Nauding hoiab hallipäised vollevirtuoose tänaseni Eesti tipus

Rannavõrkpall on eripärane ala, kus soe ilm, pehme liiv ja tegevuse mõnus kulg aitavad parimas sportlaseas mängijate kõrval tipus püsida ka hallipäistel vanameistritel, kes keskeakriisist midagi kuulnud pole.

Tokyo olümpiamängudel püüdis pilke 45-aastane USA rannavõrkpallur Jake Gibb, kes teenis profikarjääri viimasel suurturniiril paarilise Try Bourne’iga üheksanda koha. Eestiski on sarnases eas vanameistrid veel löögihoos, sest 45-aastane Argo Arak võitis kahe nädala eest Paides toimunud Eesti meistrivõistlustel kuld- ja 46-aastane Kaarel Kais pronksmedali.

Vanim medalivõitja

„Ütlen ausalt, et tunne on ikka väga-väga võimas,“ rõõmustab üheksa-aastase pausi järel poodiumile pääsenud ja üldse kõigi aegade vanimaks medalivõitjaks kerkinud Kaarel Kais, kes erinevalt oma vennast, aastaid koos Rivo Vesikuga maailma tippu kuulunud Kristjanist jätkuvalt kodustel etappidel usinalt osaleb. Muide, Kais võitis Eesti tšempionaadilt juba oma 17. medali. Neist esimene tuli 1994. aastal, mil mitmed täna Eesti paremikku kuulunud rannavõrkpallurid polnud veel ilmavalgustki näinud.

„Üks meeldejäävamaid ongi just too esimene medal, kui Kristjaniga noorte poistena Pirita rannas hõbedale tulime ja vaid hilisemale olümpiaduole Avo Keelele ja Kaido Kreenile kaotasime. Teiseks on hästi meeles 1999. aasta esimene kuldmedal Kristjaniga Saaremaal, kolmandaks eelmine ehk 2012. aasta meistritiitel Axega (Argo Arak – toim.) Pärnus ja neljandaks nüüd tänavune pronks Paides,“ loetleb Kais.

Tõepoolest, igapäevaselt enda loodud ettevõttes vandeadvokaadina töötav Kais möönab, et veel kevadel paistis võimalus 46-aastase mehena koos paarilise, Eesti esinumbri Mart Tiisaare vanema venna Reinuga medal võtta imepisike. „Isegi volleturniiride legendaarne peakohtunik Mehka (Mehis Merilaine) ütles, et ma peaksin endale tunnistama, et minu aeg on läbi ja ma ei püsi enam konkurentsis,“ muigab eelmisel sajandil koos vend Kristjaniga Euroopa meistirvõistlustel mitmel korral esikümnesse jõudnud Kais. „Ütlen ausalt, seda enam oli medalivõit mulle oluline ja meeliülendav.“

28 aastat medalikonkurentsis

Siinkirjutajal pole kerge järgnevaid sõnu ritta seada, sest tänavustel Eesti meistrivõistlustel alistasid Kaarel Kais ja Rein Tiisaar pronksikohtumises just Karl Rinaldo ja Eesti ühe perspektiivikama rannavõrkpalluri Dmitri Korotkovi. Otsustava ehk kolmanda geimi võitsid Kais ja Tiisaar seejuures 15:13. Sisuliselt kõik servid löödi pronksikohtumises Tiisaare peale, sest Kaisi peetakse east hoolimata paarilisest veidi kvaliteetsemaks mängumeheks. „Kuigi pronksimäng oli tasavägine, olin kogu kohtumise jooksul üsna enesekindel, sest eelnevad 16 korda, mil olin meistrivõistlustel poolfinaali jõudnud, tuli medal. Ja nii tuli ka nüüd, 17. korral,“ muheleb Kais.

Kui Kristjan Kais jõudis Rivo Vesikuga MK-etapi võiduni ja osales 2008. aastal Pekingi olümpial, siis Kaarlil vennaga võrreldavaid saavutusi ette näidata pole. „Minu suurim saavutus ongi ilmselt see, et olen 28 aastat suutnud taset hoida ja medalikonkurentsis püsida,“ arvab Kais. Põhjust, miks ta alaga seni tõsiselt tegeleb, ei pea kaugelt otsima: „See on emotsioon! Miks tulla välja karussellist, kui meil on Eestis nii tore ja toetav rannavolleseltskond. Me ajame ühte asja ja mõistame üheskoos, kuivõrd ilus mäng see rannavõrkpall on.“

Tänavuses finaalis saatis edu endist Eesti saalivõrkpallikoondislast Argo Arakut ja tema paarilist, esmakordselt kuldmedali võitnud Urmas Piiki. „Ma ei oskagi Axe kohta muud öelda kui fantastika!“ kiidab Kais vana sõpra. „Enne teda olin mina olnud vanim Eesti meister 37-aastasena. Nüüd lõi ta mu rekordi pika puuga üle. Ja see on juba selline tippmark, mida naljalt kellelgi teisel peale tema enda üle lüüa pole kerge. Loodan enne pensionile minekut veel kahe mängijaga koos mängida. Üks neist on vend Kristjan, kes, usun, et tuleb korra veel väljakule tagasi, ja teine on just Axe. Axe pallitunnetus ja mängutarkus – see on midagi erilist.“

Kaks korda parim mängija

Viienda meistritiitli võitnud Arak on pakkumisest meelitatud. „Olen ka ise sellele mõelnud, et peaksime veel vähemalt korra Karlaga kindlasti koos mängima,“ ütleb igapäevaselt Selveri võrkpalliklubis treenerina töötav ja nüüd ka rannavolles tänu sisehallide tekkele üha enam õpetussõnu noortele jagav Arak.

