Täna on siis see päev, kui endine ekrekas Jaak Madison endal lõplikult margi täis tegi. Pärast tema bravuurikat EKREst lahkumist ning süldierakond ERKi loomist ma arvasin, et Madison endal rohkem ikka marki täis teha ei suuda, aga näe, eksisin. Mobla-Jaak üllatas jälle.

Sedapuhku siis Keskerakonda astumisega. Tuli välja, et siga, kes oli kogu oma elu poris püherdanud ning suurima mõnuga röhkinud, avastas ükspäev, et on hoopis kägu ning hakkas elama puu otsas ja kukkuma.

Viimastel aastatel Madisoni suust midagi muud ei kuulnudki, et Venemaa paha-paha ja venelastele tuleb kõvasti malakat anda. Ja nüüd, kassanäe – Yana Toomiga ühes parteis ja rõõmsalt kaelakuti! Olen kindel, et üsna varsti hakkab ka Madison oma Facebooki postitusi kirjutama vene keeles nagu tema uus parim sõber Yana Toom. Ja miks ka mitte? Kui siga ütleb, et ta on NÜÜD kägu, siis kes oleme meie, et talle vastu vaielda. Mis siis, et turi on poris püherdamisest ikka veel rokane ning noka asemel laiutab endiselt kärss.

Aga küll siga kägude seas korra majja lööb! Madison rääkis, et Keskerakond vajab uut kurssi. Võib-olla hakkavad hoopis käod Madisoni juhtimisel roka sees püherdama ning kuulutavad, et on nüüd hoopis sead. Ja Yana Toom saadab kõik venelased p…e ja hakkab oma Facebooki postitusi kirjutama eesti keeles. Seda maailma imet tahaks kohe näha.

IRJA TÄHISMAA

Ukrainlaste edukas sõjakäik Venemaale ning jätkuv umbes Põlva-suuruse Sudža linna kontrollimine tegi selgeks ühe olulise asja – karu ei olegi nii võimas ja vägev nagu me kõik värisedes mõtlesime, vaid üpris nõrk.

Tema verd tilkuvast suust on kõlanud küll igat sorti ähvardused, kuid fakt on see, et ukrainlaste poolt hõivatud linna pole Venemaa tagasi vallutada suutnud siiani, Ukrainas neil märkimisväärseid edusamme pole ning ka lääne suunal läkitatud sajatused on osutunud vaid suureks blufiks. Putini silmad on häbi täis – see on pärast II Maailmasõda esimene kord, kus Venemaast on tükk ära võetud.

Karu on haavatud, temast mitte enam ei nirise, vaid voolab pahinal verd. Ta küll üritab veel püsti tõusta ja käppa raputada, aga tõsiselt võetav vastane ta enam ei ole. Temast on saanud saakloom.

Ukrainlased tegid meile tegelikult puust ja punaseks ette, kuidas karujahti pidama peab. Selleks on lihtsalt vaja natuke julgust ning võtta ära tükike Venemaad. Venemaa on suur ja lai, ta ei jõua iial saata oma sõjaväge igasse väikesesse linna. Paratamatult tuleb otsustada, mis on kõige olulisem. Ja siin ongi väikeste riikide võimalus. Milleks väriseda oodates, mil Venemaa meid ära võtta suvatseb? Miks mitte kasutada hetke ning võtta ise? Venemaal on alasid, mis kuulusid enne Eestile, seega ei oleks tegu vallutussõja, vaid vabastamise, ajaloolise õigluse taastamisega.

Jokutama ei ole mõtet jääda, kuna ühel hetkel ravib Miša end terveks ning on jälle võimeline rüüstama ning tapma. Tegutseda on vaja nüüd, kus ta on haavatud.

IRJA TÄHISMAA

Valitsusringkondadest sahistati, et kodualuse maa maks ei jää sugugi viimaseks. Kuuldavasti kaalutakse veel järgmisi makse alates aasta 2025 1. jaanuarist. 

1. KASSI- JA KOERAMAKS. Maksmine toimub kord aastas ning maksu määr sõltub looma kaalust. Ehk siis mida paksem koer/kass, seda rohkem tuleb maksta. Näiteks bernhardiin = 1000 eurot aastas, taks = 500.
2. OMA MAJAS/KORTERIS SEES OLEMISE MAKS. Üks asi on kodualuse maa maks, aga lisaks sellele tuleb hakata maksma ka oma kodus sees olemise maksu vastavalt nendele tundidele, mis sa veedad kodus sees. Näiteks 1 tund kodus – 10 eurot jne. Maksu maksmist on võimalik vältida, olles aias või kortermaja koridoris/keldris.
3. SÖÖMISE MAKS. Üks asi on toiduainte käibemaks, aga lisaks sellele tuleb hakata ka maksma söömise maksu vastavalt söödud suutäitele, mille üles lugemine on sööja enda ülesanne. Ehk siis süües kirjutad ka kohe üles, kui mitu suutäit sa sööd ja paned selle maksuhalduri jaoks kirja. Näiteks üks suutäis – 1 euro. Kasulikum on seega suu rohkem toitu täis toppida.
4. KÕHUGAASI MAKS, mille eesmärk on aidata kaasa kliima soojenemise vastasele võitlusele. Mida rohkem puuksutad, seda rohkem maksad. 1 puuks – 5 eurot. Ka üuuksutamise korad tuleb igal inimesel ise üles kirjutada ning pärast andmed maksuahldurile esitada.  Kasulikum on süüa selliseid asju, mis ajavad vähem peeretama!
5. HÄDAL KÄIMISE MAKS, mille eesmärk on samuti kaasa aidata kliima soojenemise vastasele võitlusele. Näiteks suur häda – 5 eurot, väike häda – 2 eurot. Arvestatakse käimise pealt ning ka siin peab inimene ise oma käigud üles kirjutama ning andmed maksuhaldurile esitama. Ka siin on võimalik ilmutada nutikust ja kokku hoida: miks mitte kõik päeva hädad korraga ära teha?

Niisugused on siis esialgsed plaanid, kuid arvestades valitsuse suurt maksulembust, on plaanis veel paar uut maksu välja arendada. Saladuskatte all võib avaldada, et Reformierakonna lennukas plaan on minna Europarlamenti just selle mõttega, et saada sealt ideid uuteks põnevateks maksudeks.

LE

Riigikogu liige Anti Allas (SDE) ütles intervjuus TV3 uudistele, et makse on vaja tõsta, kuna Eesti on sõjas.

Sotsid pooldavad automaksu, mille tuludega loodetakse eelarve auke lappida. Lisaks selle on kavas kärpida riigisektoris ehk inimesi vallandada.

„Tuleb minna konkreetselt detailidesse ja ütelda, et sealt on võimalik võtta, sealt ei ole võimalik võtta,” ütles Allas maksude ja kärbete kohta.

Küsimusele, kust on võimalik võtta ütles Allas: „Rahvana on võimalik võtta nii, et kui me lepime kokku, et kui me oleme hetkel kaudselt sõjas, siis need lisakulud tuleb meil koos kokku koguda.”

Ehk siis: sotside ridades minnakse konkreetseks ja tahetakse inimeste taskust võtta julgeolekumaksu. Kust siis veel saada raha, et riigi rahanduslikku seisu parandada ja miinusest plussi jõuda.

Tublid opositsionäärid Urmas Reinsalu ja Mart Helme nägid hirmsasti vaeva ja organiseerisid riigikogus ühiskomisjoni, kuhu kutsusid peaminister Kaja Kallase oma abikaasa Vene äri kohta aru andma.

Arusaadav, Kallasel on ju omal käpp sees, kuna ta laenas oma mehele mitusada tuhat tonni ning abielus on, khm, ju ikka leivad ühes kapis. Aga Kallas oli kaval tüdruk, näitas poistele keelt ega läinud. Läks hoopis Paldiski sõjasadama avamisele. Vot nii!

Täna sai siis ka selgeks, mikspärast. Nimelt võib sõjasadama piltide pealt näha, et üritusele olid palutud ka sellised krutsikorüfeed nagu Ester Tuiksoo ning Villu Reiljan. Kellelt on algajal aferistil kindlasti nii mõndagi õppida-kõrva taha panna.

Sestap ei ole midagi imestada, mikspärast Kallas Reinsalu ja Helme komisjonile põlglikult selja keeras. Mida oleks tal olnud seal teha? Reinsalu ja Helme oleks talt seal igavaid küsimusi küsinud ning Kallas oleks jälle pidanud oma ajusid pingutama, et kõik talle tema asjas kasuks tulevad juriidilised nüansid meelde tuletada. Targemaks poleks ta seal saanud mitte millegi poolest.

Aga vot Reiljani nign Tuiksooga juttu puhuda – täiesti teine tera! Villu viskas kindlasti ka paar mahlakat nalja ning ütles, et „struktuurides on kallutatud jõud”. Millega Kallas kindlasti ka nõustus.

LÕUNAEESTLANE

 

Kuigi meedias püüti jätta laulupeost ilusat pilt, oli kogemus jõhker ja traumeeriv, kus lapsed olid läbimärjad ning nutsid.

Sotsiaameedias on avaldatud mitmeid kirjeldusi laulupeol toimunu kohta, kus kärgatas äike ning hakkas vihma sadama. Lapsed sattusid paanikasse ja nutsid. Juhendajad ja abistajad olid järsku kadunud. OLukord muutus ohtlikuks. Õnneks kedagi jalge alla ei tallatud, aga asi polnud sellest kaugel. Lõpuks oli raskusi ühistranspordiga, kuna busse ei tulnud.

Siin on üks sotsiaalmeedias jagatud kirjeldus:

Head vanemad, kallistage oma lapsi ja kinnitage, et nad on hoitud ja kaitstud, kui nad peaksid nüüd mõnda aega vihma, suurt tuult või äikest rohkem kartma, kui varem!

Ursula Zimmermann, perenõustaja, armastuseuskne loovkirjutaja, selle tantsu- ja laulupeo vabatahtliketiimi liige.

Lugu on mõeldud hoolivaks jagamiseks, et see võimalikult paljude lapsevanemateni jõuaks, kelle lapsed pühapäevasel kontserdil lauluväljakul viibisid.

Mudilaskoorid tipivad just treppidelt alla, tuletorni taga ootavad poisid pealeminekut. Taevas on pilvine, kohati tumedamate laikudega, on olnud mõned sajuhood, aga ei linna ega mere kohalt pole tulnud ühtegi tõsisemat hoiatust. Kui järsku pistab pikne oma noole kusagil siinsamas maasse (või mõnda Kadrioru puusse või piksevardasse, seda päris täpselt ei teagi) ja paar sekundit hiljem kärgahtab kõu. Kõik toimub sisuliselt samaaegselt ja laululava trepid muutuvad mudilaste jalge all kiljuvateks treppideks, laste kehad reageerivad ürgsete instinktide ajel adekvaatselt – tippivad sammud kiirenevad oluliselt, kiljutakse, nutetakse, hoitakse üksteisest kramplikult kinni ja püütakse võimalikult ruttu varju saada. Isegi kui võib-olla mõistus teab, et suured puud pole samuti teab mis suurem asi piksekaitse, tundub sellises olukorras lageda taeva alla jäämine kehainstinktide mõttes veelgi absurdsem.

Selle loodusstiihia kohta, mis laulupeokontserdil umbes kella nelja ajal aset leidis, on Facebooki kommentaariumides ja netimeedias ringlemas juba väga erinevaid versioone. Pea kohal kärgahtanud kõud ja taevavärvate avanemist peetakse hoiatusmärgiks meie valitsusele ülekohtuste otsuste eest, ka otsepea Nursipalu karmaks; šamanistlikuks tulemuseks, sest juba ligi nädal aega on Kalevi staadionil kõlanud Mari Kalkuni laul „Sata, sata, saokõnõ”, mis on ühtlasi ka laulupeo repertuaaris; mõni peab seda Looja õnnistuseks pikalt põuas vaevelnud Eestimaale; mõni lihtsalt looduse loomulikuks osaks.

Aga miks ma seda lugu kirjutan. Minu meelest on vajalik peo igasse aspekti suhtuda võimalikult suure aupaklikkusega, eriti kuna üks ei välista teist. Tõsi ongi, et pidu oli ilus ja võimas ja et vähemasti enamikel eestlastel on seda korra mõne aasta tagant ikka ja jälle vaja kogeda, tänaseks peamiselt psühhosotsioloogilistest põhjustest, et ühiskondlikus lõhestatuses kasvõi need loetud tunnid ühtsust ja lootust kogeda. Ja sama palju on tõsi ka see, et pärast pea kohal kärgahtanud äikest ja oavarrest sadama hakanud vihma läks laulukaare ümber lahti paanika ja algas iseeneslik massievakuatsooon Mereväravate suunas. Need, kes ei viibinud töökohustuste tõttu või isiklikku väljapääsuteed otsides sel hetkel laulukaare taga, ei saagi seda teada ega võib-olla ka endale ette kujutada.

Armsad vanemad ja teised lähedased, kes te vaatasite oma lapsi teleri vahendusel või olite nendega kohapeal saatjaks või peredega peoliste hulgas, juhul kui teie lapsed sellest kõust ja vihmast üha uuesti ja uuesti rääkima kipuvad, siis las nad räägivad – nii tervenebki keha traumast, nii puhastub meel hirmust. Kui te märkate oma laste puhul järgmise tugevama vihmasaju või ka äikse korral teistmoodi, rohkem kartlikke emotsioone kui varem, siis võtke oma laps kaissu ja kinnitage, et ta on hoitud ja kaitstud. Ei maksa öelda „Ära karda, midagi ei juhtu”, sest see laps, kes šokist ja vihmast, üleni märg kui kassipoeg, värises ja nuttis, või see laps, kes samasuguses olukorras oli kogunisti täiesti üksi jäänud, kaotanud ära ka oma grupi, juhendaja või vanemad, teda see jutt ei lohuta ja tema keha ei saa uskuda, et midagi halba ei juhtu. Kehale on vaja aega, et traumat tervendada. On vaja korduvaid turvalisi kogemusi, et keha saaks jääda uskuma: tõesti ei juhtu midagi.

On ka mõistetav, et ametlikus meedias kajastamata jäänud paanika oli tark otsus, sest kodudes oleks see vaid paanikat juurde külvanud. Ma saan ka aru, et Margus Saar ei saanudki laulukaare eest laulukaare taha näha ja oli täiesti adekvaatne, et ka ERRi kraanakaamera ei võtnud sel hetkel teadlikult tuletorni nurka, kust evakueerumine algas. Samuti saab öelda jumal tänatud, et mudilaskooride laulud olid juba ära lauldud ja mahatulekul helitehnikute mikrid ja kõlarid rahva suunas välja lülitatud. Küll aga ei oleks pidanud minu arvates looma ka teistpidi üle võlli kuvandit, et kõik on jätkuvalt korras, rahvas püsib vankumatult lauluväljakul ja lapsed on endiselt naerusuised!, nagu Margus Saar ERRi otseülekandes edasi andis, püüdes ennastki sellest ehmatavast paugust silmnähtavalt koguda. Asjadest tuleb rääkida nii, nagu nad on, neid mitte ületramatiseerides, aga sama palju ka mitte pisendades ega tühistades.

Olin tuletorni-aluses sektoris, kus sel peol vabatahtlikuna aitasin, just valmis saanud ja asutasin end koju minema, saatuse tahtel jäi mu teekond just sellesse põgenevasse rahvamassi. Kogesin elus esimest korda seda, mida olin vaid hiigelsuurte jalkamängude kohta mujalt maailmast kuulnud, mis võib juhtuda, kui massid ühel või teisel põhjusel liikvele lähevad – tavalised turva- ja politseijõud on selles olukorras sisuliselt täiesti jõuetud, mitte et nad piisavalt tublid ei oleks, aga see jõud on lihtsalt liiga suur ja kontrollimatu. Oli tõsiseid inimtroppe ja päris tugevat litsumist, aga õnneks – õnneks! – ei tallutud meie laulupeol kedagi jalge alla ja õnneks ei muljutud ühtegi inimest ära, aga silmas tuleb pidada ka seda, et tegu oli „vaid” äikese ja vihmaga…

Olen praeguseks näinud sotsiaalmeedias lompides põlvini vees hullavaid lapsi ja lugenud ka täiskasvanute kommentaare, et „igast olukorrast tulebki võtta maksimum”, „mis selle vihma pärast ikka nutta, lõpuks saime seda, mida olime soovinud”, „meedia haletseb laulupeol nutvaid lapsi, aga Nursipalu mürsukärgahtuste peale voodist välja ehmatuvatest lastest on ükskõik” ja nii edasi, ja nii edasi.

See ongi tore, et pärast seda, kui suurem ehmatus möödas oli, suutsid paljud lapsed ka lustida ja ilma piiranguteta üksteist veega pritsida, kartmata et väärtuslik rahvarõivas märjaks saaks või juhendaja veega mängimise eest pragama tuleks, ent paljude laste emotsioonid olid hoopis teistsugused.

Ma nii väga-väga loodan, et see ehmatus ja paanika, mis tabas sel peol väga paljusid lapsi, aga samas ka noorukeid, kellest mõned samuti üksteisest kramplikult kinni hoidsid ja nutsid, sai pärast pidu leevendust. Tasub meeles pidada kehatarkust ja seda, et KEHA MÄLETAB, veel pikalt, ja seetõttu ei tasu toimunut alahinnata.

Inimesed on erinevad, nii ka kriisiolukordades käitumine ja traumadest ülesaamine, ja võib vabalt olla, et mõnel kohapeal ehmunud laululapsel taastus turvatunne juba koduteel soojas bussis, kui kuivemad riided olid selga saadud, omad ümber ja kindel katus pea kohal. Mõnel teisel võtab see aga rohkem aega, tal on vaja seda lugu kodus uuesti ja uuesti läbi rääkida ja kuulatud olla. Mõni kolmas on kinnisem ja jätab loo üldse enda sisse, see võib pinnale kerkida hoopis mõnes muus stressiolukorras, lihtsalt tasub oma last, mitte liialt muretsedes, aga teadlikult ja hoolivalt jälgida.

Loodan nii väga, et ka vapratel juhendajatel ja saatjatel jagus mingi võluväe abil neil hetkil käsi ja sülesid rohkem kui loodus bioloogiliselt inimesele andnud – sest lapsi oli teie ümber palju, kes kallit, paid või kosutvat sõna vajasid. Ja et kodudes osatakse ka teie kui täiskasvanute panust hinnata, sest seda alahinnata pole mitte kuidagi võimalik!

Olin peaaegu Mereväravateni jõudnud, kui märkasin puude all tihkuvat, värisevat tüdrukukest, umbes ehk 3. klassi last, kelle kilekeebi all risti üle õla kotipeal oli ta valge rahvarõivapluusi juba punaseks värvinud ja tema villase seeliku ääred tilkusid sama palju kui tema linalakkjuuksed, vihm ja pisarad põsil läbisegi. Ta oli selles tohuvabohus kaduma läinud oma rühmast ja üritas paaniliselt, ent suht tulutult telefoniga kätte saada oma vanemaid. Ema ei kuulnud teda suures vihmas, isa lubas, et saadab ema, ja lõpuks tõrkus telefon üldse töötamast. Õnneks saime tema telefoniga teele saata SMS-i, et ta ootab Mereväravate juures, ja õnneks teadis laps ema telefoninumbrit peast. Nüüd püüdsin mina omakorda enda telefoni uuesti märgade sõrmede kontrolli alla saada, mis enne tüdruku leidmist polnud üldse õnnestunud, sest kõik oli läbi-läbimärg, ei olnud kuivatada mitte millegagi ei puutetundlikku telefoni ega sõrmi.

Need ca 20 minutit lausvihmas, põgenevaid täiskasvanuid ja peresid nähes, kaugeneva müristamise saatel koos võhivõõraga ilmatuma suurel territooriumil seistes võisid selle lapsukese jaoks päris hirmutavad hetked olla. Aga vähemasti jäi üks võõras täiskasvanu ta juurde seisma ja lubas, et ei lahku enne, kui ta on ema või isaga kohtunud. Ehk oli natuke abi sellestki. Kohtudes nutsid ema ja laps neid pisaraid, mida pärast traumasündmust nutetakse, šoki- ja esmase pingevabanemise pisaraid.

Ja täitsa vabalt võib olla, et nii mõnigi laps kui ka täiskasvanu, kes varem olid olnud piksekartlikud, said hoopis nii-öelda šokiteraapia ja vabanesid eluks ajaks sellest hirmust. Minuga juhtus näiteks taoline lugu umbes paarkümmend aastat tagasi, kui olin Baieri mägedes telkimas. Olin lapsest peale äikest kartnud ja isegi täiskasvanuna reageeris mu keha pingestatult, kuigi mõistusega teadsin, et sel hetkel ei saa äike mulle midagi halba teha. Mägede kõu on teadagi eriti vali oma loomuliku kaja tõttu ja tol ööl polnud välgunooltel ja mürinal vahet, kõik toimus vaheldumisi ja korraga nagu oleks võinud juhtuda mu kõige õudsamas unenäos. Ilmateade polnud sellist stsenaariumi ette ennustanud. Kükitasin telgis ja mu keha oli esialgu lihtsalt tardunud, nõnda ka mu hingamine. Kui aru sain, et tegu pole õudusunenäoga, vaid see ongi minu „reality show”, et pean hakkama hingama ja et auto juurde jooksmine oleks pigem enesetapp, jäin madalasse kuppeltelki edasi kükitama ja mõistsin, et nüüd on just see hetk, kui pean alistuma ja usaldama, tulgu mis tuleb, minu äiksehirmu mõttes enam jubedamat äikest tulla ei saa.

Järgmisel hommikul paistis päike ja sellest ööst alates ma äikest enam ei karda (mis ei tähenda, nagu mul poleks respekti selle ülivõimsa poweri ees). Seetõttu suutsin ma ka selle tüdrukukese kõrvale jääda, samas saades väga hästi aru ka neist täiskasvanuist, kes ise, silmis hirm, väljapääsu poole tõttasid. Hirm on hirm ja ükskõik, kellel või kuidas, tuleks sellesse lugupidavalt suhtuda ja mitte ühte hirmu teisega võrrelda.
Laulupeo kärgahtus ja vihmamöll jäävad kindlasti meelde veel paljudeks aastateks, ilmselt paljudele eluajaks, peaasi, et mitte igavese hirmuna kehamällu ja et muud päiksed selle äikse varjutaksid.

„Augusti algul hakkas ida poolt kostma kahurimüra ning pimedas oli sealtpoolt näha punast kuma. Sakslased kaevasid koolimaja müüri alla augu ja paigutasid sinna midagi. Koolijuhataja Venda uuris välja, et koolimaja mineeriti ning sakslased tahtsid selle endi äramineku järel õhkida. Koolijuhataja aktiivse tegutsemise ja veenmise tagajärjel jäi koolimaja siiski õhku laskmata.”

Nõnda kirjutab oma sõjamälestustes minu isa Georg Vaher. Võrumaa poiss, Osulas sündinud, algklasside õpetaja Julie Eveline Vaheri kolmas laps ning ainus poeg. 1944. aasta augustis oli Georg 17-aastane Treffneri kooli poiss ning kuigi temavanuseid veel väkke ei võetud, ainult lennuväe abiteenistusse, andis ta end sellegipoolest Jüri Uluotsa üleskutsele vastates vabatahtlikult üles. Ja võitles Keila all vene tankide vastu seni, kuni üks Eesti ohvitser ta sealt kättpidi ära tiris.

Sellest viimasest sõjast on nüüd tohutul hulgal vett merre voolanud ning meil, tulevastel põlvedel, on olnud luksus sõda ära unustada. Kel isad-vanaisad ei võidelnud ja kes pole lugusid „punasest kumast” ning kahurimürast kuulnud, ei tea sõjast üldse midagi. Ehk on kuskilt miskit lugenud, aga see pole see. Tuleb ise kas otse või kaude kogeda, et sõja õudusest täielikult aru saada.

Meie, rahuaja inimesed, oleme mõistetavalt mugavad. Peame valgust ning soojust, söögi ning joogi ammendamatut varu ning kättesaadavust iseenesestmõistetavaks. Usume, et meil on võõrandamatu õigus vaikusele ning rahule. Paljud meist protesteerivad juba selle peale, kui naabri koer aia taga liiga valju häälega haugatab. Või kui kõrvalkorteris liiga kõvasti lauldakse või klaverit harjutatakse. Püssi laskmist oma kuulde ulatuses ei kujuta me enam ettegi.

Seepärast on ka täiesti mõistetav, miks Nursipalu harjutusväljaku ligidal elavad inimesed endast väljas on. Ligidal toimub midagi, mis kõrvale harjumatu. Pikka aega vaikust ning rahu nautinud inimestel käib iga kõvem heli luust ja lihast läbi. Küllap mõtleksin nii isegi, kui ma sealkandis elaksin.

Ent teisalt käib mul ka mu isa sõjamälestusi lugedes valus nõksak luust ja lihast läbi. Kahurimüra, punane kuma. Ja nood ei olnud siis mitte mängumüra ning kuma nagu nüüd Nursipalul, vaid päris müra ja kuma. Ning Osula koolimaja taheti mineerida päriselt, mitte mängult. Mu 17-aastane isa läks sõtta päriselt, mitte mängult, ja sai seal ka päriaselt, mitte mängult, preaaegu et surma. Kuul lendas tast mööda vaid sentimeetri kauguselt. Väga paljud surid päriselt. Mehed, naised, lapsed. Kui praegu tundub, et Nursipalu inimesi diskrimineeritakse, siis sõda ei diskrimineeri. Ta käib kõigist, kes ta alla satuvad, ühesuguse julma hooga üle. Kui riik üritab teha võimalikult vähe kahju ning inimestega läbi rääkida, siis vene tank on teistsugune tegelane – tema eesmärk on teha võimalikult palju kahju ning läbi ei räägi ta mitte kellegagi.

Et jah – elu on valikute küsimus. Meie rahuaja inimestena pole harjunud raskeid valikuid tegema, aga nüüd, sõjaaja inimestena, me peame. On meie õnn, et sõda ei ole veel jõudnud Eestimaale. Ja et meil on liitlased, kellele loota. 1944. aasta Eestil neid polnud. Sakslased lasid jalga kohe, kui Vene tankid Eestile lähenema hakkasid. Ainult käputäis leegionipoisse, mu isa nende seas, jäid Eestit kahurimüra ning punase kuma eest kaitsma.

Et mida me tahame? Sõjaajal kõike ei saa. Tuleb teha valik. Kas valime vaikuse ja linnulaulu ilma sõjaharjutusteta? Aga siis peame vaimu valmis seadma ka selleks, et ühel augustipäeval või veel varem on mõnes Võrumaa nurgakeses taas kuulda päris kahurimüra ning pimedas on ida poolt näha punast kuma.

Või lepime sellega, et sõjaajal kõike, mida tahad, ei saa, aga targasti talitades on võimalik saada kindlus ja turvatunne. Sõbrad-liitlased, kes ei lase vaenlase tulles kohe esimese asjana jalga, ja tegelikult tähtsaim asi siin maailmas – hingerahu.

Selle nimel võib minu arvates natuke kannatada küll.

IRJA TÄHISMAA

Täna tekkis veel üks uitmõtteke. Et mis, kui jääkski siia hotelli elama? Siin on väga mõnus. Hommikul lähed alla hommikusöögisaali ning puugid endal kõhu täis – see on kõik hinna sees. Munapuder, kõiksugu erinevad saiad ning saiakesed, juustud, vorstid, jogurtid ning muu! Kohvi. Kõik juba valmis pandud, sina ainult tõsta ette ning söö. Roosi on vaimustuses. Laisa inimese paradiis. Põõnad hommikul kella üheksani, siis loivad alla, sööd, pärast tuled hotellituppa tagasi, pikutad. Õndsus!

Ja see pole sugugi kõik! Kella 12 ajal tuleb koristaja, kes koputab uksele ning küsib lahke naeratuse saatel, kas soovite toa koristust. Airbnb korterites seda polnud. Seal käis koristaja hea juhul üks kord kuus, muul ajal tuli ise harja ning tolmuimejaga mässata. Väga tüütu. Nüüd koristatakse meil tuba ära ülepäeviti ning iga kord vahetatakse ära ka linad. Milline õndsus on värskete jahedate linade vahele pugeda! Üks paremaid asju siin maailmas. Kodus on linade vahetamine üks kõige tüütumaid asju üldse. Kuna mulle meeldivad värsked linad, siis vahetan neid mitu korda nädalas (mille peale Inno poriseb, sest tema peab siis voodi pealt ära tulema, aga talle meeldib voodis uudiseid üles panna), aga see võtab alati pea pool tundi (sest lapsed tulevad mind alati segama ning leiavad, et JUST LINADE VAHETAMISE AJAL on maailma kõige vahvam voodi peal hüpata) ning on väga vaevanõudev. Hotellis on mureta! Tuled jalutamast tagasi ning linad on ära vahetatud.

Sellest siis ka mõte, et jääkski siia hotelli elama. Internet on siin küll kohati kõikuv, nagu Portugalis tavaline, aga muidu on kõik superluks. Konditsioneer on ülivõimas ning vaatamata kuumale ilmale on meil toas mõnus jahedus. Hotelli all on jäätisekohvik, kust lastega iga päev jäätist ostmas käime. Üle tee on toidupood Pingo Doce. Mida veel tahta?

Ahjaa, igavaks võib minna. Isegi jäätisekohvik võib pika peale ära tüüdata. No Roosi eile enam ei tahtnudki. Nädal aega oli vaimustuses, aga eile ei tulnud see talle meeldegi. No ja eks oma kodu igatsus hakkab ka tekkima. Tahaks minna oma raamaturiiuli juurde ja võtta sealt mõne raamatu. Tahaks jälle hommikul postkastist ajalehe võtta ning trepi peal kohvi juua. Naabrinaisega juttu puhuda. Katariina kohvikust värskeid sooje moonisaiu osta. Ja korpe!

Ehhhhh, ei tule vist sellest hotelli elama jäämisest midagi välja. Oleks ma inimene, kes kergesti ei tüdi, aga ma ju pole 😀 Tuleb ikka see Eesti poole sõit ükspäev ette võtta. Muidugi mitte veel praegu. Praegu me ei pääse veel Prantsusmaalt kuidagi läbi, seal on 33 kraadi ning tulemas 38. Veel 14. augustilgi on 35. Aga ega meil ongi see hotell siin kuni 15. augustini kinni pandud. Nii et senikaua tuleb seda pagana munaputru suust sisse ajada ning lastele mõned põnevamad atraktsioonid välja raalida. No siin lähedal on õnneks kaks mänguväljakut.

