Lõunaeestlane läheb Eurovisioonile. Lõpuks ometi Portugalis!!
Avaldatud: 12 mai, 2018
Tere Eesti, siin Portugal! Boa tarde ehk tere õhtust! On hea meel teatada, et oleme lõpuks ometi kogu kambaga Portugalis. Siis Lissabonis? Khm, siiski mitte. Selles tuleb süüdistada Innot, kes tõstis hommikul valju hädakisa, kuna siin Badajozis oli 16 kraadi ja Lissaboni ennustas sama palju. Ja Inno ütles, et tal on külm ja tema sinna oma jalga sinna külma kätte küll ei tõsta. Sest euroküla on teatavasti Praca do Comerciol, kus puhub jaheda ilmaga Tejo jõe poolt lõikav tuul.
Õige küll, mul oli meeles. See 15-16 kraadi on siin talve ilm ning sellise ilmaga istusime me kaks aastat tagasi siin olles tavaliselt toas. Just selle sama tuule pärast. Ükskord käisime sellise tuulise ilmaga jalutamas ja ehkki lastel olid paksud joped seljas, külmetasid nad sellegipoolest ära. Mina soomlasena muidugi juubeldasin, et vot, selline ilm mulle just meeldib. Aga Inno oli kõigutamatu. Pani endale hispaania meeste moodi soojendusdressi selga ja ütles, et sõidame hoopis Alentejo maakonnas asuvasse Castelo de Vide’i linnakesse, mis on tema mäletamist mööda Portugali kõige soojem koht. Nii oli talle öelnud minu sõber Fred kaks aastat tagasi. Fredil on nimelt Castelo de Vide’i kandis maakodu ja ta hoiatas meid, et me suveks sinna ei läheks, sest seal võib temperatuur tõusta isegi kuni 45 kraadini. Seal on ka lõõmanud metsatulekahjud, Fred oli ükskord seal, kui tuli lahti läks, ja pidi tagasi Lissaboni sõitma mööda maanteed, mille mõlemal poolel lõõmas kõrge tulekahju. „Selline tunne oli nagu oleks läbi põrgu sõitnud,” ütles Fred pärast nappi pääsemist, endal põsed tahmased. See oli 15 aastat tagasi, kui ma elasin Lissabonis koos oma portugallasest elukaaslase Joáo’ga.
Kuna mina sõita ei oska, mis mul siis muud üle jäi kui Inno plaaniga nõus olla. Sõitsime Castelo de Vide’i. Mulle see väike linnake Alentejo maakonnas Portalegre lähedal tegelikult väga meeldib, mul on sellega seoses nii palju lahedaid mälestusi. Kui 15 aastat tagasi Portugalis elasin, siis käisime Joáoga sagedasti seal. Seal on hästi palju ilusaid vanu maju, imekaunis kivine loodus, mitmeid armsaid väikseid restorane ja kohvikuid ning seal on ka paljude mu portugallastest sõprade maakodud.
Kuna Roosi jäi üsna kiiresti autos magama, siis sõitsime esmalt Castelo de Vide’i lähedal asuvasse Penedo do Rainha nimelisse kohakesse, kus mu muidu advokaadi ametit pidav sõber Miguel oliiviõli valmistamisega tegeleb. Pendeo tähendab, muide, portugali keeles kivi ja maastik on seal tõesti hästi kivine. Miguel ise on praegu Lissabonis, aga tegin sealt mõned pildid. Tähistasime seal kunagi ammu Migueli 28 aasta sünnipäeva, mis päädis sellega, et mina lugesin Joáole ja tema sõpradele oma inglisekeelseid luuletusi ette. Hea oli näha, et see vana armas kohake pole üldse muutunud.
Seejärel läksime tagasi Castelo de Vide’i. Roosike oli juba virgunud. Kuna olime kõik näljased, siis hakkasime otsima kohta, kus võiksime keha kinnitada. Aga oh häda, kõik kohad olid kinni. Õige kah, mul oli juba meelest läinud, et enamik Portugali söögikohti on lahti lõunaajal, kella 12st 2ni, ning siis jälle õhtul, kella 8st 10ni. Või umbes nii. Nii ei saanudki me kuskil süüa. Läksime siis hoopis lähedalasuvasse Pingo Doce’i, mis on Portugali üks soodsamaid kaubakette (lisaks sellele veel Lidl ja Mini Preco). Kuna mul isutas bacalhao bras’i (tursk segatud läbi kartuliga) järele, mida lootsin ka restoranis süüa, siis mul oli väga hea meel, et seda oli Pingo Doce’is saada. Ostsimegi seda ning lisaks sellele veel kaht erinevat suppi – ühe juurvilja ja teise spinati oma. Supid meeldivad väga Roosile. No ja sellele lisaks veel maasikaid, arbuusi, kurke ja muud kraami. Inno tahtis endale suusamütsi osta, sest tal oli külm (vahepeal kukkus temperatuur lausa 14 kraadini ning puhus vile tuul), aga kahjuks Pingos sellist asja ei müüdud.
Sõitsime koju ja hakkasime sööma. Nüüd ootame kannatamatult Eurovisiooni. Ilmselt läheme seda välja, mõnda kohvikusse või baari vaatama. Aga jah – selles, et Lissabonis käimata jäi, süüdistage soojalemb Innot, kellele tegi eriti suurt meelehärmi see, et kui siin kiskus kohati 14 kraadi kanti, siis Eestis, Võrus oli lausa 24. Inno arvates on see kohutav nöök.
Kuigi ega see tema plaan sellesse suurde rahvasumma mitte minna ilmselt väga vale olnud. Praca do Comerciol sagib tavalistelgi päevadel palju rahvast, mis siis veel Eurovisiooni ajal. Seal on ka väga palju hašišimüüjaid, nii et kes te seal olete, olge ettevaatlikud – seda pakutakse ka lastega peredele ja müüjad on väga agressiivsed. Samuti on Lissabon kuulus oma pikanäpumeeste poolest ja võite lihtsalt oma rahakotist ilma jääda, kui ettevaatlik pole. Arvan, et see poleks praegu lastele just kõige parem paik.
Küll on plaan Lissaboni minna pärast Eurovisiooni, tagasiteele asudes. Mul on ju vaja veel Miguelile Võru õlletehase õlled ja Karula mustikamahl üle anda. Nii et jõuab. Ja ega reisipäevik veel Eurovisiooniga ära lõppe. Ärge muretsege, kajastan ka meie tagasiteed Eestisse.
Soovin toredat Eurovisiooni õhtut meile kõigile! Homseni!
P.S. Kes Lissabonis head söögikohta otsib, siis Praca do Comercio on ümbritsetud turistilõksudest, vaadake natuke kaugemale 🙂
IRJA TÄHISMAA
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
