Briti meedia: Kaja Kallas on teinud Kremlile kingituse
Avaldatud: 7 detsember, 2025Euroopa Liidu välispoliitika juht Kaja Kallas teab liigagi hästi, et Ukraina tuleviku jaoks pole miski saatuslikum kui Kiievi lääneliitlaste killustatus. „Venemaa tahab näha USA-d ja Euroopat lõhestatuna,” hoiatas ta märtsis. „Ärme anna neile seda.”
Ometi nüüd, kui tõelise rahulepingu sõlmimise sünge protsess on alanud, ei saaks USA ja Euroopa olla teineteisest kaugemal. Ja süüdi on Euroopa keeldumine reaalsusele otsa vaadata, vahendab Briti väljaanne Telegraph.
Samal ajal kui Kallas ja teised Euroopa juhid omavahel vestlevad, jättes Trumpi 28-punktilisest rahuplaanist välja kõik kõige valusamad osad, toimuvad tegelikud läbirääkimised Moskva, Washingtoni ja Pekingi vahel.
Euroopa ei ole laua taga isegi siis, kui mandri tulevast julgeolekuarhitektuuri juba kavandatakse. Selle asemel, et leppida venelastega rääkimise koleda reaalsusega, on Kallas ja tema Euroopa kaasliidrid valinud ideoloogilise puhtuse praktilise diplomaatia asemel.
Kallas on Trumpi plaanile vastanud, et Euroopa toetab „õiglast ja kestvat rahu” ning et Brüsseli poliitika on „tugevdada Ukrainat ja nõrgestada Venemaad”. Kõlab hästi. Välja arvatud see, et Ukraina tugevdamiseks on vaja raha, relvi ja mis kõige pakilisem, noorte ukrainlaste varusid, kes on valmis jätkama võitlemist ja suremist.
Praktikas on EL-i 27 liikmesriiki osutunud kangekaelselt vastumeelseks eraldama rohkem oma raha Kiievi 60 miljardi euro suuruse eelarve puudujäägi katmiseks. Viktor Orbán on juhtinud vastuseisu Kiievi jätkuvale EL-i rahastamisele, kuid uued parempoolsed valitsused Slovakkias, Tšehhis ja Austrias ühinevad Euroopa Ukraina-skeptikutega. Isegi Itaalia valitsusjuht Giorgia Meloni, Kiievi kindel toetaja, on edasi lükanud valitsuse hääletuse uue relvastuspaketi üle, samal ajal kui rahulepingut arutatakse.
Kallase varuplaan Ukraina sõjategevuse rahastamiseks on olnud 140 miljardi euro suurune laen, mille tagatiseks on Belgias asuvad külmutatud Venemaa varad. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen on isegi teinud ettepaneku kasutada erakorralisi volitusi, et ületada liikmete vastuväited laenu toetamise kohta oma rahaga.
Kuid nii Euroopa Keskpank kui ka Rahvusvaheline Valuutafond on kuulutanud „reparatsioonilaenu” ebaseaduslikuks. Lisaks on Belgia peaminister Bart De Wever otsekoheselt teatanud, et idee, et Venemaa saab Ukrainas lüüa, on „täielik illusioon”.
Nii Eesti peaministrina kui ka nüüd Euroopa välisministrina on Kallas juhtinud mandri Venemaa-pistrikke. Ta on rõhutanud, et Venemaal on „pikaajaline plaan pikaajaliseks agressiooniks” ja et see „kujutab endast eksistentsiaalset ohtu meie julgeolekule”.
Ta on väitnud, et „Venemaa on tunginud sisse vähemalt 19 riiki … mitte ükski neist pole kunagi Venemaale tunginud ega rünnanud”. Kuid Hitleri 1941. aasta NSV Liidu sissetungi – liidus Rumeenia, Itaalia, Ungari ja Soomega – ignoreerimine tähendab selle paranoia ja paindumatuse allika toetamist, mis Kremli strateegilises mõtlemises tänaseni domineerib.
Mõned kuud enne ametisse nimetamist käis ta välja idee jagada Venemaa väiksemateks riikideks, aidates otseselt kaasa Kremli väidetele Lääne eksistentsiaalse ohu kohta.
Lõppkokkuvõttes on ainus tõeliselt oluline küsimus see, kas Kallase jäik seisukoht aitab Ukrainat või mitte. Tema kindel keeldumine Putiniga rääkimast ja kinnitus, et õiglus on tähtsam kui rahu, on aidanud tagada, et Euroopa on läbirääkimiste lõppmängust sisuliselt kõrvale jäetud. Kallase ja tema kaasvõitlejate soovmõtlemine ja paindumatus on tekitanud just selle saatusliku Lääne lõhestatuse, mille eest ta ise Trumpi presidendiaja alguses hoiatas.
Valge Maja tippametnikke ärritab väidetavalt see, mida nad kirjeldavad kui Euroopa välispoliitika „eestistumist”. Lisaks annab sel nädalal avaldatud uus USA riikliku julgeoleku strateegia märku suurest muutusest Washingtoni suhtumises oma kunagistesse lähimatesse liitlastesse Euroopas.
Dokumendis seatakse Ukraina sõja läbirääkimiste teel lõpetamine esmatähtsaks prioriteediks, kutsutakse NATO-t üles lõpetama pidevalt laieneva alliansi rolli ja nõutakse, et Euroopa võtaks täielikult vastutuse oma kaitse eest. Washington süüdistab ka EL-i valitsusi rahupüüdluste venitamises ja, mis on tähelepanuväärne, väidab ametlikult, et „patriootlike Euroopa parteide kasvav mõju” – teisisõnu parempoolsete Ukraina-skeptikute – annab USA-le „põhjust suureks optimismiks”.
Ka Ukrainas on pettumust Kallase üleskutse pärast sõdida võiduni, kuid ilma realistliku plaani ja piisava rahata sellise tulemuse saavutamiseks. „Minu riik veritseb,” kirjutas Volodõmõr Zelenski endine pressisekretär Julia Mendel. „Paljud, kes refleksiivselt iga rahuettepaneku vastu seisavad, usuvad, et kaitsevad Ukrainat. Kogu austuse juures on see kõige selgem tõestus, et neil pole aimugi, mis tegelikult praegu rindel ja riigi sees toimub.”
Paljud nõustuvad Kallase sügava kahtlustusega Kremli suhtes ja jagavad tema lootusi võidu, reparatsioonide ja Putini kohtu alla andmise osas. Kuid miski sellest pole praktikas saavutatav – eelkõige seetõttu, et Euroopa on Kremlile pidevalt saatnud nafta ja gaasi eest palju rohkem raha, kui ta on andnud Kiievile enda kaitsmiseks. Ideoloogia aeg on läbi. Praegu eelistaksid paljud, võib-olla isegi enamik ukrainlasi ebaõiglast rahu igavesele sõjale.









