Kes on Liivimaa parim ratsutaja ehk kas lätlased on meist edukamad?
Avaldatud: 12 juuni, 2024
Foto: Uma Mekk Kuigi peab tõdema, et tänaseks on unustuse hõlma vajunud mõlemad, nii Liivimaa, kui ka ratsa vahemaade läbimine, siis võib siiski uhkusega väita, et omanäolisi ning julgeid ettevõtjaid leidub nii siinpool Valgat, kui säälpool Valkat.
Autor: Eve Veski
Miks võrrelda ettevõtjaid ratsutajaga? See metafoor tundub asjakohane, sest eks igal ettevõtjal ole vaja sarnaseid oskusi, mida ühe uhke looma (ettevõtte) juhtimiseks ja pidamiseks vaja on. Julgust, et üldse asjaga pihta hakata. Reageerimisekiirust selleks, kui meie majandus samamoodi perutama kipub, kui mõni rahutum suksu. Järjepidevust, sest ühtegi looma ei saa võtta ega jätta üleöö. Logistilist mõtlemist: kust saan kaera, kust heinad, kus teeme joogipeatuse, kus saab niisama puhata ja kui pikka vahemaad saan korraga läbida.
Rõõm on tõdeda, et neid sutsu segaseid, vahel pisut hulljulgeid, järjepidevalt panustada ja oma tegemistega lisaväärtust luua soovivaid inimesi leidub endiselt. Ning meid seovad naabritest lätlastega, siin endisel Liivimaa territooriumil, sarnased rõõmud ja mured.
Selleks, et Läti ja Eesti väiketootjad saaksid arendada piiriülest koostööd, edendada ja tutvustada kohalikke tooteid ning tekiksid eeldused uuteks koostööprojektideks ja tootearendusteks on Võrumaa Talupidajate Liit koostöös Läti Maaelu Nõuande- ja Koolituskeskusega ellu kutsunud
Euroopa Regionaalarengu Fondi ESTLAT programmprojekti „Local tastes” (Kohalikud maitsed).
Teaduspärast on Võru Talupidajate Liit juba 15 aastat vedanud eest Vana-Võrumaa toidumärgist UMA MEKK. Sarnaselt on Läti kolleegid ellu kutsunud tervet Lätit hõlmava kohalikku tooted tähistava märgise Novada Garša (Maakonna maitsed). Naabrid on omi kohalikke tooteid Novada Garša märgise alla koondanud viis aastat. Seega on kogemusi ja teadmisi võrgustike liikmetel omavahel küllaga jagada.
Eesti-Läti ühisprojekt „Local tastes” kestab ühe aasta ning selle raames külastavad ligi 20 Eesti väikeettevõtjat Läti kolleege kolmel korral ja paarkümmend lõunanaabrit tulevad Võrumaale külla viiel korral. Õppereiside raames viiakse läbi nii õpitubasid, osaletakse koolitustel, kui külastatakse kohalikke väiketootjaid.
Uma Mekk toiduvõrgustiku koordinaator Kristin Krinal tutvustab „Local tastes” programmi: „Kui räägime kohalikust, siis tihti saab määravaks riigipiir. Samas on Võrust Tallinnasse sama pikk maa kui Võrust Riiga. Tegelikult on meil siinse piiräärse piirkonnaga rohkem ühist kui oskame arvata. Lihtne näide on Võrumaa au ja uhkus: sõir. Väga sarnane toode jāņu siers (jaanijuust) on ju ka Lätis rahvusroaks.”
Kevadisel Läti väiketootjate õppereisil külastati Valmiera piirkonda ning tutvuti sealsete tegijatega. Päev algas lihatööstuses Baunu Billitis, kes tegeleb veise- ja lambaliha väärindamisega. Ettevõtte peremees Jānis Šļaukstiņš koos oma kaasaga rääkis ja tutvustas nende tapamaja tööd, pakkus oma tooteid degusteerida ning enne lahkumist sai külastada tehasepoodi, kus kõige eksklusiivsemaks tooteks osutus nende enda hirvekasvatuse toorainest valmistatud kuivatatud hirvefilee.
Sealt edasi tutvustati meile väikeses Mazsalaca alevis asuvat vast valminud kohvikut Buda Cafe, mille eestvedajaks oli taas tore noorpaar, kes panid suurt rõhku kohalikule toorainele. Nii oli näiteks Baunu Bullitis’e veiseliha jõudnud kohviku pakutavatesse burgeritesse.
Järgmisena viis tee õppereisi seltskonna Naukšeni veinimajja. Veinimaja noor peremees Janis Baunis oli muheda olemisega ning rääkis, kuidas tema isa oli otsinud ideed, millega ettevõtjana läbi lüüa. Alustades paradiisiõuna kompottidest, millest ei müüdud ära peaaegu mitte midagi, kuni tänapäevani välja, kus veinimaja riiuleid ehivad nii vahuveinid, šokolaadivein, kui ka kangemad napsud. Peremees Janis näitas ja rääkis, kuidas valmivad Naukšeni veinid ja tõhusamad joogid.
