Igor Taro: tulevikku pole võimalik luua mineviku vahenditega
Avaldatud: 24 veebruar, 2017
Põlva maavanem Igor Taro kõne Eesti Vabariigi 99. aastapäeva kontsert-aktusel Mooste Folgikojas 24. veebruaril 2017.
Daamid ja härrad, kallid Põlva maakonna inimesed,
Sada aastat tagasi oli juba käivitunud ajalooliste sündmuste ahel, mille tulemusel sündis iseseisev Eesti Vabariik. Tänasest vaatepunktist on keeruline täpselt määrata see liblika tiivalöök, millest sündinud globaalne torm lõi ka meie laiuskraadidele ulatunud tuulepuhanguga lahti ühe võimaluste akna Eesti rahva jaoks. Sellest pisikesest avast läbipugemine nõudis mitme põlvkonna jagu ettevalmistust, et sinna õigel hetkel ulatuda.
Eesti riigi loojaid pole enam elavate kirjas, nende mälestus ulatub meieni otsekui ajavarjudena kestvates vaidlustes kelle auks ja kuhu püstitada mõni monument. Iseseisvat Eestit on meil olnud vähem kui sada aastat. Vaadates tänaseni käidud teekonda on oluline meenutada sedagi, et hiljuti tähistasime 25 aasta möödumist iseseisvuse taastamisest. Eesti Vabariigi taastajate enamik on meiega ning mõned ka täna siin. Nii nagu augustikuus, soovin ma teile öelda veelkord ühe lihtsa inimliku „Aitäh!“ selle otsuse eest. Ka teile avanenud ajaloolise võimaluse aken polnud suur ja eeldas mitme aasta pikkust eeltööd. See rehkendus ei lõppenud toona ega lõpe ka nüüd, oleme kaugel sellest, et Eesti Vabariik oleks valmis saanud.
Olgu väike ja oma hädade ja vajakajäämistega, aga ta on meil olemas. Oma lipu, vapi ja nime kõrval tähendab riik võimalust ajada oma maal enda asja oma keeles ja oma rahvaga kokkulepitud reeglite järgi. See võimalus tähendab kohustust kaitsta põhiseadusesse sõnastatud ühiskondliku kokkulepet.
Mitmel meist suuremal rahval polegi oma riiki. See näitab, et suuruse kõrval on oluline ka visadus. Meid arvuliselt 30 korda ületav Ukraina rahvas võitleb praegusel hetkel ikka veel oma Vabadussõda. Enam kui kahe aasta jooksul pole lahingud vaibunud ja surmaloendur tiksub edasi. Meie kohus on toetada meiega samas väärtuste ruumis olevaid sõpru nende õigustatud püüdlustes määrata enda saatust. Tervitan siinkohal Ukrainast Tšernigovi oblastist meie tähtsal päeval külla tulnud Kulikovka rajooni delegatsiooni. Ühtlasi tänan kõiki neid Põlva maakonna inimesi, kes on omalt poolt juba aastaid panustanud nende oluliste suhete hoidmisesse ja teinud pingutusi, et aidata meie sõpru keerulisel ajal.
Ka Eestil võib olla miljoniarmee
Iga kord, kui kuulen etteheiteid riigikaitseliste kulutuste aadressil, soovitan meenutada nii meie enda ajaloolist kui ka lähemate saatusekaalaste kaasaegset kogemust. Iseenesestmõistetavaks kujunenud rahu pole seda nende jaoks ja pole ka meie jaoks, kui me jätkuvalt enda julgeolekusse ei panusta. Tagantjärele saame hinnata, et liitumisel Euroopa Liidu ja NATO-ga me mitte ei kaotanud osa oma suveräänsusest, vaid võimendasime seda, asudes laua taha võrdse partnerina.
Miks peab seda meenutama siin – sest Põlva maakonda ümbritseb üks lõik Lääne ja Ida väärtussüsteemide piirist, mis langeb juhtumisi kokku Eesti-Vene kontrolljoone või rohelise piiri mõistetega. Siinsed julgeolekualased väljakutsed on lihtsalt oluliselt teistsugused kui Kesk- või Lääne-Eestis.
Kui võrrelda Eesti riiki majaga, siis tuleohutuse mõttes on omanikul tähtis omada nii kindlustuspoliisi, kui ka suitsuandurit, pulberkustutit ja tulekustutustekki. Liitlased on kindlustuspoliisiks, mida me loodetavasti ei pea kunagi lunastama. Suitsuanduriks on meie teadmised ja ajalooline kogemus, kustuti ja teki rolli täidavad kaitsevägi ja Kaitseliit. Neist viimane laotub ühtlase kihina üle terve vabariigi.
