Hea teada: Vaktsiinides kasutatavad abiained
Avaldatud: 5 aprill, 2021
Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi farmatseutilise tehnoloogia kaasprofessor Urve Paaver, PhD kirjutab vaktsiinides kasutatavatest abiainetest.
Artikkel on algselt avaldatud väljaandes Meditsiiniuudised 3. mail 2016. aastal.
Milleks vaktsiinidesse abiained, mis nad seal teevad? Nii nagu ühtki kaasaegset ravimit ei valmistata ilma abiaineteta, nii ei saa ka vaktsiine valmistada ilma abiaineteta. Abiained jagunevad tootmisprotsessis kasutatavateks abiaineteks ja valmis ravimpreparaadis olevateks abiaineteks. Vaktsiinid pole küll päris tavalised ravimpreparaadid, neid nimetatakse immunoloogilisteks ravimiteks, nad on ette nähtud haiguse või haigussümptomite ennetamiseks [1] ja nende tootmine ning koostis on väga täpselt reguleeritud, et tagada vaktsiinide maksimaalne ohutus.
Kõik vaktsiinid sisaldavad aktiivset komponenti ehk antigeeni, mis vastutab immuunvastuse tekkimise eest ja sõltuvalt vaktsiinist erinevaid abiaineid, mis aitavad vaktsiini stabiliseerida või kaitsta, muuta ohutumaks või suurendada immuunvastust või on nad hoopis vajalikud, et väheneks valulikkus süstimisel [2]. Ka võib vaktsiini koostises leiduda jääkides neid abiaineid, mida kasutatakse tootmisprotsessis.
Ühekordsed süstitavad vaktsiiniannused on väga väikesed, korraga süstitakse täiskasvanutele 0,5-1,0 ml ja lastele 0,25-0,5 ml vaktsiini. Sellises vaktsiinikoguses on abiaineid ülivähe, nende kogust mõõdetakse harva milligrammides, enamasti hoopis mikro- ning vahel isegi nanogrammides. Kui kellelgi on huvi vaktsiinide konkreetse koostise kohta, siis väga paljude vaktsiinide kohta leiab täpse koostise Vaktsiiniohtuse instituudi (Institute for Vaccine Safety) kodulehelt [3].
Vaktsiinide aktiivsed komponendid jagunevad nelja liiki vastavalt sellele, millist antigeeni on kasutatud nende valmistamisel: 1) nõrgestatud elusvaktsiinid, 2) inaktiveeritud vaktsiinid, 3) allühik-vaktsiinid ja 4) toksoid-vaktsiinid [2]. Vastavalt kasutatud antigeeniliigile võib vaktsiinides leiduda jääkidena erinevaid tootmisprotsessis kasutatud abiaineid nagu patogeensete mikroobide surmamiseks kasutatavaid formaldehüüdi või glutaaraldehüüdi või antibiootikume nagu streptomütsiin, neomütsiin või polümüksiin B [4]. Nimelt algab vaktsiinide tootmine vastavate vaktsiiniviiruste või –bakterite kasvatamisest koekultuurides või söötmetel ning seejärel kas nende nõrgestamisest sobiva elusvaktsiini saamiseks või nende surmamisest või modifitseerimisest ja üksikute osade/fragmentide kasutamisest edaspidisel vaktsiinide tootmisel. Viiruste ja bakterite surmamiseks võib kasutada nii kõrget temperatuuri kui ka keemilisi ühendeid. Koekultuuridena kasutatakse kas kanaembrüo rakke või inimese diploidseid rakke (näiteks kopsu fibroplaste). Rekombinantse DNA tehnoloogia abil võib mõnda pinnaantigeeni toota teatud pärmiseente (Saccharomyces cerevisiae) rakkude abil [5]. Kuigi pärast tootmisprotsessi puhastatakse vaktsiinikomponendid väga hoolikalt, võib siiski esineda valmis vaktsiinipreparaadis üliväikestes kogustes albumiini (munavalk), antibiootikume, konservante (formaldehüüd, fenoksüetanool) ja muid söötmete osiseid (aminohapped, mineraalsoolad, vitamiinid, glükoos). Antud kogustes on need lisandid ohutud.
Eesti immuniseerimiskava vaktsiinidest on vaid üks suukaudne lahus (rotaviirusnakkuse vaktsiin), kõik teised on süstitavad preparaadid, kas siis lahused või suspensioonid, mille valmistamiseks kasutatakse solvendina/keskkonnana süstevett. Süstevesi ise peab olema ülipuhas, steriilne ja pürogeenivaba. Et lisanditeta süstevee süstimine on tervisele ohtlik (kahjustab kudesid) ja patsiendile ka valulik, siis lisatakse peaaegu kõigisse vaktsiinidesse kas naatriumkloriidi või muid anorgaanilisi sooli, et tagada lahuste isotoonilisus, sobiv osmolaarsus ja/või sobiv pH. Naatriumkloriid on kasutatav just isotoonilisuse tagamiseks ja tema kogus 1 ml lahuses võib olla kuni 9 mg. Osmolaarsust reguleeritakse lisaks erinevatele sooladele ka suhkrute ja polüoolidega (näiteks glütserool). pH reguleeritakse võimaluse korral isohüdriliseks organismi kudedega, st 7,4-le või sellele lähima väärtuseni, mille juures on vaktsiin kõige stabiilsem. Enamlevinud puhvriteks on karbonaat-, fosfaat- ja tsitraatpuhvrid ning neis sagedamini kasutatavateks abiaineteks on dinaatriumvesinikfosfaat, naatriumdivesinkfosfaat, naatriumtsitraat, sidrunhape ja naatriumvesinikkarbonaat. Kasutatakse ka vastavaid kaaliumisooli ning pH reguleerimiseks lisaks äädikhapet, vesinikkloriidhapet ning naatriumhüdroksiidi[5]. Kõik need on kehaomased ained ning ei tekita mingeid kõrvalnähte.
