Kuidas lennutada õunasüda õigesse kasti?
Avaldatud: 8 november, 2022
Biojäätmete kompostimisplats Aardlapalus. Foto: Eesti Ringmajandusettevõtete Liit Kohalikes omavalitsustes on parasjagu toimumas või peatselt toimumas jäätmekorralduses suur muudatus: uute korraldatud jäätmeveo hangetega peavad KOVid tagama ka biojäätmete tekkekohal liigiti kogumise või ringlussevõtu – hiljemalt 2023. aasta lõpuks. Lühidalt tähendab see, et kõikjal üle Eesti muutub koduste biojäätmete (nii köögi- kui haljastusjäätmete) liigiti kogumine kohustuslikuks kas juba sel või hiljemalt järgmise aasta jooksul.
Margit Rüütelmann
Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu tegevjuht
Inimeste jaoks, kes ei ole varem mõelnud ja teadvustanud, mida jäätmetega tehakse või mis nendega üldse peaks tehtama, on see suur muudatus. Uuringute järgi koosneb tänane keskmine Eesti segaolmekonteiner lausa kolmandiku ulatuses biojäätmetest. See tähendab, et inimestel on vaja väga oluliselt muuta oma harjumusi: kraanikausialune kapp tuleb natuke ümber korraldada ja mis veel olulisem – tuleb ümber treenida ka lihasmälu, st kuidas harjutada kraanikausialuse kapiukse avades käsi ümber õigesti nii, et õunasüda ja banaanikoor tabaks biojäätmete kasti.
Aga miks peaks?
Materjalide ja energia tarbimine kasvab iga aastaga, ka Eestis. Sealjuures on loodusvarasid üha raskem kätte saada. Kui umbes kolmkümmend aastat tagasi tähendas jäätmekäitlus prügilate rajamist ja haldamist, siis tänaseks oleme jõudnud sammukese lähemale paremate teadmisteni. Oleme teadlikud, et prügi ei ole enam prügi, vaid tooraine uuteks materjalideks, Samas prügilasse ladestamisele jõuab kasutu kraamiga koos ka palju orgaanikat. Teatavasti eritab aga orgaaniline aine lagunedes gaase.
Mürgised gaasid, sealhulgas metaan ja CO2, on aga tänase keskkonna- ja rohepoliitika peamised märksõnad. Need on gaasid, mida me ei vaja õhus ja atmosfääris, küll aga oskame neid kasutada siis, kui suudame enne õhku sattumist kinni püüda.
Niisiis: kui vaid saaksime kodudest õunasüdamed ja kartulikoored kokku koguda, saaksime sellest toota kütust – biometaani – mis on pärit taastuvatest allikatest ning mis on omadustelt võrdne maagaasiga. Biometaani saab kasutada maagaasi asemel samades tarbimiskohtades, sealhulgas transpordikütuseks. See tähendab: iga kodu, mis kogub eraldi biojäätmeid ja annab need üle jäätmevedajale, panustab nii energiajulgeolekusse. 10 kg köögijäätmetest toodab biogaasitehas umbes ühe kuupmeetri biometaani, mis on võrdeline ühe liitri bensiiniga.
On aeg „bio“kotile boikott kuulutada
Oletame, et iga maja (ka eramaja) juures on järgmisel aastal biojäätmete konteiner. Oletame, et igas majapidamises on ämber, kuhu pannakse toidujäätmed ning mida tühjendatakse regulaarselt õues asuvasse konteinerisse. Oletame, et seda teevad kõik majapidamised. Mis siis puudu on?
Hetkel veel on puudu sisuline teadlikkus. Teadlikkus ringluspõhimõtetest, materjalidest. Näiteks on suureks probleemiks kujunemas nii kompostijatele kui ka biogaasitehasele konteinerite vooderduskotid. Mitmed omavalitsused on hakanud nõudma biojäätmete konteinerite sisse vooderduskotiks biolagunevat või n-ö komposteeruvat (n-ö taimset) kilekotti. Kahjuks on „bio“kottide näol täna veel tegemist tavalise rohepesu ja pakendimüüjate hea promotööga, millel sisuline väärtus puudub.
Ressursitõhususe vaatest on „bio“kotid väga ebamõistlik lahendus: esiteks toodetakse neid potentsiaalsest toidust (inim- või loomtoidust, nt maisist), mis on iseenesest juba kaheldava väärtusega tegu. Teiseks: reeglina on „bio“kotid ka kaks korda kallimad kui tavalised vooderduskotid, aga sealjuures mitte kaks korda loodussõbralikumad.
Reeglina biolagunev vooderduskott kompostimise protsessi ei jõuagi, sest kõik võõrised sõelutakse enne komposti tootmist biolagunevate jäätmete hulgast välja – keegi ei suuda toidujäätmete hunnikus vahet teha, mis materjalist kilekoti väljanägemisega kott on. Kui aga satuvad, toodab materjal lagunemise käigus keskkonnale kahjulikku metaani veel lisaks. Välja sortides satuvad need kotid ikkagi samamoodi prügilasse ladestamisele või paremal juhul Iru tehasesse põletusse. Lisaks on biolagunevad kilekotid üldjuhul pehmemad ja lödid ega täida konteineris oma eesmärki – need kukuvad tihti juba esimese korraliku ämbritäie biojäätmete peale konteineri põhja.
Kõige parem oleks muidugi üldse plastiku välistamine orgaanika vahel, Seega eelistavad nii kompostijad kui biogaasi tootjad pigem tavalisi vooderduskotte. Koduses kogumisnõus on võimalik vältida igasuguseid kotte – näiteks saab panna ämbri põhja natuke majapidamispaberit või tühja munakarbi. Kui tingimata on soov kotti kasutada, tuleks see ikkagi konteinerisse tühjaks valada.
Niisiis on praktika hetkel selline, et olgu tegemist plastst kilekoti või „bio“kotiga, sõeluvad komposti tootjad nende tükid orgaanika hulgast välja (ja viivad Irusse põletusse). Sama teeb biogaasitehas. Kahjuks on „bio“kotil veel omadus rebeneda ja tükkideks pudenedamistõttu on sõelumine veel keerulisem kui tavalise kilekoti puhul.
Jäätmekorraldust tuleks hakata käsitlema sisuliselt nii kodudes kui mujal: teha õigesti mitte sellepärast, et seadus kohustab (mis on muidugi ka oluline), aga ka sellepärast, et see on meile endale kasulik: õige jäätmekäitlus ei ole mitte ainult keskkonnakaitse, vaid ka ressursside, inimeste tervise ja ka julgeoleku kaitsega.
Viimased uudised
Loading ...
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