Kaitseliit on maailmas üpris unikaalne vorm panustada julgeolekusse läbi kodanikuühiskonna. Tegu on Eesti suurima vabatahtlike ühendusega ja sõna otseses mõttes armeega. Oma eripärase struktuuri ja funktsionaalsuse tõttu vastab Kaitseliit kõige enam kaasaegsetele väljakutsetele, kus olulisel kohal pole mitte tavapärane sõjaline vastasseis, vaid kiirelt arendatav kaos pealtnäha ebamäärase osapoolega. Kümmekond aastat tagasi poleks osanud ette kujutada, et vabatahtlikest võiksid koosneda ka raketi- ja küberkaitseüksused.
Ka ühe miljoni rahval võib olla miljoniarmee, kui kõigil on olemas kaitsetahe. Võimalusi pakub vabatahtlikkus seinast seina – tuleks vaid riigi 2,2-protsendilise rahalise panuse kõrvale asetada samasugune protsent oma isiklikust vabast ajast. Nii saab see rahaline pingutust mitu korda võimsamaks.
Vabatahtlikkus on väikeses riigi ainumõeldav. Meil on priitahtlikke pritsimehi juba rohkem kui elukutselisi päästjaid ning abipolitseinikud teevad tuhandeid tunde tasustamata tööd. Miks see nii on, pole kuigi keeruline mõista. Rahvast on meil suure maailmalinna ühe linnaosa jagu, kuid paljusid olulisi riigifunktsioone täidame sarnaselt suurriikidega. Lisaks kaitseväele ka saatkonnad, valitsusasutused, aga ka näiteks omakeelne ülikool, rahvuslik sport ja kultuur.
Vajame uut kasvuhoogu
Ilma esimeseta poleks viimast ja samas pole ka riigikaitse ju omaette eesmärk. Eesti riigi sihiks on keele, kultuuri ja endale omase olemise viisi hoidmine ja edendamine. Peame täna kõnelema sellest vundamendist, milleta siinne maarahvas oleks juba ammu unustatud lehekülg aegade raamatus. Peame kõnelema haridusest. Haridus tegi pärisorjadest oma maa peremehed. Pani Hurda ja Kreutzwaldi koguma rahvapärimust, sundis andma välja omakeelset kirjasõna, lõi pinnase rahvuslikule ärkamisajale ja lõpuks tõi Jaan Poska Tartu rahuläbirääkimiste laua taha Eesti riigi sünnitunnistus vormistama.
Nüüd vajab see riik uut kasvuhoogu ja kust mujalt see energia peaks tulema, kui hariduslikust arenguhüppest. Põlva maakonna hüppeks oli kahtlemata koolireformi ühe nähtavaima osa – riigigümnaasiumi käivitamine ja selle uue hoone avamine. Too liginullenergia maja on justkui loodud maakonna tunnuslause „Rohelisem elu“ materialiseerimiseks – kohalik ressurss, oma pärandi hoidmine ja kõige kaasaegsemate tehnoloogiate kasutamine.
Koolimaja pole lihtsalt hoone, see on keskkond teadmiste omandamiseks inimestele, kes hakkavad täitma tuleviku ameteid, millest me täna veel midagi ei tea. Ehk on see maja oma energeetika, tegutsemistahtest pulbitseva personali ja särasilmsete noortega tõestuseks, miks aeg-ajalt on tarvis läbi viia ka valulikke muutusi. Riiklikule gümnaasiumivõrgule ei ole alternatiivi ja mida kiiremini mõistavad seda kohalikud volikogud, seda varem saavad rohkemad maakonna noored omandada tipptasemel gümnaasiumiharidust kodukandis.
Tulevikku pole võimalik luua mineviku vahenditega. Meie koolide majandusõppest võrsuvad õpilasfirmad keskenduvad ikka veel käsitööna valmivate asjade tootmisele, kuigi läänemaailmas algas postindustriaalne ajastu juba eelmisel sajandil. See tähendab, et asjade valmistamisest on tänapäeval olulisem uute lahenduste väljamõtlemine, teadmistel põhineva lisaväärtuse andmine ning oskus neid müüa.
Toon näitena UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva suitsusauna traditsiooni. Kui hoone palkosa ja keris tulevad erinevatest riikidest ning saavad siinses kultuuriruumis kokku, moodustub neist kohaliku traditsiooni ja looga toode. Ilma idee ja müügiloota maksavad need komponendid oluliselt vähem, kui tervikuna õigesse konteksti asetatuna. Odava tükitöö rindel kaotame ülemaailmse lahingu juba ette ära ning selle mõistmist peab hakkama selgitama juba koolipõlves. Nii suuname noored kutse- või kõrgkoolis paremaid valikuid tegema.
