatu juhtumisi kaasa võtnud, siis näitasin seda Danielile. Ta haaras selle kohe pihku ning küsis naerdes, kas võib endale jätta. „Muidugi!” hüüatasin mina – mul on neid siin mõned kümned eksemplarid, mille raamatumessile kaasa võtan. Kahjuks ei taibanud teist eksemplari kaasa võtta, sõbralikule tõlgile.
Daniel seletas, et kahjuks ei ole röövleid veel kätte saadud, aga politsei tegeleb asjaga, on niiöelda on top of it. Näiteks saadeti sellesse poodi, kus nad 18nda hommikul Juuli kaardilt 45 eurot kätte said, Caldas da Rainha Sport Zone’i, päring turvakaamera lindi kohta.
Mulle isiklikult jättis Peniche’i politseis käimine väga hea mulje. Erinevalt Eestist, kus kõik on kalgilt ametlik, oli see nagu külaskäik heade sõprade juurde, kellega siiralt ning südamlikult vestlesime. Daniel ja tõlk tundsid muret, kas lapsed tunnevad end ikka pärast röövi hästi – seda oli nii südantsoojendav kuulda. Ning muretsesid, et mul jääb nüüd Portugalist väga halb mulje. Rahustasin neid, et kindlasti mitte. Röövleid on igal pool, see pole mingi Portugali „speciality”. „I love Portugal!” ütlesin ma. Ja nii see tõesti on – igal maal on oma head ja vead, aga Portugali puhul võid sa kindel olla ühes – sind ei jäeta su hädas üksi. Kui kuidagi muudmoodi aidata ei saa, siis toetatakse hea sõna ning lahke naeratusega. Minu arvates on see kõige tähtsam. Tunne, et sinust hoolitakse. See inimlikkuse mõõde, millest Eestis sageli nii sageli puudu jääb – kui meenutada suhtlust Eesti saatkonnaga.
Jätsime südamlikult hüvasti ning ma olin juba auto juures, kui Daniel mulle koos mu raamatuga järele jooksis. „Ma paluksin autogrammi ka,” ütles ta häbeliku naeratusega. Andsin selle suurima rõõmuga. Pärast seda läks tunnistusi andma Inno ning kui ära sõitma hakkasime, aitas Daniel meil auto parklast välja manööverdada – jälle üks asi, mida ta tegelikult tegema ei pidanud. Ja jälle üks näide inimlikkusest.
Enne koju sõitmist ütlesin Innole, et lähme hüppame igaks juhuks selle inimese poolt läbi, kelle aadressile me pangakaart tulema pidi. Et ÄKKI ta täna tuli. Ja mis üllatus tabas meid tema ukse taga. Just täpselt sel hetkel, kui uksekella vajutasime, sammus sama ukse poole reipal sammul postiljon, kel oli näpus suur ümbrik, mis sisaldas meie pangakaarti! Mis uskumatu vedamine! Nii et nüüd on meil pangakaart käes, vähemasti üks pangakaart. Tuttav tuli alla ning ulatas meile ka Eesti saatkonnast saabunud ajutise juhiloa, nii et nüüd on Inno siin täiesti legit driver 😀
Huhhhh. No mis siis veel? Ahjaa, plaan on kokku saada mu hea sõbra Migueliga, kes on praegu Assooridel puhkusereisil ning tuleb Lissaboni augusti teisel nädalal. Miguel on ametilt advokaat ning oli meie röövist kuuldes šokeeritud. „Ilmtingimata esita politseisse kaebus!” käskis ta ning ütles, et võttis Assooridele mu romaani kaasa, et see seal läbi lugeda. „Ma olen ju see tähtis ja kuulus advokaat, kes loeb päev otsa raamatuid, tead küll,” lisas ta. Ooooo, peen torge 😀 Sellisena on ta mu raamatusse sisse kirjutatud 😀 Nagu mu teine sõber Fred, kellele pakkus suurt lõbu, et tema on mu romaanis kommunist 😀
Nii palju siis tänaseks. Homme peaks selguma, kuskohas röövlid veel me kaarti kasutasid, Inno praegu uurib pangaväljavõtteid 🙂 Homseni, püsige lainel!
IRJA TÄHISMAA
Viimased uudised
Loading ...
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