Aga ükskord me näeme Eestis niiehknaa, ärge muretsege! 😀

IRJA TÄHISMAA

P.S. Jätkangi siis, kui Eesti pole teele asume

Täna pidin ennast taas seaks vihastama. No käisime siis meie Peniche’is, kus meid paljaks varastati, oma Swedbanki pangakaardil järel. Mis pidi saabume 2. augustil. Saabuski. Nii et tubli, Swedbank! Ainult et… kui Inno potkastis sobranud oli, siis tuli ta auto juurde VÄEGADE nõutu näoga. Ja ütles: „Kaart on, aga PIN-koodi ei ole!” 

Ehket siis on küll kaart, aga tollega võib lutsu visata, sest PIN-koodi, millega oma raha pangaautomaadi seest kätte saada, polnd. „Huumor kuubis!” ütles väsinud Inno ja helistas Swedbanki. Swedbankist vastas väga sõbralik naishääl. Inno seletas ära, milles jama.

Seepeale küsis naishääl, et kas postkastis ei olnud kahte ümbrikku. Et ühes pidi olema pangakaart ning teises PIN-kood. Ahah. Selge. Et siis mingil seletamatul põhjusel polnud Swedbankil võimalik panna nii kaarti kui PIN-koodi ühte suurde ümbrikusse, vaid nad tuli Eestist Portugali poole saata ERALDI.

„Äkki Omniva kaotas ära?” pakkus sõbralik naishääl. Selge! Probleem on Omnivas. Ainult et Omniva ei toimeta asju Eestist Portugali, vaid ikka ainult Eesti piires. Uuumor täiega 😀 Kui ise ei kogeks, siis oleks täitsa nõus sellise naljafilmi eest peale maksma 😀 Miks polnud võimalik saata mõlemaid samas ümbrikus, nii oleks ju nii mugavam kui turvalisem (kaart ilma PINit on suht mõttetu), me teada ei saanudki.

Õnneks oli Swednabki töötajal siiski välja pakkuda varulahendus. Nimelt soovitas meil otsida oma PIN üles Swebanki äpist. Heureka! Väsinud Inno asuski äpist oma PINi otsima ning pika otsimise peale ka leidis. Aga mis tohutu ajuk… !!!

Nii et nüüd on meil siis kaks pangakaarti olemas ning riskide hajutamiseks saame ühe panna Inno ja teise minu rahakotti. Inno ostis endale muide uue rahakoti, sest muidu tal ei oleks kuhugile seda pangakaarti panna – röövlid panid ta rahakoti tuuri. Mis veel jäänd? ID-kaarti ikka veel pole, aga nagu Eestist märku antud, pole seesinatsel dokumendil mitte mingisugust tähtsust, kuna seda ei anta Eesti Vabariigi passi omanikule üldse mitte väljagi. Seega oleme saanud Eesti Vabariigi poolt ettekirjutuse paarutada Eestisse ilma juhiloata. Seega sellega jonksus!

Nii. Paar päevakest tšillime veel siin hotellis. Täna oli täitsa mõnus ilm, täna oli aint 22 kraadi ja pilves. Seepärast tegimegi väljasõidu Peniche’i. Aga hotellielu hakkab juba ajudele käima, kaua sa ikka hommikusöögilauas munaputru sööd, nüüd tahaks midagi muud. Mõtlesime, et ostame telgi ja läheme vahelduseks mõnda kämpingusse. Põhja poole, kus jahedam. Siin tuleb järgmisel nädalal 30!

IRJA TÄHISMAA

Eile andsid siin paar sõpra head nõu. Et mida te sinna Lissaboni saatkonda ronite, IDka saate niiehknaa alles kahe kuu pärast ning KÕIGE PAREMA stsenaariumi korral oleksite Eestis siis millal… oktoobris? Kuna ID-kaardiga ju jant ei lõppe. Pärast seda tuleb juhiluba taotlema hakata ning millal see ükskord saabub! Et mõttetu punnitus.

Midagi pole teha, me kamraadidel on õigus – kuna Eesti riik teeb oma välismaal röövi ohvriks sattunud kodanikele aktiivselt takistusi kalli kodumaa pinnale naasmiseks, siis on kodanikel kaks varianti: a) sitsida välismaal paar kuud, kuni kõik vajalikud dokusdaadid kohal või b) põrutada kalli kodumaa punnale ilma dokusdaatideta.

Sõbrad soovitasid meil juhiloale sülitada ning ilma juhiloata tulema hakata. „Sest kas teid on kunagi varem tee peal kinni peetud?” Olin sunnitud tunnistama, et mitte. Vähemasti mitte viimasel reisil 2020. aasta oktoobrist kuni 2021. aasta maikuuni. Veetsime siis Lissabonis viis kuud, koroonapandeemia kõrgaja. Ei kontrollitud me dokumente kuskil. Isegi need pollarid, kes meid Praca do Comerciol seisatamise pärast kinni pidasid (Portugal oli siis maailma nr 1 ning sa võisid korra päevas poodi minna, aga sa ei tohtinud seisma jääda), ei küsinud dokumente. Uurisid lihtsalt, et kust me pärit ning kus elame. That’s it.

Ehk siis kuldne nõu – saata need juhiload kuradile ning tulla Eestisse lubadeta. Kruiisida nõnda ütelda ilma lubadeta läbi Euroopa. Hispaania, Prantsusmaa, Saksa, Poola, Leedu ja Läti! Uhinal!

Aga kui kinni peetakse, küsite. Ja siis? Viskame pollaritele selle Eesti saatkonna poolt antud ajutise portugalikeelse juhiloanässi hambusse ja ütleme, et sorri, aga see on ainus, mille Eesti riik meile andis. Meil on küll passid, aga vaat kus lops, meie riigis passi alusel uut juhiluba ei saa. Ka siis, kui sa oled sattunud röövi ohvriks. Nii et jää kodanikel kalli kodumaa pinna pääle naasmiseks muud varianti kui paarutada läbi Euroopa WITHOUT DRIVING LICENCE. Näis, mis öeldakse 😀 Teeme proovi! 😀

Ühesõnaga, see plaan vajab veel konkretiseerimist! Täna oli aga muidu väga tore päev. Pold nii palav kui eile, ainult 23 kraadi ning käisime hommikul lastega mänguväljakul. Lapsed olid väga rahul. Kuna meil on peres demokraatia, alati küsitakse ka laste arvamust, siis uurisin Roosilt, mida tema nüüd teha tahaks. „Veeparki!” teadis Roosi kohe. Nii et kui ilma juhilubadeta tulema hakkame, siis tuleme kindlasti läbi Rootsi, kus on väga ägedad veepargid. Loodame, et politsei on seal leebe!

Pildil lapsed täna mängukal.

IRJA TÄHISMAA

Täna on siis lausa väikene tähtpäev või nii, röövi päevast või õigemini ööst (see toimus kella ühe ning poole viie vahel) saab siis täna kaks nädalat. Hurraaa!

Ja vastupidiselt kardetule ei ole röövlid meid enam edasi jälitanud ehk raalinud välja meie järgmisi asukohti. Tunnistan, et see oli mu peamine hirm. Et nad spetsiaalselt passivad peale ning tšekivad täpselt välja, kuhu me edasi sõidame ning öömajale jääme. Passivad senikaua põõsas, kuni me magama jääme ning poevad siis imetillukesest aknapraost sisse. Vaatamata minu ülihoolikalt paigaldatud toolibarrikaadile. Kuidas täpselt, ma ette kujutada ei osanud, küll aga olin nädal aega pärast röövi 100 prossa veendunud, et nii juhtub. Ja käisin seepärast öösel mitu korda üleval. Kargasin iga krõpsatuse peale püsti ning tegin toas tiiru. Elutoas, köögis, vannitoas. Ning siis igaks juhuks VEEL ühe tiiru. Isegi hotellis polnud ma päris kindel, et nad all istuvast turvamehest mööda ei hiili ning JUST NIMELT MEIE uksest sisse ei murra.

Nõndaks. Aga mida pole juhtund, seda pole juhtund. Ei tulnud nad hotelli ega ka tollesse Baleali korterisse, kus me nädal aega elasime. Muidugi on meie hotellituba 7. korrusel, siia üles on nati raske ronida, kui just ülipikka tuletõrjeredelit ei tarvita, ning toda teist korterit ümbritses kõrge tara. Sealt oleks ka olnud raske üle kalpsata. Röövikorteri häda aga just too oligi, et rõdu rinnatis oli ülimadal, nii madal, et ma isegi kalpsasin sealt korra üle. Mis siis röövlibandest rääkida!

Täna tunnen end juba üpris turvaliselt. Võin uhkusega öelda, et eile öösel ei teinud ma esimest korda ukse ette barrikaadi. Ei tundnud nagu vajadust. Ja öösel ei ärganud ka mitu korda üles. Ainult üks kord. Et minna pissile. Et siis jah – paaniline hirm on vist tahenenud täiesti tavaliseks valvelolekuks 😀

Muidu pikutasime täna põhiliselt hotellitoas. Käisime hommikust söömas ning pärast seda lastega ümber nurga jäätisekohvikus. Siis tõi Pingost mõned valmiseined (bacalhau com natas, grillkana, mõned salatid, vorstikesed). Üks valmiseine maksis ligi 4 eurot, poole odavam kui restoranis. Sellise palavaga (28 kraadi) ei viitsi muidugi restorani otsima minna ka. Pingo on kohe üle tee.

Siis tegime ühe siesta ning lihtsalt tundsime end häbematult mõnusalt. Inno ja lapsed magasid ning mina lugesin The New York Times’i. Homme on 27 kraadi ning vaatame, kas usaldab sellega juba välja jalutama minna. Lissabonis 33, nii et ID-kaart veel taotlema minna ei saa. Ootame, kuni kuumalaine möödas. Järgmisest nädalast nagu näitab 27 kraadi, äkki siis?

Danielilt teateid pole, aga ootame ja loodame. Kui peaks selguma, et me arvuteid siiski tagasi ei saa, siis ostame mulle uue arvuti 🙂 See Innoga ühe arvuti jagamine hakkab maru tüütuks muutuma 😀

Pildil Ellake eile Lourinha Dinopargis arroz de patot söömas 🙂 Muidugimõista suure kahvliga!

IRJA TÄHISMAA

Vaevalt jõudsime RÖÖVIST toibuda, kui peame rinda pistma uue häda – PALAVUSEGA 😀 Nimelt oleme Caldas da Rainhas, kus on praegu 30 kraadi, aga päikese käes tundub nagu oleks 33 või isegi rohkem.

Õuhuuuuuudne! Õnneks on meie hotellil siin väga võimas konditsioneer – selline tunne nagu oleks Eestis 😀 Väljas küll olla ei kannata. Võib-olla kella seitsmest-kaheksast õhtul, aga varem kindlasti mitte.

Kõige jahedam on Balealis, ookeani ääres, kus me just nädala veetsime, aga sealt oli võimatu elamist leida ning kui aus olla, siis mul oli hea meel sealt tulema saada, tahaks kogu seda röövi bisnist natuke peast välja saada ning seal tuleb ta kogu aeg meelde. Nii et nüüd nädal aega Caldases! Ses samas mõnusas kolmetärnikas, kus enne olime. Uskumatul kombel on hotellid Portugalis praegu palju odavamad kui Airbnb korterid. Kui Airbnb eest tuleb välja käia 200-300 eurot öö, siis hotellituba KOOS HOMMIKUSÖÖGIGA maksab vaid 125 eurot öö. Nii et kõvasti soodsam.

Aga jahh! Kui seda röövi poleks olnud, siis me oleks juba Eesti poole teel. Vahepeal läks Prantsusmaal Bordeaux’s mõnusalt 25-27 kraadi peale ning me oleks saand sealt uhinal läbi tuisata. Plaan oligi 22. juuli tulema hakata. AGA. Röövlid otsustasid teisiti. Et mind on veel siia vaja 😀 Ja homme on Bordeaux’s juba 33 ning teisipäeval suisa 37 (!!!). Siis jääbki 33 peale. Nii et, et – tuleb veel siin passida. Mis pole ka suurem tragöödia. Tuleb lihtsalt konditsioneeritud toas olla ning päeval välja nina mitte pista 😀

Täna käisime laste nõudmisel läbi Dinopark Lourinhast ning kuigi väljas näitas 26 kraadi, tundus seal all orus nagu 33. Jõhker! Õnneks oli vähemasti muuseumimaja konditsioneeritud. Sõime dinoka sööklas, tegime kiire ringkäigu, lapsed maalisid väikeseid dinosauruseid, hullasid liivakastis ning lubasime lastele pargi poest ühe väikese asjakese. Roosi valis dinosauruste maalimiskomplekti (ta on meil suur kunstihuviline!) ning Ella dinosaurustest kõneleva raamatu (Ella valib alati raamatu).

Siis Caldasesse, kus olime jahedasse hotelli jõudes rõõmsamad kui pangakaardi saabudes 😀 Nüüd pikutame ja naudime jahedust. Küll teil Eestis on ikka vedanud. Mõnus jahedus! Jumalik. Meil tuleb kahjuks veel siin passida 🙁 2. august tuleb teine pangakaart ning siis saab ilmselt millalgi ka Lissaboni Inno ID-kaarti taotlema minna. Praegu mitte. Praegu on Lissabonis 34 (!!!!!!) ja homme 36 (!!!!!!!!!!!!!!!!!!!).

Loodame, et Roosi kooli ajaks jõuame ikka Eestisse 😀

IRJA TÄHISMAA

Värske ilmaprognoosi kohaselt on nädala pärast, järgmisel nädalavahetusel oodata Lõuna-Eestis ligi 30 kraadi sooja. Ööd on samuti väga soojad, ligi 20 kraadiga.

Enne seda aga läheb ilm vihmale ja sooja on esmaspäeval päeval vaid 18 kraadi, öösel 10 kraadi ringis. Soojemaks hakkab ilm minema teisipäevast, 2. augustist.

Nonii, mingid asjad läksid ikka eile meelest ära. Politsei küsis, kui suureks ma hindan kahju. Mina seda ei teadnud ja palusin neil küsida Innolt. Inno arvas, et kõik kokku miski 4 tonni võib olla.

Siis viskas Daniel veel head nalja. Kui ma oma ülekuulamise paberid allkirjastanud olin (õppisin uue portugalikeelse sõna selgeks – depoende – tunnistaja – kes olen siis mina), küsis ta mult kavala naeratusega, et kas ma tean, millele üldse alla kirjutasin. “You just signed over your house and all belongings!” Ehk “Sa loovutasid just oma maja ning kogu varanduse!” 😀 Haa-haa, nojah, ma ju portugali keelt ei oska nii hästi ega tea tõesti, millele täpselt alla kirjutasin. Ütlesin, et ma siiski usaldan politseid, sest töötasin ju isegi politseisüsteemis – aastatel 2002-2004 Tallinna prokuratuuris abiprokurörina. Daniel ja tõlk küsisid, miks ma ära tulin, ja ma ütlesin, et töö oli minu jaoks liiga stressirohke. Vähemasti Eesti süsteem on stressirohke. Portugali politsei meenutas mulle väga Itaalia sarja komissar Montalbano, kus pättide jahtimine käib läbi nalja ja naeru, ning jäin mõtlema, et sellises keskkonnas oleks ma ilmselt tahtnud edasi töötada. Aga no siis poleks saanud must kirjanikku, nii et vist ikkagi on hea, et ma just Eestis sündisin 😀

Siis rääkisin veel kahtlusalustest. “Do you have any suspicions?” küsis Daniel. Mul tulid meelde ainult need vastaskrundi ehitustöölised. Daniel ja tõlk arvasid, et äkki mingid alaealised. Sest nad haarasid kaasa selle karbi kirssidega. Mis on väga ebatüüpiline. Hiljem mõtlesime Innoga, et äkki keegi kämpingurahvast, sest kohe maja kõrval asub kämping, kust on lihtne maja juurde hiilida. Või keegi karavanirahvast – Peniche’i randa on pargitud palju autokaravane. Kuna tundsin röövi avastades tugevat kanepilõhna, siis võis kellelgi lihtsalt olla vaja raha järgmise laksu jaoks ning nähes võimalust, kasutati see kohe ära.

Kuid nüüd pealkirjas püstitatud küsimuse juurde. Inno pääses eile ligi oma arvele ning nägi, et tema enda arvelt oli läinud maha 140 eurot. See siis lisaks Juulikese arvelt Caldas da Rainha Sport Zone’is tuuri pandud 45 eurole ning 40le eurole sulas, mis läks koos Inno rahakotiga. Ja huvitav, huvitav, kõigepealt oli Inno kaardiga makstud lillepoes! No mida imet! Aga nii see oli must-valgel kirjas – Peniche’is asuv lillepood nimega Arte Flor!!!!! Seal raisati Inno arvelt ära 35 eurot. Kellelegi viidi siis hunnik lilli 😀 Ja pärast seda kulutati Inno kaardiga bensiinijaamas GALP ära 105 eurot. Ehk siis kui nüüd kõik kokku liita, siis rahakadu oli meil ligemale 200 eurot. No hea, et niigi läks! Ühe kaardi, millel oli palju rohkem raha, jõudis Inno enne kinni panna, kui röövlid sellele jaole jõudsid. Nad ilmselt proovisid kõiki kaarte, aga nemad õnnetud ju ei teadnud, kus kõige vähem raha oli. Kõige vähem raha oli Juulikese kaardil, aga nemad proovisid seda kõige esimesena. Ja Inno kaardilt, kust nad 140 kätte said, oligi võimalik ainult 140 kätte saada. Nii et meil vedas hullult, õnn oli meie poolel.

Edastasime kogu selle info ka kohe politseile ning paistab, kas nad saavad sellega midagi kasulikku ette võtta. Bensukatel vähemasti peaks turvakaamerad olema.

Nõndaks! Mis siis edasi? Edasi ootame siin reipalt seda teist pangakaarti, mis peaks saabuma 2. augustil. Siis peaks millalgi ära käima Lissabonis ning taotlema ID-kaarti, mille alusel taotleda juhiluba, sest tolle ajutise juhiloaga saab ju ringi sõita ainult Portugalis. Lissabonis on praegu aga 33 kraadi, tuleb natuke oodata, kuni jahedamaks läheb. Kui lihtne oleks, kui ID-kaarti saaks taotleda elektrooniliselt – me saaks seda siin arvuti teel (meil on arvuti olemas!) taotleda ning ta pandaks meile Eestist posti, me saaks ta kätte ning saaks taotleda juhiluba, et lõpuks ometi Eestisse tagasi sõitma hakata. Aga ei! Sa pead minema spetsiaalselt saatkonda kohale ning seal LAUA TAGA taotlema. Absurd kuubis. Inimene on sunnitud passima 2-3 kuud Portugalis, kuna Eesti riik, kes on end välja hõiganud kui suur e-riik, ei saa röövi ohvriks langenud inimeste dokumentide kohale toimetamisega hakkama. Euroopa Liidu piires 😀

Homme siis tagasi Caldas da Rainhasse, nädalaks hotelli. Kuna lapsed on ka kannatama pidanud, siis nendele lubasime, et enne Caldast hüppame läbi Lourinha dinopargist, kus saab taas dinoeineid süüa ning dinosaurusi uudistada. Üks sats näitusest jäi meil läinud korral nägemata.

Ja eks siis vaatab, mis edasi. Rööv tuletas meelde lihtsa tõe – elus on kõige parem võtta üks päev korraga. Ning tänada õnne, et oled elus ja terve. Et su lähedased on elus ja terved. Kui veel natuke rahakest ka, no siis on superluks!

Pildil alati rõõmus Juulikene, kelle kaardilt läks ära 45 eurot.

IRJA TÄHISMAA

Nonii! Täna kohe rõõmsam tunne!! Alustuseks teatan teile uhkelt, et LÕPUKS OMETI saabus kohale pangakaardirisu! Ehk siis pühalikult Euroopa ühest otsast teise toimetatatud pangakaart jõudis lõpuks meie väikesesse armsasse Peniche’i sadamasse. Ent sellest natukese aja pärast täpsemalt.

Täna hommikuks oli meid Innoga kutsutud Peniche GNR-i ehk siis kohalikku politseijaoskonda tunnistusi andma. Kannatanutena. Kella kümneks.

Tavaliselt ma sel ajal alles magan, ärkan nimelt kell 11, kui Inno on juba neli tundi virgalt arvutiga klõbistades tööd teinud, aga täna hommikul ajas Inno mind kell kaheksa üles. Kohutav. Ma ei saa aru, kuidas teised inimesed sel ajal üles ärgata saavad. Mis te torgite end nõeltega või? 😀 Ahjaa, te lähete ilmselt varem magama. Mina klõbistan kella ühe-kahe ajal öösel veel oma romaani 😀

Aga kuidagi ma üles sain ning tegin endale kohe kolm kanget tassitäit kohvi. Et unesegasena politseijaoskonnas iseennast süüdi ei tunnistaks, nagu üks sõber eile nalja viskas 😀 Kuna me koos minna ei saanud (lapsed!), siis läksin algul lihtsalt mina, Inno jäi lastega autosse ootama. Nati jäin hiljaks, aga naeratavat politseinikku, kel nimeks Daniel, see üldse häirivat ei paistnud. Muidugi, see on ju Portugal! Viisteist minutit siin või seal!

Sõbralik Daniel asus mulle siis küsimusi esitama ning tema jutu tõlkis mulle ära teine naeratav mees, kelle nime ma enam ei mäleta. Tõsiste küsimuste vahele viskasime kõik koos nalja ning rääkisime maast ja ilmast. Näiteks küsisid mehed mult, kas Eesti kuulub Venemaa koosseisu – vastasin „ei.” Ja kas Eestis räägitakse vene keelt – ütlesin, et siiski eesti keelt, aga meil elab palju venelasi ning räägitakse ka vene keelt. Seletasin ära, millal Eesti iseseisvaks sai – kui Nõukogude Liit lagunes – neile oli see suureks uudiseks. Et Eesti on iseseisev riik. Kui aga mainisin lisaks Eestil ka Lätit ja Leedut, levis meeste näole naeratus – muidugi, Baltikum! Seda nad teadsid.

Siis rääkisime veel sellest, kui kaua ma olen juba Portugalis olnud. Ütlesin, et mul ilmus siin kevadel romaan ning tulin seda Portugali esitlema. Et aprillis oli Lissaboni esitlus ning septembris tuleb teine esitlus Lissaboni raamatumessil. Kuna olin raamatu juhtumisi kaasa võtnud, siis näitasin seda Danielile. Ta haaras selle kohe pihku ning küsis naerdes, kas võib endale jätta. „Muidugi!” hüüatasin mina – mul on neid siin mõned kümned eksemplarid, mille raamatumessile kaasa võtan. Kahjuks ei taibanud teist eksemplari kaasa võtta, sõbralikule tõlgile.

Daniel seletas, et kahjuks ei ole röövleid veel kätte saadud, aga politsei tegeleb asjaga, on niiöelda on top of it. Näiteks saadeti sellesse poodi, kus nad 18nda hommikul Juuli kaardilt 45 eurot kätte said, Caldas da Rainha Sport Zone’i, päring turvakaamera lindi kohta.

Mulle isiklikult jättis Peniche’i politseis käimine väga hea mulje. Erinevalt Eestist, kus kõik on kalgilt ametlik, oli see nagu külaskäik heade sõprade juurde, kellega siiralt ning südamlikult vestlesime. Daniel ja tõlk tundsid muret, kas lapsed tunnevad end ikka pärast röövi hästi – seda oli nii südantsoojendav kuulda. Ning muretsesid, et mul jääb nüüd Portugalist väga halb mulje. Rahustasin neid, et kindlasti mitte. Röövleid on igal pool, see pole mingi Portugali „speciality”. „I love Portugal!” ütlesin ma. Ja nii see tõesti on – igal maal on oma head ja vead, aga Portugali puhul võid sa kindel olla ühes – sind ei jäeta su hädas üksi. Kui kuidagi muudmoodi aidata ei saa, siis toetatakse hea sõna ning lahke naeratusega. Minu arvates on see kõige tähtsam. Tunne, et sinust hoolitakse. See inimlikkuse mõõde, millest Eestis sageli nii sageli puudu jääb – kui meenutada suhtlust Eesti saatkonnaga.

Jätsime südamlikult hüvasti ning ma olin juba auto juures, kui Daniel mulle koos mu raamatuga järele jooksis. „Ma paluksin autogrammi ka,” ütles ta häbeliku naeratusega. Andsin selle suurima rõõmuga. Pärast seda läks tunnistusi andma Inno ning kui ära sõitma hakkasime, aitas Daniel meil auto parklast välja manööverdada – jälle üks asi, mida ta tegelikult tegema ei pidanud. Ja jälle üks näide inimlikkusest.

Enne koju sõitmist ütlesin Innole, et lähme hüppame igaks juhuks selle inimese poolt läbi, kelle aadressile me pangakaart tulema pidi. Et ÄKKI ta täna tuli. Ja mis üllatus tabas meid tema ukse taga. Just täpselt sel hetkel, kui uksekella vajutasime, sammus sama ukse poole reipal sammul postiljon, kel oli näpus suur ümbrik, mis sisaldas meie pangakaarti! Mis uskumatu vedamine! Nii et nüüd on meil pangakaart käes, vähemasti üks pangakaart. Tuttav tuli alla ning ulatas meile ka Eesti saatkonnast saabunud ajutise juhiloa, nii et nüüd on Inno siin täiesti legit driver 😀

Huhhhh. No mis siis veel? Ahjaa, plaan on kokku saada mu hea sõbra Migueliga, kes on praegu Assooridel puhkusereisil ning tuleb Lissaboni augusti teisel nädalal. Miguel on ametilt advokaat ning oli meie röövist kuuldes šokeeritud. „Ilmtingimata esita politseisse kaebus!” käskis ta ning ütles, et võttis Assooridele mu romaani kaasa, et see seal läbi lugeda. „Ma olen ju see tähtis ja kuulus advokaat, kes loeb päev otsa raamatuid, tead küll,” lisas ta. Ooooo, peen torge 😀 Sellisena on ta mu raamatusse sisse kirjutatud 😀 Nagu mu teine sõber Fred, kellele pakkus suurt lõbu, et tema on mu romaanis kommunist 😀

Nii palju siis tänaseks. Homme peaks selguma, kuskohas röövlid veel me kaarti kasutasid, Inno praegu uurib pangaväljavõtteid 🙂 Homseni, püsige lainel!

IRJA TÄHISMAA

See pangakaardijant hakkab juba raskelt närvidele käima! Ehk kui raske on transportida pangakaarti Eestist Portugali?

Euroopa Liidu piires??? Tellisime selle ära juba 18. juulil, röövimise hommikul. Möödas on nädal ja kaks päeva. Ja kaarti pole ikka – inimene, kelle aadressile me ta saata lasime, just kontrollis oma postkasti. Seal vedeles ainult Lissaboni saatkonnast teele pandud ajutine juhiluba. Millega saab sõita Portugali piires. No asi seegi.

Aga pangakaart! Täielik tuhajuhanlus – istu ja oota siin seda pangakaarti nagu oma hingeõnnistust nagu mu isa ütles. Inno läks ka närvi ja vaatas, kuskohas see pangaaardirisu siis PRAEGU on. Selgus, et eile oli ta Madriidis ning täna hommikul anti Lissabonile üle. Aga Peniche’i ta pole ikka veel jõundnud. No on kummivenitajad. Loodrid, päevavargad. Mitte midagi ei viitsi teha. Üht närust pangakaarti toimetavad Euroopa Liidu piirides nagu mingit matuserongi. Häääästi aeglaselt ning pühalikult. Noh, lootus on, et ta homme siia jõuab. Inno selles eriti kindel pole 😀

Küll aga saabus kohale, nagu öeldud, samuti kaua oodatud ajutine juhiluba Lissaboni saatkonnast. Miks ARK passi alusel päris juhiluba ei väljasta, jääb müsteeriumiks. Öeldi, et ainult ID-kaardiga. Aga ID-kaardi tulek võtab aega kaks kuud, öeldi saatkonnast. Ja alles seejärel saaks hakata taotlema juhiluba ARKist. Ja Eesti on veel e-riik. Või pidi olema. Komödiandid, täielik kiviaeg! Kui sa välismaal röövi ohvriks satud, siis pead seal – mida! – sitsima kaks-kolm kuud, sest Tema Majesteet ARK lihtsalt ei suvatse passi alusel juhiluba väljastada! Midagi on kapitaalselt valesti Eesti riigis.

E-riik ei ole Eesti kindlasti mitte, küll aga võib selleks saada, kui tahtmist on. Näiteks kasvõi seesama ID-kaardi taotlemine. Selleks tuleks sõita siit Balealist Lissaboni ja KÄIA SAATKONNAS. Kirjutada avaldus. Kamoon, miks ei või ID-kaarti taotleda elektrooniliselt? Või kasvõi saatkonnas endas elektrooniliselt? Ning ID-kaart võiks kohale tulla kohe, mitte KAHE KUU PÄRAST.

Muidu oli täna juba suht norm päev. Keegi ukse taga ei käinud ning magasime enam-vähem rahulikult. Eks väike võbin on ikka sees. Ehitasin näiteks köögiukse ette toolidest barrikaadi. Ning elutoa akna juurde veel suurema barrikaadi. Katsusin enne magamaminekut ust. Ärkasin iga krõbina peale. Aga küll ta laabub ning taheneb.

Praegu on lihtsalt oluline see pangakaart kätte saada. Ja homme politseis ära käia. Annan siis kohe teada, kui miskit selgub 🙂 Adeus!

IRJA TÄHISMAA

Nonii, eilne näljapajuki päev üle elatud ning elus! Täna hommikul olid siis alles 1 sai, veerand pakki küpsiseid, tilgake mahla, mõned gluteenivabad said, üks liips juustu ning kaks pudelit vett.

Jagasime küpsised vennalikult ära ning jõime vett peale. Polnud just teab mis meelakkumise elu. Tuli meelde, kuidas hommikuti kulinal apelsinimahla joon. Ja õunamahla peale. Tekkis kerge paanika. Et äkitselt eile hilisõhtul tuttava arvele kantud raha ei jõua kohale. Ning mis siis. Oleksime pidanud jagama toda viimast saia ning siis leidsin kapist veel ühe arbuusi tarretise paki. Õehh, jube! Vesi hakkas ka otsa saama. Tulnuks juua kraanivett. Õudus kuubis!

Aga õnnejumal oli täna meie poolt ning rahake laekus ilusasti kohale. Inno ja Roosi läksid poodi. Lidlisse, kuna seal on kõige odavam. Tavaliselt me Lidlis ei käi, kuna Lidl on natuke õline, Pingo on viisakam. Ning mitte eriti palju kallim.

Tagasi tulid nad sealt kolme (!!!) suure kotitäie kraamiga. Mida kõike neis leidus, ohhhh! Igat sorti saia ning croissante, kurki, tomatit, erinevaid salateid, chilli con carne ning lihapallid nuudlitega! Kreeka jogurtid, Assooride juust, salaami, vorstikesed, skyr, Camemberti juust! Arbuus, viinamarjad, põldmarjad, mustikamoos! Kaks pudelit apelsinimahla, värskelt pressitud õuna-pirnimahl, õunamahl ja veel üks pirnimahl! Mustika-vaarika-õuna püreed Ellale. Ja veel ühte, koma teist nasvärki! No hoopis teine stoori, mis eile.

