Asjatundja: keldritest ei piisa, peame hakkama harjutama ka elanikkonna linnadest evakueerimist
Avaldatud: 15 oktoober, 2023Kui nõukogude ajal toimusid regulaarselt tsiviilkaitsepäevad ja -kuud ning asutustes ja ettevõtetes pidid olema tsiviilkaitsesalgad, siis aegade muutudes lõppes keskkoolides isegi tüdrukute meditsiiniõpe, kuidas haavu siduda, lahastada ja mida peaks teadma ravimitest. Pole siis imestada, et Venemaa täiemahulise sõja puhkedes Ukraina vastu on Eesti pidanud kodanikukaitses alustama nullist. Kahjuks pole väga palju kaugemale jõutud, kirjutab Päevalehe artiklis Pärnu elanikkonnakaitsekomisjoni esimees Rain Jung.
Sel sügisel hakkas Kaja Kallase valitsus rääkima riigikaitsemaksu võimalusest. Valitsuses on aru saadud, et kõigega, mis puudutab Eesti kaitset lepitakse pikema vaidluseta. Kolm protsenti sisemajanduse kogutoodangust riigikaitseks ju vastuväiteid ei põhjustanud. Riigikaitsemaks, millega rahastataks näiteks küber- ja kodanikukaitset, oleks raske koorem maksumaksjatele ning seda ei pruugi kasutada sihtpäraselt. Sellele kahtlusele annab toitu teadmine, et meil ei ole üldist plaani kodanikukaitse korraldamiseks. Raske öelda, kui paljudes kohalikes volikogudes peale Jõelähtme on loodud elanikkonnakaitse komisjon. Pärnus on see olemas, kuigi ajutisena. Alustati Ast ja Ost.
Riigi tasemel oodatakse inimestelt, et võimaliku sõjalise konflikti puhul tuleksid leibkonnad vähemalt seitse päeva iseseisvalt toime. Tegelikkuses tammub elanikkonna valmisolek 2019. aasta tasemel.
See ei olnud väga kauge minevik, kui NATO plaanide kohaselt võisid Balti riigid jääda teatud ajaks vaenlase okupatsiooni alla enne vabastamist. Nüüd on toimunud oluline muutus: sõja korral lüüakse lahinguid juba piiril, kuid kas vaenlane õnnestub näiteks Narva-Tartu-Võru joonel kinni pidada ja kaotustega tagasi lüüa? Eesti probleem on tema geograafiline õhuksus. Meil ei ole maad, kuhu taganeda. Meie eesmärk peab olema sõjaline vastupanu liitlaste toel ja kodanikkonna kaitse, mis aitaks minimeerida kaotusi tsiviilelanikkonnas. Igas linnas peab olema plaan, mida teha sõjaohu tekkimisel. Ükski sõda ei alga ootamatult, sellele eelnevad agressori ettevalmistused, mida märgati ka Ukraina puhul, kuid paljud riigid seda ei uskunud. Sellised vead ei tohi korduda.
Riik on alustanud koostöös päästeametiga varjumispaikade kindlaks tegemist ja nende tähistamist, et inimesed teaksid, kuhu õhuhäire puhul varjuda. Sõjalised eksperdid ei pea seda abinõu küllaldaseks. Jah, varjumispaiku, kindlamaid keldreid on vaja, kuid sinna ei tohi kauaks jääda. Mariupoli draamateatri stalinistlik hoone peaks olema kinnituseks. Isegi selle tugevad müürid ja keldrid ei päästnud agressori täppispommitamise eest. Vene piloodile ei läinud korda isegi venekeelne kiri „Lapsed”. Seega tuleb aegsasti planeerida elanikkonna evakueerimine linnast maale. Kas valdades oleks piisavalt ajutisi majutuskohti, kuhu tuua alaealised ja eakad? Kas jätkub tagavarasid? Kuidas korraldatakse evakuatsiooni transport? Kuidas tagatakse linnas tühjaks jäänud majade-korterite kaitse marodööride eest ning sisejulgeolek? Kas linnal on plaanid, kuidas sõjaolukorras teha koostööd Naiskodukaitse ja Eesti Punase Risti kohaliku seltsiga? Kuidas korraldatakse linlaste teavitamine ja võitlus väärinfoga kommunikatsioonisüsteemide välja langemise korral?