Miks ID-kaardi uuendamise asja kiidetakse? See on ju täielik ämber!
Avaldatud: 4 november, 2017
Eestis on kõrgemal tasemel asutud ID-kaardi uuendamise asja kiitma. Tegelikkuses on aga tegemist ühe viimaste aastakümnete suurima ämbriga. Miks? Sest rahvas on aetud asja eest teist taga paanikasse.
Tegemist on valdavas osas kommunikatsiooni ämbriga. Kõigepealt öeldi, et uuendamiseks on aega pool aastat, siis pannakse sertifikaadid kinni ning taotleda tuleb uus kaart. Selge, kõik võtsid asja rahulikult.
Siis aga tekitati ootamatult paanika, kui teatati, et sertifikaadid pannakse kinni paari päeva pärast. Inimesed said sellest varasema info põhjal aru, et kui nüüd sertifikaate ei uuenda, siis muutub kaart kasutuks ja tuleb hakata uut kaarti taotlema. Uus kaart maksab 25 eurot. Oli loomulik, et kõik need 800 000 inimest, kelle kaarte ähvardas sulgemine, tormasid üksteise võidu kaarte uuendama. Uuendama tormasid nii need, kel on kaarti igapäevastes toimingutes hädasti vaja kui ka need, kes oleks võinud paar kuud oodata. Pole ime, et ummistusid süsteemid ning tulemus oli see, et keegi ei saanud uuendada. Olukord oli nii hull, et isegi politseinikud ei suutnud politseimajas oma kaarte uuendada. Loodetud paarikümne tuhande kaardi asemel suudeti päevas üle terve Eesti uuendada vaid paar tuhat kaarti.
Olukord meenutas hommikust kaupluste avamist nõuka ajal, mil oli teada, et letile pannakse defitsiitset kaupa. Kuivõrd kõik ukse taga järjekorras seisnud püüdsid korraga poodi pääseda, tekkis ukse juurde tropp ning keegi ei pääsenud sisse. Tallinna kaubamajas juhtus sedagi, et mõni inimene ukse juures vigaseks lömastati.
Olukord lahenes kohe, kui anti teada, et kaartide uuendamiseks on jätkuvalt aega 5 kuud ning juba suletud sertifikaate saab samuti uuendada. Mistõttu on küsimus, miks oli vahepeal vaja inimesed paanikasse ajada?
Ametkondadele on omane, et oma vigu ei tunnistata, aga varasema kogemuse põhjal võib öelda, et selliseid vigu, kus kannatavad sajad tuhanded inimesed põhjustatakse asjatundmatusest ja saamatusest. Valitsuse kommunikatsiooni ja suhtlust korraldavad inimesed olid oma tegevuses asjatundmatud ja saamatud. Nad on harjunud toimetama olukorras, kus kõik on hästi, aga pole valmistunud kriisiolukorraks. Kuigi kriisiolukorras on just kommunikatsiooni roll esmatähtis.
Loomulikult võib spetsialistide saamatust põhjendada asjaoluga, et varem pole midagi säärast juhtunud ja inimesed on lihtsalt kogenematud. Aga selleks korraldataksegi harjutusi ja õppusi, et oldaks valmis reaalseteks kriisiolukordadeks. Eestis on vastavad harjutused ja õppused kas tegemata või on tehtud neid pealiskaudselt.
Kahju kannatajaks on, nagu öeldud, sajad tuhanded heausksed inimesed, kelle elu on ühe tühise kaardi pärast asja eest teist taga rivist välja löödud. Kes peavad seisma tunde politsei ukse taga järjekorras ja möllama arvuti juures, selle asemel, et olla koos lähedastega või jalutada värskes õhus.
Siingi on vastus probleemile olemas: nõukogude ajal tuli inimestel kogu aeg järjekorras seista. Aga kas siis nõukogude aeg on tagasi?
Igatahes häbiasi ajal, mil Eesti on Euroopa Liidu eesistuja ja reklaamib end kui eesrindlikku e-riiki. Eesistumist jääb meenutama viimaste aastakümnete suurim e-ämber.
LÕUNAEESTLANE
Viimased uudised
Loading ...
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