Huhhh, me olime näljasurmast päästetud ning kõik tänu Innole, kes viitsis pärast seda, kui oli Roosi nõudmisel tunde basseinis sulistamas käinud, veel poodi tormata. Ja muidugi sellele inimesele, kelle arvele me raha kanda saime.

Nüüd on kõht täis ja meel hea. Aga sain palju tagasisidet selle kohta, kuidas vaesed Eestis elavad, ja SEE ON HÄBIVÄÄRNE. Üks sõber näiteks kirjutas, et tema tuttaval on kuu lõpus pärast maksude maksmist kasutada vaid 20 eurot – ühel päeval joob lihtsalt teed ning teisel sööb. Puudega inimene! Kohutav, milline on meie sotsiaalsüsteem. Inimesed meie oma Eestis reaalselt nälgivad. Kogu auru ei maksa ikka ka Ukraina põgenike abistamisse panna, eestlased vajavad ka abi!!! Lubasin, et teen kunagi oma toidupanga, kust jagatakse vaestele tervislikku toitu, ja oma lubadused teen ma alati teoks. See võib mul nati aega võtta, nagu ka raamatu kirjutamine, aga teoks ma need teen.

Teine sõber jälle kirjutas, et temal on päevas kasutada toidule vaid viis eurot. No seda ma küll ette kujutada ei suuda. Või noh, tegelikult suudan, sest meil oli aastatel 2016-2018 ka väga tuuga. Ükskord pidime poe kassas kurgi tagasi panema (Rakvere Säästumarket, kohutav alandus!) ning teinekord otsisime spinatikarbi hinnast puudu jäävat 13 senti mööda korterit taga (ei leidnud!). Et ma olen vaene olnud, väga vaene. Ja ma tean, kuidas vaesed elavad. Nii et ma arvan, et mul on selle tervisliku toidupanga tegemiseks vajalik taustainff teada 😀

Nõndaks! Niipalju siis tänaseks. Lisan pildi tänase päeva külmkapi sisust. Homme jälle. Ma igaks juhuks ei küsinud Innolt, palju tal sulli alles on. Täna tänased mured, homme homsed 😀 Pangakaardirisu ei ole Swedbankist veel tulnud.

P.S. Inno ütles, et kokku läks veits alla 100 euro (WC paber ja majapidamispaber olid ka).

IRJA TÄHISMAA

Täna hommikul oli meil siis alles 21 eurot sulli. Midagi suutsime kokku kraapida minu rahakotist, midagi Inno püksitaskust.

Tulid täitsa meelde suure vaesuse aastad 2016-2018, kui olime sunnitud käima Toidupangas, sest raha söögi ostmiseks polnud. Ehh, olid ajad! Mäletan, et mul oli siis metsik isu apelsinimahla järele, sest Toidupangas, vähemasti Võru omas, apelsinimahla ei pakutud. Ega mingeid värskeid mahlu. Peaasjalikult sai sealt kuiva leiba ning saia, tatart, riisi ja kuivatatud puuvilju, millele mõeldes mind siiamaani öögatama ajab. No ja e-aineid täis konserve. Kunagi teen oma Toidupanga, kust jagatakse vaestele värskeid mahlu ning puuvilju, sest vastupidiselt laialt levinud arvamusele vajavad ka vaesed tervislikke toiduaineid. Millegipärast arvatakse, et viskad vaesele paki makarontsikuid, neid kõige odavamaid, ja koerakonservi (teistmoodi ei ole võimalik Toidupanga konserve nimetada) hambusse ja ta on juuuuhhube õnnelik. Ei ole! Mina küll polnud. Ma arvan, et isegi koer poleks.

No hüva! Aga sellises olukorras, kus sul on küll raha, aga mida sa kätte ei saa, sest sul POLE JU IKKA VEEL PANGAKAARTI, mitte ainumastki pangakaarti, on hea ning kasulik ette kujutada, kuidas peab hakkama saama inimene, kel pole päriselt raha. Kellel ei ole 2. augustil pangakaarti tulemas. Meil oli siis täna kulutada nati üle 20 eurtsi. No hüva! Läksin meist paarisaja meetri kaugusel asuvasse poodi. Inno arvas, et võiksin tuua mõned külmutatud eined. Alustuseks mõtlesime, et hüppan läbi meie lemmikrestost nagu eile, aga siis tuli meelde, et hoplaa, sääl maksab ju üks praad 8 eurtsi. Mida ma enne kiitsin kui mega odavat. Aga kui sul on taskus ainult 21 eurtsi, mille eest tuleks ka toidupoest näiteks saia osta, siis on see 8 eurtsi jube kallis. Lausa röögatult kallis. Resto jäi seega ära. Jäi üle leppida lihtlabase toidupoega.

Mis ma sealt siis sain? No ma olin väga ettevaatlik ning kokkuhoidlik, uurisin iga hinda, mida ma muidu ei tee. Korvi läksid kolm külmutatud einet: üks Tipperary pirukas (3.99), üks bacalhau con natas (2.99) ning üks canelloni bolognese (2.99). Siis ostsin veel neli väikest portugali saia (40 senti tk), kaks liitrist veepudelit (69 senti), ühe 200-grammise juustupaki (2.99), ühe paki kartulikrõpse lastele (1.99), ühe pirnimahla (2.29) ning ühe paki Maria küpsiseid (75 senti). Huuuuuhhhh, õudne on ikka vaene olla. Lugesin enne kassat igaks juhuks oma mündid üle, et ikka jätkuks. Naljakas oli neid sente seal näppude vahel veeretada. Tuli meelde, et ma olen sellises olukorras ju olnud. Tundus, et kõik teised seal kassa järtsus vaatasid mind, et kuidas ma neid sente seal loen. Kuigi ma ise kunagi ei vaata, kuidas keegi teine oma sente kassajärjekorras loeb. Aga vaesena sa muutud paranoiliseks. Sulle tundub, et kõik kogu aeg vaatavad sind hirmus kriitilise pilguga. Et mida see vaene siin töllerdab. Mida ta ronib poodi oma sente lugema ning peab järjekorda kinni 😀

Puhh. Aga vähemasti sain ma soovitud asjad kätte, puudu ei jäänud (üht pakki kräkkereid tahtsin veel osta, aga kartsin, et kassas tuleb rahast puudu, a no hüva) ning tulin tulema. Kodus siis sõime oma külmutatud eineid ning aruatasime, et poleks ikka pidanud eile nii mäksis kui restos käima. Kahes restoranis ühel päeval! See ju puhas priiskamine. Muidu oleks täna ilusti restos käia saanud. Vaesena õpid säästmist 😀

Sedapsi. Ahjaa! Too rõdu parandaja mees tuligi hommikul, aga mitte rõdu kaudu, vaid helistas ukse taga kella. Ehk siis.. JÄLLE oli meil ukse taga üks mees 😀 Sedapuhku me ei kartnud ning lasime mehel oma asja ära teha.

Nüüd on variant jälle selle tuttava inimese arvele raha kanda. Peabki seda vist tegema, sest homme on ka vaja poest süüa osta. Sest see kuradi p… pangakaart saabub ju alles 2. augustil 😀

Pildil külmkapp enne poes käimist, seal nukrutseb vaid üks üksik võipakike 😀

IRJA TÄHISMAA

Huhhhh, täna hommikul pidime jälle rabanduse saama (hakkab kole palju saama neid rabandusi :D). Nimelt magasime täna öösel LÕPUKS OMETI hästi ning sügavalt, sest tundsime end oma hotellitoakeses turvaliselt. Inno magas, Juuli magas, Roosi magas, Ella magas ja isegi mina, tuntud paniköör kuubis, magasin. 

Aga siis… kõlas uksele nõudlik KOPUTUS. Ma ei teagi, mis kell oli, aga väljas valitses veel pilkane pimedus. Inno kargas püsti. Vaatasime üksteisele otsa. KAS JÄLLE??? Lapsed õnneks ei ärganud.

Inno hingas sügavalt sisse ja välja ning läks ukse juurde, mina tema selja taga. Paotas seda ettevaatlikult. Ukse taga seisis taas MINGI MEES.

„Good morning, this is your wake-up call!” teatas ta rõõmsalt.

„What wake up call?” küsis Inno segadusse sattunult. „I didn’t order a wake-up call.”

„Someone ordered a wake-up call,” ütles mees häirimatult. Ning lahkus viisakalt naeratades.

Siis tuli meile meelde, et ahjaa – Ella oli ju eile hotelli lauatelefoniga mänginud ning ehkki me võtsime selle lõpuks seinast välja, õnnestus me terasel tarkpeal ilmselt see hommikuäratuse numbrikombinatsioon sisse toksida. Ning meile varahommikune äratus tellida 😀 Einoh, need naljad ei lõppe siin vist iialgi 😀

Siis tuli mul rööviga seoses meelde veel see, et vannitoas käisid röövlid ka. Hambapastatuubid olid pikali lükatud, mina jätsin nad püsti. Inno arvas, et küllap otsisid varganäod sealt minu ehteid. Aga said tünni, sest ma ei kannagi ehteid. Sest mulle ei meeldi, kui mul miski küljes ripub, ma olen ses mõttes täiesti ebatüüpiline naine. Mul on ainult kaks kaelakeed – üks lõngast, mille me ostsime Innoga oma kohtumise suvel Muhu saarelt, aga too on mul käekotis, ning siis üks Ameerika indiaanikülast ostetud türkiissiniste lilledega hõbekett, mis maksis vist 100 dollarit – kui me Innoga 2008. aasta kevadel rendi Chevyga Ameerika idarannalt läänerannale ning jälle tagasi sõitsime. Ja that’s it. Rohkem ehteid mul pole. Aga röövlid seda ju ei teadnud 😀

Ahjaa, siis avaldas Inno veel arvamust, et kuna Zelenski lasi Ukraina vanglatest välja kurjategijad, et need väkke värvata, siis mis takistas neil rindelt jalga laskmast ning Euroopa peale, sealhulgas Portugali, traalima minna? Sest Ukraina passiga Euroopasse lastakse, Vene passiga aga mitte. No ma ei tea. Igatahes ma tahaks VÄGA teada, KES nad olid. Äkki saan 28. juulil politseis teada? Põnevus kruvib 😀 Üks Ukraina jõuk saadi siin Portugalis juba kätte, tegemist oli rindelt jalga lasknud desertööridega, kes sõitsid Portugali ning ähvardasid ühe poe müüjat relvaga.

Ja veel nalja – nimelt hoiatas me üürileandja, et homme hommikul on  meie rõdu peal taas ÜKS MEES. „Ärge siis ehmuge,” ütles ta. „Ta tuleb rõdu parandama.”

No jumal tänatud, et ta ütles 😀 Sest ma ei kujuta ette, mida oleks teinud Inno või mida oleks teinud ma ise, kui ma poleks seda teadnud ja avastanud vara hommikul, kuidas keegi meie rõdu kallal midagi toimetab 😀 Kardan, et see võinuks vaesele remondimehele eluohtlik olla 😀

„Don’t shoot him,” naeris üürileandja. No anname endast parima 😀

Sellega sobibki lõpetada. Homme jälle!

IRJA TÄHISMAA

Kes vahepeal metsas on elanud, siis siin väike vahekokkuvõte ehk mis siis õigupoolest juhtus? No ööl vastu esmaspäeva käidi meie Peniche’i üürikorteris sees, kella ühe ning viie vahel, sest kella viie ajal, kui mina kööki kirsse sööma läksin, olid asjad juba pännu pandud.

Ehk siis karp kirssidega, Inno ja minu läpakad, Inno ja minu telefonid, Inno rahakott (minu nagis rippunud käekotti miskipärast ei võetud), Roosi iPad ja Ella iPad. Ning Inno plätud firmamärgiga NIKE. Röövi ajal olime meie korteris sees ning magasime ehk siis me olime mingi aeg röövlitega samas korteris (Apppiiiiiiii!!!!) ja Juuli kogunisti samas toas. Sest Inno arvuti, rahakott ning telefon olid Juuliga ühes toas. Arvuti laadis teleka kõrval ning telefon ja rahakott olid kapi peal. Roosi ja Ella iPadid olid ka seal toas. Minu arvuti ning telefon olid köögis, mille veidi avatud uksest (ruloo oli poole peal) röövlid sisenesid. Inno plätud olid esikus kohe meie magamistoa kõrval ehk röövlid olid meile üksvahe VÄGA lähedal (veelkord apppppiiiiiiii!!!!).

Esmaspäeva hommikul kell 11 käis siis kohal politsei, kelle kutsus kohale meie üürileandja. Kuna meil ju telefone polnud. Võtsin taga ühendust Inno varuarvuti kaudu (mis oli magamistoa riidekapis, kuhu röövlid ligi ei pääsnud – nad oleks pidanud ronima üles minu, Ella, Inno ja Roosi, kes magas meie voodi kõrval riidekapi juures). Veel enne seda varahommikul pani Inno käpelt meili teel kinni meie pangakaardid, hoides sellega ära suurema kahju. Sest röövlid jooksid meie kaartidega kohe poodi ning kasutasid ühte kaarti kell 9.45 Caldas da Rainha SPORT ZONE’IS, kus ostsid mingi 45-eurose asja. See raha oli arvelt minema läinud. Teiste kaartide puhul võitis Inno – ta jõudis kaardid enne sulgeda, kui röövlid jaole jõudsid. Inno rahakotis oli 40 eurot sulli, sellele panid röövlid ka ilmselt käpa peale.

Siis tegeles Inno viis päeva, higimull otsa ees ning ora p….s, kõikvõimaliku asjaajamise ning oma elu tagasi saamisega. Kandsime oma arvelt raha ühe inimese arvele Peniche’is, kes võttis selle siis välja ning andis meile. Võtsime ühendust Lissaboni Eesti saatkonnaga, millest suuremat tolku polnud, kui välja arvata see, et nad lubasid meile posti panna ajutise juhiloa, millega Inno saab ringi sõita Portugaalias. Eesti pankasid saab aga kiita, sest esimene pangakaart Swedbankist saabub meile siia juba 2. augustil. Siis saame ise raha välja võtta ega pea enam oma raha teise inimese arvele kandma. Ahjaa, üks äärmiselt oluline milestone oli ka omale Peniche’i Wortenist uue telefoni ostmine. Üürileandjalt laenuks saadud telefon ütles paari päeva pärast üles ning kui me poleks endale telefoni osta saanud (selle sama oma raha eest, mille me kandsime selle Peniche’i inimese arvele, kes võttis selle välja ja andis meile), oleks me kobanud suht pimeduses.

Nii! Reedel tšekkisime end siis röövikorterist välja ning tšekkisime end sisse kolmetärnihotelli Caldas da Rainhas, mille broneeris meile sõber Eestist (hotellitoa broneerimiseks on teatavasti tarvis pangakaarti. Mis saabub 2. augustil). Õnneks sai hotelli sisse tšekkida juba kell kaks ehk saime kohe end horisontaalasendisse visata ning täiega välja puhata. Roosi küll kibeles lähedal asuvale mänguväljakule, aga no lihtsalt ei jaksanud. Olime NII LÄBI. Inno eriti, sest röövi ööl ajasin ma ta üles kell pool viis, kui ma avastasin röövi, ning ööl vastu reedet, kui ta oleks võinud lõpuks ometi sest asjaajamisest välja puhata, pidasin ma teda röövliks, pärast mida tal enam und ei tulnud. Ehk siis Inno oli viis ööd magamata. No täna öösel õnneks sai ta korralikult magada, sest ka mina sain korralikult magada ega kisanud enam keset ööd nagu metsaline.

Seda sellepärast, et tunnen end siin hotellis väga turvaliselt. All reception’is istub kogu aeg mingi mees (kes pole üldse kahtlane) ning ühtlasi me oleme väga kõrgel. Röövlid meie toa aknast juba sisse ei roni. Kui just pole tegemist akrobaatidega 😀 Ehk siis saab südamerahuga noriseda. Juuli magas ka hästi ja no Roosi magab kogu aeg hästi.

Täna olime terve päeva hotellitoas ja PUHKASIME. Kuna meil oli veel nii palju sööki järel, siis ei pidanud käima isegi üle tee Pingos. Ainult jäätisekohvikus käisime Roosi ja Ellaga – see on siinsamas hotelli all. Homme siis tšekime siit välja ning tagasi Baleali – pangakaarte ning juhiluba ootama! Ning muidugi ei tohi unustada seda, et 28ndal on meid kutsutud Peniche’i politseisse ütlusi andma.

Õnneks on kuumalaine möödas ning isegi siin Caldases on vaid 24 kraadi. Balealis on muidugi hoopis paradiis – 22 🙂 Turgutame end natuke ookeani ääres – ma arvan, et oleme selle ära teeninud 😀

Ei jõua ära tänada õnne, et oleme kõik elus ja terved. Et MEIE ENDAGA midagi ei juhtunud, sest sõbrad – me olime ju ikkagi röövlitega öösel ühes ruumis. Hea on seegi, et minu ID-kaart alles jäi, kuna nõnda saime teha ülekandeid. Ja et röövlid ei leidnud üles autovõtmeid, mis olid Inno rahakoti taga. Või polnud neil enam mahti neid otsida, sest mina ärkasin. Muidu poleks meil ka autot.

Ehhh, kõigele vaatamata meeldib mulle Portugal edasi. Röövleid on igal maal ning kui ma olen sellest juhtumist midagi õppinud, siis seda, et portugallased on väga abivalmid, kui keegi hätta satub. Näiteks leidus siit Peniche’ist kohe inimene, kelle arvele me saime kanda raha, et ta selle välja võtaks ja siis meile annaks. Tänu sellele saime me käia poes ning osta süüa. Päeval pärast röövi oli meil ju ainult kümme eurot.

Ehk ei, ma ei ole Portugalis pettunud. Ma olen natuke pettunud Eesti saatkonnas, kes oleks ju ka võinud meile seda võimalust pakkuda – kanda oma raha nende arvele – , aga Portugalis mitte. Ja oma Eesti sõbrale, kes meile hotelli broneeris, ütlen ka suur aitäh. Ja kõigile neile, kes on meie peale mõelnud ja meile kaasa elanud. Toimetame siin reipalt edasi, sest meile ei ole omane pead norgu lasta, ning anname ka teile oma kõikidest edusammudest teada. ÜKSKORD ME NÄEME EESTIS NIIKUINII!!!

IRJA TÄHISMAA

Tere jälle, röövitud tervitavad 😀 Mis on siis eilse õhtu ning tänase päeva tippsündmused?

Kõigepealt seda, et oma ainsat telefoni me eile IKKA kasutada ei saanud. Tele 2 nimelt andis meile miskipärast Roosi numbrile eSimi ning Inno ei saanud minu alt sisse logida. Nii et imetlesime teda niisama ning läksime varakult ära magama, sest hommikul pidime oma asjad kokku pakkima ning korterist välja tšekkima.

Inno ja lapsed uinusid suht kiiresti – neile paistis see rööv olevat nagu hane selga vesi – , mina aga und ei saanud. Kujutsin ette igasuguseid stsenaariume. Kui pärast röövi Peniche’is käisime, siis mulle tundus, et nägin seal mitut kahtlast jõuku. Üht hiinlaste jõuku, kes tundus meid kahtlaselt põrnitsevat. Ja üht portugallaste jõuku, kes vahtis samuti kuidagi kahtlaselt (Inno ütles, et täitsa tavalised portugallased olid ja tema ei saa aru, kust otsast kahtlased). Kujutasin ette, kuidas nad vaid ootavad hetke, et meie juurde sisse murda. Tuli meelde, kuidas Inno pärast röövi ütles, et kui keegi on otsustanud sinu poole sisse murda, siis teda ei pea kinni mitte ükski uks, isegi mitte lukus uks. Mõtlesin, et uks on nüüd küll lukus, aga kui veendunud röövleid ka lukk kinni ei pea, siis nad võivad ju jälle… MEIE POOLE SISSE MURDA! Meie üürileandja oli küll öelnud, et kuna nad kõik ära viisid, mis vähegi väärtuslik, siis vaevalt nad uuesti tulevad. Aga meil on ju varuarvuti. Äkki nad passivad maja juures ja saavad aru, et üks arvuti veel jäi. Ja Roosi teine iPad. Inno üritas mind rahustada, et ta tegi ainult nalja, aga ma ei uskunud teda.

Otsustasin igaks juhuks selle öö üleval olla. Istun senikaua üleval, kui Inno kella seitsme ajal ärkab, ja magan pärast seda. Šeikisin Facebookis ringi, jagasin uudiseid. Vaatasin iga natukese aja tagant ukse poole. Et ega seal keegi krabista. Kikitasin kõrvu, sest mu kõrvakuulmine on väga vilets – lapsena põetud kõrvapõletike tagajärg.

Ühel hetkel tõstsin hajameelselt pea ning mu süda pidi peaaegu et seisma jääma. Ukselävel seisis tume kogu. Mingi mees! Kes oli ilmselt ikkagi sisse pääsnud ja tulnud maha jäänud tavaarile järgi!  Karjatasin nii kõvasti kui suutsin. Et äkki naabrid kuulevad.

Mees lähenes. Nägin ta nägu. See oli… Inno. „Ella ärkas üles ja ma tulin sulle ütlema,” seletas ta naerdes. Ella nimelt saab veel piima nagu kõik mu lapsed ses vanuses ning nõudis emme kaissu.

„Aga miks sa teisest toast lihtsalt ei hüüdnud?”

„Ma hüüdsin. Mitu korda. Sa ei kuulnud,” ütles Inno. „Ma ei tahtnud karjuda.”

Nojah. Ma olin oma hirmudes nii sees, et mitte midagi muud tähele ei pannud. Tagatipuks ajasin oma karjumisega üles Juuli, kes siiski õnneks natukese aja pärast jälle magama jäi. Roosi ei teinud mu kisamisest väljagi, tal on väga hea uni. Inno enam magada ei saanud ja hakkas tööd tegema.

Kui mina üles ärkasin, rääkis Inno parajasti Tele 2ga, kes andis talle nüüd õige telefoninumbri, nii et sellega sai ka lõpuks jonksu. Mul on nüüd jälle telefon. Ma saan telefoniga pilti teha, hurraaa! Ja ma ei pea enam kogu aeg Innoga arvutit jagama, Facebookis saan olla ka oma telefonis. Ainult selle reisikirja sisse toksimiseks pean Innolt arvuti ära krabama.

Mis siis veel? Meil on veel natuke sularaha – sada eurot on järel. Telefon maksis 500. Ja täna tšekkisime end sisse Caldas da Rainha hotelli, mille sõber Eestist meile ära broneeris. See on täitsa tore hotellike, kolmetärnikas. Voodi on ülimugav ning telekas näitab isegi CNNi. Inno on kole väsinud ja jäi hotelli jõudes suht kohe magama. Mina käisin veel Pingos ja tõin süüa. Enne seda käisime laste nõudmisel mäksis. „Best day ever!” hõiskas Roosi, keda rööv pea üldse verest välja ei löönud.

„Aga mõtle selle peale,” ütles Inno enne magama jäämist. „Kui me politseist oma telefonid kätte saame, siis meil on kokku kolm telefoni.” Õige küll! Otsustasime, et uus telefon saab sel juhul Roosile, esimesse klassi minemise kingituseks. Roosi oli väga rõõmus ja ütles, et telefoni ümbrise valib sel juhul tema 😀

Mina loodan, et saan ka oma arvuti kätte. Sest ma tahan varsti uut romaani kirjutama hakata ja siis mul on vaja oma arvutit. Jumal tänatud, et ma seda juba kirjutama ei hakanud. Muidu oleks romaan läinud koos arvutiga ja siis ma oleks olnud väga vihane. Siis ma oleks võinud need röövlid ära kägistada.

Hea ja kerge tunne on siin hotellis. Röövikorteris me olime pärast esmaspäevaöist (pühapäev vastu esmaspäeva) röövi veel kolm ööd ja see hakkas lõpuks ajudele. Ma ei saanud enam magada ja pidasin Innot röövliks. Hotellis on hoopis teine tunne. Jääme siia kaheks päevaks ja pärast seda kolime tagasi Baleali, meie üürileandja teise korterisse.

28. juulil läheme politseisse tunnistusi andma (äkki saame asjad ka tagasi???). 2. augustil peaks tulema Eestist pangakaart ja millalgi peaks Lissaboni saatkonnast tulema tõend juhtimisõiguse kohta.

Huhhh. Vaikselt hakkab juba inimese tunne tekkima. Homseni! 🙂

IRJA TÄHISMAA

Tervitus siis jälle siit Balealist! Tänase öö oleme siis veel siin röövikorteris, aga homme kella 12 ajal tuleb meil siit uttu tõmmata, sest uued turistid tulevad sisse.

Plaanisime endale selle nädala alul uue elamise bukkida, aga nagu te teate, siis meil pandi tuuri nii arvutid kui telefonid kui pangakaardid, aga ilma pangakaardita ei ole võimalik mitte midagi bukkida, kõik käib pangakaardi kaudu. Küsisime viimases hädas Facebookis nõu, et mis teha ja kas kellelgi ei oleks meile pakkuda elamist. Tasuda saaks kas ülekandega või sularahas. Sest arvel meil raha on ja sulli ka!

Facebookis oli nõuandjaid palju. Kes soovitas ühendust võtta naisterahvaga, kes üürib maamaja Sintra kandis, kes pakkus üht toakest Lissaboni külje all Barreiros, kes soovitas teha virtuaalkaardi ja ise omale elamine bukkida (aga kuidas teha kaarti, kui EI OLE TELEFONI??? Nõuandjail on ikka lihtne :D), kes tuletas meelde, et aga Portugalis elavad ju Tiina Kangro ning Maire Aunaste ning miks nemad meile oma maja ei paku. Kaasmaalased ju hädas 😀

Selle peale reageeris kohe Maire Aunaste (mäletate, ta kandideeris kunagi Kagu-Eestist Riigikokku?), kes oli väga pahane, et tema oli ka mängu tiritud. Aunaste seletas, et ta ei ole praegu üldse Portugalis, vaid hoopis PAIDES ning üldse ei ole tema maja praegu veel valmis, ta alles ehitab seda telefoni teel. Seetõttu tema kahjuks ei saa „perekond Tähismaad” aidata. Ma siis tänasin Mairet, et ta meie peale üldse mõtles, ning kirjutasin, et kahjuks ei sobiks tema majake meile niiehknaa, kuna Maire maja asub sügaval sisemaal, Juulike aga ei talu üldse kuuma, Lissabongi on tema jaoks liig kuum. Seepärast me ju in the first place siia ookeani äärde tulimegi 😀 Kuna siis on max 30 kraadi ka kõige kuumemal ajal, aga tavaliselt 20-24 kraadi.

Nonii, Aunaste maja me ei saanud, mis variandid olid siis veel? 😀 ÕNNEKS oli meie üürileandjal vabanenud üks korter, aga ajavahemikus 24-30 august ehk selle aja me saame olla seal (2. augustil tuleb pangakaart Eestist!). Vaja oli tekitada midagi kibekiiresti 22-23 augustiks! Inno soovitas tšekkida hotelle. Et vahepeal nad teevad häid viimase hetke pakkumisi. Ja kujutate ette, NÄKKAS! Saimegi endale 22-23 augustiks siit 20 kildi kauguselt Caldas da Rainhast, kus ka pole palav, 24-25 kraadi, hotellikese täitsa soodsa hinnaga augusti kohta – 100 eurtsi öö! Nii et so long, palmid! Me ei tule teie alla elama!!!

Mis siis veel? Ahjaa, KÕIGE TÄHTSAMA unustasin ära! Politseist helistati – üürileandja telefonile, mille ta oli meile laenanud, sest MEIL ENDAL JU TELEFONE POLE. Ja öeldi, et meid oodatakse ütlusi andma 28. augustil. Tunnistajate/kannatanutena siis. Inno läks väga elevile, kuna ta oli Google’ist näinud, et minu telefon seikleb ringi Peniche’i politseimaja kandis, ja arvas, et ju on politsei pätid kinni püüdnud. Sest miks nad meid muidu ütlusi andma kutsuvad. Roosi oli ka väga rõõmus ja ütles, et saab nüüd oma iPadi kätte. No näis. Võib-olla tahavad lihtsalt pikemat seletust selle kohta, mis juhtus.

Siis käis Inno veel täna koos Roosiga eile Worteni poest tellitud telefonil järel. Ja hüppas läbi ka toidupood Continentest. Tagasi tulles olid Inno ja Roosi väga rõõmsad ning näitasid mulle meie uut telefoni. Meil on nüüd jälle TELEFON, hurraa! Siis haaras Inno peast. „Ma olen ikka täitsa sassis!” hüüatas ta. „Ma jätsin vist oma arvuti toidupoodi. Persse. Raisk!” Innol oli nimelt tarvis telefoni kätte saamiseks arvuti Wortenisse kaasa võtta. Ja arvuti oli ununenud Continente kassalindi peale, Inno unustas selle pärast maksmist kaasa võtta.

No naera puruks. Kaks arvutit viisid minema röövlid, ühe kaotasime ise 😀 Inno tormas ummisjalu poodi tagasi. Kell oli kaheksa, kell üheksa pannakse Continente kinni. Mina palvetasin, et ta ikka selle meie AINSA arvuti kätte saaks, sest KUIDAS TA MUIDU TÖÖD EDASI TEEB???

No huhhhhhh, sai. On ikka ausaid inimesi ka siin ilmas. Keegi hea inimene oli viinud arvuti poe infoletti ning Inno sai selle pärast lühikest küsitlemist kätte. Muidu ma, sõbrad, teile siin ei kirjutaks. Sest kuidas kirjutada, KUI EI OLE ARVUTIT?

Ok, asi läheb juba väegade naljakaks, ma tänaseks lõpetan. Homme siis juba Caldas da Rainhast. Hoidke oma asjadel silm peal ja pange ööseks uks lukku! 😀

IRJA TÄHISMAA

Nõndaks siis 😀 Portugalis paljaks varastatud Tähismaade uskumatud seiklused lähevad edasi 😀 Mis on siis tänase päeva tähthetked?

Kõige toredam oli see, et meil TÄNA öösel sees ei käidud. Vabandust, nalja peab ka tegema 😀 Ok, hakkasime Innoga mõtlema, et keda me kahtlustame. Inno kahtlustab kõige rohkem ehitustöölisi, kes ehitasid kohe meie maja vastas ning piidlesid meid kogu aeg pika pilguga. Küllap nad panid tähele, kuidas me rõdu peal arvutitega tööd tegime. Kui Inno veel Tallinnas elas, siis tegid tema garaaži tühjaks justnimelt naaberkrundil toimetanud ehitustöölised. Lõpetasid töö seal ära ning tegid siis garaaži „keikka” veel järele. Ehk siis Inno arvab, et ju need olid need ehitustöölised. Nad kadusid objektilt just enne röövi.

