INTERVJUU: viie lapse ema Silja Suija saab kõigega hakkama
Avaldatud: 1 oktoober, 2025Isamaa Võru valla nimekirjas kandideeriv viie lapse ema Silja Suija on väsimatu kohaliku elu edendaja ja tubli ning töökas ettevõtja.
Viimased aastad on olnud talle aga rasked – on tulnud üksi kasvatada raskelt autistlikku tütart ning seista silmitsi armastatud ettevõtte Siljasport sulgemisvõimalusega. Silja oleks võinud selle koorma all murduda, aga tema hoopis murdis end raskustest läbi nagu jäälõhkuja ning pööras saatuselöögid enese kasuks. Küsisime, kuidas ta seda ometi suutis.
1. Silja, oled elanud üle väga raskeid aegu – sul on tulnud võidelda oma lapse ja varade eest, kulutada kohtuuksi ja teha ühiskasulikku tööd. Mis on olnud kõige raskem?
Silja: Viimased neli aastat on tõesti olnud väga rasked, kannatasin vägivalla all. Magasin lukus uste taga ja olen pidanud oma kodust mitu korda välja kolima, alati olid asjad pakitud. Asi on selles, et meie peres on raske autist Jane, aga tema kasvatamisega tulin toime vaid mina. Sellest tekkisid pidevad pinged. Pidin kõigega üksi hakkama saama – Kuningatalu, Siljaspordi, laste trennide ja koolidega… Viimased neli aastat olen pidanud ka Jane pärast kohut käima, seegi on olnud emotsionaalselt väga raske. Sooviksin, et ma ei peaks olema ainus, kes tütre eest hoolitseb.
2. Kuidas sulle tagantjärele tundub – kas tegid ka ise vigu, oleksid võinud midagi teisiti teha? Kahetsed sa midagi?
Silja: Kahetsen seda, et mul on vahel närv üle keenud. Mõned asjad oleksin võinud jätta tegemata. Aga igast asjast sünnib midagi head – tänu ühiskasulikule tööle, mis mulle määrati, oli mul koos laste ja elukaaslasega võimalik teha korda Võru surnuaed. Mulle anti valida – kas maksta riigile 300 eurot või teha surnuaed korda. Valisin surnuaia. Olin too hetk rase ja oksendasin viis korda päevas, aga surnuaial tundsin ennast häst. Tean, kuhu on maetud juudid, kuhu saksa sõdurid, see oli nagu teraapia. Tegin oma tuttavate hauad korda – helistasin neile ja nad tänasid mind. Surnuaiavaht Aita oli ka tänulik.
3. Mida soovitad teistele, kes satuvad samasugusesse olukorda?
Silja: Teistele soovitan seda – tehke oma kinnisvara asjad korda, mina ei teinud ja minu kahekümne aasta töö võeti mult üle.
4. Mis sind tänases Eestis kõige rohkem kurvastab? Olen olnud sotsides, Ekres, nüüd Isamaas. Tegelikult mind ei huvita partei, mind huvitavad inimesed, kes teevad oma tööd. Mu tütar tuli koolist koju ja kurtis mulle, kui jubedad on tänapäeva noored vanuses 16-18 – kõik suitsetavad ja lahkuvad tunnist siis, kui neile sobib. Selline on meie uus ühiskond ja see kurvastabki.
4. Kurb kuulda. Aga mis rõõmsaks teeb, jõudu annab?
Silja: Minu armastus, ta on pärit Rumeeniast ja on ajaloolane ning õpetaja. Ta ise tuli minu juurde, ma ei käinud ööklubis meest otsimas. Tuli päikesepaneele paigaldama, ta ema oli raskesti haige ja ta käis neli aastat välismaal tööl, et ema ravikulusid maksta. Ka minu elus oli siis kõige raskem aeg. Tutvustasin talle Janet – vaata, see on minu elu. Enamik eesti mehi põgeneks sellise raske autisti eest kiiresti saja meetri sprindiga, tema aga jäi. Ta nimi on Razvan ja meil on nüüd ka ühine tütreke, peagi kolmeseks saav Helen. Olen avastanud enda jaoks Rumeenia, nad on meiega nii sarnased.
5. Lõpetuseks – miks sa kandideerid? Mida tahad öelda valijatele?
Silja: Sest ma ei ole uhke Eesti ega Võru üle. Mind häirib väga see, mis on meie ümber viimaste aastatega toimunud. Ma ei saa öelda, et minu elu on paremaks läinud. Mängitakse inimeste elude, saatuste ja toimetulekuga. Mind masendab, kuivõrd seotud ja läbipõimunud on seesama süsteem ka maakohtades. Meie, valijad, ise mitteteadlikult toetame seda, kui teeme oma valiku kõlavate valimislubaduste järgi. Teeme endale kõigepealt selgeks, kas need lubajad ikka hoolivad meie inimesest või on nende jaoks hoopis tähtsam soe koht omavalitsuses. Panen kõigile südamele: muutus algab meist endist läbi õigete valikute.
Palun lugege ja viige ennast meie ümber toimuvaga kurssi, kuulake oma südame häält ja ärge laske end kellelgi mõjutada.