Põlva talumuuseumis oli konverents haldusreformi ajaloost (lisatud esinejate põhiteesid)
Avaldatud: 28 oktoober, 2017
Põlva talurahvamuuseumis Karalatsi külas oli neljapäeval konverents haldusreformi ajaloost Eestis.
Konverentsil anti ülevaade haldusreformidest nii Eestis kui naaberriikides Soomes ja Lätis. „Sai vaagida nii iga lahenduse positiivseid külgi kui kriitikat, mida tehti omas ajas ja tehakse lähimineviku reformide suhtes,” märkis konverentsi korraldaja Evar Saar Võro Instituudist, „enim positiivset tähelepanu pälvis muuhulgas läti keele tõlk ja esineja Jānis Prangels, kes suudab teha üliprofessionaalset läti-eesti-võru sünkroontõlget.”
Järgnevalt on toodud konverentsi põhiteesid:
Pikne Kama, Valga muuseum
Eesti haldusjaotuse sünnist ja arengust muinasajal Kagu-Eesti näitel
Tänapäevane Eesti haldusjaotus on välja kujunenud tuhandete aastate jooksul sõltudes mineviku ühiskonnakorraldusest ja loodusoludest. Kaugemate ajalooperioodide kohta pole kirjalikke tõendeid ja seega saab muinasaegse haldusjaotuse kohta järeldusi teha peaasjalikult arheoloogiliste andmete põhjal.
Arutluse alla tulevad mõisted nagu „piir“, „keskus“, „ääremaa“ ja küsimus „miks on haldusjaotus vajalik?“.
Eraldi väärib arutelu see, kuidas suhestus haldusjaotus identiteedi ja etnosega. Vaatluse alla tuleb Kagu-Eesti, mille esiajaloolisest haldusjaotusest annavad põhiinformatsiooni muinasaegsed linnused. Arheoloogilised tõendid kinnitavad, et nii mõnedki Kagu-Eesti keskused on olnud samas piirkonnas üle tuhande aasta. Muinasaja lõpu kohta leidub täiendavat informatsiooni Läti Henriku Kroonikast, mille sidumine arheoloogilise andmestikuga on omakorda põnev ülesanne.
Aldur Vunk, Pärnu muuseum
Pärnumaa muinaskihelkonnad ja vakused keskaja lõpuni
Põhja-Eestis on vakused ehk vakupiirkonnad Valter Langi järgi alguse saanud hiljemalt vanemal rauaajal ja püsinud muinasaja lõpuni. Läänemeresoomekeelsetel aladel Kuramaast Eestimaani on keskajal ka saksakeelsetes tekstides kasutatud sama nimetust (wacke). Ettekandes tutvustan Saare-Lääne piiskopi 1534. aastast pärineva ametkondade ja vakuste loendi põhjal taastatud muistse Läänemaa lõunaosa (Soontagana) ja naaberalade võimalikku asustusmustrit; samuti 19. sajandist säilinud koolivakuste ja arheoloogiliste andmete põhjal võimalikke vakupiirkondi Alempois-nimelises muinasmaakonnas.
Arthur Ruusmaa, Võru instituudi muuseumiosakond
Võru maakonna loomisest 1780. aastatel
Praeguse Võru maakonna rajamise aluseks on 3. detsembril 1782. aastal Vene keisrinna Katariina II poolt senatile välja antud käsukiri, mille alusel tuli 1783. aastal läbi viia 7. novembril 1775. aasta kubermangu korralduse seadus Riia kubermangu jagamiseks.
Selle alusel tekkiski 1783. aastal Tartu maakonna lõunaosas kaheksast kihelkonnast (Urvaste, Kanepi, Karula, Hargla, Vastseliina, Põlva, Räpina ja Rõuge) koosnev Kirumpää-Koikülli (Vana-Koiola) nimeline maakond samanimelise maakonnalinnaga.