Mina jälle arvan, et narkarid. Sest kui ma öösi kella viie ajal kööki koperdasin, et kirsse süüa, siis ma tundsin seal väga tugevat kanepilõhna. Ma arvan, et olid mingid suva narkarid, kes lihtsalt kasutasid juhust.

Tänase päeva KÜSIMUS NUMBER ÜKS oli aga see, kuhu kolida edasi. Kas kuuse või õigemini palmi alla? Sest sellest korterist peame me välja kolima reedel ehk 22. augustil. Tahtsime endale selle nädala alul uue elamise bukkida, Airbnb kaudu, aga kuidas sa, inimene, bukid, kui sul ei ole pangakaarti. Mitte ühtegi pangakaarti. Need pandi tuuri. Meie üürileandjal on muidu veel kortereid, aga need on kõik ära bukitud. Ainus lootus on, et keegi tühistab. Aga kui ei tühista?

Inno arvas, et võiks osta telgi ning kolida lähedalasuvasse kämpingusse.  Minu arvates see hea mõte ei ole. Sest kämping on kohe meie korteri kõrval ning mul vajub süda saapasäärde, kui ma mõtlen sellele, kuidas need röövlid siin öösel ringi töllerdasid. Telki on veel lihtsam sisse murda! Ei, see oleks liiga jube, eriti veel koos lastega.

Ainus võimalus on see, kui saaks maksta kellelegi korteri eest ülekandega (sest arvel meil raha on, meil lihtsalt pole pangakaarte) või sulas. Täna karjusime kõik kooris „Hurraa!”, sest inimene, kelle arvele me raha kandsime, sai täna meie raha kätte ning andis selle meile üle. Mis tähendab seda, et meil on nüüd lõpuks ometi sulli. Mul õnnestus kotipõhjast leida veel kolm euri, nii et kui seda raha poleks tulnud, siis me poleks päris plangid olnud ning saanuks osta Pingo Doce’ist saia ja vett. Aga õnneks, ÕNNEKS see raha ikka tuli ning Inno sai minna koos Roosiga poodi süüa ostma.

Teine asi, mille Inno ära osta saab, on TELEFON. Meil ei ole nimelt ühtegi telefoni. Need pandi tuuri. Ma küll näen Google’ist, kuidas mu telefon Peniche’i peal ringi seikleb, aga that’is it. Ühesõnaga saab Inno osta meile ühe uue telefoni. Nii! See on juba väga suur asi. Siis jääb veel ID-kaart ning kunagi kauges tulevikus, kui ID-kaart lõpuks pärale jõuab, juhiluba. Ja tehniline pass. Mingi vana tehnilise passi Inno taskust leidis, aga ei tea, kas see kõlbab. Juhiluba ikka netu.

Sedasi. Mis siis veeL. Ahjaa, meie üürileandja mees arvas, et see lõhn, mida ma kella viie ajal hommikul köögis tundsin, polnud üldse mitte kanep, vaid hoopis uinutav gaas. Tema nimelt on elanud mõnda aega Aafrikas ning teab, et seal kasutavad röövlid kellegi poole öösel sisse minnes uinutavat gaasi. See ei tapa sind ära, aga paneb sügavamalt magama. Nii et röövlid saavad oma töö rahus ära teha. Nad arvasid, et ilmselt seepärast me üles ei ärganudki. Inno on muidu väga erksa unega.

Üürileandja ise on pärit Brasiiliast ning ta ütles, et nende pool käib asi nõnda, et röövel murrab sulle sisse ja paneb sulle revolvri otsmiku peale ning ütleb, et nüüd lähme suga pangaautomaadi juurde. Et siis on kindel mats, et raha saab kätte. Meie otud röövlid aga jooksid meie pangakaartidega poodi, ilma et oleks üldse teadnud PIN-koode. Ja said kätte ainult 45 eurot. Brasiilia röövlid on ses suhtes palju karmimad, nemad juba nalja ei tee.

Siis ütles üürileandja veel seda, et naabrid olid midagi turvakaamera lindi pealt näinud mingit actionit, aga sellest pole midagi tolku, kuna Portugalis seda kasutada ei tohi. Selline röövlisõbralik suhtumine siis 🙂

Nii et sellised seisud. Panen kirja TOP TÄHTHETKED:

1. Oleme elus ja terved, juhhei!
2. Kõht on täis, sest külmkapis veel toitu on
3. Raha tuli, saab osta süüa juurde ja telefoni!
4. Meid ei ähvarda ka tulesurm, sest uut kuumalainet veel tulemas pole ning metsapõlenguid siinkandis pole.

All in all, not bad! Elame veel. Homme siis tegeleme edasi elukoha otsimisega. Ma tõesti loodan, et ei pea telki kolima. Hoian teid kursis!

IRJA TÄHISMAA

Nonii, tänase päeva olulisemad sündmused siis pärast röövi („Ukradina, ukradina!” nagu ütles Kiir Venemaa rongijaamas)! 

Hommikul äratas meid uksekell. Ukse taga oli Portugali naispolitseinik. Selgus, et kolm meespolitseinikku, kes eile meie röövi asjaolusid tuvastamas käisid, olid unustanud võtta minu telefoninumbri. Seda naispolitseinik nüüd küsima tuligi. Meil oli aga hea võimalus näidata politseile rõdult leitud määrdunud hallikat juuksekummi, mis oli arvatavasti kukkunud röövli peast, kui ta köögi ukse kaudu põgenes. Naispolitseinik arvas, et sellega pole midagi pihta hakata, kuna selle pealt ei ole võimalik sõrmejälgi ega DNAd võtta. Ta soovitas meil selle igaks juhuks alles hoida. No hüva – kui nii, siis nii! Mina veel arvasin, et olen nagu Hercule Poirot 😀 Panga väljavõtte kohta, kust nähtus, et röövel oli kasutanud meilt tuuri pandud Juulikese kaarti eile kell 9. 45 Caldas da Rainha SPORT ZONE’is, näitas ta aga elavamat huvi ning soovitas selle saata politsei meili peale. Inno nii tegigi.

Pärast seda hakkas jälle peale pingeline helistamine. Inno tellis meile uue pangakaardi. Anti teada, et see jõuab kohale 2. augustil. Lasime selle saata oma üürileandja aadressile. Ehk siis vähemasti selle ajani peame siin passima.

Nii! Siis miljoni dollari küsimus – kuidas saada uut juhiluba ning auto tehnilist passi? Me oleme siin ju autoga ning ilma juhiloata Eestisse tagasi ei kruiisi. Inno helistas ARKi. ARKist öeldi, et juhiloa saab ainult ID-kaardiga. Selge! Aga too ID-kaart varastati ju ära koos Inno rahakotiga. Põle teist! Passiga, mis Innol alles on, aga uut juhiluba ei saa. Tuli helistada Eesti saatkonda Lissabonis, et saada uus ID-kaart. Ühtlasi oli saatkonnast vaja küsida, kas saatkonna arvele oleks võimalik kanda raha, et meil natuke sularaha oleks. Sest taskupõhjast kraapisime välja ainult kümme eurot 😀

Sedapsi! Saatkonna töötaja Lilian Kaseväli selgitas, et kahjuks saatkonnal mingit sellist arvet ei ole – kuigi aastal 2016, kui Marina Kaljurand veel välisminister oli, ta olemas oli. Me olime siis samuti Portugalis ning käisime saatkonnas küsimas – siis selgitati, et saatkonnal on spetsiaalne deposiitarve, kuhu sõbrad ja sugulased saavad saata raha, kui sa Portugalis hätta satud. Nüüd toda deposiitarvet enam aga polnud. Miks, ei tea! Aga kesikute juhtimisstiil on teada ning siiamaani on Välisministeerium olnud kesikute käes.

ID-kaardiga oli ka häda. Nimelt saaks ID-kaardi lihtsasti tellida mobiili ID-ga. Aga meie telefonid pandi pihta. Ja meil ei ole praegu rohkem kui kümme eurot sularaha, mille eest uut telefoni osta pole võimalik. Arvetel meil on rohkem raha. AGA seda ei ole võimalik kuhugi kanda. Saatkonna arvele saaks kanda, aga saatkonnal sellist arvet, kuhu raha kanda, enam pole. Naera puruks 😀

Saatkonna töötaja selgitas, et tuleb saatkonda ise kohale tulla, kuid… ID-kaardi saabumine võtab aega 2 kuud (!!!). Ehk siis nii kaua tuleks meil sitsida siin. Ja alles pärast seda saab hakata taotlema juhiluba 😀 Absurdsus kuubis, aga paraku reaalsus.

Õhtu hakul olime juba päris meeleheitel. Inno käis Roosiga poes ja ostis kümne euro eest kaks pakki saiakesi (2.74), karbi grillkana (4.28), ketšupit (89 senti), paki juustu (1.49) ja kommi (80 senti). Hämmastav, et niigi palju sai 😀 Ta käis Miniprecos, mis on Portugali kõige odavam pood.

Siis käisime närvide rahustuseks rannas. Roosi sai lainetes lustida – talle kulus see pärast rööviööd ära. Mina olin ka enne magamaminekut päris närvis ning käisin mitu korda kontrollimas, kas köögiuks on ikka lukus. Ärkasin öösel mitu korda üles.

Tagasi tulles ootas meid vahelduseks ees meeldiv üllatus. Nimelt leidus üks inimene siin Peniche’is, kelle arvele sai raha kanda ning homme peals meil olema natuke raha. Ja me saame osta endale uue telefoni. Et sellega Innole uut ID-kaart taotleda 😀

Nii et selline positiivne noodike 🙂 Vaatame siis, mis homme. Politsei arvas, et kuna röövlid meie kaardiga kohe poodi tormasid, siis on võimalus, et nad tabatakse. Kuna poes on tavaliselt turvakaamerad. No näis!

Täna on igatahes üle mitme päeva hea ning natuke turvalisem tunne.

Pildil on koht, kust röövlid korterisse pääsesid – kõigepealt üle rõdu ning siis köögiuksest sisse.

IRJA TÄHISMAA

Nonii, oleme siin Portugalis olnud juba mõned kuud, esitlemas minu veebruaris Portugalis ilmunud romaani. Plaanisime juba sel nädalal vaikselt Eesti poole tagasi sõitma hakata ning ilma pealgi poleks me suutnud uskuda seda, mis juhtus meiega täna öösel. Ma olen elanud Portugalis aastaid ning mitmes eri kohas, koroonapandeemia kõrgajal Lissabonis, aga mitte kusagil pole minuga juhtunud midagi sellist. Kohe selgitan. 

Nimelt meid rööviti eile öösel täiesti paljaks. Ma ei liialda. Kuid kõigest järjekorras. Oleme paar viimast kuud elanud ookeani ääres Balealis, kus ka kõige suurema kuuma ajal oli kõige rohkem 32 kraadi. Seepärast me selle koha välja valisimegi. Üürisime endale kahetolise suure rõduga korteri vaiksesse kvartalisse, kus elavad vaid kohalikud, turiste ma siin näinud ei ole. Ja tundsime end väga turvaliselt. Kuni tänaseni.

Nimelt ärkasin ma öösel kella viie ajal, sest mul läks kõht tühjaks, ja läksin kööki, et süüa ära mõned kirsid, mille olime eile ostnud Pingo Doce’ist. Suure karbitäie. Kes teab, võib-olla ma ka kuulsin läbi une midagi, igatahes läksin ma kööki ja sirutasin käe kirsikarbi järele. Aga seda polnud! Mõtlesin, et ju on Inno selle karbi kuhugile mujale tõstnud ning heitsin hajameelse pilgu oma läpaka poole, mille jätsin kraanikausi kõrvale laadima. Ent… seda polnud! Hõõrusin silmi ja olin kindel, et näen und. Kuid… polnud ka mu köögilaua peale jäetud telefoni! Märkmik, mille peale telefoni jätsin, oli alles, aga telefoni polnud.

Läksin elutuppa, kus magas oma voodis õndsa und Juulike, ning vaatasin seal ringi. Ning avastasin, et Inno arvutit, mille ta alati teleka kõrvale jätab, pole enam. Jooksin magamistuppa, kus magasid Inno, Ella ja Roosi. Ajasin Inno üles ja küsisin talt, kuhu ta oma arvuti pani. Sest äkki ta pani selle kuskile mujale. Inno kargas püsti ja jooksis toad läbi. Tema arvutit ei olnud. Ega olnud ka tema telefoni ning rahakotti, kus olid KÕIK meie pangakaardid, Inno juhiluba ning ID-kaart. Mingi ime kombel oli alles minu esikus nagis rippunud käekott, kus oli minu rahakott ning minu ja laste id-kaardid. Kus polnud küll ühtki pangakaarti, aga vähemasti olid alles minu ja laste dokumendid. Õnneks polnud ka Inno „dokumentideta võõras linnas”, kuna võtsime kaasa ka passid.

Huhuhh. See oli šokk. „Kuidas ma nüüd tööd edasi teen???” küsis Inno. „Mul pole ju enam arvutit!!!” Istusime mõnda aega nõutult. Roosi oli ka väga kurb, sest avastas, et ära on viidud ka tema i-pad. Ja isegi väikese Ella i-pad, kust ta multikaid vaatas.

„Ahhaaaa!!!” ütles Inno siis diivanilt püsti karates ja ma mõtlesin korraks, et ta on šokist aru kaotanud. „Aga mul on ju veel üks arvuti kaasas!” Selgus, et Inno oli igaks juhuks kaasa võtnud oma vana arvuti. Igaks juhuks. Kord ütles meil arvuti Hispaania kuumuses 40 kraadiga üles ja Inno kartis, et sama võib juhtuda ka nüüd, Portugalis. Nii et meil siiski oli ÜKS arvuti! Inno pääses ligi nii oma meilidele kui töökeskkonnale, sai ikka lugusid üles panna, nii et kõik polnudki kadunud.

Järgmiseks saatsime selle varuarvuti kaudu sõnumi meie üürileandjale, kes helistas politseisse – me ise seda teha ei saanud, sest meie mõlemad telefonid pandi pihta. Seejärel võttis Inno ühendust pankadega ning lasi sulgeda kõik kaardid. Mina võtsin ühendust Eesti saatkonnaga. Und enam ei tulnudki. Ainult Juuli ja Ella põõnasid rahulikult edasi. Mõtlesin: jumal tänatud, et me röövlite korteris sees olemise ajal üles ei ärganud. Me ju ei tea, kas nad olid relvastatud või mitte. Inno oleks ju võinud nendega kaklema hakata ning lisaks asjadele võinuks kaotsi minna ka mõni elu. Jumal tänatud, et nad ei puutunud ka Juulit, kes nendega mõnda aega ühes toas viibis.

Kella 12 paiku saabusid kohale politseinikud koos meie üürileandjaga. Seletasime neile, mis juhtus, nii hästi kui oskasime. Ilmselt sisenesid röövlid köögiukse kaudu, mille ruloo oli veidi üles jäetud, et õhku sisse lasta – muidu oleks olnud palav. Ja toimetasid esmalt köögis ning seejärel elutoas. Kõige kummastavam on see, et nad tulid sisse vaatamata sellele, et pidid aru saama, et inimesed sees magavad. Me üürileandja sõnul pole siin rahulikus kohas varem sellist asja kunagi varem juhtunud ning ka naabrid olid šokis. Võib-olla olid röövlid narkouimas – tundsin kööki minnes kanepilõhna.

Aga hüva, röövid röövideks! Kõige tähtsam on siiski see, et oleme kõik elus! Ja et ühtki last ära ei varastatud 😀 Küll me kuidagi hakkama saame! Kõigepealt on meil vaja uusi pangakaarte ning osta endale uued telefonid. Lastele jäi ka õnneks üks uus varu i-pad alles. Ja hämmastav – autovõtmed jäid alles! Ju siis ei riskinud röövlid välismaa autoga ringi paarutada.

Lugesin, et Eestis on röögatu hinnatõus, kõik minevat muudkui kallimaks. Inimesed ei jaksa omale enam poest meelepäraseid roogi osta, kohvikus käimisest rääkimata.

Meie käisime ka Võrus sageli kohvikus ja tellisime endale restoranist toitu koju. Näiteks Taeva restoranist ja Eva Sushist. Nüüd ei teagi, kas enam jaksaks tellida. Räägitakse, et lõhe hind on hirmus kalliks läinud.

Siin Portugalis pole vähemasti restoranide osas mitte midagi muutunud, hinnad on TÄPSELT samad, mis aasta tagasi. Suure prae saab endiselt kätte 7-8 euro eest, kui just mõnda luksuskohta või turistikasse ei roni. Ausas restoranis prae eest üle 8 euro maksma ei pea – isegi Lissabonis (seal on muidugi hästi palju turistikaid, kus võib kõvasti petta saada, tuleb olla ettevaatlik ning täpselt teada, millised restoranid on ausad).

Kõige soodsam koht keha kinnitamiseks on aga konkurentsitult supermarket Pingo Doce’i söökla, kus toit on lihtne, aga hea. Seal maksab suur praad 6-7 eurot ning supp – uskuge või mitte – ainult nati üle 70 sendi.

Panen siia kirja meie tänase restoraniskäigu hinnasedeli, saate Eesti hindadega võrrelda:

Nõndaks! Viimati, kui teile kirjutasin, oli siin hullult külm, 17 kraadi ning sadas vihma. Nüüd on aga ilm kardinaalselt muutunud ning juba mitmendat päeva on siin maailmamere ääres Peniche’is üle 20 kraadi sooja ning taevas sirab soe päike. Oleme iga päev rannas käinud. 

Roosi on siinsetest vahustest lainetest täielikus vaimustuses ning talle meeldib tunde vees pladistada ning üle lainete hüpata. Siin on nõnda, et mõned päevad on rannailmad, siis on terve Peniche’i rand lastega peresid täis, ja mõned päevad on surfiilmad. Siis puhub rannas selline tuul, et lööb hinge kinni. Eile tahtsime ka randa minna, aga põrkasime juba kilomeetri kauguselt tagasi, sest tuul oli nii tugev. See-eest olid rõõmsad surfajad, kes, surfilaud kaenla all, oma mustades liibuvates ülikondades ookeani poole astusid.

Täna aga oli rannailm ja veetsimegi pärast kohalikus restoranis keha kinnitamist mitu tundi rannas. Olgu öeldud, et kui Algarves tuleb suure prae eest välja käia 11-13 eurot, siis Peniche’is leiab ka selliseid restorane, kus saab sama hea ning suure prae pelgalt seitsme euro eest. Algarve on turismitöötajate paradiis, sest sinna voorib tohutus koguses turiste ning arusaadav, mikspärast. Sest seal on kogu aeg soe ning sajab haruharva. Nii et kui tahate IGAL JUHUL päikese kätte, siis ärge Leiriasse tulge, siin võib ka sadada. Ning terve nädal võib olla üks tore surfiilm 😀 Sellisel juhul ma soovitan Algarvet või Lissaboni 🙂

Naljakas, siin on nii hea ja rahulik, et pea üldse ei mõtle sõja peale. Ainult kui Eesti uudiseid loen või õhtuti AKd vaatan. Aga muidu on ärevus täielikult kadunud. Tundub, et portugallased ka ei mõtle, sest vastu tulevad inimesed on rõõmsad ning ütlevad sulle sõbralikult „tere”. Või on asi selles vabas õhkkonnas siin, kus pea kõik inimesed näivad olevat lainetaltsutajad? 😀 Arvan, et pigem on sellega siiski nõnda, et asjad on nii, nagu inimene ise mõtleb. Kui mõtled, et kõik on hästi, siis ongi nii! Ja nagu minu soomlasest onu ütleb – täna on sul halb tuju, aga homme on hea! Ja täna on kehv ilm, aga homme on ilus! Just – HOMME on alati uus päev. Kui sind täna miski närvi ajab, siis usu mind – homme enam ei aja.

Sellal, kui Roosi ja Inno vees hullasid, tegime aga meie pea kaheseks saava Ellakesega maailmamere rannale rahulilli 🙂 Pildil ongi Ella rannaliivale lillekesi tegemas. Kõik läheb hästi, armsad sõbrad. Taevas võivad küll praegu olla kurjakuulutavad pilved, aga HOMME paistab päike!

IRJA TÄHISMAA

No nüüd võite, kõik võrukad, rõõmustada, sest sellal, kui meie siin ookeani ääres hambaid plagistame, sest siin on täna niiiii külm ning kõle, ainult 14 kraadi ja sajab, sirab teil seal päike ning on 16 kraadi. Ning homme on suisa 17!!! Täielik ebaõiglus, meil on ainult 13 homme. Ehk neli kraadi vähem kui teil! Peab vist hakkama Eesti poole tagasi sõitma 😀 

Muidu on kõik hästi. Pikutame ja puhkame. Sööme kala. Portugali kala on nii hea, et seda võib lõputult süüa. Ja ta on ka väga värske. Eriti ookeani ääres.

Eestis vinnatakse sageli poe külmkapist välja seal tont-teab-kui-kaua seisnud kala. Portugalis on aga nii, et kui värsket kala pakkuda pole, siis on poe kalalett tühi. Näiteks lihavõtete ajal oli nii. Inno tahtis poest kala osta, aga võta näpust, värske kala oli ära ostetud ning lettidel laiutas tühjus.

Eestis Inno enam kala osta ei julge. Kord ostis ta ühest Võru poest merikokre ning öökis pärast selle ära söömist pool tundi. Kes teab, kui kaua ta seal külmutuses seisnud oli. Samas on Võrumaal nii palju kalamehi. Miks ei müüda Võru poodides Võrumaa tublide kalameeste püütud kala? Kas see on siis nii kõrge matemaatika – paluda, et kalamehed püüaks kala, maksta selle eest kalameestele raha ning müüa pärast kala inimestele?

Kus on Võru poodides värsked ahvenad, kohad, angerjad??? Miks ei ole neid?????? Jah, on üks väike kalapoeke Kreutzwaldi tänaval, aga miks ei ole neid suurtes poodides??????????? Selleks ajaks, kui me tagasi tuleme, olgu asi ära korraldatud!

Täna oli nii külm, et mõte jalutamisest hääletati meie perekonna konsiiliumil kohe maha. Olime toas. Homme sajab, nii et ilmselt jälle toas. Laupäeval kell pool neli aga siis juba mu romaani esitlus Lissaboni SOHO CLUB’is ning siis sõidame sinna. Annan siis teada, kuidas läks 🙂

Nautige päikest!

IRJA TÄHISMAA

Nii, eile sõitsime siis Albufeirast Portimaosse 🙂 Kuna Portimao asub Albufeirast ainult pooletunnise autosõidu kaugusel, siis hüppasime enne läbi Albufeira kuulsast Zoomarine’ist ehk loomaaed-veepargist, mis alles üleeile ehk lihavõtteneljapäeval lahti tehti.

Rahvamurd oli tohutu, tundus, justkui oleksid kõik portugallased üle terve Portugali sinna tulla otsustanud pluss kõikvõimalikud turistid, ning parkimiskoha leidmine osutus kaelamurdvaks ülesandeks. Õnneks on meil invakaart (Juuli on sügava puudega) ning kümme invakohta olidki ilusti vabad 🙂

Piletid läksid kokku maksma natuke alla saja euro. Ella kui „allameetrimees” sai tasuta, aga kui peres on kolm last, kellest üks ei ole beebi, siis tuleb arvestada üle 100-eurose väljaminekuga. Täiskasvanu pilet on ligemale 40 eurot njng lapse oma 20, üle 11-aastasel 30. Puudega inimese pilet on 17 eurot.

Esmalt vaatasime suurejoonelist delfiinide show’d: delfiinid sooritasid vees hingematvaid hüppeid ning ujusid koos oma treeneritega. Juba ainuüksi selle show pärast tasub Zoomarine’i külastada! Veepark oli ka väga tore ning Roosi arvates veel kõige toredam – seal sai basseinis sulistada ning liumäest alla lasta. Roosi oleks sinna vist õhtuni jäänud 😀 Ilm oli veemõnudeks super – taas 28 kraadi!

Pärast käisime veel söömas (Zoomarine’is on mitu söögikohta, nii kiirsöögikoht lasteeinetega kui all-you-can-eat buffet) ning hakkasimegi Portimao poole sõitma. Seal oli lausa 29 kraadi! Airbnb korteris oli nii palav, et tuli konditsioneer sisse panna. Praegu on Algarves kuumalaine, mis kestab veel paart päeva, teisipäeval läheb jahedamaks, 21 kraadi peale.

Homme sõidame tagasi põhja poole, kus saab natuke sest hullust palavusest leevendust. Tore on näha, et Võrus läheb ka soojemaks 🙂 Nädala pärast on Võrus isegi parem ilm kui Portugalis 😀 Näiteks laupäeval, 23. aprillil, minu raamatu esitluse päeval, ennustab Võrru 13 kraadi ja päikest ning Lissaboni 17 ja sadu!

Mu raamatut saab tellida siit: https://www.livrariaatlantico.com/ficcao/commander-joao-g-confessions-of-an-extremist

IRJA TÄHISMAA

Nonii, saan aru, et olete mu reisipäevikust puudust tundnud? Seda ma arvasin. Mulle endale meeldiks ka sõjaajal midagi kergemat lugeda. Et ei ole kogu aeg üks sõjalaev siin ja sõjalaev seal, vahele sekka ka päike ning sardiinid 🙂 

Kes veel ei tea, siis oleme praegu Portugalis Algarves. Täpsemalt Albufeiras. Mul ilmus nimelt veebruarikuus siin Portugalis raamat (“Commander Joao. Confessions of an Extremist”, keda huvitab, kirjastus Livraria Atlantico) ning 23. aprillil on selle raamatu esitlus Lissabonis. Seepärast tulime. Alul olime Castelo de Vide’is, aga seal hakkas Innol nii külm, et ta ähvardas, et kui me kohe soojemasse kohta ei lähe, siis tema seda mängu enam kaasa ei tee ning sõidab üksi Eesti poole tagasi 😀

Hüva, sõitsime siis edasi Leiriasse. Sääl oli veidi soojem, aga jalutusteed pea olematud. Tuli kohe metsik igatsus Võru järele, kus ei pea jalutades kitsutama ning saab kahte käru kõrvuti lükata. Luksus täielik! Järgmine peatus – Lourinha, kus on lastele lahe dinosauruste park. See on ookeani ääres ning sääl ei saanud jälle pikalt passida, sest läks vihmale ning külmaks. Inno nõudis Algarvet. Et tema olla lugenud, et seal sajab kõige vähem.

Nii et Algarve! Oleme siin olnud juba nädal aega ning siin on tõesti mõnus. Siiamaani. Kogu aeg paistab päike ning sooja on 21-22 kraadi. Kuni tänaseni! Täna tõusid temperatuuripügalad suisa 28 kraadini ning ma mõtlesin, et kaotan mõistuse. Aju hakkas sõna otseses mõttes suitsema. Ma saan aru, et ei ole ilmselt viisakas praegu Eesti niru peale viriseda, et meil siin niiiiii palav, aga ma ei saa midagi teha. MA KÕRBEN SIIN! Varsti peab Inno mulle jälle vett pähe valama hakkama. Otsustasime, et laseme siit jalga. Homme sõidame Portimaosse, kus on naaaatukene jahedam, et Inno saaks siin oma sünnipäeva ära tähistada, aga siis jälle ookeani äärde, kus on vahepeal soojemaks läinud. Minu esitluse ajaks läheme Lissaboni.

Millega tegeleme? Põhiliselt sööme kala ning pikutame rõdu peal. Jalutamiseks on liiga palav. Mõned hullud turistid üritavad jalutada, aga on siis mõne aja pärast sunnitud lõõtsutades varju otsima. Ise näost punased. Oleme juba täitsa pruunid ning lapsed samuti. Varsti on sama tunne, mis Eestis juulikuus 😀

Nii palju siis tänaseks, Portimaost kirjutan edasi. Mu raamatut saab tellida siit: https://www.livrariaatlantico.com/ficcao/commander-joao-g-confessions-of-an-extremist

IRJA TÄHISMAA

Ma olen alati olnud ihult ja hingelt liberaal ning silma tuleb nostalgiapisarake, kui meenutan, kuidas kunagi ammu sai Tartus elades Laine Jänest valitud.

Siis Reformierakonda. Sel ajal oli Reformierakond liberaalsuse lipulaev ning minu jaoks poleks ükski teine valik olnud mõeldav. Jaa, vanad head ajad. See oli muidugi ammu enne Pronkssõduri teisaldamist, mil Reformierakond demonstreeris eest ja takka, kuidas vabaduse kaitsjast võib mauhti saada kuri lõukoer, kes hammustab jalast mitte ainult võõraid, vaid ka oma inimesi.

Sealtpeale on Reformierakond aasta-aastalt üha enam pendli teise otsa liikunud ning asunud kaitsma mitte vabadust, vaid vabaduse piiramist. Nüüd, koroonaajal, mil oleks suurepärane võimalus olla tõeline liberaal ning kaotada teiste liberaalsete riikide eeskujul ebavajalikud piirangud, hoiab Reformierakond kramplikult piirangutest kinni. Isegi hundipassi saanud endise teadusnõukoja liikmed on öelnud, et ei näe mingit põhjust, miks restorani ja teatrisse-kinno ei võiks pääseda testiga. Aga Reformierakond koos oma valitsuspartneri Keskerakonnaga nõuab süsti, võttes vaktsineerimata inimestelt ühe kõige olulisema inimõiguse – liikumisvabaduse.

Paadunud reformikas küsib nüüd muidugi, et kuidas on süsti nõudmine seotud liberaalsusega ning see, et sa süstimata kuhugile ei pääse, just kaitsebki su vabadust mitte raskelt haigestuda! Nagu Orwelli 1984s, kus Partei loosungiks oli, et „vabadus on orjus.”

Kui Reformikerakond oleks tõeliselt ning mitte Orwelli-likus mõttes liberaalne, juhtinuks ta seda kriisi sootuks teistmoodi. Kindlasti oleks ta igal sammul rõhutanud, et vaktsineerimine  on iga inimese vabadus, mitte kohustus. Liberaalne Refomierakond poleks mitte kunagi kehtestanud absurdset ning inimesi kaheks jagavat vaktsiinipassi, vaid loonud kõigile soovijatele võimalusi end mugavalt vaktsineerida (milles põrus täielikult, soovijad ei saanud end pikka aega vaktsineerida) ning testida. Kindlasti ei oleks liberaalne Reformierakond võtnud äridelt – restoranidelt, spaadelt, jõusaalidelt – võimalust teenindada süstimata kliente, liberaalne Reformierakond oleks lasknud äridel ENDAL otsustada, keda sisse lasta ja keda mitte.

