Tel. 5897 3482‬
info@lounaeestlane.ee

Nonii, täna on siin juba tüki maad soojem – 27 kraadi! Ma vaatan, et Võrus on ainult 22. Inno, kelle jaoks „mõnus ilm” hakkab pihta 25st kraadist, on täna juba tüki maad rõõmsam ja isegi laulis autos, kui me Albuquerque linnakese poole sõitsime, et sealt süüa osta.

Eile tegi Inno sardiine, mida ostsime siitsamast külakesest, ühest talupoest. Maksid 2.70 kilo. Hämmastav on see, kui palju on selles väikeses külakeses erinevaid poode. Inno luges neid kokku tervelt kuus – kolm marketit ja kolm väiksemat poodi. Küla ise on umbes sama suur kui Rõuge, aga iga nurga taga on mingi pood (kas toidu või riide või muude asjade äri) ja söögikoht. On hämaraid baare, kus mehed õlut joovad, kohvikuid, kus saab lastega limonaadi juua ja jäätist süüa, ning restorane, kus terve perega einestada. Otsest vajadust siit kuhugile mujale liikuda polegi, kõik saab kätte kohapealt. Lastele on mängimiseks kolm suurt mänguväljakut, tegutsevad lasteaed ja kool. Inimesi sagib tänavatel ringi kui herilasi ja sealjuures hakkavad eriti silma väikesed lapsed, keda on väga palju.

Umbes sama suures külakeses Portugalis Serra de Estrela mäe lähistel olime ka kaks aastat tagasi, aga seal oli sootuks teine lugu. Küla ainus pood oli just enne meie tulekut kinni pandud ning me pidime söögi järele vantsima nelja kilomeetri kaugusel asuvasse linna. Küll see oli palavaga tüütu ja see oligi põhipõhjus, miks me seekord autoga tulime. Et mitte olla jälle sellises olukorras, et peame palava ilmaga mäest üles poodi rühkima. Ka ei olnud selles Portugali külakeses eriti lapsi ja needki, kes olid, ei elanud seal alaliselt, vaid olid lihtsalt vanaemale-vanaisale suveks külla tulnud. Päevasel ajal tukkusid oma kodude ees unised vanainimesed. Baare oli vaid üks, kuhu küla mehed õhtul õlut jooma ja kaarte mängima kogunesid, ning kohvikuid, kust saiakesi osta sai, samuti üks. Ma ei tea, kas kõik Portugali külad on samasugused, aga see Portugali küla ja meie külake Hispaanias erinevad teineteisest küll kui öö ja päev.

Nagu te teate, siis on mõned Eesti kuulsused omale juba Portugali majakese ostnud. Tiina Kangro ja Maire Aunaste mõlemad. Nemad elutsevad sealse ülikoolilinna Coimbra lähistel, mis on väga ilus kant. Ainus häda on metsatulekahjud. Eelmisel suvel põles Coimbra lähedal maha päris palju metsa ja mitmed inimesed, kes sel ajal seal metsa vahel sattusid olema, põlesid oma autodesse sisse. See oli ikka päris jube ja mina isiklikult Coimbra lähedale maja ei ostaks. Muidugi, kujutan ette, et seal on majad päris odavad. Mäletate, mis juhtus mu sõbra Fred’iga, kui Castelo de Vide’i kandis metsad põlesid? Tuli lõõmas kahel pool maanteed ja tal oli suur tegu, et sellest „põrgust” elusana välja pääseda. Loodame, et Riigikogu liikmed võtavad kõik ettevaatusabinõud tarvitusele. Coimbra kandis on ka suvel väga palav ja metsad on tuleohtlikud. Kohutav, kui sealt leitaks ühel päeval üks söestunud Eesti Riigikogu liige.

Nii. Aga mis me siis täna Albuquerque’st süüa ostsime? Inno leidis mulle sealsest SPARi poest gazpachot ehk tomatisuppi, mille liiter maksis ainult 1 euro. Terviseteadlik Roosi ostis spinatit. Eilsest oli meil veel järel Inno tehtud sardiine (praetud oliiviõli ja soolaga, njämm!), mille ma koju jõudes kohe kinni pistsin.

Ühele sõbrale leidsime anšooviseid oliiviõlis, mida ta tellis. Ostsime endalegi natuke. Väike karp maksis 1 euro, suurem purk 2.

Praegu pikutame, sest kell on neli ja päeva kõige kuumem aeg. Roosi jäi juba tund aega tagasi mõnusasti magama, kui oli oma spinatisupi ära söönud. Mina hakkan aga nüüd „Kõrboja peremeest” lugema, mille ma Eestist kaasa võtsin. Et üle hulga aja üle lugeda.

Eks siis see, mis homme saab, paistab juba homme. Adios seniks!

IRJA TÄHISMAA

Viimased uudised