Võib-olla annaks tubli lisaannuse strateegilist mõtlemist lisaks algklasside ujumisele ka maleõpetuse laialdasem juurutamine. Programmeerimise põhitõed võivad lastel selgeks saada menukates robootikatundides juba enne teise kooliastmesse jõudmist. Üks võõrkeel alushariduse osana tundub juba mitte revolutsiooniline, vaid elementaarne. Võime muidugi oodata, millal vastavad juhtnöörid ministeeriumist tulevad või haarata oma koolides ise ohjad, et muuta tühjenev ääremaa parima õpikeskkonnaga Eesti maagiliseks perifeeriaks.
Pole liigseid lapsi
Kes kasvatab need tulevikutegijad korralikeks inimesteks, on väljakutse sugugi mitte koolile või lasteaiale. Tähtsaim roll väärtuste kujundamisel on perel ja kodul – sellel sotsiaalsel keskkonnal, milles laps kasvab. Vanemliku tähelepanu puudus väljendub tihtipeale lapse õpi- või käitumisraskustes. Kui täiskasvanu end aidata ei soovi – on see tema probleem, kui noor inimene jääb kriitilisel hetkel abita – on see hiljem meie kõigi probleem.
Meil pole ühtki üleliigset last, keda võiksime maha jätta. Soovin tunnustada kõiki Põlva maakonna noorsootöötajaid ning samuti Kaitseliidu eriorganisatsioonide rühmajuhte, kes oma pere arvelt – tihti õhtuti või nädalavahetusel – noortega tegutsevad.
Samuti tooksin eeskujuks meie maakonna suurperesid ja lasterikaste perede ühingu eestvedajaid, kes hoolitsevad parema hakkamasaamise eest. Riiklik kolmanda lapse poliitika on suunatud just neile peredele, kes on andnud meie rahva kestmisesse suurema panuse.
Soodsate kasvutingimuste potentsiaali peaks meil Põlva maakonnas justkui olema. Kanepi kihelkonnakool oli omal ajal eeskujuks kaugemalgi, Rosmalt pärit kooliuuendusliikumise eestvedaja Johannes Käis andis inspiratsiooni ka palju hilisemaks ajaks. Eks ole omaette irooniline, et Eesti kultuuri häll asus siinpool Pärnu-Narva telge, ajaloolisel Liivimaal, tänases Lõuna-Eestis. Kui minevikus on eesti rahvuslikku identiteeti kandnud siinne poliitiline ja vaimne eliit, siis täna tuleb meil tõestada, et mõnekümne ametikohaga riigiasutuse ületoomine pealinnast ei tekita selles vaimset vaakumi.
Kogu Eesti peab elama
Meie olemise viis on kodeeritud sõnadesse Eesti-maa, kodu-maa, maa-kodu, maa-kond. Oleme ikkagi paljuski maa-usku, enamasti mitte kitsas paganlikus tähenduses. Me usume ja armastame seda maad rohkem, kui keegi teine. Meile meeldib avarus ja suletus samaaegselt. Linna lähme tihti sunni tõttu – tööle või asju ajama. Ka linnaelamist otsides on eelistatud rohelus ja privaatsus. Isegi enda arust igipõline linlane ihaldab vähemalt kahel korral aastas maale – jõulu ja jaaniõhtul. Maad pole võimalik hoida kaheks korraks aastas, kui elu seal hääbub. Vaatame tõele otsa – maaelu hääbumist soodustavaid protsesse pole võimalik täiel määral tagasi keerata. Ja samas pole meil põhjust nendega lihtsalt leppida ja lasta asjadel omasoodu minna.
Selleks, et Eestimaa veel kestaks, mitte vaid üksainus Eesti linn, peab selle erinevates otstes olema võimalik hästi elada, töötada, ettevõtlust edendada ja lapsi kasvatata ning aeg-ajalt meelt lahutada. Maakonnad on olnud Eestimaa haldusjaotuses muinasajast peale. Isegi nõukogude võim ei suutnud Eestit oblastiteks jagada. Samamoodi poleks pikka iga kolme või nelja regiooni Eestil. Poolteist tõmbekeskust riigi kohta võimaldaks seda jagada vaid kaheks. Ja siin tuleb mängu Eesti haldusjaotuse uudismõiste – maakonnakeskuse omavalitsus.
Maakonnakeskused peavad muutunud olukorras hakkama etendama uut rolli – täitma piirkonna keskse omavalitsusena neid ülesandeid, mida pole võimalik teisiti sellele tasandile jaotada. Maavalitsused kaovad, kuid maakonnad ja nende keskused jäävad. Selles olukorras kasvab vajadus maakonnalinnade rolli taas mõtestada.