Aga valitud teelt on raske kõrvale kalduda. Kuna Reformierakond mingil hetkel otsustas, et hakkab võistlema rahvuskonservatiivsete parteidega, siis tuli liberaalsus paraku üle parda heita. Ja praegu ei mäleta Reformierakond enam ilmselt isegi, milline ta kunagi oli ja mida liberaalsus õieti tähendab. Võib-olla Siim Kallas veel mäletab, aga noorem põlvkond paistab, et mitte.

Ja nii ei jäägi ihult ja hingelt liberaalil, kes sellist autoritaarset valitsemisviisi ei kannata, üle muud, kui valida viimases hädas… ups, konservatiivide poolt! Kes veel neid viimaseid vabaduse riismeid kustuva tuleaseme kohal rehitsevad. Isamaa ja EKRE ning Varro Vooglaid.

IRJA TÄHISMAA

Vaktsineerimata kultuuriminister Anneli Ott ütles Lõunaeestlasele, et valitsuse uued piirangud ei tähenda, et ta oma tööd edasi teha ei saaks – selleks, et oma valdkonnaga kursis olla, ei pea külastama iga kultuuriüritust, sest ministril on oma valdkonna esindajatega suhtlemiseks ka muid kanaleid.

Kuna valitsus otsustas, et alates esmaspäevast vaktsineerimata inimesed enam negatiivse testiga söögikohtadesse meelelahutus- ning kultuuriüritustele ei pääse, siis kerkis küsimus, kuidas saab oma tööd edasi teha kultuuriminister Anneli Ott, kes on tervislikel põhjustel vaktsineerimata, makstes seni oma testide eest ise. Lõunaeestlane võttis Otiga ühendust, et temalt ta edasiste plaanide kohta pärida.

Anneli, kuidas sa kommenteerid valitsuse otsust, et mittevaktsineeritud ei pääse enam isegi testiga üritustele ja muudesse kohtadesse? Kas pead seda õigeks või valeks ning miks? Ja mida nüüd ette võtad – kas lased end vaktsineerida või hoiad end teisiti kultuurieluga kursis?

Anneli Ott: „Oma töös lähtun valitsuse kehtestatud reeglitest. Kuni 10. jaanuarini ei saa ma külastada iga etendust, kontserti, kinoseanssi ja meelelahutusüritust, kuid see piirang kehtib nimetatud kuupäevani. Üritusel viibimise piirang ei tähenda aga seda, et ma ei saaks olla valdkonnaga kursis. Kinnitan, et ministril on erinevaid suhtluskanaleid ja formaate, et ka praegusel ajal valdkonna esindajatega kontaktis olla. Asutusi saan külastada, kui viibin seal tööalaselt, näiteks kohtun juhtkonnaga ja arutan olulisi päevakorral olevaid teemasid. Minister teeb tööd mitmel tasandil. Olen kogu oma ametiaja erakordselt palju sündmusi külastanud. Oma sotsiaalmeedia kaudu olen sellest ka kogu aeg avalikkust teavitanud, kus ma olen või kellega kohtun.”

IRJA TÄHISMAA

Valimised on läbi ning kurjust vihkava võruka hing võib rõõmustada, sest kõmiseva kõuehäälega sõimaja Anti Allase ainuvõim murdus lõpuks ometi.

Sotsid kaotasid Võru volikogus ühe koha, mis tähendab seda, et nad ei saa enam kokku panna ainuvalitsust. On sunnitud võtma kellegi kampa. Ilmselt saab selleks „väikseks vennaks” olema ainsa kesikuna Võru volikokku pääsnud Andres Visnapuu või Anti Haugase juhitud reformarid, kuuldavasti läbirääkimised juba käivad. Visnapuu on ses mõttes täielik kunn praegu, et võib Allaselt mistahes privileege ning soodsaid diile välja pressida, sest üksinda Allas valitsust kokku ei pane. Alternatiiv on muidugi reformarid, aga Haugas tahaks kindlasti vähemasti abilinnapea kohta ja kas Allas seda talle anda tahaks? Ilmselt mitte, sest Haugas võiks temast tüki maad teravama kriidina karbis maapoiss-traktoristi varjutama hakata. Nii et ei, Visna on ses mõttes kindlam valik, tema oma tahumatu olekuga juba Allast ei varjuta.

Allas ise andis aga napilt enne valimistulemuste selgumist Facebookis teada seda, et põeb – üllatus, üllatus! – koroonat. Nii et see, mis ma teile siin pensionäride vikatimeheks olemisest kirjutasin, ongi tõsi. Enne traalis kõik Võru linna pensionärid läbi ja alles siis andis teada, on haige. Oma viimastes videotes ta oligi väga räsitud olemisega, tukk turris ja silm krillis, nii et ma tegelikult juba kahtlustasingi. Aga eks see on sisemise eetika küsimus, kas sa teed haigena valimiskampaaniat edasi või mitte. Minu südametunnistus seda teha ei lubaks, Allase oma lubas. Asjaga kursis olevate inimeste sõnul käis ta enne haigeks jäämist ka ilma maskita Võrumaa Toidukeskuse poes. Nüüd siis näeme, palju Võrus nakatunuid juurde tuleb. Kui keegi, kellega Allas kokku puutus, nüüd haigeks jääb, siis teab, mille pärast. Loodame, et keegi neist inimestest ära ei sure.

Mina hoian aga end jätkuvalt Võru linna siseinfoga kursis ja annan teilegi teada, kohe, kui midagi teada saan. Siseinfo edastamine jätkub!

IRJA TÄHISMAA

Lõunaeestlane avaldab Võru pensionär Maie (72) kirja, keda üllatas väga ebameeldivalt Võru linnapea Anti Allase visiit tema koju.

Järgneb pensionäri kiri:

Tere! Tahan teile kirjutada ühest asjast. Kõigepealt – see, mis te Allase kohta kirjutate, on kõik väga õige. Ma ikka ennist arvasin tema kohta hästi, no Pensionäride Päevakeskuses ikka räägiti, et tuleb toetada meie linnapead, et tema suhtub meisse, pensionäridesse, hästi ja teised on kõik pätid, ja ma siis toetasin ka, aga no jumal! Oleks ma teadnud, et ta nii kuri mees on, ma poleks talle poolt häält ka andnud!

Eelmisel nädalal ma olin oma kodus ja korraga kuulen – uksekell! Mul pidi just postikandja tulema – tellisin omale ühe paki koju. Jooksin siis uksele vasta, et pakki vastu võtta, ei jõudnud korralikult peadki ära kuivatada, olin parajasti vannitoas. Aga ukse taga polnudki postiljon, vaid hoopis Võru linnapea Anti Allas. Kes helistas mu ukse taga kella nagu pöörane.

Küsisin talt, mis vaja. Allas tegi seepeale suured silmad, et kas oma linnapead ei tunne. Ma selle peale vastu, et tunnen ikka, aga mul ei ole praegu aega jutustada, kohe tuleb pakikandja. Aga Allas ei jätnud, käis peale nagu uni: „Ainult pool tundi, ainult pool tundi! Kas te ei tahagi, et Võru jätkab ausal ja tegusal kursil?”

„No kurat,” ütlesin mina. „Te võite oma kursi sinnasamusessegi pista, mul tuleb kohe pakk ja mul ei ole aega jutustada, kaduge siit minema! Kogu linn on üles songitud nagu tsia tsungelmaa, tehke enne see korda, siis tulge juttu veeretama.”

Allasel silmad kui tõllarattad. Pistis karjuma: „Kes on sonkinud? Kes on sonkinud? Kas te olete mind linna üles sonkimas näinud? Need on teetöölised, kes ei saanud töid enne valimisi valmis!” Nii ta mul lõugas seal ukse taga. Et tema ei ole sonkinud ja kuidas mina üldse julgen talle midagi sellist ette heita. Pakikandja ehmatas ka ära, pööras välisukse pealt suure hooga tagasi.

No vot siis. Allase pärast jäi mul pakk kätte saamata. Ja sain veel pealekauba sõimata ka. Küll on ikka kuri inimene.

Täna oli Võrus Uma Meki laat ning toimus ka Võru linnapeakandidaatide debatt. Käisin seda siis ka kuulamas ning ühel hetkel tõusid pisarad kurku: kui istuv linnapea Anti Allas ütles, et Võrru on sellepärast uut pansionaati vaja, et tema tahab sinna oma eaka ema ära paigutada.

Ehk siis saata oma vana ema hooldekodusse, pere juurest ära. Ehk siis tema arvates peaks vanad inimesed hooldekodusse saatma, et nad noortel jalus poleks ning nende tegemisi ei segaks. Allas rääkis oma emast nagu mingist mööblitükist.

Allasele vastandus Keskerakonna linnapeakandidaat Anneli Ott, kes rääkis uhkusega sellest, kuidas elas oma vanaemaga nelikümmend aastat koos, kuidas vanaema jagas tema lastele elutarkusi ning kuidas vanainimesele on väga oluline see, et ta noortega koos olla ning elada saab. Ott rääkis, kuidas eakale inimesele on kõige olulisem tunne, et ta on vajalik.

Kirjutan sellele kahe käega alla. Ma sündisin, kui mu isa oli juba 50-aastane ning meil oli väga lähedane suhe. Kui isa oli 76-aastane, tabas teda raske infarkt. Teda elustati kaks korda. Isa oli kaks nädalat haiglas ning ma käisin teda iga päev vaatamas. Nägin, kui oluline see isale oli. Ühel hetkel palus ta mind, et ma teda haiglast ära viiksin. Haiglast küll pakuti, et isa võiks nende juures veel mõnda aega kosuda, aga tema igatses koju. Oma koju. Ja nii ma siis võtsingi ülikoolist aastaks akadeemilise ning pühendusin oma isa eest hoolitsemisele. Aitasin tal uuesti käima õppida, öösiti kopsudest röga välja köhida, kütsin ahju ja tegin süüa. Talutasin ta potile. Poole aasta pärast oli isa endine – tema eluisu oli tagasi ning ta silm säras. Ta sai jälle kõigega ise hakkama.

Mis ma tahan öelda – mitte ükski vanainimene ei taha kolida oma kodust kuhugi hooldekodusse või ilusamas keeles „pansionaati.” Kes nii ütleb, tunneb, et ta on oma lastele koormaks, aga siis on lapsed teda nii end tundma pannud. Vana inimene tahab olla koos oma laste ning lastelastega, anda edasi oma elutarkusi ning ammutada noorte elurõõmust ka endale elurõõmu. „Mis ma nende teiste vanadega suhtlen,” ütles minu isa. „Igaühel on ju mingi häda – ühel üks ja teisel teine. Mina tahan suhelda noortega!”

Nii see täpselt ongi – hooldekodud ja pansionaadid on kohad, kus vanainimene kiiresti kurbusesse sureb. Iga inimene tahab OMA inimeste lähedal olla, mitte olla ükskõiksete sanitaride „talitada.” Ja kui Allas suhtub nii OMA EMASSE, otsides kohta, kuhu ta „ära paigutada,” siis ei ole tal hoolivusest ega inimlikkusest mitte mingit arusaamist. Linnapea peaks teistele just eeskujuks olema ning seda eeskuju saab ta näidata, elades koos oma eakate vanematega ning hoolitsedes nende eest kuni nende surmani.

IRJA TÄHISMAA

Siin on video sellest, kus Allas räägib, et tahab oma eaka ema hooldekodusse saata:

Olen juba varem kirjutanud sellest, kuidas Võrus on puuete inimese jaoks väga raske linn. Paljudesse kohtadesse ei ole mõtet üritama minnagi, sest trepist kaugemale ei pääse. Isegi Pensionäride päevakeskusesse ning Puuetega Inimeste Kotta ei pääse sisse, sest nendeni viib järsk trepp. Kui kord selle kohta Allaselt aru pärisin, siis nähvas linnapea, et aga kasuta trepironijat (!).

Nüüd on puuetega inimeste eest barrikadeeritud Võru peamine, Vabaduse tänav. Läksin täna Juuliga jalutama. Tahtsin läbi põigata Maximast, aga pidin nõutusest õhku ahmima, sest ühel pool teed laiutas ehitusplats ning ligipääsu poele tõkestas lai võre ja teisel pool teed oli kitsuke jalgrada, mis päädis järsu künkaga, kust olnuks alla üritada ohtlik. Mis, kui ma ei jaksa Juuli käru kinni hoida ja see veereb künkast alla, otse Koreli ojja? Ei, parem ei ürita, otsustasin, ja rühkisin tuldud teed tagasi.

Ma ei saa aru, miks ei võiks ehitustööd olla korraldatud nõnda, et ka puudega inimesed ning lapsekäruga jalutavad emad saaksid nende ajal normaalselt linnas liikuda. Hüva, võib käia ka ringiga, aga kas igal puudega inimesel on jaksu ning võimalust käia ringiga? Kas iga ratastoolis inimene jaksab käia ringiga? Ja mis, kui ta siiski üritab minna mööda Vabaduse tänava kitsast järsku jalgrada ning veerebki oma ratastooliga Koreli ojja?

Puuetega inimestest Võru praegune, Anti Allase poolt juhitav linnavalitsus ei hooli, see on selgemast selgem. Mul meenub üks anekdootlik lugu sellest, kuidas ma kord Allaselt linna elupinna saamise võimalust uurisin. Olime siis majanduslikult raskes olukorras – Juuli pidevad krambihood tähendasid, et üks vanematest pidi tal 24/7 silma peal hoidma ega saanud tööl käia. Küsisin, kas linnal ei oleks meile pakkuda eluaset esimesel korrusel, sest teisele korrale oli teda raske ning ohtlik tassida. Allas saatis meid siis kaht korterit vaatamata. Noh, trepist me kaugemale ei jõudnud, sest mõlema korterini viis järsk trepp.

Allas paistab nautivat, kui saab puuetega inimesi järskudele teedele ning treppidele suunata. Aga see ei ole õige, see peab muutuma. Võru ei tohi olla puudega inimesele – või ükskõik millisele käruga liikuvale inimesele – ohtlik linn.

IRJA TÄHISMAA

Oli üks Vendade Grimmide muinasjutt vanaeidest ja surmast. Vanaeit ei tahtnud, et surm tuleks, palus jumalakeeli, et surm tuleks mitte täna, vaid homme, aga surm ei andnud alla ning võttis lõpuks ikka eidekese hinge. Nüüd tuleb välja, et samasuguse pealetükkivusega käib Võru vanainimeste vahet ringi vikatimees Anti Allas.

Sain nimelt just teada, et Võru linnapea Anti Allas on alustanud Võru trepikodade läbi käimist ning koputab igale uksele, kuhu aga on võimalik koputada. On aga ütlematagi selge, et sellise tegevusega seab ta ohtu kõikide Võru linna inimeste elud ning eriti vanemate inimeste elud, kes põevad koroonat kõige raskemalt ja võivad selle tagajärjel isegi haiglasse sattuda ning isegi surra.

Viroloogid ja epidemioloogid on meile algusest peale rääkinud, et praegu, koroonaajal, tuleb ERITI hoida vanemaid inimesi, meie vanaemasid ja vanaisasid. Mida vanem inimene on, seda suurema tõenäosusega põeb ta koroonat raskelt või sureb. Mida vanem inimene, seda suurem on oht. 80-90-aastastest nakatunutest surevad pooled või isegi rohkem! Väga paljud vanainimesed ongi juba koroonasse surnud ning Võru on hetkel Eesti koroonapealinn number üks.

Kuidas võib sellisel ajal olla linnapea NII HOOLIMATU, et lihtsalt vilistab eakatele inimestele ning käib neid tahtlikult nakatamas? Meist igaüks võib hetkel haige olla, nii vaktsineeritud kui vaktsineerimata inimene (viimaste uuringute järgi kannavad vaktsineeritud haigust täpselt samamoodi edasi kui vaktsineerimata inimesed, nii et sel, kas Anti Allas on vaktsineeritud, pole mingit tähtsust) ning kui Allas end just iga päev ei testi, pole ei temal ega ka neil, kelle tervise ta ohtu seab, mitte mingit teadmist selle kohta, kas ta on koroonas või mitte. Kui sulle aga linnapea ise uksele koputab, siis muidugi teed lahti. Muidu saad veel sõimata – Allas on tuntud sõimaja, kes on läbi sõimanud mitmeid vanu inimesi. Nii panebki ta vaesed vanad oma külaskäiguga sundseisu.

Põhjus, miks ta seda teeb, on muidugi selge. Et saada vanainimeste hääli! Nagu ta neid varem ikka saanud on – kõiki linna pensionäre läbi kallistades ning musitades. Aga praegu ei ole enam need ajad, mis vanasti! Praegu võib Allase musiplaks olla vanainimese kabelimats! Kas siis valimisnänni jagamine on tõesti nii oluline, et selle nimel vanade inimeste vikatimeheks hakata?

Küsisin kommentaari ka Võru linna juhtivalt opositsionäärilt Tarmo Piirmannilt. „Paistab, et Allast ei huvita, mis inimestest pärast valimisi saab,” ütles Piirmann. „Peaasi, et hääle kätte saab. Pärast surgu või maha!”

IRJA TÄHISMAA

Võru linnapea Anti Allas reageeris minu viimasele kolumnile kui raevunud Orlando ning tema viha said tunda nii mitmedki linnavalitsuse töötajad.

Mu linnavalitsuse töötajast allika sõnul käinud Allas pärast mitu päeva vihast puhisedes ringi ning sõimanud kõiki, kes talle teele ette sattusid nii, et suust pritsis sülge. Allas kurtnud ka seda, et Lõunaeestlane avaldab tema kohta ainult negatiivset infot ning mitte kunagi midagi positiivset.

Tahangi selle vea täna ära parandada. Sain nimelt teada, et lõpuks ometi on lahenenud Allase suur mure, mida ta mulle paar aastat tagasi oma suure ja uhke töökabineti laua taga kurtis. Olin palunud talt audientsi seoses oma suure murega. Mu abikaasal ei olnud siis tööd ning küsisin, kas linnapeal ei oleks talle tööd pakkuda. Näiteks linnalehe juures! „Oi, ei saa, mitte midagi ei ole pakkuda,” teatas Allas. „Aga meil peres on sama mure. Elinal ei ole ka tööd! Oleme otsinud siit ja sealt, aga mitte kusagilt pole leidnud.”

Noogutasin mõistvalt – jah, Elina on professioonilt ajakirjanik ning ajakirjanikele praegu just palju tööd ei pakuta. Pigem lastakse lahti. Anti kurtis, et seetõttu on abikaasal kodus igav niisama istuda. Arusaadav! Loomulikult tahab tegus noor inimene tööl käia!

Ja nüüd ma kuulen, et Allaste pere suur mure ongi lahenenud. Elina Allas on nimelt tööle saanud Võru kesklinna kooli eesti keele ja kirjanduse õpetajana. See on suurepärane uudis! Anti oli saatnud koolidesse laiali palve naisele töökoht leida. Ja kui Anti sai siin abikaasale kuidagimoodi abiks olla, oma mõjuvõimu ning positsiooni kasutades talle ametit küsida, siis noh – kas meil on õigus teda hukka mõista? Eksole!

Nüüd kohe linnal üks mure vähem. Kas oleks parem, kui linnapea tegeleb tööasjade kõrvalt oma naisele töö otsimisega ega saa seetõttu oma ametile pühenduda, näiteks tänavaauke lappida? Ei ole! Nii et ühinen kõikide teiste õnnitlejatega – palju õnne uues ametis ning ohtralt töörõõmu!

IRJA TÄHISMAA

Anonüümsust palunud Võru linnavalitsuse töötaja sõnul on linnapea Anti Allas viinud mitmed linnavalitsuse töötajad oma despootliku käitumisega pisarate äärele.

Täna tahaksin ma kirjutada despootlusest Võru linnavalitsuses. Olin juba varem kuulnud jutte, et Võru linnapea Anti Allas on täielik despoot, kes hoiab oma alluvaid hirmuvalitsuse all. Näiteks rääkis mulle üks Võrus elav vanaproua, et oli kord käinud linnavalitsuses oma probleemile lahendust otsimas ning talle naerdi sõna otseses mõttes näkku. Naerjaks olnud noor abilinnapea Toomas Sarapuu, kes soovitanud tal „mujale kolida,” kui talle Võrus ei meeldi.

Allase kohta jälle räägiti, et ta karjub inimeste peale. „Helistasin talle ja ta sõna otseses mõttes saatis mu pikalt,” rääkis üks teine Võru naine. Mõlemad naised olid hämmingus, sest Allas oli neile enne jätnud väga hea mulje. „Lehvivate lokkidega nagu Arnold Rüütel, viks, viisakas ja klanitud,” kirjeldas telefoni teel läbi sõimatud naisterahvas oma esmamuljet. „Aga kui suu lahti tegi, siis tuli sealt torust ikka riburadapidi kõiksugu inetusi. Ma veel imestasin, et mina olen vana inimene ja niimoodi sõimata vana inimest.”

Tunnistan ausalt, et ka minul isiklikult jäi Allasest alul väga hea mulje. Kui ta veel Võru maavalitsuses töötas ja mina Võrumaa Teatajas, siis sai temaga sagedasti mõne loo tarvis räägitud. Ja tõesti – siis oli Anti väga viisakas. Aga pärast seda, kui võimu juurde pääses, muutus täiesti. Kõrgendas häält, kui sinuga rääkis, ning kui temast mõni vähekegi kriitiline artikkel ilmus, helistas toimetusse ja päris pahaselt, KUST ja KELLE KÄEST info tuli.

Nüüd kuulen, et ta teeb oma alluvatega sama. Minuga võttis ühendust üks inimene linnavalitsusest, kes palus jumalakeeli, et ma tema nime kusagil ei mainiks. Tema sõnul on Allas läinud aasta-aastalt üha ülbemaks, ning linnavalitsuse töötajad nutavad, sest linnapea oskab alati öelda just kõige õelamini ning haavata inimest just sellest küljest, kus tal kõige valusam on. „Me ei tohi enam ajakirjanikega rääkida,” ütles ta. „Kõik peab enne Allasega kooskõlastatud olema.” Linnaametniku sõnul on Allasel tavaks tema hinnangul eksinud inimese kabinetti tormata ning ta kurjalt läbi sõimata. „Eile kärkis ta minuga,” sõnas ta murduval häälel. „Kusjuures ma ei olnud mitte midagi teinud! Aga ikka sain sõimata. Siiamaani ei tea, mille pärast.”

Lõunaeestlane hoiab nüüd igatahes Võru linnavalitsuse tegemistel hoolsalt silma peal, sest selline tööalane tagakiusamine on lubamatu. Ülemus peab end alluvate suhtes viisakalt ja väärikalt ülal pidama ning kui ongi erimeelsusi, siis lahendama need oma positsioonile kohaselt.

IRJA TÄHISMAA

Nonii! Tundsite minust juba puudust? Seda ma arvasin. Aga no suvi oli nii palav, et ma ei jaksand pastakatki käes hoida, alles nüüd hakkan toibuma.

See sügis tuleb õnneks põnev – tulemas on valimised ning minagi mõtlesin, et kui ma siin Võrus juba elan (mitte nagu paljud praegu Võru linnavõimu juures olevad tegelased, kes Võrus ainult külalisesinejaks käivad, elades ise tegelikult maal) ja juba kümme aastat, siis miks mitte ka kohaliku elu asjades kaasa rääkida. Mõeldud-tehtud, otsustasin kandideerida Isamaa nimekirjas.

Aga hakkasin siis vaatama valimisnimekirju. Et kes peale minu veel kandideerivad. Huvi pärast tšekkasin muidugi kõigepealt sotse, kes praegu võimul. Ja mida ma näen. Gotmans jälle rivis! Aga kas tema ei olnud see miis, kelle juhitavas ettevõttes vee-arvetega mingi jama oli? Ma nüüd täpipealt ei mäleta, aga kuskilt meenub, et Võru veefirma esitas ühistule 16 tuhande euro suuruse arve, kuigi tegelik summa oli paarsada eurot. No ühesõnaga nii see mulle meelde jäi.

No Allase Anti muidugi on esinumber, kus sa pääsed. Tema tõttu on meil nüüd Võru Eesti koroonapäälinn nummõr üts! Ei saanud Anti oma edevust maa alla matta ning pidi Võro liina suvepäevadest ikka kõige vägevama kräu korraldama. Ikka nii, et terve liin rahvast murdu täis ja kõik karjakesi koos. Ennast sai ta nii eest kui takka presentiirda, aga Võru liin on nüüd Eesti koroonapäälinn nummõr üts.

Karba Halliki ka esindatud. No temal oli ju see saunajama. Olevat oma sanna virtsavee otse Koreli ojja suunanud ja pärast kõike eitanud. No see nüüd ka määnegi ilus tegu ei olnud.

Ja no seda me ikka ei tea, miks Sarapuu Tom Austraaliast ära aeti, kuigi ta oli omale sealse kodakondsuse nihverdanud. Et mis pahandust ta seal tegi. Ma katsun järele uurida ja annan teilegi teada, kui midagi selgub. Kahtlane see lugu igatahes on.

No ja Silla Sixten mõisteti ju korruptsioonipahateos süüdi. Aga ikka vapralt rivis. Noh, ega keegi ju keelata saa ja arusaadav, et igaüks tahab võimu juurde pääseda. Kuna seal saab rahasid pihta panna. Ega ma ei ütle, et Sixtenil säändsed plaanid, aga no küsimus tekib. Küsimus tekib.

Ja oleks sotsidel veel üks kahtlane tegelane nimekirjas, Hummal ju ka. Too sai süüdistuse ametiseisundi kuritarvitamise eest ja pidi pärast kahjud kinni maksma. Pidi veel hullem susser olema kui Sixten.

Nii et kui ma seda sotside nimekirja vaatan, siis tekib täitsa kõhe tunne. Et nagu polekski valimisnimekiri, vaid Allase… gäng. Ja kuna nemad hetkel võimul, siis tuleb välja, et Võru linna valitseb röövlibande. Sest mis see korruptsioon muud on, kui röövimine rahva taskust. Lihtsalt noil röövlitel ei ole musta maski ees, vaid viks ülikond seljas. Aga see on ka ainuke vahe.

Ah miks Isamaas kandideerin? Aga seepärast, et Isamaa inimesed on ausad. Ja aatelised. Rahva tagant röövijaid sealt ei leia. Ja kui veab, siis saan anda oma panuse, et Allase gäng linnavalitsuse majast minema saaks löödud. On juba varastanud küll, nüüd aitab!

IRJA TÄHISMAA

Leedus toimuva tõttu rändekriisiks valmistuv Politsei- ja piirivalveamet valis välja koha Lõuna-Eestis, kuhu vajaduse korral rajada esmane ebaseaduslike piiriületajate vastuvõtupunkt.

Täna oli Võru Kandle kohvikus kohtumine peaminister Kaja Kallasega. Kohale võisid tulla kõik huvilised.

Võru rahvas suud koomal ei hoidnud ning asus kohe peaministrilt innukalt küsimusi küsima. Näiteks uuriti, mida Kallas arvab lõunaeurooplastele abipaketiga makstud rahadest ning kas neid ei peaks tagasi küsima. Kallase hinnangul elavad aga lõunaeurooplased märksa kehvemini kui meie siin ning nende elu ei ole seepärast mõtet kadestada.

Kohtumise pinevaim hetk oli siis, kui hääl rahvahulgast heitis Kallasele ette soosivat suhtumist seksuaalvähemustesse ehk homodesse ning kooseluseadusesse. Kallas küsis seepeale küsimuse esitajalt, et mis tema elus halvemaks läheb, kui homod endale õigusi juurde saavad. Küsija põrgatas selle küsimuse Kallasele tagasi, et mis tema elus halvemaks läheks, kui nad neid ei saa. Erinevale arvamusele jäädigi.

Üldiselt möödus kohtumine siiski sõbralikus õhkkonnas ning mitte kedagi ülbuses või solvavas käitumises süüdistada ei saanud.

No tere üle hulga aja! Ma ütlesin, et saab hull olema see olukord koroonaga, kas ma ei ütelnud? No eelmise valitsuse ajal oli veel ok! Mäletate, kuidas troika Ratas-Reinsalu-Helme kevadel koroona esimese lainega hakkama said? Nad olid nagu kindralid – neist õhkus otsustavust ning allaandmatust. Oli tunne nagu oleksin olnud vanajumala enda selja taga. Ratas oli kogu aeg televiisoris ja korrutas: kaks pluss kaks, kaks pluss kaks! See jäi kõikidele pähe ja nii sellele koroonale tuul alla tehtigi. Kaks pluss kahega!

Aga nüüd! Kallas on vist voodi alla pugenud ja väriseb seal, sest peaasjalikult on televiisoris ainult ära ehmatanud näoga poiskene Kiik, kes siis üritab midagi seletada. Et kuidas ikka ei saa seda või toda teha. Aga mida saab teha, tahaks selle peale küsida. Ja miks seda juba ei tehta? Kas on plaan oodata, kuni Eesti on koroonasurmade poolest maailma nummõr üts ja olukord veel hullem kui Hiinamaal Wuhanis? Tundub nii. Sest valitsus on kui taignas kinni – ei saa edasi ega ka tagasi. Ainult teadusnõukoda püüab veel olukorda päästa, aga teda ei kuulata. Haiglad on varsti täis ja arstid paanikas – kus sa haigeid paned, ku kohti pole?

Uhh, hirm tuleb kohe peale. Põgeneks kuhugi, aga kuhu? Piirid on ju kinni ja enne pead sadat dokustaati näitama, kui Euroopa suunal ühe sammu astuda saad. Ma nägin Timmi poes Allast. Valisime koos kartuleid. Tal oli kolm maski ees ja siis veel üks visiir ka. Küsisin, et no kuidas, kardad. Allas vastu, et ega jah, olukord on hull. Ja et temal on selline plaan: kui Eesti maailma nummõr üheks saab, siis tema paneb lihtsalt traktoriga Rõugest Läti poole ajama. Ja põrutab seni edasi, kui saab! Et traktor on võimas massin, palju võimsam kui mingi tühine auto, ja tal on just selline hästi võimsa mootoriga traktor, mis sõidab veel kiiremini kui mõni luksusmassin.

Mis siis, kui politsei kinni peab, küsisin mina. „Panen ikka edasi!” vastas tema. „Hispaaniani välja!” Ma ei saandki aru, kas ta mõtles tõsiselt või viskas villast.

Nojah, eks mingi varuplaan peab praegu igaühel tagataskus olema. Kas just on mõistlik traktoriga Hispaania poole sõitma hakata, aga kui ikka Kallas lõplikult hulluks läheb ning koroonaplahvatuse ohjamiseks midagi ette ei võta, siis on tõesti nii, et igaüks päästku end ise.