Vahepealsed maakonna organiseerimise tegevused viisid selleni, et 10. augustil 1784. aastal avaldas Riia asehaldurvalitsus kindralkuberner krahv George von Browne’i publikatsiooni, milles teatatakse, et uut asutatud linna tuleb nimetada Võruks ja uut maakonda mitte enam Kirumpää-Koikülli maakonnaks, vaid Võru maakonnaks. Aasta lõpuks kolisidki maakonna asutused Vana-Koiolast Võrru ja algas Võru linna ja maakonna plaanipärane väljaehitamine ja areng.
Võru linna ja ka maakonna sünnitunnistus. Riia kubermangu asehaldurvalitsuse patent kindralkuberner George von Browne’i allkirjaga Võru linna ja maakonna nime kohta 10. augustil 1784 .aastal.
Ene Hiio, Eesti Ajaloomuuseum
Valdade liitmine Eestimaal ja Põhja-Liivimaal 1890. aastatel
Ühe mõisa piirkonnas elavaid talupoegi ja talumaid on vallaks nimetatud juba 17–18. sajandil. Talupoegade toimingud olid seotud mõisaga: mõisavaldus koos selle juurde kuuluvate külade ja üksiktaludega oli kujunenud arvestusüksuseks ja maksuringkonnaks, mõis oli koormiste kandmise ja kohtumõistmise kohaks. Enamasti oli külakogukonnal ka tavaõiguslik omavalitsus: eestseisjad, külavanemad, kupjad, hirsnikud. Valla- ja külakupjad korraldasid talupoegade teotööle saatmist, teavitasid kogukonda mõisa käskudest ning lahendasid talupoegade omavahelisi tüliküsimusi.
Seoses pärisorjuse kaotamisega Eestimaal 1816. aastal ja Liivimaal 1819. aastal seadustati talupojaseisus. Vabad talupojad moodustasid kogukonna ja valisid enestele eestseisjad (vallavanem, vallatalitaja). Vald oli talupoegade seisuslik omavalitsusüksus, mille põhifunktsioonideks oli maksude kogumine ja koormiste jaotamine talumaade vahel, magasiaida ja vallalaeka pidamine ning vaeste hoolekanne. Vald pidi ise ülal pidama ka vallakooli, traditsiooniliselt eraldas mõis koolimaja ehituseks oma metsast palgid.
Tänapäeval peavad mõned vallad oma sünnipäevaks 1866. aastat, mil võeti vastu vallaseadus – esimene talurahvaseadus, mis oli ühine kõigile kolmele Balti provintsile (Eestimaa, Liivimaa, Kuramaa). Valdavalt jäid kehtima ka seniste lokaalsete talurahvaseaduste õigusnormid. 1866. aasta vallaseadusega valiti esmakordselt valla esindusorganitena vallavolikogud: algas täidesaatva- ja kohtuvõimu eraldumine valla tasandil.
Vallakohtud asutati igas mõisas, pastoraadis või poolmõisas (Landstelle), kus oli kogukond (Landgemeinde), mõnikord asutati üks vallakohus kahe või enama valla peale. Näiteks oli 1867. aastal eraldi vallavalitsus, kuid ühine vallakohus Härgla ja Pirgu (Juuru khk) valdadel.
Aastatel 1888–1889 viidi Läänemere kubermangudes läbi kohtu- ja politseiasutuste reform. 1889. aasta kohtureformiga asendati seisuslikud kohtud (kihelkonnakohus, kreisikohus, maa-kohtud, ülemmaakohus) justiitsministeeriumidele alluvate rahukogudega. Talurahvakohtutena jäid püsima vallakohtud.
Reformide käigus toimus seniste, mõisapiirkondade baasil tekkinud valdade liitmine. Mõisaomanike hinnangul tõi valdade liitmine ja nende arvu vähendamine kaasa talupoegade ja mõisnike, samuti vallaametnike ja vallaelanike vahelise kontakti nõrgenemise. Valdade liitmist põhjendati talurahva huvidega, kellel seeläbi tuli vähem ametnikke ülal pidada, aga ka vajadusega rajada ühiskondlikke hooneid (vallamaja, vallakool), mida suurema elanike arvuga vallas oleks hõlpsam teha. Tähtis roll valdade liitmisel oli talurahvaasjade komissaridel. Paljud nende hulgast olid pärit Venemaa sisekubermangudest ning ei olnud piisavalt tuttavad kohaliku elukorraldusega. Valdade liitmine 1890. aastatel oli Eestimaa kubermangus ulatuslikum kui Liivimaa kubermangus. See oli üks osa siinsete kohtu- ja politseiasutuste reformist, millega sooviti suurendada riigi kohalolu kohtadel.
