Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Kui Eesti 1990ndate aastate algul teistel saatusekaaslastel eest ära läks, siis oli selle põhjuseks leidlikkus. Eesti oli nagu väike kiire purjekas suurte laevade vahel ning saavutas sellega edu.

Nüüd aga on viimased kümmekond aastat toimunud justkui paigaltammumine. Purjekas oleks justkui sangpommiga ankurdatud mere põhja. Need, kellest Eesti mööda tuhises, on hakanud vaikselt järgi tulema. Eesti vapiloomaks on küll Leiutajateküla Lotte, aga leidlikkus on Eestist kuhugi ära kadunud.

Võtame näiteks sellise lihtsa asja nagu kliima. Esimest korda inimkonna ajaloos ollakse olukorras, kus järeltulevatele põlvedele pärandatakse tõenäoliselt halvem elu kui oli enne. Selle põhjus on üha suurenev saastatus ja sellega seonduv kliimamuutus. See puudutab kõike, alates fossiilsete kütuste põletamisest kuni rämpsu tootmise ja kokku ostmiseni. Kilekotid, millest palju räägitakse on vaid jäämäe veepealne osa – see, mis välja paistab. Loodus ja keskkond uppuvad rämpsu sisse. Kõike on juba ammu liiga palju. See pole mingi viimase aja avastus, sellest on räägitud juba viimased kümmekond aastat.

Selleks, et suurt ja enamasti mõttetut tarbimist ohjeldada, on uueks märksõnaks saanud säästlikkus ja kokkuhoid. Eestile kui alles arenevale riigile peaks see olema suurepärane võimalus: saab ilma süümepiinadeta raha kokku hoida, et seda kasutada kasvõi väikestele Annabelidele eluvõimaluse andmiseks, erivajadustega laste toetamiseks. Aga siin on Eestil justkui sein ees. Eesti president räägib küll säästlikkuse tähtsusest, aga kui vaadata Eesti hiljutist eesistumist Euroopa Liidus, siis oli see kõike muud kui säästmine.

Soome korraldab 1. juulil algava säästu-eesistumise, mis on isegi 10 miljonit odavam kui oli Eesti oma. Erinevaid kohtumisi korraldatakse poole (!) vähem kui oli Eestis, selle asemel pannakse raha lendamisega seotud saaste hüvitamisse ja muudesse keskkonnaprojektidesse. Avapidu jäetakse ära, mingit nänni ei jagata. Külalistele pakutakse kraanivett. Esitlusi ja tootetutvustusi ei ole. Euroametnikke ringi ei veeta, neid sunnitakse kasutama ühistransporti. Välisajakirjanikele korraldatakse pidude asemel loengud kliimamuutuse ja säästlikkuse teemal.

Kui te nüüd arvate, et Soomet selle eest kirutakse, siis te eksite: terve Euroopa aplodeerib. Kõik räägivad Soomest. Sest kõigil on ninnu-nännust kõrini ja ollakse tänulikud soomlastele, kes on leidlikud ja panid piiri Eurokoridorides vohavale ogarusele. Ent miks poleks seda võinud teha väike Leiutajateküla-Eesti? Kuhu jäi leidlikkus? Nagu öeldud, oleks säästetud raha eest saanud anda elu mitmele Annabelile.

Kui vaadata Leiutajateküla-Eesti valitsejate autoparki, siis meenutab see pigem mõnda Araabia šeigi või Aafrika suguharupealiku isiklikku kollektsiooni. See on olnud juba aastakümneid valus teema. Selle kõrval on kõik jutud kliimast ja säästlikkusest vaid sõnakõlks. Kui palju lasteaedu selle raha eest remonditud saaks! Muide, Soome ametnikud sõidavad juba ammu ühistranspordiga, ja seda suurima rõõmuga.

Või võtame sellise asja nagu Rail Baltic, see uus raudtee, mille vajalikkust pole suudetud kuidagi inimestele pähe määrida. Aga kui see raudtee aitab meie lastele tagada veidigi normaalsema elukeskkonna, kas see pole siis asi, mida toetada? Lennutransport on kõige saastavam ja sellest tahetakse vabaneda. On ainult aja küsimus, mil lennukikütusele pannakse peale maksud nagu need on olnud juba aastaid kõigil teistel kütustel ning siis on odaval lendamisel lõpp. Paljud soomlased sõidavad juba nüüd Hispaaniasse rongiga, suure ringiga läbi Rootsi. Otse Eesti kaudu oleks see palju kiirem ja mugavam. Juba laevaga sõidab aastas Eestisse 10 miljonit inimest, võib ette kujutada, palju neid oleks rongiga.

Eestil on roppu moodi vedanud, et naabriks on soomlased, kes on maailmas üks jõukaim rahvas, keda teenindades on ka eestlased jõukaks saanud. Nüüd aga võiks uuesti avastada selle, mis on soomlaste jõukuse allikas – ehk leidlikkus.

LÕUNAEESTLANE

Kommentaarid

Viimased uudised