Elusvaktsiine on suhteliselt lihtne ja odav toota, kuna need ei vaja antigeenide puhastamist ega adjuvantide kasutamist. Adjuvandid on keemilised ühendid, mida lisatakse vaktsiinile selle antigeense efektiivsuse suurendamiseks (antikehade moodustamise stimuleerimiseks), immuunvastuse kiirendamiseks ja pikendamiseks. Adjuvante on kasutatud vaktsiinide loomise algusaastatest, neid on väga palju ja nende toimemehhanism on erinev. Sagedamini kasutatakse just erinevaid alumiiniumiühendeid (alumiiniumhüdroksiidi või alumiiniumfosfaati). Alumiiniumil põhinevate vaktsiinide puhul on antigeen kas adsorbeeritud alumiiniumhüdroksiidi või –fosfaadi geelile või siis sadestatud kaaliumalumiiniumsulfaadiga segamisel. Saadud adsorbeeritud vaktsiinid annavad tugevama ja kauem kestva immuunvastuse kahe mehhanismi tõttu – ühelt poolt aitab adsorbeerimine aeglustada vaktsiini vabanemist toimekohal ja samaaegselt suurendab alumiiniumioon ise immuunvastust mingi teise mehhanismi läbi, mis tänaseks pole päris selge. Igatahes saadakse immuunvastus alumiiniumiooni kasutamisel kiiresti ja ohutult [4].
Kindlasti tuleb rääkida veel vaktsiinide abiainetena kasutatavatest stabilisaatoritest, need on keemilised ühendid, mida lisatakse vaktsiinidele nende säilivuse tagamiseks (siia alla kuuluvad ka eespoolmainitud puhverlahused). Ilma stabilisaatorita võib vaktsiini koostisse kuuluv antigeen kaotada oma stabiilsuse ja näiteks nõrgestatud elusviirusvaktsiinis olev viirus taastada oma nakatamisvõime või baktervaktsiin hüdrolüüsuda. Vaktsiine säilitatakse/transporditakse tavaliselt külmas ahelas (t° 2-8° C) ning stabilisaatoreid lisatakse vaktsiini temperatuuritundlikkuse vähendamiseks. Kaasajal on levinud külmkuivatatud ehk lüofiliseeritud vaktsiinid, kus vaktsiinist valmistatakse süstelahus/-suspensioon alles vahetult enne manustamist. Sel juhul on solvendiks tavaliselt isotoonilisust tagavate abiainetega süstevesi ning tahke vaktsiiniosa koostises on lisaks antigeenidele veel krüoprotektandid ehk abiained, mis tagavad külmkuivatatud pulbri stabiilsuse, kohevuse, mahu ning kiire lahustumise/suspendeerumise. Nendeks abiaineteks on tavaliselt erinevad suhkrud nagu laktoos, mannitool, sahharoos ja trehaloos, aga ka aminohapped (glütsiin, naatriumglutamaat), ja polüoolid [4]. Vaktsiinides on kasutusel suhkrutest veel sorbitool, just proteiinide stabilisaatorina lahustes ja suspensioonides. Pindaktiivsete ainete nagu polüsorbaatide (polüsorbaat 20, polüsorbaat 80) lisamine väldib vaktsiiniosakeste kokkukleepumist ehk agregatsiooni ning tagab sellega, et vaktsiinid on kergesti süstitavad ega ummista süstlanõelu.
Antud ülevaates piirdusin vaid riiklikus immuniseerimiskavas olevate süstitavate vaktsiinide abiainete ülevaatega, peale nende on veel terve rida vajadusepõhiseid vaktsiine, mille koostis võib erineda. Neist enamkasutatavad puukentsefaliidi vaktsiinid ja gripivaktsiinid on oma koostiselt üsna lihtsad, sisaldades lisaks antigeenidele vaid süstevett ja puhveraineid (Vaxigrip). Puukentsefaliidi vaktsiinis on lisaks nendele veel albumiini, sahharoosi ning alumiiniumhüdroksiidi (Ticovac) [5].
- Ravimiseadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/RavS (04.04.2014).
- Kutsar, K. Vaktsiinid ja vaktsineerimine. Vaktsineerija käsiraamat. Teine, parandatud trükk, Tln., 2014.
- Vaccine excipients. http://www.vaccinesafety.edu/components-Excipients.htm (04.04.2014).
- Mittal, S.K., HogenEsch, H. Vaccines and ohter immunological products. In: Encyclopedia of Pharmaceutical Technology, 3rd ed., edited by J. Swarbrick, Informa Healthcare USA, Inc., vol. 6, 2007, 3908-3927.
- Humaanravimite register. Ravimiamet. http://193.40.10.165/register/register.php?keel=est&inim_vet=inim(04.04.2016)
Viimased uudised
Loading ...
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