IRJA TÄHISMAA

Kõik loomad on võrdsed, aga mõned loomad on võrdsemad kui teised! Orwelli „Loomade farmis” deklareerivad nõnda sead, kes teiste üle võimu haaravad, põrmustades nõnda kõik lootused demokraatiale. Sigade võim on nomenklatuuri ehk kitsa kliki võim, kes määrab, kuidas asjad käivad, kes elab ja kes sureb, ning nemad on alati kõikidest kõige võrdsemad.

Eelmises kolumnis kirjutasin, et Reformi ja Keski „korruptsioonikõnelused” viisid sisuliselt Kommunistliku partei taastekkimiseni Eestis. Nüüd tuleb õõvastusega tõdeda, et ka muud põhimõtted on KPlt üle võetud. Näiteks toosama „kõige võrdsema” põhimõte. Deklareerides, et president, valitsus ja kõik teised tähtsad tegelinskid peavad saama vaktsiini eelisjärjekorras, ei tähenda mitte midagi muud kui seda, et MÕNED INIMESED ON VÕRDSEMAD KUI TEISED. Orwelli sead oleksid uhked!

Kantsler Marika Priske ja Rakvere linnavalitsuse nomenklatuur on end juba eelisvaktsineerida lasknud ning küllap paljud tähtsamad, „lugupeetavamad” ninad veel. Nemad lihtsalt kaevas ajakirjandus välja, teistel „võrdsematel” õnnestus hoolsamini jälgi varjata.

Tegelikkus on ilmselt selline, et otsus „võrdsemad” eelisjärjekorras ära vaktsineerida on juba vastu võetud, võimalik, et isegi koalitsioonileppe lisaprotokolli kirja pandud, ning nüüd on seda lihtsalt vaja õigustama hakata, milleks on rahva ette rääkima kamandatud vaene Irja Lutsar, kes siis tänutäheks samuti eelisvaktsineeriti.

Meie uus valitsus on eliidi valitsus, mille eesmärk on panna riik tööle mitte rahva, vaid tollesama eliidi enda huvides. Et eliidil oleks tööd ning et kõik tema huvid oleksid kaitstud. Sealhulgas muidugi tervis. Seepärast Ratas ja Kallas tulistvalu Lutsarit kaitsma tormasidki – ka nemad kibelevad eelisvaktsiini järele või ongi juba eelisjärjekorras ära vaktsineeritud. Ma kahtlustan viimast. Nüüd on vaja ajakirjandusel kuidagi suu kinni panna. Et mis tuhnite siin? Lutsar, näe, ka kiidab „tippjuhtide” vaktsineerimisele takka!

Oh jumal küll, kui kaugele liigume veel Euroopa ideaalist? Säärane nomenklatuurikultus, et bossid kõigepealt, on omane Venemaale ja teistele totalitaarse võimuga suurriikidele. Euroopa tava on DEMOKRAATIA. Demokraatia, mis tähendab seda, et sead ei ole mitte kõikidest kõige võrdsemad, vaid ootavad kannatlikult oma järjekorda. Ega otsusta mitte kellegi elu ja surma üle, vaid teevad kõik endast oleneva selleks, et ellu jääks võimalikult palju inimesi. MITTE AINULT NEMAD ISE.

Eesti otsus eelisvaktsineerimise teed minna tähendab aga seda, et needsamad uue valitsuse SEAD on otsustanud, et vähemasti nemad ise ei sure. Teised? Ahh, mis meil neist! Meil on oma strateegia – testime nii vähe kui võimalik, ja kui väga s…ks läheb, siis vähemasti MEIE oleme vaktsineeritud!

IRJA TÄHISMAA

Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui nägin, mis juhtus esmaspäeval Kadriorus presidendi kantselei juures, kui uut valitsust ametisse nimetati. Kaljulaid jätkas oma kõne pidamist ka pärast seda, kui värske väliskaubandusminister Andres Sutt tema silme ees kokku kukkus. Tegi lihtsalt korraks kõnes pausi, kõõritas Suti poole ja poetas mokaotsast: „Aidake.” Ise aga tegi näo nagu midagi poleks juhtunud ning keeras oimetule Sutile, keda turvameeste vahel tuppa kanti, ükskõikselt selja.

Parem polnud ka reformikatest valitsusliikmete reaktsioon. Oma inimene on oimetu, võib-olla suremas, aga peaminister Kaja Kallas vaatab lihtsalt eemale! Nagu tal oleks Suti pärast piinlik. Nagu too oleks midagi valesti teinud. Appi, võta ennast kokku, näib tema näoilme ütlevat. Maris Lauri kõõrdpilk Suti suunas on samuti kõnekas. Issand, milline könn, paistab ta mõtlevat.

Reformikatest pöördub näoga Suti poole vaid Liina Kersna. Teised hoiavad tast eemale kui katkutõbisest.

Me oleme selle juba ära unustanud, kuid selline oligi Reformierakonna valitsusstiil. Kui ta veel võimul oli. Rahvast ja tema hädadest vaadati lihtsalt mööda. Kui tekkis probleem, siis seda ignoreeriti. Kui ei meeldi, minge minema, räuskas Jürgen Ligi. Kui hädaorg paisus nii suureks, et enam ignoreerida ei kannatanud, siis kaevati välja käärid ning kukuti kärpima. Mille tulemus oli see, et rahval oli VEEL raskem ning paljudel ei olnud enam muud võimalust, kui Eestist ära pageda. Soome, kus oldi inimlikumad. Reformierakonda see muidugi ei huvitanud. Nemad olid võimul ja see oli kõige tähtsam.

Siis peksti nad võimult minema ning Eesti rahval hakkas jälle usk tekkima. Headusesse, inimlikkusesse. Et meid märgatakse, nähakse ja kuuldakse. Et võim ei vaatagi sust mööda, vaid üritab aidata. Jüri Ratas viis peaministriks olemise täiesti uuele tasemele. Peaministri toolil oli korraga inimene. Mitte tinasõdur nagu Ansip ja Rõivas.

Nüüd on tinasõdurid tagasi ning Eesti rahva kannatuste aastad samuti. Aastad, mille me lootsime, et oleme juba selja taha jätnud. Ning taas edastab valitsus oma rahvale sõnumi: ise oled süüdi, et pikali kukkusid, aita end ise püsti! Uppuja päästmine on uppuja enda asi!

Kõige kurbloolisem on see, et sama sõnumit kannab ka president – oma töös kalestunud euroametnik, kes ütles Soome televisioonile antud intervjuus, et koroonasurmi on Eestis veel liiga vähe. Pole ime, et ta Sutti aidata ei suutnud. Darvinistliku mõtteviisi kandjad leiavad, et nõrgad peavadki ära surema.

Nüüd, kus aateinimesed on võimult kõrvale tõrjutud, ei ole lootustki, et keegi nõrkadele kaasa tunneks. Halb uudis on see, et igaüks meist võib ühel päeval osutuda selleks nõrgaks. Arvestage siis sellega, et teist vaadatakse julmalt mööda. Ise oled süüdi, et pikali kukkusid, aita ennast ise püsti, könn!

IRJA TÄHISMAA

Tabasin end täna uudiseid vaadates õõvastavalt mõttelt – Eestis on taas, pärast kolmekümneaastast pausi saamas võimule kommunistlik partei. Teile, kes olete selle ajaloolise monstrumi juba ära unustanud – partei, mis tahtis kõike kontrollida ning kus nomenklatuurne eliit rikastus tavaliste tööliste arvelt, sisendades neile, et see kõik on nende enda huvides.

Vaadates Kaja Kallast ja Mailis Repsi kõrvuti seismas, on juba esimese pilguga selge, kumb partner on võimsam ning tugevam. Ilma kahtluseta korruptsioonisüüdistuse all olev Reps. Seda on näha juba tema ülbest naeratusest. Keskerakonna puhul oli see taotluslik – saata kõnelustele just nimelt Reps, et ta puhta Kallase kõrval seistes samuti puhtaks saaks. Ehk siis Lavly Perlingul on õigus – Reformierakond normaliseerib Keskerakonnaga valitsust moodustades korruptsiooni.

Kuid ta teeb veel enam. Ta kaotab ka oma näo. Mida päev edasi, seda enam annab Reform järele oma põhimõtetes. Eestikeelsest kooliharidusest juba loobuti. Täna tuli uudis, et lastevanemad ei saa enam oma lastele ise lasteaiakohta valida. Enne seda uudis, et lasteaias mitte käivad lapsed allutatakse kohustuslikule kontrollile. Autoritaarsus, vajadus kontrollida. Mida see meenutab? Täpselt, sedasama, millest ma enne rääkisin. Kommunistlikku parteid.

Aga kuidas siis enne, küsite. Enne oli ju ka Keskerakond valitsuses. Oli küll, aga enne oli Ratas peaminister Isamaa ja EKRE valitsuses. Isamaa ja EKRE suutsid Ratast ning Keskerakonna autoritaarsust pidurdada, eriti Urmas Reinsalul kui valitsuse „ajul” oli ses tähtis roll, aga nüüd on kaugele näha, et Kallas ei suuda. Ilmselt on ta poliitikas veel liig roheline või siis iseloomult nõrk, et jalga tugevasti maha panna. Nii kõnnitakse tast lihtsalt üle ning temast saab marionettpeaminister Mailis Repsi valitsuses.

Nii saabki Keskerakond kõik oma tuha all hõõgunud pöörased kontrolliideed lõpuks ometi ellu viia. Tavaliselt alustatakse alati lastest, kuna laste kontrollimine on loomulik ega tekita ühiskonnas suuremat vastuseisu. Järgmiseks siis täiskasvanud, tasa ja targu. Kuni me ühel hetkel ei imestagi enam selle üle, miks võimulolijaid tohib ainult tasakesi teki all kiruda ning miks peame oma iga vähimagi liigutuse kohta aru andma. Sest autoritaarsele riigile on oluline teada, MIDA sa teed. Kus käid, kellega, kuna, milleks. Ja lõpuks ka seda, millest sa mõtled.

Riik ise samas võib kõike teha, mida meile ka Repsi eeskõnelejaks nimetamisega demonstreeriti. ELIIT võib riigi tagant varastada, aga rahvas ei tohi. Kaja Kallas andis sellele juba oma aktsepti, nii et oodata võib edasisi vargusi. Repsil on ilmselt juba uus turvamees, kes on aru saanud, et laste hoidmine on tema püha kohustus.

Kommunistlik partei on endale Keskerakonna südames sooja pesa leidnud ning sirutab praegu mõnuga tiibu. Nüüd on ta leidnud ka truu teenri, jooksupoisi, kelle abil oma ideed ellu viia. Vabaduse ja õigusriigiga, sõbrad, on nüüd mõneks ajaks kööga.

IRJA TÄHISMAA

Jaahh, olid ajad! 2017. aasta maikuus otsis värske peaministrikandidaat Kaja Kallas Reformierakonna kodulehel võimalusi korruptsioonist vabanemiseks, pealkirjastades oma manifesti järgmiste sõnadega: „Lihtne lahendus korruptsioonist vabanemiseks.” Asja sisu oli see, et Keskerakonna poolt juhitud Tallinna linnavalitsus on üdini korruptantlik ning korruptsioonist tuleb vabaneda iga hinna eest.

Nii. Hüva! Lendame raketikiirusel aastasse 2021! Mida me näeme. Kunagi Jeanne D’Arci uljusega korruptsiooni vastu võidelnud poliitik istub laialt naeratades Keskerakonna ühe juhtivkorruptandi Mailis Repsiga ühise laua taga ning räägib koalitsiooni moodustamisest võrdsetel alustel!

Kas on plaan Keskerakonnaga ka korruptsioonis võrdseks saada?, tahaks seepeale küsida. Mida muud arvata, kui korruptsiooni-, vabandust, koalitsioonikõnelusi, alustati vaid päevake pärast Keskerakonna järjekordse korruafääri ilmsikstulekut? Ei mallatud isegi ära oodata uurimise lõpule viimist. Kohe korruptantidega tulistvalu ühte paati. Eesti ajaloos ei ole vist teist sellist palava korruptsiooniarmastuse näidet olnud kui nüüd Reformierakonna armastusavaldus Keskerakonnale!

Kuid ega Reform isegi niiütelda puhas poiss ole. Meenuvad Siim Kallase varastatud miljonid, kilekottidega erakonna kassasse viidud must raha, Danske panga rahapesu afäär, millega seotud endine rahandusminister Jürgen Ligi, ning palju muud. Sarnane otsib ikka sarnast ning nüüd ongi nõnda juhtunud,et Eesti poliitika kaks kõige suuremat korruptanti, Ref ja Kesk, on kenasti koos. Ja saavad koos riigi ning rahva tagant varastama hakata.

Mis aga meie vaesest Eesti riigist saab, kui kaks suurvarast nüüd mestis riiki juhivad? Ma ei tea, mina karjun küll appi. Loodan, et politsei on tubli ning võtab kahel kurjamil kõvasti kratist kinni ega hellita neid. Presidendile, nagu teate, me loota ei saa, sest too hakkas kohe punastades rõõmustama, et tehke jah korruptantidega valitsus. No eks ta on Kallasega suur sõber ka.

Nii nahaalset korruvärki pole Eestis olnudki. Eesti politsei, me loodame sinu peale! Ainult sina saad veel meie riigi ära päästa! See ongi lihtne lahendus, kuidas korruptsioonist vabaneda.

IRJA TÄHISMAA

Igas Aktuaalses Kaameras loetakse üles päeva nakatunud, haiglas olijad, juhitaval hingamisel olijad ning surnud. Juba mõnda aega häirib mind üks asi ning minu arvates on sel sügav inimlik mõõde.

Nimelt kiideldakse sellega, et juhitaval hingamisel on inimesi vähem. „Juhitaval hingamisel on … inimest, mis on … tükki vähem kui eile!” teatas Priit Kuusk rõõmsalt, lisades järgmises lauses, et suri … inimest.

Ma alguses ei süvenenud ning rõõmustasin kaasa, et vaat, kui tore, vähemasti juhitaval hingamisel on inimesi vähem, aga siis sain aru, et see ei ole üldse põhjus rõõmustada, vaid pigem õõvastust tunda, sest see tähendab seda, et need neli, keda on VÄHEM, surid ära!

Portugali peaminister Antonio Costa ütles eile oma kõnes, milles ta kaitses Portugali teist suurt lockdowni (kõik poed, välja arvatud toidupoed, suletakse), et inimelu on hindamatu ning kaitsta tuleb IGA elu. Sest iga inimese kaotus on korvamatu, vahet pole, kas tegemist vana või noore, terve või haige inimesega. Ja see on tõesti nii. Selge see, inimesed on surelikud ning vanad ja nõrgad põevad haigusi raskemalt, aga mitte keegi ei peaks siit ilmast lahkuma päevagi varem, kui seda ei ole tõesti võimalik kuidagi ära hoida. Igal vanaemal ja vanaisal peab olema võimalus olla oma lastelastega nii kaua kui vähegi võimalik ning igal emal ja isal koos oma lastega nii kaua kui vähegi võimalik.

Kuulasin ka Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi intervjuud Soome telekanalis MTV, kus ta ütles, et eestlased tahavad ISE oma tegevust piirata, mitte nii, et valitsus neid piiraks. Samuti lausus ta, et mida rohkem piirata, seda raskem on majandusel. Vabadus, majandus, vabadus, majandus. Põhiline on see, et saaks jätkata oma tavapärast elu, vaatamata sellele, et inimesed ümberringi surevad. Ikka mina, mina, mina, mina. Et jumala eest MINU vabadust kuidagi ei piirataks. Ei sõnagi inimelu väärtusest ning tähendusest.

Nii kujuneb, kui presidendiks on karjerist. Kes on pühendanud kogu oma elu karjääri tegemisele ning raha kokku ajamisele, oskabki ainult seda väärtustada. Ta ei näe seda, et Eestis on juba väga palju inimesi, kes ei suuda enam iseseisvalt hingata ning väga palju neid, kes on teinud oma viimase piinarikka hingetõmbe – haiguse pärast, mille levikut oleks saanud piirata, kui seda vähegi tahetud oleks.

Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast. Ja tõesti – president kui riigi pea annab kätte suuna. Ta on eeskuju. Kui president ütleb, et kõige tähtsamad tegelased siin maailmas on ISE ning MINA, siis rahva jaoks nii ongi. Ja mitte kellelgi teisel peale selle ISE ning MINA ei ole mitte mingisugust tähtsust.

Loodame, et need ISE ja MINA saavad ühel päeval haigla intensiivravipalatis õhku ahmides ka ISE hakkama.

IRJA TÄHISMAA

No mis ma kõnõli – kui oled ull, siis pärast kannatad! Alles see oli, kui Võrus nakatumine kümne pääl! Täna hoia aga jälle pääst kinni – 14! Ma ütlesin – ärge tehke Uma Mekki, ärge korraldage esimese advendi pido! Pole vaja seda Lottet ega linnapääga poseerimisi!

Aga kas mind kuulati? Ei! Ikka oli vaja nii Lottet kui poseerimisi. Ma käisin tasahilju nuka pääl piilumas, lähedale minna ei julenud, sest sääne rahvamass oli esimesel advendil Võro liina keskväljakul, et ka parema tahtmise puhul poleks rahva sekka ära mahtund. Noh, jäi mul Allase Antiga fotograafi ees koosposeerimine ära. Oleks tahtnud, aga ei saanud.

Aga võib-olla ongi hää, et ei saanud, sest nüüd on Võrus koroonaga nakatumine jälle kasvand. Ja ma ju ei tea, kas Allasel koroona on. Ja ega Allas ju ka tea, kas mul koroona on. Nii et hea, et ei poseerind. Praegu on üldse igat sorti koosposeerimiseks väga kehva aeg. Täna Eestis juba üle viiesaja nakatumise ning koroonaekspert Lutsari Irja räägib, et riik võidakse lukku panna. Praegu koosposeerib ainult ull inime. Kes tahab ise koroonasse jääda ja seda teistele edasi anda. Mäletate, mis Võru liinavalitsuse koosolekul juhtus? Sixten korra köhatas ja kõik olid koroonas! Eks nüüd tuleb ka kõvasti nakatumisi juurde. Allas olla ikka kõvasti poseerind seal esimese advendi peol ning mitte üksinda, vaid ikka koos rahvaga.

Nii et kinnitagem rihmad! Järgmisel nädalal siis 600 ning Võrus? Pakun, et üle kahekümne. Kui mitte rohkem. Allasel olla kavas veel üritusi korraldada, nagu ma kuulsin.

IRJA TÄHISMAA

Peatse abielureferendumi küsimuses ebaõiglaselt jäädud peatuma poolel teel. Ehk siis tormijooksul kindlusele on jäetud arvestamata ühe väga olulise huvigrupiga.

Nimelt polügaamia ning polüandria harrastajatega. Ameerikas Utah’ osariigis elab hulk polügaame, kes on aastaid tulutult oma mitmikabielude seadustamise eest võidelnud. Millegipärast on aga ikka ja jälle leitud, et mitmikabielu ei ole moraalne ning polügaamide teised, kolmandad, neljandad jne naised on jäänud sohinaiste rolli.

Kas ei ole see sügavalt ebaõiglane? Eesti võiks siin olla pioneer ehk teenäitaja. Ning kasutada ajaloolist šanssi seadustada homoabielude kõrval ka mitmikabielud. Näiteks võiksid omavahel abielluda üks mees ja kaks naist. Või üks naine ja kaks meest! Aga miks ka mitte üks mees ja kümme naist ning vastupidi! Abiellujate arv võiks olla määratlemata, sest me ei saa võtta endale õigust otsustada, kui paljud inimesed võivad teineteist armastada ning abielus olla soovida. Svaasimaa kuningal Mswati III-l näiteks on hetkeseisuga 15 naist. Miks ei võiks 15 naist (või 15 meest?) olla ka ühel tublil Eesti mehel (naisel?). Nii kaoks ju ka põhjus pidada armukesi, sest kõik armukesed saaks seadustada. Rääkimata sellest, milline kasu võiks säärasest suure südamega tehtud otsusest olla Eesti riigi iibele.

Et kõik oleks korrektne, ei pea ka siin kinni jääma inimese soo taha. Mitmikabielu sõlmijate seas ei pea tingimata olema üht vastassool esindajat. Ehk täiesti vabalt võiks omavahel abielluda näiteks kümme meest. Või kümme naist. Või kasvõi sada meest või sada naist! Või üheksakümmend üheksa meest ja üks naine. Variante on lõputult. Arvudesse kinni jäämine on ajast ja arust ning polügaamse ja polüandrilise kogukonna suhtes diskrimineeriv.

Laseme inimestel ise otsustada, kellega nad abielus olla tahavad! Ja kui paljudega! See on inimõiguste küsimus – mitte kellelgi ei ole õigust määrata, kui paljude teiste inimestega üks inimene abielus olla võib.

LÕUNAEESTLANE

Appi! Sain vahepeal juba rahulikult hingata (sõna otseses mõttes – kuna ma kannan nüüd poes käies maski, siis on pärast poest välja tulekut hing kinni, lõõrid täitsa umbes!), et vähemasti Võrumaad koroona ei räsi, aga täna hommikul pidin jälle tooli päält maha kukkuma. Kümme nakatumist! Uhh, sama õõnes tunne puges hinge kui tol päeval, kui liinavalitsuse koroonakolle plahvatas ja üheksa nakatumist tuli! Kümme nakatumist! Võrumaal nakatumine sellega ju KÜMNEKORDISTUS!

Ma ütlesin, et selle Uma Mekiga hakkab nalja saama. Ja näete, tuligi ära! Need on need Uma Meki nakatumised! Mäletate, ma käisin kohal ja ütlesin, et ei mahtund inimeste vahelt läbi? No vot! Nüüd saate siis vilju maitsta. Ega need tänased nakatumised on ju tegelikult kahe nädala tagused nakatumised, mis löövad lihtsalt nüüd välja. Nii et kui süüdlast otsite, siis see on Võru liinavalitsus Allase Antiga eesotsas! Kes andis Meki toimumiseks loa? Allas! Kuna temale oli võrokeste tervisest tähtsam see, et saaks, torukübar peas, kõnet pidada! Eks oma osa võis anda ka see, et Sixten tõbisena mööda linna ringi kooserdas. On sellised tegelased nagu superlevitajad – need kui korra kuskil aevastavad, siis on pool linna pikali.

Ja nagu tollest veel vähe, nüüd tahab see liinavalitsus võrokeste tervisele veel ühe matsu panna. Võimalik, et lausa kabelimatsu! Kutsub Võru inimesi liinaväljakule esimest adventi tähistama. Lotte olevat ka kohal. Mõistus, kas oled kodus, tahaks selle peale kisada, kui hing maski kandmisest kinni poleks. Mida? Terve Eesti hoiab praegu hinge kinni ja kaks meetrit vahet, Lanno ähvardab riigi lukku keerata, aga Võru liin hakkab jälle prallet korraldama! Et saaks aga jälle sagida ning trügida ja tõbe levitada!

Hüva, kui kahe nädala pärast on Võrumaal juba kakskümmend või isegi viiskümmend nakatumist päevas, siis ärge tulge mulle ütlema, et mina teid ei hoiatanud! Sest ma hoiatasin. Kel isu veel enne aasta lõppu hingamisaparaadi alla jõuda, see mingu muidugi rahvasumma esimest adventi tähistama. Mina ja teised ettevaatlikud tähistame sel aastal nii advente kui jõulupühi pereringis.

IRJA TÄHISMAA

Ma eile siis kirjutasin, et ärge jummala eest Uma Mekile minge, aga no uudishimu ei andnud asu ning kella kümne ajal läksin ikka ise ka kaema, et mis sääl toimub. Ja ossa issand, kus oli rahvast! Imekombel mahtusin sisse. Allase Antil oli torukübar pääs ja pidas tähtsa näoga kõnet. 

Mida tema suust aga kordagi ei kuulnud, et hoidke, inimesed, ometi distantsi. Mul oli tükk tegu, et välja saada, ühel hetkel oli sääne tunne, et jäängi sinna. No ei saanud edasi ega tagasi, olin ümbritset inimestest, kes ka kuhugile pressisid, aga suurema tulemuseta. Alles siis, kui kaks korda köhatasin, põrkasid nad must hirmuga eemale ja sain sest takupuntrast lahti rebida.

Mõtlesin, et võib-olla see kella kümnene aeg on sääne ja proovisin kella üheteistkümne ajal uuesti. Suitsusink jäi ju ostmata, ei pääsnud letile ligi! Läksin uuesti. Aga no jummal! Hullem veel! Nüüd ei saanud üldse sisse! Sihuke trügimine – nagu oleks viimne päev kuskilt miskit osta. Proovisin, mis ma proovisin, mitte kusagilt ei andnud läbi pugeda! Nii jäigi mul suitsusink ostmata.

Nii et kui kellelgi on soov veel kaks pluss kaks reeglit rikkuda, no siis paremat võimalust ei ole ega tule kui nüüd Uma Meki laadal! Kähku sinna! Veel saab!

IRJA TÄHISMAA

No nii! Paljud siin irvitasid, aga mul oli ikkagi õigus! See oligi vaikus enne tormi. Kurja tõvesse nakatumine kasvab hirrrmsa hooga. Täna jälle uus rekord – 240! Kõnõldakse, et varsti on see number 300 peal. Mis siis saab? Popovi Arkadi ütles, et kohe on haiglate voodikohad täis!

Võro liinavalitsus näitab aga taas üles suurejoonelist lollust. Andis loa Uma Meki suuralaada korraldamiseks! Ma hoian praegu kahe käega pääst kinni. Terviseamet ja valitsus räägivad, et kandke maski, peske käsi, hoidke distantsi ja ärge oma nina välja toppige, aga Võro liinavalitsus ütleb, et olge lahked, minge kõik laadale! Kus laadal see distantsi hoidmine, kui telk on telgi kõrval ning inimesi tuleb kohale karjakaupa? Kuidas sa sääl 2 pluss 2 reeglit järgid? Ma kuulsin, et järgmisest nädalast on kaks pluss kaks kindel mats.

Või tahab liinavalitsus meelega kõik võrokesed koroonasse nakatada? Võrul on siiamaani õnneks hästi läinud. Noh, kevadel oleks meid Allase Anti paanika pärast äärepealt lukku pandud, õnneks siseminister Helme Mart sekkus ja pääsesime ära, aga muidu on hästi läinud. Nüüd ei teagi, mis saab. Uma Mekile sõidab ju kokku rahvast üle Eestisse. Võrru koroonat tooma. Kui Võrus seejärel koroonaplahvatus tekib, siis teate, keda süüdistada! Allase Antit, kes on nii ull, et ei tea, mida tähendab kaks pluss kaks!

Nii. Vähemasti minu südametunnistus on nüüd puhas. Kui teil vähegi mõistust peas on ja te pole ull nagu Allase Anti, siis minu tänane soovitus on üksainus: ÄRGE MINGE UMA MEKILE!!! Sealt saab suitsusinki, aga päälekauba saab ka koroona. Nii et otsustage ise!

IRJA TÄHISMAA

Pagan! Mäletate, ma kirjutasin, et põgenen koroona eest Tartu ära? Ikkagi ülikoolilinn ja küll seal teatakse targemini koroonast hoiduda. Irja Lutsar pidi ka seal elama. Kui nakatuks, siis saaks tema käest küsida, et mis nüüd teha. Et pesin küll kakskümmend korda päevas käsi (nahk juba ketendab!), aga tolku polnud miskit. Ikka nakatusin!

Nüüd tuleb see mõte maha matta, sest Tartusse tuli täna viis tükki juurde. Päris palju! Ja oleks, et nad veel ütleks, et kes täpslt nakatunud on ja kust ta nakkuse sai. Ma käisin möödund nädal Tartu Prismas. Ei tea, kas sääl oli?

Võrus pole tükk aega mitte midagit olnud, mitte ainumast nakatunut, ja see teeb mind vääääga kahtlustavaks. Et mis mõttes? Alles oli liinavalitsuses suur kolle, pea kakskümmend nakkunut, ja nüüd ei miskit! Ja Võru koolide direktorid olid ju kah mõlemad koroonas. Kuidas on võimalik, et nad seda mööda koole laiali ei tassind? Midagi on siin mäda.

Äkki on see lihtsalt vaikus enne tormi. Et täna vaatan, et koroona Võrust kadund ja lähen homme julgelt poodi kaalikaid ostma, aga siis tuleb pauk. Jälle kakskümmend näiteks. Ma kardan, et nii ongi. Parem jätan kaalikad ostmata ja vaatan, mis seal külmkapis veel järel on.

Ahjaa, üks nipp! Jummala hästi töötab. Kui teil kurgus kratsib, aga poodi minna on vaja, sest kedagi teist võtta ning toitu koju tellida ei jaksa, siis köhige enne poodi minekut kopsud tühjaks ja minge siis nagu õige mees või naine kunagi!  Ma ise teen alati nii. Kohe meelega sunnin end köhima ja siis ragistan nii, et kopsudes valus. Poes ei tule siis kunagi köhatunnet peale. Noh, kui tulebki, siis saab alati välja joosta ja nuka taga köhida. Aga muidu on mureta!

IRJA TÄHISMAA

No tere jälle! Võrus hetkel rahulik, täna ei tulnud ühtegi nakatunut juurde (ma julgesin isegi poes käia!), aga mul ikka süda täis. Pagan!

Meid, lastevanemaid, ei lasta isegi koolimaja ja lasteaia uksest sisse, ukse pääl pead lapse ära andma nagu paki, aga Võru liinavalitsuse asjamehed löövad jalaga koolide ja lasteaedade uksi lahti ning tassivad sinna sotside nänni! Allase Antit ennast oli nähtud mööda koolimaju ning lasteaedu ringi kappamas ja igale vastutulijale pastakat pihku tsuskamas! Ukse taga kükkivad lapsevanemad nägid pealt ja olid hirmus pahased, et sääne ebaõiglus.

Tõepoolest – kas siis katkuajal passib valmiskampaaniat teha ning teiste inimeste elusid ohtu seada? Ja oleks veel, et oleks jagatud midagi vajalikku, D-vitamiini või kasvõi hanerasva! Aga pastakaid! No mida teeb tõbine pastakaga? Koputab sellega endale vastu pead või? Tundub, et mõnele hakkab koroona ajudele, kui säändseid tükke teeb.

No sain minagi selle pastaka, lapsele oli lasteaias pihku pistetud ja öeldud, et valiks kindla pääle sotse ning kõige parem veel, kui Allast. Laps oli segaduses ega saanud aru, misasi see valimine on ja kes tuu Allas üldse on. Ma siis seletasin, et liinapää. Laps vastu, et tema ei taha mingit Allast, vaid ikka oma emmet ja issit. Oli päris hirmul, et peab nüüd emme ja issi asemel koos kellegi Allasega koos elama hakkama. Ma läksin nii marru selle peale. Helistasin lasteaeda ja ütlesin, et enam minu lapsele pastakaid pihku ei topita! Lasteaiast öeldi, et pole parata, see linna allasutus ja tuleb teha nagu liinavalitsus ütleb. Ja liinavalitsus oli tahtnud pastakaid jagada. Ja et see pole tähtis, et laps praegu valida ei saa, küll tulevikus valib! Siis teab juba ette, keda valida tuleb!