1866. aasta vallaseadus, mis esialgsete plaanide kohaselt ajutisena kehtestati, kehtis muudatustega ka 1920.–1930. aastatel. Uus vallaseadus võeti Eesti Vabariigis vastu 1938. aastal.
Karilatsi ja Kähri valla ajaloost
Läbi aegade on Karilatsi küla olnud muutuste keskel. Territooriumi on liidetud ja jagatud eri osadeks ning kogukond on olnud erinevate omavalitsuste hallata.
Karilatsi küla asub praegu Põlva maakonnas Kõlleste vallas. Kähri mõis, mille lahusosa Karilatsi piirkond oli, tekkis Tännassilma küla ääremaale XVIII sajandil. Kuni 1885. aastani koosnes Kähri mõisa valdus kolmest eraldi asuvast lahustükist: Kähri, Karilatsi ja Sõreste.
1885. aastal eraldus Sõreste osa, kuna Sõreste oli pärusmõis aga Kähri kroonumõis. Karilatsis asusid algul Kähri inimeste heinamaad ja need piirkonnad moodustasid ühtse terviku, kuigi asusid teineteisest umbes 10 km kaugusel.
Kuid juba 1920. aastaks oli selge, et Karilatsist ja Kährist peavad saama omaette vallad. Peamine põhjus, miks Kähri ja Karilatsi piirkonna elanikud tahtsid lahku minna, oli see, et Tännassilmas asuv vallakeskus oli Karilatsi rahvale kauge.
Karilatsi vallas olid 1920. aastal olemas kõik kogukonnale hädavajalikud hooned: vallamaja, magasiait, vaestemaja ja koolitalu. 1922. aasta rahvaloenduse andmeil oli Karilatsi vallas 730 elanikku.
Karilatsi vald eksisteeris 1939. aastani. Põhjapoolne osa koos Valgjärve, Kiuma ja Kõlleste vallaga moodustas Kõlleste valla Võrumaal ning põhjapoolne osa koos Vastse-Kuuste, Kambja ja Vana-Kuustega moodustas Kiidjärve valla Tartumaal. Kiidjärve vald moodustati 1938. aastal endise Vastse-Kuuste valla alusel. 1950. a likvideeriti Tartu maakond ja Kiidjärve vald ning moodustati Põlva rajoon. 1990. loodi taas Vastse-Kuuste vald.
Karilatsi valla lõunapoolses osas moodustati 1945. Häätaru külanõukogu ja Karaski külanõukogu. 1950. arvati need alad Põlva rajooni koosseisu. 1962. nimetati Põlva rajooni Häätare külanõukogu ümber Ihamaru külanõukoguks. Tänasel päeval 2017. aasta sügisel on Karilatsi küla kahes vallas. Üks Karilatsi on Vastse-Kuuste ja teine Kõlleste vallas.