Kais teadis oma medalisaldot peast, aga kui palju on auhinnalisi kohti saavutanud Eesti meistrivõistlustel Arak? „Ma arvan, et Karla teab ka minu medalisaaki paremini,“ naerab tänavustel Eesti etappidel kahel korral ka Credit24 poolt välja antud parima mängija tiitli teeninud Arak. „Lisaks viiele kullale on mul mõni hõbe ja pronks ka, nii et kokku kindlasti üle kümne medali,“ jätkab tšempion.

Kui Kais on püsinud heas vormis järjepanu aastakümneid, siis Arak tegi vahepeal karjääris pausi. „Aastate eest hakkas süda ühtäkki sedasi tavaolekus puperdama, et mõtlesin – nüüd ongi vist kõik,“ meenutab Arak. „Seepärast jäi paar hooaega vahele ka. Aga uuringutest midagi ei avastatud, probleem taandus ja – ptüi, ptüi, ptüi – tänaseks olen taas mitu aastat ilma probleemideta kõike teha saanud.“

1997. aastal koos Margus Niinemägiga esimese Eesti meistritiitli võitnud Arakut tuntakse rannavolleseltskonnas kui üht muhedamat tüüpi, kelle igavesti hea tuju nii palliplatsil kui ka selle kõrval nakatavad konkurentegi. „Mängimine ise ongi see, mis enim naugingut pakub. Ja kuniks suudan mängida veel medalite peale, on eriti hea tuju. Aga mul poleks ka viiendate või seitsmendate kohtade vastu midagi,“ ütleb Arak, kelle sõnul aitab liival mängimine hoiduda selja- ja põlvemuredest.

Meistrivõistluste finaalis alistasid Arak ja Piik kõva võitlusvaimu poolest tuntud Lääne-Virumaa taustaga paari Kaspar Pomerants/Rauno Tamme 2:1. Piik ütles pärast finaali antud intervjuus, et peab Arakut Eesti läbi aegade andekaimaks rannavõrkpalluriks. „Võib-olla see vastab isegi tõele,“ ütleb osav blokimees ja kaval ründaja paarilise kiituse kohta. Miks jäi aga Arakul sel juhul läbimurre maailmas tegemata? „Mul polnud sellist paarilist, kellega tippu pürgida. Alguses räägiti, et võiksin Kristjan Kaisiga mängida, aga tema arust olevat ma liiga suur pullimees olnud,“ naerab Arak. „Ja toona ta mängis veel venna Kaarliga ka.“

Ent mis on Araku järgmine eesmärk rannavõrkpallurina? „Jõuda Karlale meistritiitlite osas järele ehk võita vähemalt üks kuld veel!“ kõlab kiire vastus. Olgugi et nooremate mängijate pealekasv ei tee ülesannet kergeks, on tänavu näidatu tõestanud, et välistada ei saa kavalate rebaste osas midagi.

Milline on täna Eesti rannavolle tase?

Aastaid on Eesti võrkpalli taustajõud ja suurtoetaja olnud Credit24. Nii ka sel suvel, mil pandi õlg alla nii rannavolle Eesti meistrivõistlustele kui Kloogaranna vollefestivalile. Ettevõtte turundusjuht Annika Parm ütles, et tänavune vollesuvi oli kahtlemata põnev jätk suurepärasele sisehooajale. „Kuna lõppenud hooajal mängisid Eesti meistriliigas mitmed tipp-pallurid, kelle muutunud maailm tagasi koduplatsile tõi, tõstis see siinset kõrget mängutaset veelgi,“ ütles Parm. „Suvel üle Eesti toimunud mitmed rannavõrkpalli võistlussarjad tõestasid, et Eesti on suur võrkpallimaa. Need juhatasid põnevate pallivahetustega teed juba peagi algavale võrkpalli EM-finaalturniirile, mis toimub siinsamas Tallinnas,“ lisas turundusjuht.

Kui suvehooaeg veel kokku võtta, siis Eesti tugevaim meesduo Kusti Nõlvak ja Mart Tiisaar osales Eesti meistrivõistluste ajal Viinis toimunud Euroopa meistrivõistlustel, kus jõuti esmakordselt 24 parema sekka. Maailma edetabelis on Nõlvak ja Tiisaar püsinud nüüdseks juba mitmeid aastaid 40 parema seas, mis pole maailma ühe vaadatuima olümpia-ala kohta sugugi kehv saavutus. Järgmiseks eesmärgiks ongi Nõlvak ja Tiisaar seadnud just Pariisi olümpiale pääsemise.

Selle hooaja suurimaks arenejaks võib pidada aga meie tugevaimat naisduot Liisa Soometsa ja Heleene Hollast, kes otsustasid kaks aastat tagasi üle pika aja meie esimeste naistena samuti tõsiselt just rannavõrkpallile keskenduda. Kui esimesed sammud olid üsna keerulised, siis tänavu suvel suudeti tänu paljudele järjestikustele välisturniiridele mängukindlust kasvatada ja tehtud töö Sofias toimunud ühe tärni MK-etapil võiduks vormistada. Eestiski olid Soomets ja Hollas tänavu teistest märgatavalt üle.

Kui hõbeda teenisid meistrivõistlustel meie esipaari järel kogenud Renate Pikk ja Juudit Kure-Pohhomov, siis heameelt valmistasid ka pronksikohtumises vastamisi läinud noored. Nii pronksised Liisa-Lotta Jürgenson ja Laura-Liisa Maiste kui ka alles U18 vanuseklassi kuuluvad Karlotta Kattai ja Grete Jürgenson näitasid läbi suve, et Eestis on saalivõrkpalli kõrval esile kerkimas ka arvestatavad noortepaarid rannavolles, kes võiksid sellele alale pühendudes tippu jõuda.