No vot. Vaidle siis sellistega!

IRJA TÄHISMAA

Mul pidid täna hommikul silmad peast välja kukkuma, sest teate – ma käisin ka selles Kagukeskuse kingakaupluses, kus koroonahaige inimene ringi kooserdas! No selles SHUs noh!

Ja nüüd loen, et pean hakkama oma tervist jälgima ning kui mingeid haiguse tunnuseid on, siis ennast ära isoliirma! Lisaks sellele käisin ma veel PEPCOs (lastele riideid ostmas, säält saab ilusaid asju kahe euro eest), Selveris (säält saab gluteenivabu muffineid, mis on kallid, aga mul on hirmus gluteenitalumatus ja midagi ei ole teha) ja Peetri Pitsas (laps tahtis sinist jooki). Äkki too koroonik käis nendes kohtades ka? Siis ma võisin ju mitmest kohast nakkust saada! No nii närvis olen praegu, et ei tea kohe, mida teha!

Hakkasin kohe tervist jälgima. Kas kurgus kratsib? Enne ei kratsinud, aga kui selle pääle mõtlema hakkasin, siis hakkas kratsima! Kohe hullusti. Aevastus tuli ka pääle. Jube! Nohu ei ole, aga too pidigi koroona tunnus olema, et nohu pole. Ainult kurgukrats ja köha. Appiiiiii!!! Jooksin, võtsin kraadiklaasi. 36,8! No palavik see veel pole, aga mul norm temperatuur on 36,5, nii et mingi vimm on mul sees kindlasti. Äkki koroona algabki sellise väikse temperatuuri tõusuga?

Mis nüüd teha? Võtaks igaks juhuks rohtu? Aga millist? Parakat on vist veel vara võtta. Võtan parem D-vitamiini, nagu ise soovitasin, see pidi koroona ära tapma. Inno soovitas, et võta kohe rohkem tilku, võta kolm. Ma võtsin igaks juhuks viis. Pärast oli natuke kõht lahti, aga no vähemalt ei tule koroona.

Nii. Mis ma veel teha saan. Jooksin vannituppa ja loputasin oma ninaaugud ära. Juhuks, kui ma seda koroonat sisse hingasin. Ma mäletan, kuskil oli kirjas, et kui sa kohe pärast poes käimist oma ninaaugud kange seebiga ära loputad, siis õnnestub koroona tagasi lüüa. Ptüi, pärast oli see seebivedelik mul kurgus, aga no hüva. Ehk sai koroona tagasi löödud.

Nii ma siin siis istun, närin küüsi ja loodan, et koroonat ei saanud. Ja mõtlen, et kes see idioot oli, kes haigena poes töllerdas ja seal oma koroonat levitas. Õige oleks tema nimi lehte panna! Naabritädi Anna siin ütles ka, et kõikide nakkunute nimed tuleb lehte panna. Parem veel, kui mingi märgi saaks otsa ette joonistada. Või rinda kinnitada. Et siis kõik teavad, kes vastu tuleb. Koroonik! Saab kohe tõisele puule tiid minna, nagu tädi ütles. Ma olen absoluutselt nõus. Õnneks Sixten ütles, et tal koroona on, nüüd teavad kõik tast kaugele eemale hoida. Tuliku Ülol oli eelmise laine ajal ja ta on vist ära paranenud, kuigi mine tea, see koroona on salakaval, võib ka pool aastat hiljem sees pesitseda. Parem on vist ka paranenud koroonikutest eemale hoida. Ja Allase Antist hoidke ka kindlasti eemale, sest tema testi ei tee. Kes testi ei tee, on kõige kahtlasem. Midagi on tal varjata, selge see. Õige mees teeks testi ära.

Nii! Tänane päev on igatahes mokas. Pean nüüd hinge kinni ja loodan, et uut aevastust enam ei tule. Vaatame, mis homne toob. Soovitada ei oska ka midagi. Peske ninaaugud ära!

P.S. Ahjaa, ma tegin eelmises blogikirjutises suure vea! Silla Sixteni naine ei kõrraldanud Kubijal ju spordivõistlust, vaid tegi orienteerumist! Nii et tuhat vabandust! Õige on: ta oli nakkunuga lähikontaktis ja käis Kubijal orienteerumist tegemas, kuigi oleks pidanud end koos Sixteniga ära isoliirma!

IRJA TÄHISMAA

Oehh, sõbrad! Te ei tea, kui uhke tunne mul on! Käisin täna jälle poes (tükk aega mõtlin, kas minna, aga kapis olid kuivikud otsas ja nälg hakkas silmanägemist är võtma).

Ilge aevastamise tunne tuli peale. No ikka selline, et anna otsad! Nii kõvasti kraapis kurgus, et silmad läksid märjaks! Mõtlesin, mis ma teen. Kui nüüd aevastan, siis kutsutakse mulle politsei peale (koroonik! Mäletate, mis Kelbiga juhtus?) ja aetakse vägisi ora ninna. Ega siin nalja ole, Võru sünnitusmajas ähvardati mulle koroonatest teha, kui ma maski ette panna ei tahtnud. No selle maskiga on ju jube olla, üldse hingata ei saa. Tartu sünnitusmajas läks mul vereproovi andmise ukse taga pilt tasku ja kabinetis ulatasin proovi võtjale käe asemel jala. Aju oli ikka täitsa sassis! Aga mis ma poes tegin. Poes tuli mul pähe geniaalne idee, päris viimasel hetkel, kui oli juba tunne, et no nüüd küll enam seda köha tagasi ei hoia: jooksin padavai poest välja ja rögistasin poe nuka taga. Kohe mõnuga! Ja mitte keegi ei näinud! Üks joodik küll vahtis pika pilguga, aga tollel oli kohe kindlasti koroona, sest ta rögistas pärast mind veel hullemini. Ikka nii, et süljepiisad lendasid mööda Kreutzwaldi tänavat laiali. Viie meetri kaugusele! Ärge seepärast täna Kreutzwaldi tänavale minge, see on üleni koroonat täis! Tamula järve poole ka ei tasu jalutada, sest ma nägin, kuidas tuul sülge selle poole edasi kandis. Ettevaatus ei ole kunagi liiast.

Pärast nukatagust rögistamist marssisin poodi tagasi, võtsin oma poe põrandale maha visatud korvi vaikselt üles ja tegin tähtsat nägu. Kes siin köhis? Mina ei köhinud! Mul ei kraabi kurgus üldse. Endal teate kui hea tunne, õnnestus köhahoogu varjata. Nii et siin nipp teilegi – kui ikka vägisi välja hakkab tulema, siis lipake õue. Igaks juhuks tegin poest kiiresti minekit, et uut hoogu peale ei tuleks.

Ah mis Võrus uudist? Noh, eile tuli jälle kaks uut nakatunut juurde. Linnavalitsuse kolle. Seda, kes nüüd nakkus, naised poe taga ei rääkinud, küll teadsid nad aga pajatada seda, et Silla Sixteni naine oli kodust putku pannud ehk karantiini rikkund. Ta ju nakatunu lähikondne ning peaks end nagu Sixtengi ära isoliirma, aga ta oli hoopis Kubijal mingit spordivõistlust kõrraldanud. Kas see tõele vastab, kes seda teab, aga nõnda naised poe juures rääkisid. Arusaadav – Sixten on siiamaani koroonaga siruli ja tahab, et tal kõik ette-taha ära tehtaks, nagu haiged ikka, aga naine tahab ennast vahepääl tuulutada. Ei viitsi kogu aeg haigel linu vahetada ja termomeetrit otsa pääle asetada. Ma saan aru küll ega heida sellist käitumist üldse ette.

Ühe soovituse ma teile juba andsin (pagan, ma pean hakkama nende eest raha küsima!), siit tuleb teine veel: viige KOHE oma vanaemale ja vanaisale purk D-vitamiini, kui te ei taha, et nad susse püsti või lusikat nurka ei viskaks. See aitab talvistele haigustele vastu panna ning tast on abi ka koroona puhul. Vanemad inimesed ei raatsi ise selliste asjade pääle kulutada, aga see, et nad talv läbi D-vitamiini võtaks, on neile ülioluline. Nii et otsustage, kas vanaema ja vanaisa (või isa ja ema) on teile olulised. Tahate neid kevadel veel näha või himustate pärandust. Ja siis selle järgi talitagegi! Kes pärandust himustab, see võib öelda, et vanaema ja vanaisa kooserdaks võimalikult palju Võru liina peal ringi. Ja katsuks kindlasti mõne liinavalitsuse tegelasega kokku saada. Kellega tahes, sest kõikidel pidi koroona olema. Osad lihtsalt lasevad välja paista, et pole. Kui testi ei tee – nagu Allas! – , siis sul ju nagu polegi seda. Võid igal pool tähtsa näoga ringi käia ja iga nuka taga rögistada!

IRJA TÄHISMAA

Tere jälle! Mul pidi täna Jaagumäe poest ostetud kartul kurku kinni jääma, kui lugesin, et tolle teise laine eesotsas JÄLLE VÕRUMAA! Kuulake, mis targad mehed kirotivad: „Maakonniti on see näitaja (no koroona oma!) hetkel suurim Ida-Virumaal (128,9) ja Võrumaal (112,9). Harjumaal, kus uusi nakatumisjuhtumeid arvuliselt kõige rohkem, on elanikkonda arvesse võttev suhtarv 51,7.”

Einoh, mina enam kodunt nina välja pista ei julge ja teil ka seda teha ei soovita. Maske ju ei kanta ja kes teab, kes sulle kuskil näkku aevastada või süljata võib. Lähed heausklikult poodi kartulit ostma ja mõni hakkab selja taga rögisema. Jube. Ei, parem on olla kodus teki alla ja loota, et kuri tõbi sind säält kätte ei saa.

Palju neid täna Võrumaale juurde tuligi? Ahjaa, kaks. Noh, see võib vähe paista, aga Võrumaa on ise ka väike. Meil on inimesi vähe, koroonat ei tohiks üldse olla! Aga nüüd muudkui tuleb ja tuleb, iga päevaga. Hiilib tasa su ligi ja kui sa seda kõikse vähem oodata oskad, tõmbab su kõri oma silmusega kinni. Lõnks. Ja ongi krõška.

Silla Sixten pidi ka veel siruli olema, nagu üks sõber rääkis. Ei jaksavat varvast ka liigutada. Allase Anti olevat hetkeseisuga püsti, aga tal olevat koroona ees nii suur hirm, et kükitab peaasjalikult oma Rõuge maakodus. Esialgu seal veel koroonat polevat. Seda, kas tal koroona on või ei ole, Allas ei tea, sest testi ta teha ei julge. Õige kah, kes teab, mis sealt veel välja võib tulla. Pärast oled positiivne ja pead end ära isoliirma. Õige mõistusega inemine seda aga teha ei taha, sest üksinda olles võid pääst ullis minna. Hakkad näiteks Chrysleriga põldu kündma, arvates, et see on traktor. Ei, parem teha nägu, et oled terve (isegi kui oled nii haige, et ei püsi püsti!) ja loota, et keegi sind vahele ei võta.

Minu tänane soovitus ongi lihtne: mida iganes te teete, ärge jummala eest kusagil aevastage. Ega köhige! Kui muidu ei saa, siis pigistage silmad ja nina kõvasti kinni, kasvõi kahe näpuga, ja jookske poest välja, kui kurgus kratsima hakkab. Pääasi, et end ära ei annaks! Muidu hakatakse kohe kahtlustama, et olete koroonas ja veetakse veel vägisi testi tegema. Allasele vast keegi järele ei tule, ta on tähtis mees, ikkagi liinapää, aga sinule või minule võidakse tulla küll. Nii et pange sellele aevastusele vastu! Ärge laske tal tulla! Küll ta lõpuks ära läheb! Ma olen proovinud  – alguses on küll selline tunne, et hakkad ära minestama, aga too läheb pärast üle. Ja endal on hää meel, et näe, pressisid ta sinna sisse tagasi. Ei lasknud välja!

Nii palju siis tänaseks. Vaatame, mis järgmised päevad toovad. Jääge terveks ja ärge aevastage!

IRJA TÄHISMAA

Kuna minu armsast Võrumaast (olen ju siit peri, mu vanaema Julie oli Osulas õpetajaks!) on taas kujunemas üks tolle kurja viiruse koroona epitsentreid, siis mõtlesin, et hakkan siin Lõunaeestlase lehel päevakajalist blogi pidama. Kus siis kaardistan hetkeolukorra Võrumaal, panen kirja oma hirmud ning jagan ka asjalikke soovitusi.

Nii, mis siis olukord on? Olukord on hull, ütlen ma! Hirm tuleb peale, kui numbreid vaatan ja võrokeste juttu kuulan. Paar päeva tagasi oli ju lausa 13 nakatumist, peaaegu terve liinavalitsus jäi koroonasse spordipoiss Sixten Sillaga eesotsas. No öelge, kui juba sääne vägev orienteeruja nagu Silla Sixten koroonasse jääb, mis lootust siis meil ülejäänutel on? Sixten oli muidugi ull, korraldas koosoleku, kus nakkus ise ja kus olid kohal ka veel kõik Võru koolide juhid, kes siis nii ise nakatusid kui ka kurja tõve oma koolidesse edasi viisid. Nüüd on nii Kesklinna kui Kreutzwaldi koolid koroonat täis, sest arvata võib, et direktorid ühe koha pääl ei passi, vaid käivad ikka mööda kooli ringi.

Ühest asjast ma aru ei saa. No kes see nii ull on, et säändseid koosistumisi-lõualõksutamisi ilma maskita teeb? Kõigil oleks pidanud maskid ees olema! Sixten oleks võinud maskid ühes võtta, kui koosolekule tuli. Aga no ju ei olnud selleks tahtmist või mõistust. Kuidas see lõbus lugu oligi – kus need sportlased olid, kui jummel mõistust jagas? 😀

No vot. Hull lugu. Nüüd on neid nakatumisi ikka iga päev tulnud. Hüva, täna polnud, aga küll nad tulevad. Vahepääl sai ka kergendatult hingata, et ohh, Võrumaal ei miskit, aga siis tuli pomm – liinavalitsus ise koroonat täis!

Siis nad sattusid ise ka paanikasse ja panid koolid kinni. Nüüd tegid jälle paaniliselt lahti. Said Facebookis sõimata ja närvid ei pidand vastu. Mul ka ei peaks, aga ma ei trügi ka liinapääks. Selle koha pääb peab raudsete närvidega mees või naine olema!

Nii et närin siin küüsi ja mõtlen, mis homne päev toob. Äkitselt juba 20? Koolid on ju nüüd ka uuesti lahti tehtud. Kuhu enam minna julgeb? Kas Jaagumäe poodi enam julgeb? Aga Rimisse? Peab vaatama, kus on vähem rahvast liikvel. See on selge, et kuu alguses ei või. Siis tulevad toetused ja kõik tormavad korraga poodi. Parem kuu lõpul. Aga kuidas seni hakkama saada? Lähed kuu lõpul ja ostad hulka konserve valmis, siis ei pea kuni järgmise kuu lõpuni poodi nina pistma? Pagana liinavalitsus, et nad seda koroonat niimoodi linna pääle laiali laotasid!

Noh, kui väga hulluks läeb, saab Tartusse põgeneda. Mul üks sõber ütleski, et pageb Võrust ära Tartusse, sääl vähemasti normaalne liinavalitsus ja koroona on ka kontrolli alla saadud.

Vaatame, mis järgmised päevad toovad. Ma prognoosin, et kuu lõpuks on Võru koolid jälle plaksti kinni. Ja Allas maapaos. Läheb oma Rõuge maakoju ja teeb video, kuidas ta, muumimask ees, traktorit käivitab. Ahjaa, kuulsin, et tal oli tegelikult kavas Lätti põgeneda. Vist oli isegi Riiga välja jõudnud, aga seal peeti kihutamise pärast kinni ja küsiti, et kuhu minek ja kust tulek. Allas vastu, et tulen Võrumaalt, laske läbi! Aga Läti politseinikul oli kehva kuulmine ja ta kuulis: „Tulen Virumaalt, laske läbi!” Virumaa on aga igal pool punasesse nimekirja kantud, sääl koroonaga veel hullem kui Võrumaal! Ei lastud Allast kuhugile, pidi sama targalt koju tagasi tulema. Ma ei tea, kas see lugu tõsi on, aga nõnda rahvas räägib.

Mida sellises olukorras soovitada? Noh, juba minu võrokesest isa ütles, et kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi! Ju ta õige on, kui vanad võrokesed nõnda rääkisid. Jääge terveks ja varsti kirjutan jälle!

IRJA TÄHISMAA

Räägitakse, et kui surm on silme ees, siis hakkab inimene tegema hulle tükke. Mõni hakkab teoks tegema kõike seda, mida elu jooksul ei suutnud või ei viitsinud. Noh, tollega on isegi hästi. Mõni paneb seejuures oma elu ohtu. Noh, las paneb, ikkagi oma elu. Ja siis on veel sellised eriti vastikud tüübid, kes ka teiste elu ohtu panevad. Nendega on pahasti, sest siis pole ju surmasuus mitte ainult nemad, vaid teised ka.

Võru linnavalitsuse puhul paistab praegu see viimane variant kehtivat. Võrus suureneb koroonaga nakatumine hullupöörase kiirusega – koolijuhid on koroonas, peaaegu terve linnavalitsus on koroonas – ja mida teevad nemad? Rebivad jälle koolide uksed avali! Et tulge kõik tagasi kooli ja hakake rõõmsalt nakatuma! Võrus on koroonat veel vähe! Tekitame juurde, kirevase päralt! Ull lugu küll, a las olla veel ullim! Paneme kõik koos hullu! Piisab ju sellest, kui oma aias muumimask ette panna ja sellest moluvihikusse pilt riputada, siis ei nakka tõbi külge!

Jajah, eks ta ole! Kõigepealt korraldame linnavalitsuses koosoleku, kuhu kutsume koolide juhid, ega kanna seal mingeid isikukaitsevahendeid. Siis nakatame sääl üksteist, kuis jaksame, ja kui tundub, et mõistus täitsa otsas, siis paneme paaniliselt koolid kuni 8. oktoobrini kinni. Siis saame Facebookis emmede käest räigelt sõimata ja teeme paaniliselt koolid enne lubatud tähtaega uuesti lahti. Nõndamoodi käitub ull inimene. Või mis ull, täitsa ullike!

Ehh, kuhu me sellise linnavalitsusega jõuame, kallid võrukad?

IRJA TÄHISMAA

Eesootaval laupäeval tasub kõikidel tõelistel toidugurmaanidel võtta ette teekond Setomaale, kus on avatud ehedad Seto talukohvikud ning seda hommikul kella 12st kuni õhtul kella kaheksani. Selle toreda ürituse nimeks on Seto Külävüü Kostipäev ning oma uksed teeb lahti lausa 19 kena kohakest.

Lõunaeestlane astus ühte sellisesse armsasse talukohvikusse juba ka sisse ning veendus, et tegemist on kohaga, mida tasub kindlasti külastada. Sõbraliku Tsergondõ küla talurahvale Arno Varesele ja Hele Kroonile kuuluval maaliliselt kaunil taluõuel asuv kohvik paikneb Setomaa vallas Tsergondõ külas (Meremäe külje all, veidi maad Obinitsa poole sõita ja sealt Võmmorski peale) ning kannab nime Umastõ Tsäimaja. Täpne aadress on: Varese talu, Tsergondõ küla, Setomaa vald, Võrumaa.

Avaral taluõuel jagub ruumi nii inimestele kui loomadele ja lindudele. Tulijaid tervitavad sõbraliku olemisega taksitüüpi Donna-Doffy (hüüdnimed Doffutska või Duudi😀) ja seitšitüüpi Rocco. Taamal siblivad oma aedikutes kanad, pardid ning haned, keda pererahvas lahkesti imetleda lubab.

Kostipäeval ongi Umastõ Tsäimajas märksõnaks „hani” ning külalistel avaneb võimalus mekkida nii hanest valmistatud seljankat kui hanemunast tehtud sõira ja pannkooke, lisaks on menüüs mulgipuder ning härjasilmad. Joogiks on taluperenaise valmistatud marjavein ja koduõlu.

Väärib rõhutamist, et talukohvikus pakutav toit tuleb taluaiast ja- laudast ning talutoidu aiasaaduste kasvule on andnud indu talulaut oma väärtusliku sõnnikuga.

Samuti on pererahvas hoolitsenud külaliste turvalisuse eest – avaral õuel on küllalt ruumi, et kaks pluss kaks reeglist kinni pidada, ning kohvikust ei puudu ka käte desinfitseerimise vahendid.

Nii et mis muud kui laupäeval Kostipäevale! Kes Setomaa tee jalge alla plaanib võtta, tasub kindlasti kiigata ka Seto Külävüü veebilehele, mis asub aadressil https://www.facebook.com/SetoKyyk/.

IRJA TÄHISMAA

Läinud nädala alul võis Võrus Katariina alleel näha jalutamas ilusat paari – siseminister Mart Helmet koos abikaasa Monikaga. Selgus, et härra minister ning tema võluv kaasa olid otsustanud pärast Kagupiiri avamist Luhamaal ka Võru linnas väikse tiiru teha. On ju Monika Võrumaa tüdruk, pärit Missost, ning Võrumaa on talle siiamaani südamelähedane. Lõunaeestlane kasutas juhust ning tegi Katariina kohvikusse sööma suundunud paariga väikese intervjuu. Rääkisime päevapraadi ja kilusuppi süües paljudest asjadest – nii Eestit kui nende perekonda puudutanud koroonakevadest, ideaalsest presidendist ning ka sellest, miks Mart ja Monika siiamaani nii hästi kokku sobivad.

1. Monika, oled ju tegelikult Võrumaa, Misso tüdruk. Mis tunded sind valdavad, kui nüüd Võrumaal ja oma kodukohas, lapsepõlvemaadel käid?

Monika Helme: Ikka väga soojad tunded! Seda on nii armas näha, kuidas kõik muutub kogu aeg ikka ilusamaks. Kui sõidan Võrust Misso poole, nagu seekordki, siis näen kõiki neid tuttavaid maju tee ääres, milledest sõitsin lapsena bussiga mööda, ning enamuses on nad kõik saanud uue välimuse – kaunid aiad, niidetud muru ümberringi… Inimesed elavad, majad pole tühjad. Mulle teeb see kuidagi nii suurt rõõmu. Nii tore on näha, et kõik need paigad, mis lapsele tundusid nagunii iseenesest juba ilusad, on praegu veelgi kenamad, hoolitsetud ja tänapäevaselt korda tehtud.

2. Eestil ja ja ka sul on seljataga kohutav koroonakevad. Tean, et see puudutas sind isiklikult ning väga lähedalt. Mida sa sellest ajast õppisid ning millised hetked olid kõige raskemad?

Monika Helme: Tagantjärele mõeldes ehk ei tundugi kõik enam nii hull. Aga jah – kui uudised olid juba koroonat täis ja esimesed juhtumid olid juba haiglasse jõudnud, kehtestati eriolukord ning mu laps oli Tartus üksi ja haigestunud…. siis need hetked olid kõige raskemad. Kogu olukord oli suhteliselt lühikese ajaga ju eskaleerunud ja teadmatus, mis tulenes sellest, et me keegi ju ei osanud arvata, mis pöörde asjad võtavad, seda teadmatust tuleviku osas ehk oligi kõige raskem kanda. Inimesele muidugi on sisse kodeeritud hoiak, et ega minuga ju midagi ei juhtu, aga siiski paar korda käis ka minu peast läbi mõte, et ega nii noorelt veel surra ei tahaks küll! Noh, eks siis sai see mõte muidugi kiirelt eemale peletatud, sest elu tahtis elamist ja kohustused olid kanda… Meil Riigikogu töö ja kodukorra seadus ei näinud ka ette kaugtöö võimalust, nii et tuli kohal käia, mis siis, et kuklas tiksus teadmine – see haigus on ju tegelikult ohtlik. Aga ma ütlesin endale – koroona ei ole miski, mis varitseb sind nurga taga ja kargab selja tagant kallale nagu kuri koer või puu otsast pähe nagu mürgiämblik….. Et kui ennast hoida, korralikult käsi pesta, kanda maski ja desovahendeid autos ning kodus köögilaual hoida, siis oled ju põhimõtteliselt teinud peaaegu kõik, et mitte haigeks jääda. Ja õnneks läks kõik hästi ning hoolimata sellest, et Mart oli pidevalt kodust väljas ja sündmuste epitsentris ja ma ise samuti, püsisime tervetena ja nii on see siiani.

3. Ameerika pole veel koroona esimesest lainestki jagu saanud ning Euroopas möllab hooga teine laine. Eestissegi hakkab see haigus tasapisi tagasi imbuma. Mida arvad, kas peaksime mõned piirangud uuesti kehtestama? Või poleks pidanud mõnd üldse lõpetama? Kui jah, siis millised/milliseid?

Monika Helme: Ma arvan ja loodan, et inimesed on sellest esimesest lainest vajalikul määral õppinud. Eesti tuli ju esimest korda kõigest väga hästi välja ning just tänu sellele, et kõik suhtusid olukorda täie tõsidusega. Nii valitsus, kes võttis kiirelt vajalikud meetmed tarvitusele, kehtestas eriolukorra, kui ka kogu eesti rahvas, kes väga distsiplineeritult ja vastutustundlikult järgis reegleid. Tänu sellele kombinatsioonile oleme niiöelda võitjate poolel. Jah, majandus kandis suuri kaotusi, aga nii on see paraku kogu maailmas, ning kui vaadata neid riike, kus otsustati minna teist teed – Rootsi, Valgevene ja veel mõned – ega nende majandused ei kandnud väiksemaid kahjusid, küll aga kandsid oluliselt suuremaid inimkaotusi. Meie oleme nii väike rahvas, et me kindlasti ei oleks saanud seda endale lubada. Kui nüüd peaks tulema tõesti teine laine, siis oleme kindlasti juba oluliselt targemad. Tõenäoliselt peame tegema valiku – kas piirid kinni ja siseriiklikult enam-vähem kõik lahti, nii palju kui võimalik. Või piirid lahti ja lõpuks peame ikka kogu majanduse jälle kinni keerama. Need ongi need põhimõttelised valikud, mis meie ees seisavad. Mul on kusjuures väga kahju, et opositsioon hakkas üsna ruttu ajama jälle oma poliitilist kiusu ja ajab seda siiamaani, et kuidas kõike tehti valesti. Tegelikult ju ei tehtud ning sel lühikesel ajal, kui kõik said olukorra tõsidusest aru ning seisid ühiselt selle eest, et meie riigis saaks olukord kontrolli alla, ei olnud mingit poliitilist kemplemist. See oligi võti, miks Eesti sai kõigega nii hästi hakkama. Inimesed said aru, mida tuleb teha, keegi ei eksitanud neid ega susinud oma kahtlustekülvamisega, ning selline ühtsus ja ühtehoidmine oli midagi, mida pole kaua aega meie rahvale osaks saanud. See on nii võimas, mida võib korda saata üks rahvas, kui ta on ühtne ja ühise asja eest väljas! Mõelge sellele, kui tuleb teine laine, ja kui suudame end jälle kokku võtta, siis võidame selle koroona niikuinii!

4. Te näete Mardiga välja kui noor armunud paar. Kas olete alati nii armsalt ühel meelel või tuleb teil ette ka lahkarvamusi/tülisid? Kuidas neid siis lahendate ning mis on teie jätkuva abieluõnne saladus?

Monika Helme: See on nii tore, kui me sedasi välja näeme. Kas just armunud – kui kakskümmend viis aastat ollakse koos, siis on see pigem armastus, kokkuhoidmine, teineteisest hoolimine, kombinatsioon miljonist ühendavast pisiasjast. Ja eks ta ole – selle aja peale võib küll juba öelda, et jah, enamasti olemegi juba kõiges nõnda armsalt ühel meelel. Sa ju tead ja tunned teist inimest enda kõrval juba nii hästi, et neid olukordi, kus oleks prevaleeriv lahkarvamus, enamasti ei tekigi. Ja me oleme aru saanud, et kui tekibki teinekord mingi situatsioon, kus emb-kumb on mingi asja pärast turris, siis on see tavaliselt lihtsalt väsimusest. Sa ei pea võtma seda isiklikult, vaid mõistma, et see meeleseisund on tekkinud välistest teguritest, ning kui saame endid välja puhata, ongi elu jälle lill. Õnn on ju olemuselt meeleseisund, mitte maailmas toimuvast kinni. Meelerahu, tänulikkus, rõõm lihtsatest asjadest…. teineteisest. Nii lihtne see ongi.

5. Peagi on lõppemas praeguse presidendi ametiaeg ning olgem ausad – see aeg on olnud väga vastuoluline. EKRE pole teinud saladust sellest, et pole temaga rahul. Milline peaks sinu ettekujutuses olema ideaalne president? Kas kujutaksid ennast ette presidendiproua rollis?

Monika Helme: President peab olema Eesti patrioot, mitte mingi globalist. Eesti patrioodina ta mõistaks, mis on rahvale päriselt oluline, mis on eesti rahva sügaval südames peituvad soovid ja unistused. Ta peab neid toitma, mitte neid eirama, pisendama ega halvustama. Presidendi ülesanne ei ole kummardada väljapoole, vaid sissepoole. Tal on eelkõige kohustused ja vastutus oma rahva heaolu ja kestmise ees, ta ei pea kaasa nutma kogu muu maailma hädadele ja õnnetustele – selleks on igal rahval olemas oma juhid ja oma presidendid! Meie riigi ja rahva juht peab seisma nagu ilmasammas eelkõige meie rahva eest – see on tema sügav moraalne kohustus, milleks ta on kutsutud ja seatud! President ei tohi olla väiklane ja väike inimene, kes nokib mingite pisiasjade kallal, valib oma maailmavaate kohaselt riigis pooli, suutmata tunnetada ja tajuda oma tõelist rolli, mis peaks olema kõigi raskuste kiuste ikkagi ühendav ja toetav. Inimene, kes ei suuda hoiduda päevapoliitiliste pooside võtmisest, laskub mingite pusadega jahmerdamisse, üritab kujundada vaid talle arusaadavaid trende – see ei ole kindlasti see, mida ühelt presidendilt oodatakse. Kui sa ikka ei taju, mis su rahvale haiget teeb, üritad oma rahvast vägisi muuta kellekski teiseks, tallad tema konnasilmadel ja tituleerid rahva valukarjed vihakõneks – siis sa ei tohiks sellel positsioonil üldse ollagi!