Õhtul ootas seltskonda tuledes Valmiermuiža pruulikoda. Valmiermuiža pruulikoda on teinud 15 aastat järjepidevat tööd aina arenedes, kasvades, täiendades, mitmekesistades. See millise põhjalikkuse ja asjalikkusega tutvustatakse ja näidatakse õlle tegemist ning ajalugu on väga innustav. Eriliselt jäi silma, kuidas õhtusöögi lauas õpetati õlut kõikide meeltega tajuma. Toodi välja, miks erinevad õlled on erineva kujuga klaasides, tahtes kas klaasi peos hoides soojeneda või hoopis pikemas pokaalis jahedana olla. Õpetati austama õlut ja õllemeistri tööd ning kaasati märjukese degusteerimisse kõik meeled ja tajud. Kogu elamus kokku viib õlle kusagile järgmisele tasemele ning annab sellele kamaluga väärikust ja väärtust juurde.
Õllemõisas tutvustati õppereisi seltskonnale ka Läti käsitööpestode tootjat pesto.lv. Mikroettevõtte paistis silma selge visiooniga harida Läti toiduhuvilisi tuues tootevalikusse pestosid, karamelliseeritud sibulaid ja baklažaane. Nende eelmise aasta toodang oli 16 000 purki pestot. Küsimus peale, et kui palju purke peaks pesto.lv tootma, et firma kindlatel jalgadel seisaks, vastas peremees Jānis Pirsko, et arvatavasti 10 korda rohkem. Seega kasvuruumi on omajagu.
Õppereisi teine päev algas kohvi röstikojas Smart Coffee Roastery. Inspireeriv oli taaskord näha noort perekonda ettevõtte eesotsas. See on ka kindlasti teema, kus meil on lätlastelt õppida võimalik. Enamus külastatud ettevõtteid juhivad noored ambitsioonikad ettevõtjad, kes soovivad muutuseid ellu viia.
Edasi viidi meid Läti esimesse gastro-turgu Jāņa Tirgus ehk maakeeli Jaani turgu. Kõige lihtsamalt võrdlus oleks Balti Jaama turu palju väiksema vennaga. Turul oli uhke lihalett, pagar, pitsakohvik, sushimeister, käsitööjäätiste kohvik ning koduseid hoidised ja köögiviljad. Mõnus koht, kust läbi jalutada ning kvaliteetset kraami soetada.
Viimase peatusena, enne koduteele asumist viidi Liivimaa parimad ratustajad aga päris põllule. Buss peatus vana küüni juures, mille uksed olid külaliste ootuses avali ning maja ees podises lõkkel pada. Meid ootasid tänavatoitlustajad Marta Vētra ja Madara Vestere, kes toimetavad brändi LAUX all. Tegu on kahe noore naisega, kes pärast rännakuid Inglismaal, on tagasi jõudnud kodumaale ning löövad nüüd neljal käel kaasa nii kohalikus OTT-is (Otse Tootjalt Tarbijale), kui tänavatoitlustamises.
Mõnusalt boheemlaslik õhkkond, ülim külalislahkus ja sõbralikud perenaised vaimustasid kõiki. Keset põlde asuva küüni all käis vali muusika, ehitusmaterjalid ja vanavara oli lükatud seina veerde, Uuskasutuse lauad ja toolid olid mööda muldpõrandat laiali jaotatud. Laudlinadeks vanad maakaardid ja valgust andsid savipottides küünlad. Ja just see lihtsus võlus ja paelus. Soe supp pani vere käima ning see vanaema kompott, mida sai Belgia vahvlite peale panna, lisaks veel umbes seitsmele erinevale lisandile, oli lihtsalt võrratu. Taaskord tõestus, et vähem on rohkem, ning üks ettevõtluse põhitõdesid, et hakka kusagilt pihta. Kui idee on äge ja on piisavalt julgust, siis küll töö käigus jõuab parendada, arendada, laiendada, uuendada.
Õppereisil osalenud Ege Värs inspireerus just LAUXi kontseptsioonist: „Tublid väikeettevõtjad tegutsevad kogukonna põhiselt OTT-i põhimõttel – kelleltki midagi, koos kokkame ja küpsetame ning müüme laadal ka maha. Fantaasia läks lendama ja kujutasin elavalt oma Kalda Loodustallu Postiteel küüni alla samasugusid laudu ja atmosfääri, kus saaksin toitlustada bussitäie rahvast. Sikajalast kanamunad, Sinikalda talust veiseliha, enda aiast ja peenardelt annab korjata ja potti pista palju head ja tervislikku. See oli nii minu teema – talutoidu toitlustus ja pärandipõhisus.”
Seega võib väita küll, et Liivimaa parimad ratsutajad on just need mikroettevõtjad, kes täna meie majandusruumis toimetavad ja lahendusi otsivad, et kuidas ellu jääda ja edasi minna. Liivimaa on vingeid ratsamehi äärest ääreni täis ning mõte neid koondada ning omavahel suhtlema panna loob väärtust meile kõigile sellel ajaloolisel territooriumil.
Õppereisil osalenud ettevõtjate muljed võtsid kenasti kokku Uue-Saaluse perenaine Maris Kivistik: „Ettevõtjale annavad sellised reisid jõudu oma tegemistega hakkama saada, sest reisil nähtu ja kogetu loob pildi sellest, kuidas Lätis ettevõtjatel läheb. Ka seal on ühiseid muresid ja rõõme ning see just liidabki. Ka UMA MEKK-i rahva omavaheline suhtlus on tähtis, see on natuke nagu sõbra õlg, kus najal saab nii nutta kui naerda. Loodan, et projektis saadud teadmisi ja nippe saan oma ettevõttes kasutada ning siit võib tekkida nii mõnigi koostööprojekt.”
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
