ARVAMUS: sõjaks pole vaja ainult relvi
Avaldatud: 15 september, 2026
Ukraina peaministri Serhi Koretskõi hoiatus, et riigi rahanduse olukord on lähenemas kriitilisele piirile, võib esmapilgul tunduda järjekordse katsena survestada Ülemraada saadikuid kiiremini hääletama. Tegelikult osutab see Ukraina ühele suuremale ja sõja pikenedes aina teravamaks muutuvale probleemile: sõda ei peeta ainult rindel, vaid ka riigikassas.
Praegu on kaalul ligikaudu 25,6 miljardi euro ulatuses rahvusvahelist rahastust. Selle raha saamiseks peab Ukraina täitma rea kokkulepitud tingimusi ning osa neist nõuab parlamendi otsuseid. Valitsus peab omalt poolt ellu viima 42 otsust ja tahab varem 1. novembriks kavandatud töö nüüd lõpetada juba 15. oktoobriks.
Kiirustamiseks on põhjust. Ukraina eelarve ei suuda praeguses sõjas iseseisvalt toime tulla.
IMFi hinnangul ulatub Ukraina rahastamisvajak 2026. aastal ligikaudu 48 miljardi euroni ja 2027. aastal veel enam kui 37 miljardi euroni. Sõda on muutnud riigi kulustruktuuri selliseks, mida ükski normaalselt toimiv rahuaegne majandus pikalt üleval pidada ei suudaks. Kaitsekulud neelavad tohutuid summasid ning samal ajal peab riik maksma pensione ja palku, pidama üleval haiglaid ja koole ning parandama Venemaa rünnakutes purustatud taristut.
Ukraina rahastamise mudel on seetõttu sisuliselt jagatud kaheks. Riigi enda maksutulud ja sisemaised laenud lähevad väga suures osas sõjapidamisele. Lääneriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide raha võimaldab samal ajal hoida töös tsiviilriiki. Formaalselt ei pruugi lääne raha eest mürske osta, kuid ilma selle rahata tuleks pensionid, õpetajate palgad ja haiglad katta samast riigikassast, millest rahastatakse kaitset.
Seetõttu on eksitav vaadelda rahvusvahelist eelarvetoetust sõjalisest abist täiesti eraldi. Üks võimaldab teist.
Probleemi muudab teravamaks asjaolu, et välisraha ei tule Ukrainale enam lihtsalt seetõttu, et lääneriigid on otsustanud Kiievit toetada. Üha suurem osa rahast on seotud konkreetsete reformide, seaduste ja tähtaegadega. Euroopa Liit, IMF ja teised rahastajad tahavad vastutasuks näha muu hulgas toimivat õigusriiki, korruptsioonivastaseid meetmeid ja majandusreforme.
See on mõistetav. Ukraina vajab mitte ainult raha sõja üleelamiseks, vaid ka riiki, mis oleks pärast sõda elujõuline ja sobiks Euroopa Liitu. Samas tekitab see paradoksaalse olukorra: ajal, mil Venemaa püüab Ukraina riiki sõjaliselt nõrgestada, peab Ukraina parlament samal ajal läbima keerulist reformiprogrammi, sest vastasel juhul võib osa riigi toimimiseks vajalikust rahast hilineda.
Just selles valguses tuleb võtta Koretskõi hoiatust Ülemraadale. Kui partnerid on raha eraldamiseks valmis, kuid Ukraina enda parlament ei suuda kokkulepitud otsuseid õigeks ajaks vastu võtta, muutub osa rahaprobleemist juba Kiievi enda tekitatuks.
See ei tähenda, et Ukraina oleks homme pankrotis. Lähiaja rahastamiseks on partnerite lubadused olemas ning riik on kogu täiemahulise sõja jooksul suutnud oma finantssüsteemi üllatavalt stabiilsena hoida. Palgad ja pensionid makstakse, pangad töötavad ning grivna pole kokku varisenud.
Küsimus on selles, kui kaua saab sellist mudelit jätkata.
Mida kauem sõda kestab, seda suuremaks muutub Ukraina sõltuvus kümnetest miljarditest eurodest, mille üle otsustatakse väljaspool Ukrainat. Iga järgmise aasta eelarve koostamisel tuleb Kiievil küsida mitte ainult seda, kui palju makse suudetakse koguda, vaid ka seda, kui palju raha on valmis andma Euroopa Liit, IMF, G7 riigid ja teised partnerid.
Samal ajal töötab Venemaa selle võrrandi teise poole kallal. Rünnakud elektrijaamadele, sadamatele, raudteedele, tööstusele ja muule taristule ei põhjusta ainult füüsilist kahju. Need vähendavad Ukraina eksporditulu, pidurdavad majanduskasvu, kahandavad maksulaekumisi ja sunnivad riiki kulutama taastamisele raha, mida muidu saaks kasutada mujal.
Seetõttu on Ukraina majandus ise üks sõja lahinguvälju.
Venemaa ei pea Ukraina majandust täielikult hävitama. Piisab sellest, kui sõjapidamise hind kasvab Kiievi ja tema partnerite jaoks aasta-aastalt kiiremini kui nende valmisolek seda kinni maksta. Ukraina ülesanne on saavutada vastupidine: näidata, et riik suudab sõjast hoolimata toimida, reforme teha ja välisabi mõistlikult kasutada.
Selles mõttes on Ülemraadas toimuvatel hääletustel palju suurem tähtsus kui esmapilgul paistab. Need ei puuduta ainult järjekordseid reformiseadusi või Brüsseli ja IMFi bürokraatlikke nõudmisi. Nendest sõltub raha, millega Ukraina hoiab toimimas riiki ajal, mil suurem osa tema enda rahalisest jõust kulub sõjale.
Sõja alguses räägiti palju sellest, kas Ukrainal jätkub relvi ja laskemoona. Neli ja pool aastat hiljem tuleb üha rohkem küsida ka seda, kas jätkub raha.
Sest Ukraina vastupidavus sõltub lõpuks mõlemast: mürskude ja droonide voost rindele ning eurode voost riigikassasse.
TOOMAS PIIRMANN,
kaitseliitlane
Viimased uudised
TOP 10
LOE SIIT: Lõunaeestlase horoskoop aastaks 2026
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