6. Lõpetuseks – mis plaanid on teil Mardiga veel järelolevaks suveks? Kas puhkate Eestis või välismaal ning kus Eesti otsas teid edaspidi näha võib saada?

Monika Helme: Me oleme alati puhanud Eestis. Kõige rohkem saab meid muidugi näha Läänemaal, kus on meie suvekodu, mida me igal aastal tasapisi jõudumööda kõpitseme. Aga plaan on käia kindlasti korra Pärnus, kus on Mardi lapsepõlvemaad, korra tuleme veel ka Lõuna-Eestisse ning tegelikult lendab aeg nii kiiresti, et pooled plaanid ja kohtumised jäävad nagunii ära, sest lõpuks selgub ikkagi, et kui päriselt ka välja puhata tahad, siis tuleb püsida kodus…

Küsis: IRJA TÄHISMAA

Kuna sünnitus on iga naise elus ülivägaeriline sündmus, siis on selge, et naine soovib, et see kogemus oleks võimalikult mõnus. Ja lihtne ning turvaline. Seepärast on väga oluline valida sünnitamiseks õige koht. Aga kuidas seda teha? Üle Eesti on palju sünnitusmaju ning sageli on nõnda, et üks kiidab üht ning teine teist. Mõni võib väikest sünnitusmaja peljata, kuna arvab, et suures ollakse ehk professionaalsemad ning saadakse sünnituste vastu võtmisega paremini hakkama.

Olin ise veel mõni aeg tagasi sama raske küsimuse ees. Ootasin oma kolmandat last ning paanikas. Kus oleks mul praegusel keerulisel ajal kõige mõnusam sünnitada? Minu esimene laps, kaheksa-aastane Juuli, sündis Tartus Elite erakliinikus. Lootsin spaasünnitust, aga tulemuseks oli see, et maksin hulka raha ning sain ühe elu kõige koledama kogemuse. Ämmaemand, kes pidanuks mu juures olema kogu aeg (selle eest ju maksingi), käis iga natukese aja tagant üht juba sünnitanud naist teenindamas, ning ma olin oma valude otsas hullumas, saamata mingitki leevendust. Selle tulemusena sünnitus seiskus, laps jäi sünnitusteedesse kinni ning läks vaat et erakorraliseks keisriks. Seda kogemust ma enam korrata ei soovinud ning läksin teist last sünnitama Tartusse, Maarjamõisa sünnitusosakonda, mida juhib minu meelest Eesti parim naistearst Fred Kirss. See sünnitus oli palju mõnusam – sain valude leevendamiseks minispinaali, mis aitas mul kõige koledamad valud üle elada (õigemini küll magada), ning ka lapse välja aidanud ämmaemand oli professionaal. Kiire, asjalik ning konkreetne. Süsteem töötas kui kellavärk. Tõsi, sain rebendid nagu esimese sünnituse ajal, aga lahkusin sünnitusmajast siiski rahulolevalt.

Nüüd olin samuti arvel Tartus, aga oh hullu – siis tuli peale koroona. Korraga katkesid kõik visiidid – nii naistearsti kui ämmaemanda omad. Olin täielikus teadmatuses, mis nüüd edasi saab. Kas saan üldse haiglas sünnitada või tuleb – appi! – sünnitada kodus. Mai alul sain õnneks siiski uuesti ämmaemanda aja. Aga mind tabas seal ebameeldiv üllatus – selgus, et Tartus tehakse kõikidele sünnitajatele koroonatest ning tulemuse selgumiseni tuleb kanda maski. Mina olen aga astmaatik ning saan maski kanda maksimaalselt viisteist minutit. Tartus ma seda verekabineti ukse taga oodates kandsin ning kuna järjekord oli poole tunni pikkune, siis kadus mul ühel hetkel pilt silme eest ära.

Ma ei tea, mis sisetunne juhatas mind seejärel Võrru. Võtsin julguse kokku ning helistasin Lõuna-Eesti haigla ämmaemanda kabinetti. Olin täiesti kindel, et mulle öeldakse, et kui oled arvel Tartus, siis ka sünnitad Tartus, aga telefonile vastanud ämmaemand oli nii lahke, et mul tuli lausa pisar silma, ning kutsus mu kohe vastuvõtule. Seal tehti mulle kohe ka vereproov, mille tulemusena selgus, et mul on rauatase piiri peal. Sain häid nõuandeid, mis preparaate võtta, ning mind kutsuti peatselt ka tagasi – KTGd tegema ning ultrahelisse. Tartus oleks need kõik ära jäänud. Samuti ei märgatud seal mu rauapuudust.

Kõik arstid ja ämmaemandad, keda enne sünnitust Lõuna-Eesti haiglas kohtasin, olid nii lahked, et see näis mulle lausa uskumatu. Tundsin end hoitult ning turvaliselt, suur sisemine rahu voogas sisse. Isegi maski osas polnud nii karmid nõudmised kui Tartus – seda tuli kanda haigla koridoris, aga palatis võis ära võtta. Sellest hetkest teadsin, et sünnitan Võrus. Minu isikliku kogemuse järgi on sünnitamise koha valikul olulised vaid kaks asja – et tunneksid end seal kui kodus ning teiseks – et sinu suhtes oldaks tähelepanelikud ning lahked. Kõik see oli Võrus olemas.

Nii et Võru! Aga mu beebi läks nädal aega üle. Kui paar päeva enne tähtaega osakonnas uuringutel olin, arvas sõbralik naistearst, et kuna beebi on väike, siis võib veel rahulikult nädal aega oodata. Et ei pea kiirustama. Lahkusin osakonnast rahuliku südamega ega muretsenud üldse. 17nda hommikul pidin uuesti minema, et esilekutsumise üle aru pidada, aga justkui tellimise peale algasid mul 16nda hilisõhtul valud. Alul kahekümneminutiliste ning seejärel üsna ruttu juba seitsmeminutiliste vahedega. Helistasin haigla valveämmaemandale ja küsisin, mida teha. Lahke hääl telefonis vastas, et talitaksin tunde järgi. Minu sisetunne ütles juba mõne minuti pärast, et tuleb kähku haiglasse minna, sest valud läksid järjest sagedasemaks ning intensiivsemaks. Abikaasa sõidutas mind haiglasse ning jätsime EMO ukse taga hüvasti, sest temal oli tarvis rutata vanemate laste juurde.

Sünnitusosakonnas oli mul vastas lahke ämmaemand Kaili, kes juhatas mind kõigepealt palatisse (valisin üksiku, sest olin üksi) ning seejärel sünnitustuppa KTGd tegema. Valud olid veel talutavad ning kuna avatust vähe, kahe sõrme jagu, siis arvati, et võiksin minna tagasi palatisse pikutama või duši alla. Samuti oli võimalik minna sünnitustoas asuvasse vanni. Otsustasin pikutada. Aga sain seda teha vaid mõned hetked, kui valud korraga hirmus suureks paisusid ning tundus, et lausa kolmeminutiliste vahedega käima hakkasid.  Vajutasin häirenuppu, mille Kaili mulle andnud oli. Ta tuli kohe. Küsisin epiduraali, mis mind eelmise sünnituse ajal tohutult aidanud oli. Mind juhatati uuesti KTGd tegema ning kontrolliti avatust. Juhhei! Selgus, et avatust oli juba neli senti ning valuvaigistavat süsti sai teha küll. Anestesioloogi saabumiseni pakuti mulle leevendust naerugaasi abil ning see aitas päris hästi. Õnneks saabus mõne hetke pärast ka anestesioloog, kes tegi oma töö kiiresti ning korralikult. Ning täiesti hämmastav – valutult! Paari minuti pärast olid valud kui pühitud ning mind valdas mõnus rammestus. Ämmaemand arvas naeratades, et võiksin proovida silma mõneks ajaks looja lasta ning toimetas vaikselt mu ümber edasi. Väga mõnus oli olla. Vaatasin aknast avanevat männimetsa, sirutasin jalad täispikkuses välja ning lõdvestusin TÄIEGA. Mõne aja pärast saabus ka uni. Kui uuesti silmad avasin, hakkasin õhkõrnalt tundma presse. Nad tulid alguses vaikselt ning pehmelt ja siis üha tugevamalt. Tundsin, et pean asendit vahetama ning ronisin sünnituslaualt maha. Selleks ajaks oli tööle saabunud ka uus ämmaemand Ly, kes soovitas mul siiski sünnituslauale tagasi tulla, sest lapse sünd on lähedal. Ta tegi mulle sellest mõnusa järi, et mugavam oleks. Hetkeks oli valu nii suur, et tahtsin tagasi põrandale kolida. „Oota, ära praegu veel mine, sünnitame ta ikka enne ära,” naersid ämmaemandad ning lubasid mul juba pooleldi väljas oleva beebi pead katsuda. See oli võimas tunne ning andis lõpuspurdiks tohutult jõudu.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Võru sünnitus oli kindlasti mu kolmest sünnitusest kõige lihtsam, kergem ning mõnusam. Seda sõna otseses mõttes – mul ei olnud ühtegi rebendit. Privaatämmaemandat mul ei olnud, aga teda polnudki vaja – ämmaemand käis mind iga natukese aja tagant vaatamas ning mul ei olnud hetkekski tunnet, et olen üksi. Kuigi ma olin üksi ehk siis sünnitamas ilma tugiisikuta. Kõigile mu küsimustele ning palvetele vastati ning mitte ametlikult, vaid sooja ja siira inimlikkusega. Nagu olnuks ämmaemandad mitte inimesed, keda kohtasin esimest korda elus, vaid mu vanad head tuttavad. Nii tekkiski peaaegu et kodus sünnitamise tunne.

Sünnitusjärgse hoolitsuse kohta saan samuti ainult kiidusõnu ütelda. Personalil oli mu gluteenitalumatus meeles ning sünnitustoast palatisse naastes (enne seda lubati mul veel ligemale tund aega last sünnitustoas imetada ning temaga tutvust teha, kiiret polnud) ootas mind maitsev tatrapuder, lõunaks sain isuäratavat frikadellisuppi ning õhtuks üht parimat porgandipüreesuppi, mida ma kunagi söönud olen. Kõik mu palatisse astunud inimesed olid naeratavad ning sõbralikud ja sealjuures väga viisakad. Nii et ma tõesti ei liialda, kui ütlen, et tundsin end Lõuna-Eesti haiglas kui paradiisis 🙂 Minu ettekujutuses ideaalne sünnitusabi selline just ongi – sõbralik ning viisakas. Selline, millest sulle jääb tunne, et ka sina oled olnud oodatud ning sind on koheldud kui kallist külalist, kellele on soovitud pakkuda vaid parimat. Võru haiglast mulle selline tunne jäi.

Kahtlemata on ka suurtel haiglatel oma eelised. Kui sünnitaja on riskirase näiteks, siis võib ta end kindlamini tunda suures. Aga minule mu astmaga oli Lõuna-Eesti haigla männimets just eeliseks; tundsin, kui kerge mul seal hingata oli. Samas on selge, et lahket ning tähelepanelikku hoolitsust saad sa suure tõenäosusega ikkagi ainult väikesest haiglast, sest suurel haiglal võib küll olla soov seda pakkuda, kuid pole võimalust. Sünnitajaid on lihtsalt rohkem ning ämmaemandatel vähem aega. Väikeses haiglas aga saavad ämmaemandad sageli pakkuda rohkemgi kui niiöelda ette nähtud.

Nii et mina soovitaks igale sünnitajale Lõuna-Eesti haiglat. Mina sain just seal oma unistuste sünnituse. Ega maksnud selle eest sentigi.

KÜSIMUSED LÕUNA-EESTI HAIGLALE NING VASTUSED.

Vastab sünnitusosakonna juhataja Merit Liivak.

1. Kui palju maksab LEHis perepalat?

Perepalat maksab LEHis vastavalt 30 eurot (suur 2-kohalise voodiga palat) ja 15 eurot (perepalat, kus isal/tugiisikul magamiseks tugitoolvoodi).

2. Kui kauaks saab pärast sünnitust haiglasse jääda? S.o. mitmeks päevaks?

Peale sünnitust sõltub haiglasse jäämine sellest, kuidas nii ema kui ka vastsündinu kosuvad. Kas pikem jälgimine/vajadusel ravi on vajalik. Minimaalselt peab peale sünnitust olema haiglas 8 tundi.

3. Kas on võimalik tellida ka privaatämmaemandat, kes oleks kogu aeg juures? Kui jah, siis kui palju see maksab?

Kuna LEHis on sünnitajaid vähem, siis võime öelda, et sünnitus meie juures ongi nagu privaatsünnitus (oma ämmaemand, hooldaja, naistearst ja lastearst).

4. Milliseid valuvaigistavaid vahendeid saab?

Valuvaigistavad vahendid on erinevad, alustades toetavast sõnast, soojast dušist/vannist. Lisaks on võimalus kasutada naerugaasi, on erinevad valuvaigistad preparaadid, epiduraalanalgeesia/minispinaal.

5. Kuidas on hetkel lood koroonatestiga?

Hetkel peavad nn koroonatesti tegema kõik patsiendid, kes tulevad plaanilisele operatsioonile, sealhulgas ka plaanilisele keisrilõikele tulijad.

6. Kas ikka ruumi jätkub? Kas iga sünnitaja saab pärast sünnitust oma palati?

Ruumi jätkub! Kõigile sünnitajatele on tagatud oma palat. Kui juhtub, et mingil põhjusel ei saa kohe perepalatit, siis on meil ka üksikpalatid. Kuid ühispalatitesse sünnitusjärgseid naisi ei panda.

IRJA TÄHISMAA

21. juunil ehk kaks päeva tagasi jõudis minuni väga kurb teade – suri inimene, keda julgeksin pidada sõbraks. Kes tegi pea iga päev mu tuju heaks oma Facebookis visatud, sageli piiri peal kõndivate naljadega. Ja kes, mis seal salata, läks ka vahepeal hooga üle piiri. Vahepeal nõnda üle piiri, et tuntud poliitikud panid talle oma lehel arvamuse avaldamise pärast lausa bloki peale, aga Tõnu see ei morjendanud – tema oli selle üle uhke. Õigusega – ta läks üle piiri nii šarmantselt ning elegantselt, et aus inimene ei saanud talle seda kuidagi pahaks panna. Sest ta oli Tõnu. Tõnu Mäestu. Ma ei suuda uskuda, et sind, Võru ning terve Eesti poliitika teravmeelset kommentaatorit, alati õilsate ideede nimel tuuleveskitega võitlevat Don Quijote’i, pole enam olemas. Või vähemasti meie seas, sest ma arvan, et kusagil sealpoolsuses valvab ning võitleb Tõnu poliitika aususe üle endiselt edasi.

Mina ise tutvusin Tõnuga tegelikult ühes tulises Facebooki vestluses, kus ta andis armutult pihta poliitikule, kes oli Pronkssõduri kuju juurde lilli viia julenud. Oi, kuidas Tõnu teda tümitas! Tõnu oli nimelt suur Eesti patrioot ega kannatanud silmaotsaski seda, kui keegi tema kallist kodumaad kirus või hoidku selle eest – okupatsioonivõimu kuidagi ülistada püüdis! Siis sai tema käest sellist säru, et hoia alt. Isegi mind nahutas ta vahepeal Portugali ülistamise pärast, aga enamuse ajast olime ikka sõbrad ning saime hästi läbi. Lausa nii hästi, et Tõnu elas mu koroonaajale sattunud rasedusele südamest kaasa ning oli pärast tema sündi üks esimesi õnnitlejaid. Kui ta lapse nime teada sai – Maria Estrella – , siis hõiskas ta rõõmsalt, et tormab kohe poodi Estrella krõpse ostma. Jäin õhinal ootama, mis naljadega tal järgmiseks lagedale tuleb, aga järgmisel päeval saabuski tema surmateade. Mis tundus nii uskumatu, kuigi ma teadsin, et Tõnu süda oli haige – ta oli sellest ise Facebookis kirjutanud.

Üks hea inimene oli ära läinud ja temast on tohutu, haigutav auk järele jäänud. Armas Tõnu, Sind ei suuda asendada mitte keegi. Jääd mu mälestustesse igaveseks. Poliitikud saavad nüüd natuke hõlpu, aga sinu vaim elab edasi ning ma loodan, et utsitab ka teisi oma arvamustes julgemad olema. Head teed, kallis sõber!

Pildil Tõnu Stedingu luuleõhtul koos luuletaja Jürgen Roostega. Tõnu hoidis ka kultuurielul aktiivselt silma peal.

IRJA TÄHISMAA

Kui teistes haiglates tehakse tohutuid jõupingutusi, et kõiki sünnitajaid koroona osas testida, siis Võru haigla on praegusel ajal sünnitamiseks justkui loodud.

Nimelt on haiglas loodud tingimused, mis võimaldavad kõikidel sünnitajatel teiste sünnitajatega mitte kokku puutuda ning nõnda koroonasse nakatumist vältida.

Lõunaeestlase küsimustele vastas Lõuna-Eesti haigla kommunikatsioonijuht Ave Abel.

1. Kas Lõuna-Eesti haiglas tehakse samuti kõikidele sünnitajatele koroonatest? Või kuidas käitute, kui kahtlustate sünnitajal koroonaga nakatumist?

Ave Abel: Kõikidele sünnitajatele me testi ei tee. Testi on mõtet teha ainult haigussümptomitega inimestele. Ilma sümptomiteta test viirust ei näita. Iga sünnitajat käsitletaksegi kui potentsiaalset nakkusekandjat. Seetõttu on meil osakonnas üksikpalatid ja sünnitajad ongi isolatsioonis. Igas sünnitusjärgses palatis on pesemisvõimalus ja tualett.
Kui tuleb sünnitama nakkusohtlikus perioodis Covid-19 haige, siis nende jaoks on sisustatud eraldi sünnituspalat.

2. Kui koroonatest osutub positiivseks, siis mis saab edasi – kas sünnitaja paigutatakse Lõuna-Eesti haiglas isolatsiooni?

Ave Abel: Kui tuleb sünnitama nakkusohtlikus perioodis Covid-19 haige, siis nende jaoks on sisustatud eraldi sünnituspalat.

3. Paljud haiglad on teada andnud, et tugiisik sünnitusele kaasa ei pääsaem, kas Lõuna-Eesti haiglas on tugiisik sünnitusel veel lubatud?

Ave Abel: Tugiisikut me üldjuhul enam sünnitusele kaasa ei luba.

KÜSIS: IRJA TÄHISMAA

Juba pikemat aega on terve Ekspress Meedia grupp (Delfi, Eesti Ekspress, Päevaleht jne) valitsuse pihta kõikidest torudest tuld andnud ning seda mõnuga, mida võib võrrelda sadisti rõõmuga oma ohvri tükeldamisel.

Ministrid Marti Kuusik, Kert Kingo ja Mart Järvik kangutati oma kohtadelt mingite täiesti tühiste süüdistuste pärast. Kelle kohta räägiti nurga taga miskit, kes ütles kuskil kogemata miskit valesti, kes andis kuskil mingisuguse allkirja. Tühised eksimused, mis mängiti välja suureks nagu sõjakuriteod.

Kuid see oli veel rahuajal. Hullem on see, et ka nüüd, mil riigis valitseb hädaolukord ning kogu valitsus pingutab unetundide arvel kõikide Eesti inimeste nimel – et me kõik jääksime ellu – ei anna pisiasjades urgitsejad olulise töö tegijatele rahu. Viimane markantne näide oli siseministri „krõbedate koroonaütlemiste” välja toomine Delfis.

Kas te kujutate ette, et sõjaolukorra ajal, kui kogu riik ning rahvas peavad meeleheitlikku võitlust võimsa vaenlase vastu – ja me oleme sõjas, seda on deklareerinud väga paljude riikide juhid – hakkab mõni sõdur koostama nimekirja oma kindrali vigadest või teeb sellest pilkelaulu? See oleks kujuteldamatu, sest väejuhtidest – ja valitsuse kriisikomisjoni liikmed ON praegu meie väejuhid, tahame seda või ei taha – sõltub meie kõikide elu ja tervis. Me PEAME neid toetama, mitte neile kaikaid kodaratesse loopima. Jah, kui väejuht paanikasse satub ning lahinguväljalt põgeneb, siis tohib teda kiruda ja teise väejuhiga asendada, sest siis on tema tegevusetus see, mis kogu riigi ja rahva ohtu seab, kuid kui ta TEGUTSEB ning VÕTAB VASTU OTSUSEID ega lahku oma postilt, siis on tema ründamine võrreldav sellega, kui üks sõdur avab sõja ajal tule omade pihta.

Võitlus koroonaga ei ole naljaasi. Vilja Kiisler räägib inimõigustest ja sellest, kuidas valitsus tema sõnavabaduse kallale tahab tulla, aga SÕJAS on kõige olulisem inimõigus ÕIGUS ELULE. Me peame hoidma elu ning päästma võimalikult palju elusid. Me peame päästma neid, kes päästavad elusid, ehk arste. Ning toetama inimesi, kes teevad nende elude päästmise nimel PÄRISELT TÖÖD.

Ka ajakirjanikel on sõja ajal ülimalt tähtis roll täita. Ajakirjaniku töö sõja ajal on informeerida rahvast OLULISTEST ASJADEST. Sellest, kus käivad hetkel kõige kibedamad lahingud, kui palju on langenuid, mida teha selleks, et ellu jääda. See on ajakirjaniku töö. Mitte urgitseda teiste olulist tööd tegevate inimeste tegevuses ehk piltlikult öeldes ilkuda selle kallal, miks ei olnud väejuhil lahingusse minnes särginööp kinni. Aga just sellega Ekspress Meedia ajakirjanikud praegu tegelevad. Nad küsivad, miks ei ole valitsuse ministritel hetkel särginööbid kinni.

Aga kõik see aeg, mis kulub meie väejuhtidel oma kinni panemata särginööbi õigustamiseks, võtab neilt ära aja TÕELISELT olulise töö tegemiseks. Mis tähendab seda, et mõni elu võib seetõttu päästmata jääda. Jääb tegemata see, mis on hetkel kõige olulisem. Kuna pidi vastama küsimusele kinni panemata särginööbi kohta.

Seepärast on ka ajakirjandusvabaduse piiramine õigustatud. Kui sõja ajal mõni sõdur kindralist pilkelaulu hakkaks looma, antaks ta suure tõenäosusega tribunali alla ning lastaks halvimal juhul pikema jututa maha. Sest õigus pilkelaule teha pole võrreldav inimeste õigusega elule.

Kui Ekspress Meedia sellest aru ei taha saada, teiste pingutusi jätkuvalt naeruvääristab ning nende töö tegemist takistab, siis ei ole muud varianti, kui nad inimelude kaitsmise nimel peatada. Ja olgu õnnelikud, et me ei ole päriselt sõjas, kus sa võisid sabotöörluse pärast seina äärde sattuda. Olgu õnnelikud, et me elame siiski veel demokraatlikus maailmas. Lihtsalt sel demokraatlikul maailmal oleks võrreldamatult kergem hingata, kui neil küünilistel ning pahatahtlikel urgitsejatel – vähemalt mõneks ajaks – suu kinni pandaks. Ma olen täiesti kindel, et mitte keegi ei tunne neist puudust.

IRJA TÄHISMAA

Võru linnapea Anti Allas on ülimalt egoistlik. Ma ei häbene seda välja öelda. Nõuab ikka erilist küünilisust ning egoismi, kui sa nõuad teistele inimestele karmimaid liikumispiiranguid ning isegi väljas jalutamise keeldu, seistes oma maakodu aias, Muumimaja taustal.

Ma saan aru, et Allas on rikas mees, jaksas omale maakodu osta, aga Võrus on väga palju inimesi, kes elavad kitsas korteriuberikus ning kel ei ole luksuslikku maakodu nagu temal. Kel ei ole üldse mitte mingisugust maakodu. Võib-olla on vanematekodu, aga sinna ei saa ju praegu lastega minna, sest ei taha vanaemale ja vanaisale kurja tõbe viia ning pärast nende surmas süüdi olla.

Nii on paljude Võru linna lastega perede ainsaks võimaluseks end pisutki liigutada väikene jalutuskäigukene Tamula äärsel promenaadil ning Roosisaarel. Kus saab teiste jalutajatega kenasti distantsi hoida ning nõnda nakatumist vältida.

Allas aga, egoistlik nagu ta on, selliste perede peale ei mõtle. Tema arust on kõikidel Võru lastega peredel luksuslik maakodu nagu temal, kus nad saavad rõõmsalt aega veeta, puhata ning mängida. Saunaski käia ning väikest grilli teha.

Ühe linna linnapea ei saa nii egoistlik ning piiratud maailmavaatega olla. Et näeb maailma ainult oma mätta otsast ning kaugemale tema silm ei seleta.

IRJA TÄHISMAA

 

Eestis on hetkel 79 koroonaviirusse nakatunud inimest ning see number kasvab minutitega. Me ei tea veel, kui palju meie inimesi satub seetõttu intensiivi, kui palju sureb. Aga satub ja sureb, sest Eesti ei ole saar ning Eesti inimene ei ole teistmoodi tehtud kui Hiina või Itaalia inimene. Sellega peame arvestama.

Küll aga saame me praegu öelda, kes on need inimesed, kes viiruse leviku eest vastutavad. Osaliselt vastutavad Eesti inimesed, kes ei järginud Terviseameti soovitust olla pärast ohupiirkonnast naasmist kaks nädalat kodus (ja neid oli – Võrus näiteks Põhja-Itaaliast naasnud suusaturistid, kes mööda linna ringi jooksid), aga leviku eskaleerumise eest viimastel päevadel vastutab üks mees – Saare sotsiaaldemokraadist vallavanem Madis Kallas.

Saaremaal on praegu hullumaja, inimesed on palavikus ning kõiki kahtlusaluseid ei jõuta enam isegi testida. Ka vastutab ta viiruse leviku eest Eesti kaitseväkke, sest nakatunud sõdur sai viiruse Saaremaal võrkpallimängu vaadates. Võru võrkpallitreener Urmas Tali, kelle Navis peetud sünnipäeval viirus levima hakkas, käis samuti Saaremaal mängu vaatamas. Saaremaalt sai nakkuse ka Pärnu Ülejõe põhikooli õpetaja, kes seal nädalavahetusel käis ning pärast seda tööle läks.

Saaremaale jõudis nakkus aga nendelt samadelt Milano palluritelt, kelle Saare sotsist vallavanem lahkesti Saaremaale kutsus. Olukorras, kus terve Põhja-Itaalia oli ohupiirkonnaks kuulutatud, seda ka Eestis. Kus oli näha, et Itaalia ei tule enam viiruse ohjamisega toime. Itaalias jäeti mäng ära, aga Saare vallavanem ei tühistanud kutset, mis oli tema kohus kohaliku võimu esindajana, vaid kutsus haiged mängijad Eestisse (üks mängija oli juba Itaalias haigestunud, see oli ohumärk!), vilistades nii oma valla kui terve Eesti inimeste tervisele. Inimesed palusid, et ta seda ei teeks, aga ta tegi seda ikka, naerdes oma tervise pärast mures inimesed välja.

Vastutab ka Terviseamet, kes ei andnud Kallasele selget soovitust itaallaste kutsumine ära jätta. Terviseametile oli teada, et Põhja-Itaalia on ohupiirkond. Terviseamet ise soovitas kõigil Põhja-Itaalaliast naasnud Eesti inimestel kaheks nädalaks karantiini jääda. Aga mitte itaallastel!

Ja vastutab ka Eesti võrkpalliliidu president, reformierakondlane Hanno Pevkur, kes selle asemel, et mängu ärajätmise poolt kõneleda, selle toimumist hoopis soodustas.

Selline kogu rahva ohtu panek ei tohi jääda karistuseta. Selle mõtlematuse eest maksame me kõrget hinda, võimalik, et ka inimelude näol.

Ühtlasi on see meile kõigile hea õppetund selle kohta, et parem- ja vasakliberaalid suudavad puhtalt omaenda egoismi pärast viia kogu rahva nädalaga huku äärele. Kuna nende jaoks on lõbustused tähtsamad kui rahva tervis.

IRJA TÄHISMAA

Kogu maailmas hirmu külvava koroonaviiruse leviku ühes epitsentris, Hispaanias seiklev eestlane Jakko Väli rääkis Lõunaeestlasele olukorrast kohapeal ning oma üleelamistest.

LE: Jakko, olid nädal aega tagasi Itaalias Bergamos. Mis sundis sind lahkuma?

Jakko: Lahkuma sundis õõvastav tühjus. Ja soov ohu korral mitte saatuslikuks saada kolmele imetoredale, kuid vanale naabrile.

LE: Saan aru, et hetkel oled Hispaanias Marbellas. Kuidas seal olukord on? Kas inimesed on hirmul?

Jakko: Marbellas mingit hirmu pole. Täna panin tähele, et müüjad poes kannavad kilekindaid. Teen seda poodi sisenedes ka ise. Sõpradega tervitades viskame käe õhku ilma kontakti omamata. Traditsioonilised põsesuudlused ka ei tööta praegu.
Desospray on enamikul kaasas. Peale rahvarohkes kohas viibimist käiakse käed üle. Maske pole kohanud. Köhijaid-aevastajaid samuti mitte. Malaga provintsis oli eelmise nädala seisuga 13 nakatunut ja kolm laipa – kõik vanurid, kui ei eksi, siis 99-, 82- ja 70-aastased.

LE: Hispaania ametlik number on praegu 2182 ning täna tuli juurde 487 nakatunut. Kas see tundub sulle tõepärane?

Jakko: Hispaania, tundub, et kaua varjas oma tegelikke numbreid. Turismihooaja algus ja inimtühi Itaalia… See number võib olla reaalne.

LE: Millal ja kas sul on plaan Eestisse naasta ning kust kaudu?

Jakko: Tulin Bergamost Marbellasse Vahemere kaudu, sest kaks tundi sigarikujulises, kitsas lennukis pluss tund lennuväljal rahva seas tundus ohtlik. Eestisse tagasi mais ja läbi Helsingi lennukiga.

LE: Kas oled võtnud kasutusele ka mingid ettevaatusabinõud, et mitte viirust saada? Millised?

Jakko: Vahetut kontakti välditakse. Restoranis pannakse istuma võimalusel üle ühe laua. Kuid ma jätkuvalt ei paanitse. Pean seda ikka gripi raskeks analoogiks, mis ei haara ülemisi hingamisteid, vaid kopse. Leian, et on väga hea, kui inimesed oma immuunsüsteemile sunnitult tähelepanu pöörama hakkavad. Väikestele on hea punase päevakübara tinktuur ja suurtele küüslauk ning muud rahvameditsiini võtted. Ärevaks teeb muidugi see, justkui jääks viiruse saanu ka tervenedes selle levitajaks. Samas on ka herpes meil kõigil peidus olemas… Eestimaale aga tervitused ja jõudu ning kainet talupojatarkust! Peale katku ja Põhjasõda on mingi koroona kökimöki!

Küsis: Irja Tähismaa