Eestis juhtus ime: lahku läinud isa sai emaga võrdse hooldusõiguse
Avaldatud: 19 september, 2019
Kuigi Eestis on kombeks, et lapsi pressitakse peale vanemate lahkuminekut vägisi emade juurde elama, juhtus siiski pärast mitmeaastast kohtuskäiku ime, et isa sai emaga võrdse hooldusõiguse.
Asjast kirjutab värskes Eesti Ekspressis isa, kes võttis ette kolgata tee ja läks oma õiguste eest kohtusse. Tal oli vaja selleks väga palju raha ja head advokaati, lisaks kolm aastat närvesöövat kohtuskäimist.
Asjaga tegeles 14 kohtunikku, mitu lastekaitsetöötajat, kokku tuli tuhandeid lehekülgi dokumente ja aruandeid.
Mis isa kõige rohkem imestama pani oli asjaolu, et kuigi seaduses ja avalikult kõneldes peetakse isasid emadega võrdseks, siis pärast lahkuminekut teevad lastekaitsjad nö päriselus kohe selgeks, et ema on tähtsam kui isa. Lastekaitsjad pressivad jõuga lapsi emade juurde ja tõrjuvad isasid eemale.
Skeem näeb välja nii, et pärast seda, kui isa on lapsest kõrvale lükatud, tulevad etteheited, et isa ei hooli lapsest ja kiindumussuhe puudub. Asi lõppeb sellega, et täiskasvanud laps nõuab selgitust, miks isa temaga ei tegelenud.
Lapse isa, kes lõpuks kohtus võidu saavutas, kirjeldab, kui kurnav, alandav ja diskrimineeriv see võitlus talle oli.
Isale tuli suure üllatusena, et peale vanemate lahkuminekut valib lastekaitsja poole. Nad ei keskendu lapsele, vaid eelistavad ühte vanemat. Tulemuseks on eskaleeruv konflikt vanemate vahel. Lastekaitsja erapoolikus ongi üks põhjustest, miks kohtud on ummistunud hooldusõiguse jagamise lugudest.
Täiesti ootamatu oli, et sellist varianti – jagatud vanemlus – ei olnud lastekaitse jaoks olemas. Lastekaitsjatele oli võõras, et mõlemad vanemad võivad tahta oma lapsele head ja on võimelised oma lapse vajadustest aru saama nii ööl kui päeval, jah, ka isa! Ja kuna lastekaitse valib poole, siis muud võimalust hetkel Eestis polegi kui kohtusse minna. Miks? Kohus on objektiivne ja lähtub tõenditest. Samas on kohtusse minekuks vaja väga palju raha ja head advokaati.
Isa tunnistab, et Eestis annab lastekaitse hagu alla, et vanemad tülli ajada. Kui lastekaitse heidab vanematele ette konflikte, siis tegelikult nad ise ongi konflikti allikaks. Lapse emale oleks lastekaitse pidanud kohe ütlema, et sa pead aru saama, et olete mehega võrdsed vanemad, palun saa aru, et laps hakkab niikuinii elama ka isaga – aga seda pole talle kordagi öeldud. Selle asemel suunatakse lapsevanemad võimuvõitlusse. Täna on isal lapse emast kahju, sest süsteem süstis lootust, et tal on õigus kõike lapsesse puutuvat ainuisikuliselt dikteerida. Eestis lokkab eelarvamus, et laps on ema omand ja laps peab elama emaga – lastekaitses toetati teda kogu aeg.
Kui süsteem ei oleks andnud naisele valet lootust, siis poleks kumbki oma elust kolme aastat kohtuskäimise peale raisanud.
Isa märgib, et ta ei saa aru, mille põhjal paneb lastekaitse ema ja isa tähtsuse järjekorda. Kuidas sa teed vahet, kui mõlemad soovivad pühenduda? Millegipärast on Eesti lastekaitse valinud deviisi, et ema on lapsele esmane hooldaja ja seda nad raiuvad paberist paberisse. Nende meelest peab laps elama ema juures ja isa juures vaid külas käima. Kust see uskumus tuleb? Näiteks isa keedab kodus moosi, aga lapse emal polnud kodus pliitigi. Lastekaitse ei teinud seda märkama. See on solvav. Ja see on vale, märgib isa.
Isa märgib, et eelarvamused pärinevad nõukaajast. Kui noor inimene läheb sotsiaalhoolekandesse tööle, siis kogenud lastekaitsjad teevad talle kohe selgeks, et nemad on kõike näinud ja teavad täpselt, mis ühes või teises olukorras teha tuleb. Sisuliselt on lastekaitsjate tegevuse tulemuseks üksikemade vabrik.
Ja need üksikemad pole sugugi õnnelikud, et nad on oma lapse isaga kapitaalselt tülli aetud ja isad lapse elust kõrvaldatud. Aga kui laps on 18, tead, mis ta teeb? Esimese asjana otsib oma „kadunud“ vanema üles. Lastekaitse soovitas kunagi ühel emal lõpetada tütre suhtlus isaga täielikult. Kui tüdruk sai 18, üritas ta kõike tasa teha. Aga kes aitab teda nüüd selles?
Süüdi pole laps ega isa, vaid lastekaitse. Kuni lastekaitse järgib eelmise sajandi 60ndatest päheõpitud teooriat, et lastel on üks kiindumussuhe (ja see kiindumus on kindlasti ema!) ja nii peab jääma, pole muutus võimalik.
Jah, arusaadav, enamik ametnikke on hariduse omandanud väga ammu. Neil on väga jäigad juhendid, kuid miks nad koolitustel ümber ei õpi – sellest ei saa ma aru! Meie lastekaitsesüsteem peaks täieliku restardi tegema, leiab isa.
Lastekaitseametnik käis lapse isa kodus vaid ühe korra, 2,5 aastat tagasi. Rohkem mitte. Ka ei kohanud ta ühtegi meeslastekaitsjat. Mitte ühtegi! Kus on nüüd sookvoodid?
Isa märgib, et hooldusõiguse asjades määratakse lapsele eraldi esindaja riikliku õigusabi korras. See ametnik esindab protsessis lapse huve. Kuidas ta seda teha saab, kui üldjuhul nad ei kohtu ei kummagi vanema ega lapsega? Milleks siis selline esindamine?
Isa kirjutab, et ühel päeval hakkas naine temalt elatist nõudma. Kuigi laps peaks elama peaaegu pool aega isaga, ja elabki. Ema valetas kohtule, et laps elab tema juures, lisas isa firma käibed – ja kohus kinnitas selle! Ilma igasuguste tõenditeta! Lastekaitseametnik ütles ka, et isa on kohustatud last ülal pidama mõlemas kodus. Isa vaidlustas selle ning riigikohus tühistas kaheksa kuud hiljem selle otsuse.
Tekkis küsimus, kuidas isa selle raha tagasi saab. Selgub, et ta peab oma lapse vastu kohtusse minema ja lapsel tekib kohustus see tagasi maksta! Mis lolli me mängime?! Raha ju laekus naise kontole. Aga lapse rahaliste kohustuste eest vastutavad mõlemad vanemad. Nii et kohtutäitur peab siis isa poole pöörduma, et isa saaks omaenda raha tagasi! See on meie riigi juriidika. Kuidas, küsib isa, justiitssüsteem sellist asja üldse võimaldab?
Isa jõuab lõpuks järeldusele, et see, mis Eestis lastekaitse nime all tegutseb, pole laste-, vaid naistekaitse.
Isa loost tuleb välja, et kõige suuremad kannatajad on lapsed ja neid ei kaitse ametnike omavoli eest mitte keegi.
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