Taavi Pae, Tartu Ülikooli geograafia osakond
1930. aastate haldusreform Võrumaal ja Eestis
Kohalike omavalitsuste korraldus ja sellega seonduvad reformid on iga riigi sisepoliitilise elu üks olulisimaid, kuid samas palju vastuolusid põhjustav eluvaldkond. Tänase Eesti Vabariigi territooriumil loodi 1866. aastal vähemalt 1100 valda. Edaspidi valdade arv vähenes ning 1921. aastaks oli iseseisvas Eestis 383 valda (ilma Petseri maakonnata), neist 141 endisel Eestimaal ja 242 endise Liivimaa põhjaosas. Pärast Eesti iseseisvumist tunnetati vallareformi vajadust ja seda just enam Lõuna-Eestis, kus väikevaldasid ja valdade lahustükke oli palju rohkem. Eesti poliitiliste parteide võimetus aga valdade reformimise osas kokku leppida seda ei võimaldanud. Alles pärast autokraatlikku riigipööret Eestis 1934. aastal ja poliitiliste parteide tegevuse keelustamist tekkis pinnas vallaseaduse reformimiseks keskvõimule soovitud suunas ning ka vallapiiride muutmiseks. 1935. aastal algas reformi ettevalmistamine ning Eesti uus vallaseadus võeti vastu 1937. aastal. 1935. aastal ette valmistatud vallapiiride reformi ei juletud aga enne autokraatliku režiimi täielikku võimutäiuse saavutamist 1938. aastal ellu rakendada. Uued vallapiirid hakkasid kehtima 1. aprillist 1939. Vallareformi tulemusena jäi Eestis alles 248 valda. Ka Võrumaa oli üks nendest piirkondadest, kus toimusid suured muutused. 44-st Võrumaa vallast jäi reformi tulemusena alles 26 valda.
Liivi Uuet, Rahvusarhiiv
1950. a haldusreform – suurim ja ebaõnnestunuim
1950. aasta läheb Eesti haldusjaotuse ajalukku suurima muudatuse aastana. Ka eelnenud aastatel toimus haldusüksuste arvu suurendamine (alevite ja uute maakondade loomine). Kuna vallad säilisid, ei omanud 1945. a loodud külanõukogud erilist tähtsust. 1950. a reform pööras kogu senise haldusjaotuse pea peale: teise astme 13 maakonnast loodi 39 rajooni, milles oli 641 külanõukogu, 27 linna ja 22 alevit. Esmaste haldusüksuste arvuks kujunes 698 – ilmselt liiga palju veidi üle miljonile elanikule. Maal elas 52 protsenti elanikest. Enamik külanõukogusid oli 500–1000 elanikuga, ka paljude alevite elanike arv kõikus 1000 elaniku piires. Sellise muutuse otstarbekus oli küsitav juba toimumise ajal. Oma läbi aegade suhteliselt väikeste valdade ja linnadega Kagu-Eestis oli killustumine eriti nähtav. Praegu on omamoodi huvitav püüda võrrelda tolleaegseid rajoone ja loodavaid uusi suurvaldu.
Reform ei suutnud ette näha maal toimuvaid protsesse. Juba 1953. aasta alguseks oli kolhooside arv võrreldes 1949. aastaga vähenenud kolm korda, vähenenud oli ka sovhooside arv. Seetõttu juba kolm ja pool aastat pärast reformi – 1954. aastal – muudeti kõigepealt paljude rajoonide piire vastavalt majandite maakasutusele ja seejärel vähendati külanõukogude arvu poole võrra. Üheksasse rajooni jäi neid alla 5–7, keskmiselt oli rajoonis külanõukogusid kümme. Rajoonide likvideerimine algas 1957. aastal, rööbiti sellega liideti ka külanõukogusid. Nii võib 1950. a haldusreformi pidada kõige ebaõnnestunumaks, ka üleminek enam-vähem vajadustele vastavale haldusjaotusele venis aga 1965. aastani.
Sirkka Paikkala, Kotimaisten kielten keskus (Kodumaa keelte keskus)
Soome halduspiirkonnad ja nende nimed
Soome kohaliku omavalitsuse haldusüksused on vallad (kunta). Põhiseaduse järgi on omavalitsused oma otsustes iseseisvad.
Vallad kui omavalitsusüksused loodi Soomes 1865-1866. aastatel. Enne seda olid omavalitsused ainult linnades.
Aastal 1900 oli Soomes 510 valda. Kui Soome 1917. aastal iseseisvus, oli valdasid 532. Pärast seda on valdade jagunemisel tekkinud uusi valdasid. Kõige rohkem oli omavalitsusi 1942-1944. aastatel – kokku 603. Pärast seda on omavalitsuste hulk hakanud vähenema: 2017. aasta algul oli Soomes 311 valda.