Valdav osa Eesti inimestest elab ligemal kui 50 kilomeetrit lähemale maakonnakeskusele. See on igapäevaselt sõidetav distants. Ühegi riigiteenuse saamiseks ei peaks inimest sundima liikuma kaugemale. Loodetavasti on Maanteeameti Liiklusregistri büroode sulgemiskatse ka teistele ametitele piisavalt hoiatavaks näiteks.
Maakonnad tuleb taas suureks teha
Ka riigiasutuste toomine maakonnakeskustesse võimaldaks neis töötada elades nii linnas kui külas. Maakonnad tuleb suureks tagasi teha ja see pole mitte loosung, vaid maa-Eesti ellujäämise küsimus.
Riigisektor on aastaid liikunud vastupidises suunas. Tekitades olukorra, kus vastuvoolu ujuvatel ettevõtjatel on järjes keerulisem survele vastu panna. Käes on absurdne olukord, kus eraettevõtja peab tippspetsialisti maakonda meelitamiseks talle peale maksma, kuid ametnikule võib riigiasutus Põlvas arvestada kolmandiku võrra väiksema summa kui Tallinnas. Ja seda vaatamata asjaolule, et viimases on ühistransport tasuta.
Nagu enamik meist siiski teab, pole tasuta asju päriselt olemas. Põlva maakonna liinidel on piletiga sõit enam kui 80 protsendi osas doteeritud. Maksavad ka need, kes bussiga kunagi ei sõida. Transpordikorraldajad on paradoksaalses olukorras – bussides on järjest vähem reisijaid, kuid üha rohkem inimesi kurdab, et neil on keeruline ühistranspordiga liikuda ja see ei täida nende vajadusi. Suunata veelgi rohkem meie maksumaksjate raha ajale jalgu jäänud süsteemi võib olla nii ebatõhus kui ka ebaõiglane.
Seetõttu peavad tulevased kohalikud omavalitsused otsustama, kas teha rohkema raha eest sama palju või arendada midagi uut. Täna ootab keegi kusagil seda ajendit, et luua avalikes huvides toimiv paindlik jagamismajandusel põhinev teenus. See on praktiliselt käega katsutav maapiirkondade tulevik.
Maakondade ja keskuste küsimus toob päevakorda haldusreformi järgmise etapi. Maakondlikud omavalitsused saavad aasta lõpus teoks Saaremaal ja Hiiumaal, kuid mujal pole ilmselt küsimus mitte kas, vaid millal – nelja, kümne või kahekümne aasta pärast.
Täna kõneks olnud väljakutsete lahendamine paneb paika, millisena võtab Eesti Vabariik vastu oma 120-nda või isegi 150-nda sünnipäeva. Järgmiseks aastaks Põlvasse kerkiv uus keskväljak jääb mitmele tulevasele põlvele. Meie tänased otsused loovad tuleviku keskkonda – kas avalikku ruumi hakkavad ilmestama vaid ühetaolised plekk-karbid suurte parkimisplatsidega või leidub seal rohkesti meie maakonnale omaseid looduslikust materjalist ja säästva lahendusega arhitektuuri.
Neid insenertehnilisi lahendusi luuakse muide siinsamas. Selle aasta Eesti riiklike autasude jaotus pälvis Äripäeva toimetaja kommentaari, et sajakonna pärjatu hulgas on vaid kaks ettevõtjat. Ja üks neist on meie maakonna mees Peeter Peedomaa, kes on jõudnud oma toimeka kollektiiviga ettevõttes Peetri Puit panna sel aastal püsti aastakümne mastaabis investeeringu.
Riigivõimu ülesanne on luua sellistele tegijatele keskkond ning arengueeldused. Vajadusel näidates eeskuju ning ehitades uusi energiasäästlikke avalikke hooneid just kohalikust materjalist.
Hoidkem oma – võrokesed, setod, põlvakad, Räpina, Kanepi, Otepää, Võnnu kihelkonna ja Mooste kandi rahvas. Erinevaid kultuuriruume enam kui kaheks inimpõlveks kokku ühendanud Põlva maakonnas on suudetud koos luua ühised väärtusi, mis paistavad silma kaugele.
Möödunud aastal kahel korral maakonda külastanud eelmine riigipea arvas, et Mooste mõis oleks piisavalt väärikas Vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtu pidamiseks. Täna oleme uue presidendiga küll eri maakondades, kuid sama piirkonna rahvarõivastes. Meil on siin mille üle uhke olla. Elagu Põlva maakonna rahvas, elagu Eesti vabariik!
Viimased uudised
Loading ...
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
