Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Eestis võiks koroona-aja hallust tõrjuda lilledega ja see võiks muutuda püsivaks asjaks, kirjutab mõtiskluses Emilia Aimra.

Corona-kevad
„Lilled, palved ja muusika”
Emilia Aimra

Jah, kevad  ärkab.
Ilmajaam lubas hommikul päikselist ilma.

„Vanemad inimesed, püsige kodus!” hüüatasid kõik meediakanalid kui ühest suust. „Ärge tulge mitte poodigi!” Sellest kuuldus läbi seitsmekümnestele uste kinnikeevitamise ragin.

Mina, kes ma olin kogu elu olnud sõnakuulelik, rahumeelne ja muidugi kena inimene, kuid nüüd tekitas „hirmutamise lärm” tahtmise käske boikoteerida. Nii heitsin jaki selga, sall üle õla ja sporditossud jalga, suundusin otsustavalt uksest välja maja taha kulgevale metsateele.

Nii oligi, nagu ilmateade kuulutas – päike paistis ja mis veel meeldivam, sellises väikses, vaevalt saja elanikuga saarel, kuhu olin majutunud, ei olnud politseid luuramas, lubasid kontrollimas, nagu maailma suurlinnades, ega hoiatusi karjumas.

Mu väikesed kuularid olid mingil ajal läinud katki, polnud neile pikalt olnud ka vajadust. Seetõttu pistin nüüd suured kvaliteetkõrvaklapid pähe ja lülitasin peale Claude Francois – „Y a le printemps qui chante” (kevad on tulnud), – sama loo, mille taustal politsei Pariisi päikese käes viimaseid jalutajaid tubadesse tagasi kamandab.

Nüüd, kui palju teha ei saa, saab siiski üht-teist teha: nimelt MÕELDA, mida tulevikus saaks paremini teha.

Ei, ei hakka rääkima poliitikast ega ka mitte koroonast. Räägin lilledest.

Olen Euroopas palju ringi reisinud, kuid alati on mind vaimustanud väikeste linnakeste ja külade nostalgiline kaunidus ja lillerohkus. Neid on neis kaunites paikades pandud pottidena kasvama nii linna  v. küla sissepääsu teedele ja kõikjale parkidesse teepeenardele. See linnake võib muidu olla äärmiselt hall ja isegi ehk näotu, kuid lilled on teinud need nostalgiliselt kauniks. Olen neid kaunilt kujundatud paiku armastanud.

Seetõttu on olnud alati nukker saabuda Eesti väikelinna või külakohta ja näha seal vaid poollagunenud teid (mida õnneks siiski kogu aeg vähemaks jääb), kuid lilleilu ei ole kasvanud parandatud teedest hoolimata.

Ilmselt oleme pikalt nii harjunud – hallusega. Ehk liigagi pikalt? Kuid see ei peaks nii jääma – seegi vajab mõttemalli muutust. Nüüd, kui kõigil meil on pisut üleliigset aega ja  kevad saabumas, oleks ju suurepärane tekitada potitaimede ja istikute müüjatele pisut kassasse rahavoogusid. Teeme sellest pahasti alganud varakevadest eriliselt kauni ja lillerohke. Ja teeme sellest kombest püsiva.

Võib ju küsida, et kust selleks raha tuleb. Mõtlen siin, et kui Valitsus annab praegu kõikvõimalikke toetusi, miks ei võiks ta anda erakorralist toetust ka külapildi kaunimaks muutmisel? Inimesed saaksid istikuid, põõsaid ja pisut instruktsiooni asjatundjatelt ja 2+2 vahemaadega kõik rõõmsalt istutama. Koolinoortelgi põhjust ehk jalad arvutilaua tagant välja ajada – linna haljastust  istutama. Usun kindlalt, et need noored, kes ise on taime maha pannud, ei lähe seda hiljem hoolimatult tallama ega lõbu pärast murdma.

Meil on karme aegu olnud varemgi. Kolme sajandi eest möllas siinse päikese all kandis lisaks põhjasõjale must surm. 18. sajandi alguses tabas Eestit viimane suur katku­epideemia.

Katk puhkes Pärnu sadamast ja levis sealt kiiresti üle kogu Eesti. Katkuga võitlemiseks anti drastilisi korraldusi. Nii tuli kõik tervete hulka ilmuvad katku nakatunud inimesed viivitamatult üles puua.

Tänapäeval, õnneks nii rangelt enam ei karistata! Ehk oleme ise targemaks saanud ja teame, et nii mõnigi käsk ja keeld on meie endi huvides.

Siiski tundub nii silmakirjalikuna Ursula von der Leyen’i  hiljuti õhku visatud hüüde, et üle 70-sed peaksid püsima isolatsioonis kuni aasta lõpuni, samuti vanadekodu asukad.

Jah, see vaid ei tundu silmakirjalikuna – see ongi silmakirjalik. Iga eakas, kuid muidu terve inimene (hallo, 70 aastat ei ole tänapäeval enam mingi vanus!), tunneb, et ta lihtsalt lükatakse pulbitsevast elust kõrvale. Loomulikult, ta tahab pidada reeglitest kinni, on ehk kaugelt hõikamas ka noortekambale, et „hoidke distantsi”, isegi ehk köhatanud paljutähendavalt, kui noored muidu pole tast aru saanud. Kuid temalgi on õigus tunda end elamisväärsena, vajalikuna – eriti teiste abistamise töödes, või eriti kevadel peenraid kaevates, lilli istutades või kaunil päikselisel hommikutunnil kasvõi kohvijoomise kõrvale palvetades … tervenemist meie rahvale. Ja siinjuures ei mõtle palvetaja vaid oma rahva füüsilist tervist, vaid pisut laiemalt.

Erakordne kevad jah. Siiski, püsigem elus, hoiame meele terve, eriti me, kellel lastelastele veel palju anda…

Kaunist kevadet! Saabugu neid meile veel mitmeid!
xxxx
Tänud

Kommentaarid

Viimased uudised