Lisaks valdadele on Soomes kokku 18 maakonda, millele lisandub Ahvenamaa isemajanduspiirkond. Soomes 1634. aastast kasutusel olnud läänid kaotati 2010. aastal.
Vita Strautniece, Latvias Ģeotelpiskās Informācijas Aģentūra (Läti geoinfo agentuur)
Viimased haldusreformid Lätis ja haldusüksuste nimed
Pärast taasiseseisvumist 1991. aastal olid Lätis nõukogude-aegsed haldusjaotused: külanõukogud ja rajoonid. Pärast 1991. aastast taastati haldusüksustena vallad (pagasti), aga jäeti alles rajoonid. Külanõukogude asemel hakati kasutama sõna vald.
Viimane haldusreform kestis 10 aastat (1999-2009) ja see tõi kaasa suuremad muutused. Rajoonid kaotati ära. 26 rajooni asemele loodi 109 uut haldusüksust novadi. Lisaks said 7 suuremat linna omaette haldusüksuse õigused. Seniste valdade ja väikelinnade roll vähenes, nad jäid edasi kui kohanimed. 2009. aasta lõpus oli Lätis 49 linna, 20 linn-valda ja 497 valda. Vallanimede säilitamine aitas vältida küla- ja talunimede massilist muutmist. Senised linn-vallad jagati 2010. aastal eraldi linnadeks ja valdadeks. Linnade nimed jäid alles, aga vallad said omale nime linna järgi.
Läti haldusreformi üks suuremaid saavutusi oligi seniste nimede säilitamine. Linnu ja valdu kasutati nagu lego-klotse uute administratiivüksuste loomisel.
Jānis Prangels (Prangli Jaan), Vana-Laitsna vald
Piiri ajaminõ ja haldusreformiq Vana-Laitsna vallan
Jutt alustas Vana-Laitsna valla tutvustusõga tsaariaigsõ matõrjali põhjal. Edesi kõnõldas tuust, kuis Eesti-Läti piiri tõmmati ja kuis üts osa vallast Eestile lätś (vai sõs tõnõ osa Eesti käest Lätile lätś).
Peräst sõta oll´ parlatsõ Veclaicene valla territooriumil katś külänõvvukoku – Druskas ja Veclaicene. Külänõvvukogupiire muudõti kolhoosipiire perrä. Viil 1990. aastil lätś üts osa Veclaicene vallast (Murati nukk) salaperätsel viisil Ziemeri valda. Tuust muudatusõst Veclaicene elänikuq es tiiäki.
Veidükese tulõ juttu ka elust peräst viimäst haldusreformi, kon Veclaicene vallast sai Alūksne novadsi osa.
Elvi Sepp, geograaf, endine riigiametnik
Tõmbekeskused ja haldusreform
Tõmbekeskusi defineeritakse mitmeti:
1. Tõmbekeskus on asula, mis varustab teatud piirkonna elanikke teenuste ja kaupadega.
2. Tõmbekeskusena käsitletakse toimepiirkonna keskset linnalist asulat, mis on piirkonna elanike jaoks oluline pendelrände sihtkoht.
3. Tõmbekeskus on soodsa transpordigeograafilise asendiga asula, kus enamus ümbruskonna elanikest käib tööl või koolis ning kasutab sealseid avalikke ja erateenuseid. Tõmbekeskuse juurde kuulub tagamaa.
Tagamaa (ingl ja sks k hinterland) on geograafiline mõiste linna või muud keskset asulat ehk tõmbekeskust ümbritseva teatud territooriumi tähistamiseks. Keskuse ja tagamaa seosed on mitmesugused: neid ühendavad elanike tööalane pendelränne, teenindusalased (kaubandus, tervishoid, olmeteenindus, kultuur, haridus jne) sidemed, majanduslikud seosed (nt tagamaa tooraine töötlemine tõmbekeskuse ettevõtetes) jmt.
Tõmbekeskusega sisuliselt samaväärne mõiste on keskuskoht. Keskuskoha teooria lõi Saksa majandusgeograaf Walter Christaller (1893–1969), kes uuris seoseid Lõuna-Saksamaa linnade suuruse, paiknemise ja linnaelanike tarbimiskäitumise vahel. See teooria rajaneb rangelt matemaatilisel ja lihtsustatud lähenemisel ning selle kohaselt määrab linna suurus tema hierarhilise positsiooni asustussüsteemis ja ühtlasi tema tagamaa suuruse.
Esmakordselt püüdis Eestit keskuskohtadeks ja tagamaadeks jagada geograaf ja majandusteadlane Edgar Kant (1902–1978), kes uuris siinse optimaalse linnade võrgustiku moodustamist. E. Kanti algatusel hakati tegema ka eeltööd keskuste võrgule tuginevate valdade kujundamiseks. 1938. a vallareformi tegelik ettevalmistaja oli majandusgeograaf Endel Krepp (1908–1983), kelle uurimuse kohaselt pidi igal vallal olema tugev keskus ja terviklik maa-ala.
Keskuskohtade ehk tõmbekeskuste teooria leidis Eestis rakendust 1960–70-ndatel aastatel, kui töötati välja Eesti hierarhiline asustussüsteem. Erineva tasandi tõmbekeskused moodustavad hierarhilise süsteemi, milles kõrgeima taseme keskuseks on pealinn Tallinn, järgnevad regioonikeskused Tartu, Pärnu, Jõhvi (Rakvere?), maakonna-(rajooni-)keskused, kohalikud keskused ja lõpuks külakeskused.
Haldusreformina käsitleme kohalike omavalitsusüksuste haldusterritoriaalse korralduse muutmist ehk lihtsamalt öelduna valdade ja linnade (või ka üksnes valdade) ühinemist.
Haldusreform on teema, mis on Eestis ligemale paarkümmend aastat hõõgunud nagu tuli tuha all. Korduvalt on avaldatud arvamust, et haldusreformi teoreetiliseks aluseks tuleks võtta tõmbekeskuste teooria. Enamiku ühendvaldade keskusteks sobivad maakonnakeskuse ja külakeskuse vahelise tasandi tõmbekeskused – kohalikud keskused, milleks on ajaloolised väikelinnad ja alevid ning mõnel pool ka alevikud. Ligi 40 aastat tagasi valminud uurimuse („Kohalike keskuste sotsiaal-majanduslik osa asustussüsteemis. Eesti NSV näitel“ Leningrad 1980) kohaselt oli Eestis ligi 70 kohalikku keskust tagamaa keskmise raadiusega 15–20 km.
Tõmbekeskuse mõistet kasutasid oma haldusreformiteemalistes esinemistes ka sise-ministrid Robert Lepikson (minister 1997–1998) ja Tarmo Loodus (1999–2002). Regionaal-minister Siim Kiisleri poolt 2012. a oktoobris algatatud omavalitsusreform kandis lausa „Tõmbekeskuste Eesti“ nime. Reformi seaduseelnõu kohaselt pidid omavalitsused vaba-tahtlikult ühinema piirkonnas väljakujunenud olulisemate tõmbekeskustega, millest saanuks ühendvaldade keskused. Plaan nägi ette, et riik nimetab tõmbekeskused, mille ümber ühinemine toimub ning omavalitsused valivad ühinemispartnerid vabatahtlikult. Sellise reformi tulemusena oleks Eestis tekkinud 50–60 uut, suuremat ja võimekamat omavalitsusüksust. Tõmbekeskuste-põhine lähenemine pälvis ülekaalukalt suurima poolehoiu ka tollastel avalikel aruteludel ning ekspertide hinnangul, kuid praktikas seda paraku ellu ei viidud. Põhjuseks oli poliitilise kokkuleppe puudumine. Tegelike tõmbekeskuste sihipärane arendamine ühendvaldade keskustena oleks olnud ka efektiivne regionaalpoliitiline samm maapiirkondade ühtlasema arengu saavutamiseks.
Nüüdses haldusreformis on põhilised arvulised näitajad (vähim elanike arv 5 000, soovituslik 11 000), valla terviklikkust, ühist identiteeti ega tõmbekeskuste olemasolu ühendvallas ei rõhutata. Uus omavalitsussüsteem jõustub oktoobris 2017, kuid moodustatavate suurte valdade keskustest, milleks peaksid olema tõmbekeskused, on real juhtudel saanud reformi komistuskivi. Probleemiks on: 1) tegeliku tõmbekeskuse ja tema tagamaa halduslik eraldatus; 2) vägikaikavedu keskuse valikul; 3) panustamine ebasoodsa asendiga keskusele. Seega võib arvata, et oktoobris jõuab omavalitsusreform vahefinišisse, millele varem või hiljem järgneb nii kohtuvaidlusi kui ka praktiline vigade parandus.
Hoolimata sellest, et Eestimaa uus omavalitsussüsteem on regiooniti äärmiselt ebaühtlane ja kohati problemaatiline, on reformi teostamine tunnustamisväärne saavutus.
Toomas Kiho, ajakiri Akadeemia
Mis on linn ja mis on küla?
Nendele küsimustele vastuseks uurime esiteks linna ja küla (ning linnale vastanduva keskse põlistermini maa) mõisteid sellisena, nagu nad on kujunenud ja kasutusel. Uurime, kas seesuguste esmapilgul vastandmõistete paare moodustavate terminite puhul võib esineda tähenduslikke kattuvusi ja kui, siis millal ja milliseid.
Semantilisest vaatlusest huvitavam on aga vaagida, milliseid muudatusi linna ja küla (maa) tähendusväljades või osutustes on toimunud. Kas linn või küla on valmis oma sisu muutma ning millised ideoloogilised, poliitilised või administratiivsed jõujooned siit tagant aimuvad või on ühel või teisel ajalooperioodil aimunud. Lõpuks on huvitav küsida, kellele on see kasulik?
Ja see viib meid veelgi huvitavama küsimuse juurde. Olemasolevate mõistete sisu muutumine ning uute lisandumine on katkematu protsess, mis käib üha kaasas tehnika ja inimese arenguga, seejuures on eriti revolutsiooniline mõnede maailmas olemise ja maailma mõtestamise jaoks kesksete põhimõistete sisu võimalik muut(u)mine. Ning eeldusel, et linn ja küla selliste sekka kuuluvad, küsigemgi, kas linna ja küla (maa) teisenemine võib ohustada ka meie maailmapilti – mitte et see muutuda ei tohiks ega muutuma ei peaks, kuid muudatused ei saa olla kiiremad, kui lubab meie jaks hoida kinni oma kultuurilisist pidepunktidest – ja seeläbi koguni hakkamasaamist maailmas.
Milvi Hirvlaane, aja- ja koduloouurija
Vanade kihelkondade kultuurilooline hingus Kanepi kihelkonna näitel
Kanepi aleviku keskel kooli ja kiriku kõrval Ausambaplatsil Vabadussõja ausamba taga olevale graniitrahnule paigaldati 21.09.2007 tahvel tähtsamate daatumitega Kanepi kihelkonna ajaloost: 425 aastat esmamainimisest 1582 Kanapieza külana; Kanepi kihelkonna asutamine Rootsi kuninga Karl XI käskkirjaga 4.08.1675 ja Kanepi valla moodustamine 1.04.1939. Esmamainimise aluseks oli Poola-aegne revisjon, esmakordselt publitseeritud 1922 artiklis „Das Inventar der Starostei Dorpat im Jahre 1582“.
Kanepi kihelkonna moodustamise ümber on mitmeid versioone, kuigi ametlik resultaat oli uue kihelkonna loomine Kanepit ümbritsevate vanemate ja suuremate kihelkondade rüütlimõisatest, välja jättes riigimõisad. Kanepi ligi kaheksast nimekujust valiti rahvaküsitluse teel kihelkonna kongressil 1925 nimeks Kanepi, kuigi veel XX sajandi alguse postkaartitel ja kirjadel oli aadressiks Kanapää. Kümne aasta eest tähistati konverentsiga Erastvere mõisa esmamainimise 555. aastapäeva. Külad on iidsemad kui mõisad, kuid mitmetes ajaloolistes tormituultes kadusid paljud külanimed. Sama tendents on jätkunud tänaseni. Kihelkonna moodustamise 300. aastapäeva tähistati esmakordset 1975. aastal EKP Põlva Rajoonikomitee sekretäri K. Kermase eriloal koos esmakordse pikema artiklite seeria „Kanepi kihelkond 300“ avaldamisega ajalehes „Koit“.
Kaugemas minevikus muinasajal kuulusid meie alad Ugandimaa nime all Tartumaa alla, keskajal Tartu piiskopkonnale. Põhjasõja järel valitses kogu mandri-Eestit Vene keisririik. Vana-Liivimaa suutis püsida iseseisvana 350 aastat, seega kauem kui Eesti ja Liivimaa Rootsi või Venemaa koosseisus. Vanal Liivimaal puudus keskvõim, teda ei juhitud eriti tugevalt mingist keskusest, kuigi Riia oli muidugi arvestatav keskus. Nii sai Vana-Liivimaa eksisteerida tänu Vestfaali tüüpi tugevate rahvusriikide puudumisele piirkonnas. Kui tugevnes Moskva suurvürstiriik, Rootsi ja Poola, oli lõpp ka Vanal Liivimaal. Tegelikult said rahvusriigid täiesti jalad alla alles 19. sajandil seoses raudtee, telegraafi leiutamise ja kasutuselevõtuga, millega sai riigi territooriumi liita tervikuks.
Mingitel põhjustel on mõistet Vana-Liivimaa ettevaatlikult käsitatud ja Liivimaa ajaloost võrdlemisi vähe kirjutatud. Isegi tänavu, kui ERR poolt EV100 pidustuste alguse tähistamise raames „kustutati“ rahvamatkaga 16.04.2017 kubermangu piiri, otseselt isegi nimetamata Liivimaa kubermangu. Tõsi, korraks mainiti, et möödus 100 aastat eestlastega asustatud Põhja-Liivimaa alade liitmisest Eestimaaga, nii tekkis tänane Eesti riik. Vana-Liivimaa mõiste positsiooni on võtnud enda kanda Vana-Võrumaa, rohkem küll kultuuriloolise ja keelelise piirkonnana Lõuna-Eestis. Võrumaa asub neis piires, mis oli loodud ametliku haldusüksusena alates Katariina II poolt 1783 Võru linna asutamisest ja maakonna/kreisi moodustamisest 8 kihelkonna baasil. Maakond tegutses sellises ulatuses kuni 1920. aastani, mil moodustati Valgamaa, kui Valga tuli Eesti koosseisu ja 1922. a. moodustati Petserimaa. Seega kokku 237 aastat.
Ettekandes käsitletakse Kanepi kihelkonna moodustamise eelduste/põhjuste erinevaid versioone ja kihelkonna kultuurilist tõusu XVIII–XIX sajandil Võrumaa koosseisus. Ühtlasi märgitakse, et Kanepi oli üks neist vähestest piirkondadest, kus tänase haldusreformi käigus saadi tagasi peaaegu vana kihelkonna piirid keskusega Kanepis. Kogu uurimistöö Kanepi kohta on toimunud lähtuvalt Kanepi kihelkonna kultuuriruumist. Läbi aegade on olnud tihedad sidemed ning koostöö kõigi kolme kihelkonda kuulunud valla – Kanepi, Kõlleste ja Valgjärve vahel. Nagu vanastigi, on ühised „rändõpetajad“ kolme valla koolidel, seda eriti käsitöö, muusika ja keelte alal, ühised projektid, sh. giidide õpetamiseks, käsitöölaagrid, jõukatsumised spordis, kihelkonnapäevad, taidlejate kontserdid, laulu- ja tantsupeod jms. Ka Kanepi kalmistutele maetakse jätkuvalt kogu kihelkonna manalateelisi, sõltumata nende viimasest elukohast. Kanepi kihelkonna kultuuriloost on koostatud ulatuslikum ülevaade sama autori poolt „Minu Kanepi“ (2009, 356 lk).
Viimased uudised
Loading ...
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
